Neljapäev, märts 26, 2009

Rääkides maagiast...

Ma ei suuda uskuda, kes veel esitlusele/kohtumisele tuleb!

Kolmapäev, märts 25, 2009

Ja asjalik

Valmistan ette uut kirjanduslikku kohtumist. Eeldatav toimumisaeg: pronksiöö aastapäev. Teema: maagia ja rahvarahutuste eri. Eeldatavad esinejad: Wiedemanni mantlipärija underground-kultuskirjaniku staatuses -- kelle raamatu esitlus siis peaks toimuma. Lisaesineja: noorkirjanik. Täpsemalt -- kui asjad on kindlad.

Jätkuvalt populaarne

Olen jätkuvalt populaarne -- mina kui vakantse "töökoha" pakkuja.
Telefonikõned ja kokkulepped -- ja helistajad on mures, et järsku nad ei kõlba. Et äkki ma ei vali neid oma orjaks. Küsivad, millal konkurss läbi saab. Millal ma otsustan. Ei saa öelda, et see võimutunne ebameeldiv oleks.

Teisipäev, märts 24, 2009

Pseudovõim (või siis mitte nii väga pseudo)

Tööintervjuud jätkuvad telefoni teel. Uskumatu, et inimesed näevad vaeva, et jätta endast hea mulje, et saada minu juurde tasuta (kui mitte selleks lugeda paari piitsa-või jalahoopi, kui tuju tuleb, sest sedalaadi orjapidamise juures ma põhimõtteliselt ei pööra neile liigset tähelepanu) majapidamis- ja võimalik, et ehitustöid tegema. Üks kandidaat on nõus tasuta tööjõud olema, aga mitte materjale ise ostma (küll aga hankima tasuta), küsis ruumiplaani ja ütles, et "vastikud" majapidamistööd talle meeldivad. See oli tüüp, kes juba kohal käis. Uksest sisse astudes ning mu elamist nähes naeris ta tükk aega. Midagi sellist polnud ta vist päris oodanud ("Kas see on korter või maja?", oli ta enne küsinud. Ja nüüd: "Kas need maalid peavad kõik siin olema? Pole nagu eriti liikumisruumi...")
Ja nüüd tuleb kohe actual candidate nr 2.

Poolteist tundi hiljem.
Ka teine orja-kandidaat oli väga meeldiv.
Lisaks mõtlesin oma kahe kuu pärast NYC-is tuleva isiknäituse kõike tervikuks siduva ruumi(installatsiooni)lahenduse välja. Nagu kivi südamelt oleks läinud.

Täna

--- Kõne juhtiva päevalehe arvamustoimetajalt -- kaks nädalat on aega kirjutada arvamuslugu mahus 8000-9000 tähemärki. Mis teemal -- see on mul vaja alles välja mõelda. Mu isa soovitab kirjutada uuest majandussituatsioonist (!), T loomakarjast (ma tegin seda konkureeriva päevalehe jaoks juba aasta tagasi), B sellest, et endine Chaplini keskus lõpetab oma tegevuse kunstieksponeerimispinnana (taaskord "!")ja arvamustoimetaja ise soovitab kirjutada sellest, kas ja kuivõrd peavad kunst, teater ja kaasaegne tants * vastu tulema publiku soovidele ja ootustele.
--- Homme räägin Kunstihoones oma näitusest kunstiõpetajatele ja nädala pärast telesaate jaoks.
--- Käik parukategija nr 2 juurde. Ma vist tean juba, mis mu põhitegevuseks järgmiseks kaheks kuuks saab.
--- Kohtun potentsiaalse kultuskirjanikuga, kes puudutab oma raamatus teemasid, mida juba peaaegu kultuskirjanik** ees teeb. Ta on vene ärimees ja karatetreener.
--- Alustan uuesti orjapidamisega. "Töövestlusel" käib üks ja helistab kokku tervelt neli. Ja päev ei ole veel õhtul.
--- Parasjagu ühe orjaks-soovijaga telefonis vesteldes põrkan keset Nunne tänavat peaaegu et kokku E-ga, minu sõbranna ja kunagise pinginaabriga, kes on Pariisist koju käimas, seda äärmiselt ootamatult.


* Ma ei orienteeru kaasaegses tantsus ega teatris. Pigem ei hooli nendest. Ja mingit Jänese-näidendit vaatama ei kavatsegi minna.
** Wiedemann, loomulikult.

Esmaspäev, märts 23, 2009

Rock`n`roll või midagi taolist


Tähenduses eesti edukaima rezhissööri uusima filmi võtted -- piinarikkad -- Narva äärelinnas. Novembris kirjutasin siin sellest üritusest. Ja mainin seda ka käesoleva nädala veel ilmumata Sirbis oma Wiedemanni-arvustuses.
Foto: Rosin

Aga täna helistas A jälle. See, kelle naine mind sõimas. "Ma olen Hellas Hundis." Taustal kostis tuttav hääl, mis rääkis midagi inglise keeles. "Selle California poisiga. Tule siia? Sa ei viitsi?" Analoogne kõne oli ka paar päeva tagasi. "Ma olen Nokus. Tule siia. Ma maksan takso kinni. " Siis jõi ta kohaliku noore (või siis mitte enam nii väga )establishmendiga.
Kuna ma ei läinud, ei saa M mind oma mehe ulapealeminekus süüdistada. Vist.

Reede, märts 20, 2009

Aeg egotripiks : preview

Ernest Truely artikkel, mis ilmub järgmise nädala Sirbis.
Siis eesti keeles, loomulikult.


Animal Collective/Slow to Join the Global Pack

By Ernest Truely







Animal Collective opened March 11 at the historic Tallinn Art Hall. It is a group show featuring work by 16 artists from Estonia and abroad. The curatorial statement is about human and animal behavior as it relates to social order, power and control.



Sandra Jogeva, at age 32 took on her first major curatorial role. The daughter of the well known Estonian painter, Malle Leis, Ms. Jogeva has exhibited her own art work throughout Europe and the U.S. She recently published a novel, frequently publishes art criticism and a blog. Sandra Jogeva’s name alone is featured on the Animal Collective exhibition poster.



This practice of highlighting the personality of the curator may have begun in 1988 with “Freeze” exhibition at Saatchi Gallery curated by Damien Hirst which launched the Young British Artists. In the 1990’s the role of the curator was assumed by artists like Hirst, who gave themselves prominent position within their curatorial projects. In the 90’s the curator sometimes seemed to overshadow the artist in the gallery context.



Ms. Jogeva took an active role in the design and ultimate presentation of Animal Collective. The exhibition features three installations conceptualized by Ms. Jogeva and her curatorial choices overshadow the context and intentions of many of the individual artists included in the exhibition.



Ms Jogeva made a decision to display only three dimensional works of art in the gallery. Paintings, photographs and prints were housed together in a storage room away from the public view. You could make out the subject of a super realistic painting by Katrin Pile and another painting by Estonian Krista Sokolova but most of the works were concealed or remained in their original packing containers, having been shipped from abroad. From within the gallery the viewers could observe the assembled artworks on a video monitor. Ms. Jogeva used the individual works of art to construct an original installation which speaks of an increasingly digitized world where real life is mediated by technology and video surveillance is a means of power and control.



Ms. Jogeva has her cell phone, conspicuously tethered around her neck. She has the tendency to call someone who may be only a few paces away. It may be a symbol of modernity, popularity and conspicuous consumption that she is often represented in promotional photographs speaking on the cellular phone.



Artists working within the context of Estonian artist collective Non Grata have made several live performances in spaces separated from the public who are allowed access to the performance by video monitor or sometimes by the presence of a peep- hole, the kind used in the front door of a home to see who is knocking. Estonian art reverberates with the shock of cultural isolation.



Ms. Jogeva used other artists work in another untitled installation of her concept and designed by Tunel Saar, displaying representations of the flat works which were printed as postage stamps. When viewers enter the installation space sensors activate a fan which circulates the stamps in a black box with a glass window. The blowing stamps frustrate our ability to see the images printed on them. The artists are unwitting collaborators in this installation that distances their art works from the gaze of the viewer.



The real significance of the art works which may be in their scale, textures, materials and colors are printed in small format of the postage stamps. It may be a glimpse of the Soviet experience of knowing about contemporary art mostly through smuggled exhibition catalogs instead of viewing the real works.



One day a single currency, the Euro, will unite Europe but postage stamps will remain particular to nations. Yet post office branches are closing in Tallinn because in a world where communication is increasingly digitized the postal system has become more irrelevant. The stamps, however, are a regional vestige of national identity in Europe.



The third installation by Ms. Jogeve is a floor to ceiling cage, half a meter deep, containing five live parakeets. Ms Jogeva has a history of using live animals in her performance works. In “Wooligans” (2006) at Tallinn Art Hall in Tallinn she filled the gallery with live sheep. She has also produced a few versions of “Ecological Paper Shredder for Destroying Secret Documents” featuring a live gerbil first presented in Tallinn Art Hall in 2007 and later that year at Grace Exhibition Space in New York.



Anthony Faroux’ installation is presented behind the birdcage placing it within its’ own cage. Mr. Faroux reflected on the institution by filming the skylight of Tallinn Art Hall during the set up of the exhibition. The films were then projected in the installation and suggest the forms of struggling organisms. Mr. Faroux surrounded himself with broken Soviet furniture. During the opening, he moved around the space, tending to the installation and occasionally playing the grand piano. The artist wore a dark suit and white shoes and appeared to be less like a lone wolf and more like another caged bird, deprived of its freedom to be admired by curious spectators.



Upon entering the exhibition hall one may first notice a 430 liter fish tank containing two large fish and a scale model of a wood house. Created by artist Tanel Saar, the model is an accurate architectural representation of the Non Grata School in Parnu, a reference that is only understood by cultural insiders. The work acknowledges the influence of Non Grata on contemporary Estonian art practice and the positioning for dominance, prestige and power within the Estonian art world. The fish tank is a vacuum, to the fish it is their world, to outside viewers it is a finite box.



In comparison to Damien Hirst’s 4.3 meter tiger shark floating in a glass tank of embalming fluid, “The physical Impossibility of Death in the Mind of Someone Living” (1991), the 30cm live fishes in Mr. Saar’s work, “Alpha, Beta and Gamma” appear bite size. Mr. Saar claims the existence of a third fish that was eaten by the remaining two before the exhibition.



In Estonian society I frequently hear the phrase “alpha male” used to describe men who are physically powerful and beautiful. In post-industrial times there is a different standard for male prowess which has since been defined by a man’s social status and connections, wealth, intelligence and the ability to manipulate systems. The powerfully built, handsome male is more often the servant of the well connected clever individual.



“The weakened companions are abandoned, feeling meanwhile a christian guilt doing that. There is a permanent inner conflict - people put down and are ashamed of their collective instincts, urging rather to give an expression of themselves as lone wolves.”

From the curator’s statement by Sandra Jogeva



Ms. Jogevas curatorial decisions may be a demonstration of realigning systems of power. Ms Jogeva chose to give and take power based on her assessments of the distribution of power in history to the present. She is consistent in describing the artists in the context of their groups and removing their art from theoretical criticism. While artists may have the power to transcend ideology and physical characteristics in the context of Animal Collective each artist was clearly framed within an assigned type based on gender, genre and affiliation.



A body of work by Finnish artist Jenni Juulia Wallinheimo, 10 assemblages arranged in an installation is given prominent display without obvious intervention by the curator. The content of the work is about the experience of the artist with a physical condition resulting in frequent broken bones and her small size. The installation includes a sound piece and a model carousel referencing carnivals, circuses and the “freak shows’ which often accompany those forms of entertainment. Ms. Jogeva exhibited Ms. Wallinheimos’ art about her handicap. Ms. Wallinheimo is presented as an activist using art rather then in a strictly fine art context.



The public is slow to recognize the disabled body of the artist speaking about universal themes. This position is usually reserved for the able bodied white male. In Animal Collective the little, female artists whose work is about the experience and gaze upon her body is given prominent display. The work by the “alpha male”, the tall and powerfully built Norwegian, Kjehl Kausland, whose photos and videos relate to the experience of male beauty and heroism, is deliberately given poor treatment, revising the perception of Darwinian survival of the “fittest” and the social order of art world politics.



Ms. Jogeva asserts her power as curator to balance and reorder distribution of power. Animal Collective gives context to a new system which empowers underrepresented individuals within the art world. It is a significant exhibition as an example of Young Estonian Artists asserting themselves as a powerful part of the contemporary art world.

Kolmapäev, märts 18, 2009

Close up



Foto: Tanel Saar

Teisipäev, märts 17, 2009

Margid



Foto: Tanel Saar

Esmaspäev, märts 16, 2009

Mis juhtus vahetult pärast eelmise sissekande tegemist /femme fatale

Niisiis: reede.
Kella viieni üleval oldud, raadios koos loomaõiguslase L-ga käidud. Väga väsinud. Siis tuleb välja, et peaksin veel tunde ootama, kuni K kontseptsiooniteksti valmis saab ja ma saan selle Kunstihoones välja printida lasta. Ühtlasi oleks vaja ühe töö juurde heli panna.
Kunstiakadeemias, kust pean otse läbi minema, näen A-d. A oli eelmisel õhtul meiega lõpupeol Konteineris ning muuhulgas urineeris M installatsiooni peale. Ütles, et ei leidnud peldikut üles. Tegelikult, kui asja üle järele mõelda, toimis asi instinktide tasandil -- M installatsioon koosneb suurel määral galeriisse ehitatud majast. Ja vastu majaseina on ikka lastud.
"Läheks jalutama", ütleb A. Mina olen juba kokku leppinud kokkusaamise M-ga, sotsioloogist sõbrannaga. On imeilus kevadine ilm ja me jalutame kolmekesi läbi Kadrioru Kumusse. Ars Fennica näitus.* Räägime kunstist ja elust ja rahast ja Toomiku magistratuurist (kellel aitas puzzle kokku panna see kogemus, keda tabas üldine pettumus kunstis).
Mõne tunni pärast saan telefonikõne A naiselt: ma veetvat kolmandat päeva tema abikaasaga ("Ta on sinu seltskonnast üles köetud! Ta unistab piitsalaksudest!")** Tema karjub ja mina hakkan hüsteeriliselt naerma -- selline klassikaline, filmilik telefonikõne, esimest korda elus. "Ma pidin sinu pärast öösel südametilku võtma! Ma sulle naeran! Mina naeran ka, kui sul...". Panen toru hargile ja kasutan klassikalist demagoogiat : "Ta KARJUS mu peale!"*** Uus telefonikõne A-le. "Ta karjub, lähen parem koju..."

Laupäev: filmiõhtu mu kunagise kirjandusliku iidoli hallatavas mõisas. Koos A õe ja viimase lastega. Hea film**** ja vaikne õhkkkond. Kontrollkäik laste zoosse Kunstihoones. Kalad. Papagoid. Loomaarsti konsultatsioon telefoni teel : jah, nendega on kõik korras. Viirpapagoide jaoks on vajalik temperatuur 18- 25 kraadi, Kunstihoone suures saalis on 18 - 19. Nüüd põlevad tuled kogu aja, hoolimata installatsiooni autori esialgsest kavast, eksponeerida oma tööd pimeduses. Videosid on ikka näha, aga papagoid on elavamad. Viin neile porgandit, mida loomaarst soovitas.

Pühapäev: jalutan koos A-ga Kunstihoonesse, kus pesen puhtaks tarretisest ajude jäänuseid täis silikoonvormid, vahetan lindude vett ja toidan piraajasid. Film "Buratino"*****.

Täna: lähen kohe teadagi kuhu. Nagu talu peaks.

Ja nüüd joonealused kommentaarid.

* Lähen mingite töödega seoses M-ga teravalt vaidlema ning saan aru, et mingisuguse ühiskondliku positsiooni saavutanud inimesed on oma kaasaegsete jaoks asetunud väljapoole head ja kurja. Sa ei saa enam milleski, mida nad teevad, õrnaltki kahelda (kas oma skisofreenikust, halvas seisus isa segast ajamas filmida on eetiline; kas läbi kõrgekvaliteedilise projektori lastud pudrune heli on ikka OK...rääkiva pea puhul), ilma, et mõjuksid kibestunud kolleegina. Ja kas tasub teha kunsti eesmärgiga jutlustada maailmale: ärge saage rohkem kui kaks last, risaiklige kõike, kustutage ruumist lahkudes tuled, keerake kraan kinni, ärge kasutage kunstiteoseid peldikuna....
Aga põlev auto oli loomulikult väga tore ja muljetavaldav.

** Minu seltskond tähendab näituse avamise järgset afterpartyt ja siis näituse avamise järgse diskussiooni afterpartyt ja siis näituse avamise järgse diskussiooni afterparty järgset hängimist.... ainult viimasel viibib A otseselt minu seltskonnas (kuigi M on ka).

*** Arvan jätkuvalt, et hääletoon on sekundaarne selle suhtes, mida tegelikult öeldakse. Ja et asjadest võib rääkida ka emotsionaalselt.

**** "Man on Wire".

***** No comments. Mul on kahju.

Reede, märts 13, 2009

Järelraport

Olen EKA raamatukogus.
Olin just raadios, andmas intervjuud koos L-ga.
Enne seda: Konteineris koos välismaalastega, kes lahkusid täna. Õhtu lõppes kl 5 hommikul, intervjuu oli kokku lepitud kl 9-ks.
Nüüd pean aega parajaks tegema, kuni K konteptsiooniteksti ära tõlgib, et see Kunstihoonesse üles panna. Ning toita piraajasid, kes on T installatsiooni osa. Keda on kaks, sest kolmanda kala sõid nad ära. Karjavärk, see oli uus.

Esmaspäev, märts 09, 2009

Pikem

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et kolmapäeval, 11. märtsil kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt „Loomakari”.

Näituse kujundaja on Tanel Saar. Osalevad kunstnikud on Jaanus Orgusaar, John Higgins (UK), Anthony Faroux (UK), Marcus Williams (Uus-Meremaa), Monica Casanova (Mehhiko), Tanel Saar, Rene Reinumäe, Toomas Kuusing, Remo Randver, Katrin Piile, Jenni Juulia Wallinheimo (Soome), Teet Raudsepp, Loore Emilie Raav, Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia), Kjetil Kausland (Norra), Sandra Jõgeva.

Näitus on avatud 12. III – 12. IV 2009.

Avamispäeval, 11. III kl 15 algab nägemisinvaliididele mõeldud kirjeldustuur: selle viib läbi näitleja Mart Aas, soome kunstnik ning invaliidide õiguste aktivist Jenni Juulia Wallinheimo peab ettekande.

Neljapäeval, 12. märtsil algab kl 16 ettekannete päev, millel esinevad inglise kunstnik John Higgins, eesti loomaõiguslane ja kunstnik Loore Emilie Raav, inglise performance`ikunstnik ja Londoni galerii Lorem Ipsum omanik Birthe Jorgensen ja norra kunstnik Kjetil Kausland.

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised kariloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse, seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Enda gruppi kuulumise tõestamiseks ollakse kohati valmis milleks iganes, võtma tõsiseid füüsilisi ja moraalseid riske, sattuma vastuollu nii kriminaalkoodeksi kui ühiskondlike normidega. (Drastiline näide: minu enda põhikooli klassivend soovis ca 13 aastat tagasi liituda allilmaga, oma „sobivuse” tõestamiseks tappis ta juhusliku taksojuhi ning kannab nüüd eluaegset vanglakaristust. Maffia ei tahtnud temast ikkagi mitte midagi teada...)

Näitusele valitud kunstnikud võtavad ette riskantseid performance’eid korraks vägivaldse võitluskunsti ümber koondunud subkultuuriga liitumise nimel (Kjetil Kausland). Näevad hiilgust vigasuses ja üritavad läbi haiglaselt glamuurse käsitöö parandada invaliidide ühiskondlikku staatust (Jenni-Juulia Wallinheimo). Loobuvad tipp-fotoreporteri priviligeeritud elustiilis kunstniku oma kasukst, et tegeleda läbi valus-irooniliste fotolavastuste oma lesbilise identideediga (Luciana Cavalcanti). Kehastuvad Lääne kultuuriruumi ühtaegu säravaks ning traagiliseks kangelaseks – läbipõlenud rokkstaariks, segades fantaasiat oma provintsliku kodumaa (Uus-Meremaa) reaalse ajalooga (Marcus Williams).

On oma päriselus sattunud tehasetööliseks koos marginaalsesse usulahku kuuluva inimesega (Teet Raudsepp) ning eksponeerivad sooloprojekte pärast kümneaastast seotust Eesti edukaima ning (kuri)kuulsaima kunstirühmitusega (Tanel Saar).

Või teevad kannapöörde oma isiklikus loomingus, liikudes disainist totaalse, kogu Tallinna Kunstihoone suure saali täitva ruuminstallatsiooni suunas, mille kese on „püha geomeetria” (Jaanus Orgussaar).

Üks teema on indiviid, kes säilitab oma grupile omase käitumise ja ideaalid ka teistsuguses,tihtipeale talle vaenulikus kollektiivis/keskkonnas. Sellisel juhul saab algselt grupikuuluvust markeerivatest joontest inimese individuaalsuse kõige eredam näitaja. Ja ka suur pingete allikas. Esimese näitena tuleb pähe juudirahvus, antud näitusel uurib seda fenomeni Teet Raudsepp. Tema portreefilmi „Ma pole budist, ma elan siin” kangelane on pühendunud krishaiid, kes laulab oma religioonile tähtsaid mantraid nii oma töökohal, Salvesti konservivabrikus supipurkidele silte peale kleepides kui üksinda Tartu kesklinnas Krishna-misjonit tehes. Eks tundub ju üksik krishaiid meile sama ebaloomulik (ja miks mitte ka ülev) kui üksik hunt. Sest selle uususulahu esindajad on meie ühiskonnas kurikuulsad kui enda liikmeks värvatute igasuguse individualiteedi röövijad ning nende oma senisest elust, senistest grupikuuluvustest eraldajad. Viimases kahtlustatakse muidugi ka teisi nn sekte.

Sektitaolisteks liikumisteks peetakse tänapäeva Eestis kahtlemata ka radikaalseid loomakaitsjaid ja veganeid, kes on põhimõtteliselt loobunud igasuguste loomsete produktide tarbimisest, vältimaks nende tootmisel paratamatult aset leidvat teiste loomaliikide tapmist ja represseerimist.

Loore Emilie Raav, noor kunstnik ja loomakaitseaktivist, uurib oma dokumentaalfilmis aktivistide represseerimist praeguses demokraatlikus Eestis. Tema töö põhineb isiklikel ning võitluskaaslaste kogemustel ning tõstatab küsimuse, kui suur võib olla hind ühiskondliku aktiivsuse eest ja kuivõrd ühiskonna enamus sellist pühendunud tegevust marginaliseerib.

Jenni Juulia Wallinheimo on Soomes aktiivne invaliidide õiguste eest seisja, installatsiooni-ja tekstiilikunstnik ning lektor, kes avalikustab selle seisundiga seotud probleeme lisaks oma kunstiprojektidele ka läbi kirjutava meedia ning oma blogi, kus ta muuhulgas keskendub invaliidsuse ning meditsiiniga seotud kaasaegse kunsti ja disaini tutvustamisele. Wallinheimo on tegelenud nii raske füüsilise puudega naiste soolise identiteedi kui tugiisikute süsteemi kitsaskohtadega; disaininud glamuurseid poekotte ning kostüüme invaliididele, kus muu detailirohke käsitöö seas on selgelt märgatav rahvusvaheline invaliidi tähistav kujund; teostanud töömahukaid installatsioone (Fabergé mune meenutavad tikitud tühjad terved munakoored!) ning lavastanud fotoseeriaid, mille inpiratsiooniallikas ja lähtepunkt on kunstniku kaasasündinud raske haigus. Osteogenesis imperfecta tähendab erakordselt hapraid luid, pidevaid luumurde ning nendest tulenevaid deformatsioone. Wallinheimo tungival soovitusel on näituse „Loomakari” osa tekstimaterjale pimedatele mõeldud Braille’ kirjas ning näituse avamise päeval toimub koos kunstniku ettekandega ka kirjeldustuur nägemisinvaliididele näitleja Mart Aasa juhtimisel.

Norra kunstnik Kjetil Kausland on aga sulandunud radikaalsel võitlusspordialal põhinevasse subkultuuri, mille liikmete veendumuste kohaselt pole ka vastase võitluse käigus tapmine tabu. Päriselu Fight Club.

New Yorgis ning Mexico Citys elav ja töötav fotograaf Monica Casanova lavastab koos professionaalsete modellide ning oma lapseeas tütrega veidraid situatsioone, kus on kadunud piirid nii lapse ja naise kui looma ja inimese visuaalse identiteedi vahel ja mis mõjuvad õudusfilmide paroodiatena.

Selle tööga satuvad tahtmatult dialoogi Marcus Williamsi lavastatud morbiidsed perekonnafotod.

Tõusev noor inglise installatsioonikunstnik John Higgins eksponeerib oma ühtaegu iroonilist ning hullumeelsuse piirini (käsi)töömahukat teost.

Remo Randver portreteerib alfaisaseid – kauboisid.

Ülimalt erineva maalikeelega noored maalijad Katrin Piile (maaliline hüperrealism kohtub koomiksikultuuri esteetika ning uusmütoloogial põhinevate lugude jutustamisega) ja Krista Sokolova (post-Tartu kool) on aga teineteisest sõltumatult valinud kujutatava ainese lähtepunktiks iseendid anonüümsete osalejatena ühes ja samas samas hiljuti toimunud grupiperformance’is.

Toomas Kuusingu teoste visuaalne keel meenutab hiliskeskaegseid kunstnikke, kelle maalis ja graafikas on alati suur töömaht, tohutult informatsiooni ja palju sümboolsena mõjuvaid tegelasi.

Rene Reinumäe on noorema põlvkonna skulptor, kelle töid iseloomustavd tehniline nutikus, perfektne teostus ning kontseptuaalne vaimukus.

Tanel Saar annab edasi ühe kunstirühmituse portree ja analüüsi, asetades rühmituse peamaja piraajasid täis akvaariumi.

Teine Londoni kunstnik, Anthony Faroux loob Tallinnas kümne päeva jooksul koos John Higginsiga uue installatsiooni ning valmistab ette näituse avapäeval esitatavat teost, mille jaoks ta fotodokumenteerib iseennast võõras linnas kui üksildast hunti. Tulemuseks on tummfilmilikult mõjuv, nostalgiline ja nukker klaveri-improvisatsiooni (näituse avamisel muusikalise performance’ina, hiljem helidokumentatsioonina) ning slaidishow koosmõju.

Ainult avamisel on nähtav ja kogetav ka Sandra Jõgeva installatsioon „Ühisteadvus”.

„Loomakari” on installatsioonikeskne näitus. Pigem kolme-kui kahedimensiooniline, pigem loomaaed kui „Animal Planet”. Loomade elu, mis on vaatajast eraldatud klaasseina abil. Rõhutamaks näituse loomaaeda, zooloogiamuuseumi või okeanaariumi meenutavat üldmuljet, on kõik kahemõõtmelised kunstiteosed eksponeeritud ühe suure installatsioonina. Kogu foto, maal ja graafika on trükitud Eesti Posti markidele nominaalväärtusega 4 krooni ja 40 senti, kunstiteose reproduktsiooni mõõtmed postmarkidel 2,9 x 2,9 cm.

Kogu see tuhatkonnast margist koosnev mass hõljub suures klaasboksis, olles kogu rahalises kui ka kunstilises väärtuses sinna suletud ning on vaadeldav ainult läbi ühe läbipaistva klaasi nagu reaalsed, postmargireproduktsioonidele aluseks olevad teosed on nähtavad ainult turvakaamerate vahendusel.

Veel teavet:

Sandra Jõgeva,

Tel 5543961

Reet Varblane,

Tel 55655014

Pühapäev, märts 08, 2009

Ongi nii

Saan noortelt kirjanikelt fännikirju.

Lühem

Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt „Loomakari”.

Näituse kujundaja on Tanel Saar. Osalevad kunstnikud on Jaanus Orgusaar, John Higgins (UK), Anthony Faroux (UK), Marcus Williams (Uus-Meremaa), Monica Casanova (Mehhiko), Tanel Saar, Rene Reinumäe, Toomas Kuusing, Remo Randver, Katrin Piile, Jenni Juulia Wallinheimo (Soome), Teet Raudsepp, Loore Emilie Raav, Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia), Kjetil Kausland (Norra),Krista Sokolova, Sandra Jõgeva.

Avamispäeval, 11. III kl 15 algab nägemisinvaliididele mõeldud kirjeldustuur: selle viib läbi näitleja Mart Aas, soome kunstnik ning invaliidide õiguste aktivist Jenni Juulia Wallinheimo peab ettekande.

Neljapäeval, 12. märtsil algab kl 16 ettekannete päev, millel esinevad inglise kunstnik John Higgins, eesti loomaõiguslane ja kunstnik Loore Emilie Raav, inglise performance`ikunstnik ja Londoni galerii Lorem Ipsum omanik Birthe Jorgensen ja norra kunstnik Kjetil Kausland.

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised kariloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse, seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Näitusele valitud kunstnikud võtavad ette riskantseid performance’eid korraks vägivaldse võitluskunsti ümber koondunud subkultuuriga liitumise nimel (Kjetil Kausland). Näevad hiilgust vigasuses ja üritavad läbi haiglaselt glamuurse käsitöö parandada invaliidide ühiskondlikku staatust (Jenni-Juulia Wallinheimo). Loobuvad tipp-fotoreporteri priviligeeritud elustiilis kunstniku oma kasust, et tegeleda läbi valus-irooniliste fotolavastuste oma lesbilise identideediga (Luciana Cavalcanti). Kehastuvad Lääne kultuuriruumi ühtaegu säravaks ning traagiliseks kangelaseks – läbipõlenud rokkstaariks, segades fantaasiat oma provintsliku kodumaa (Uus-Meremaa) reaalse ajalooga (Marcus Williams). On oma päriselus sattunud tehasetööliseks koos marginaalsesse usulahku kuuluva inimesega (Teet Raudsepp) ning eksponeerivad sooloprojekte pärast kümneaastast seotust Eesti edukaima ning (kuri)kuulsaima kunstirühmitusega (Tanel Saar). Või teevad kannapöörde oma isiklikus loomingus, liikudes disainist totaalse, kogu Tallinna Kunstihoone suure saali täitva ruuminstallatsiooni suunas, mille kese on „püha geomeetria” (Jaanus Orgussaar). Üks teema on indiviid, kes säilitab oma grupile omase käitumise ja ideaalid ka teistsuguses,tihtipeale talle vaenulikus kollektiivis/keskkonnas. Sellisel juhul saab algselt grupikuuluvust markeerivatest joontest inimese individuaalsuse kõige eredam näitaja. Ja ka suur pingete allikas.

„Loomakari” on installatsioonikeskne näitus. Pigem kolme-kui kahedimensiooniline, pigem loomaaed kui „Animal Planet”. Loomade elu, mis on vaatajast eraldatud klaasseina abil. Rõhutamaks näituse loomaaeda, zooloogiamuuseumi või okeanaariumi meenutavat üldmuljet, on kõik kahemõõtmelised kunstiteosed eksponeeritud ühe suure installatsioonina. Kogu foto, maal ja graafika on trükitud Eesti Posti markidele nominaalväärtusega 4 krooni ja 40 senti, kunstiteose reproduktsiooni mõõtmed postmarkidel 2,9 x 2,9 cm. Kogu see tuhatkonnast margist koosnev mass hõljub suures klaasboksis, olles kogu rahalises kui ka kunstilises väärtuses sinna suletud ning on vaadeldav ainult läbi ühe läbipaistva klaasi nagu reaalsed, postmargireproduktsioonidele aluseks olevad teosed on nähtavad ainult turvakaamerate vahendusel.

Veel teavet: Sandra Jõgeva, tel 5543961; Reet Varblane, tel 55655014.

Esmaspäev, märts 02, 2009

Uus asi

Uus suur asi. Uus ala, mitmes mõttes. Või siis mitte.
Vahepeal on juhe koos ja kahtlused ja siis viimase-hetke-kindlasti-teostamist-vajavad-ideed. Ja siis on jälle midagi järgmise leveli taolist. Nagu ikka.