Reede, juuli 27, 2012

Kultuuriajakirjanik

Seoses Tallinna TV-s peaagu kaks aastat saate tegemisega on kunstnikest kaaskodanike suhtumine minusse oluliselt muutunud. Mesimagusalt naeratades on mulle liginenud näiteks kunstnik N, soovides oma näitusest uudist. Kunstnik N mainis mu ühte kolumni negatiivselt omaenda arvamusartiklis veel poolteist aastat tagasi.

Mõni päev tagasi helistas mulle aga  kuraator X, kes korraldab rahvusvahelist suurprojekti. Kuraator X tahtis, et ma sellest projektist saate teeksin. Palusin tal sellest natuke rääkida -- olin parasjagu teel võttele Jägala joal, praegu mul kodus netti ega kaasaskantavat arvutit aga pole. Ühtlasi palusin saata kogu info saata mulle ka meilile ning lubasin asja üle mõelda. Mainisin, et mingi valik on mul järgmiste saadete teemade osas juba tehtud ja et kõigepealt teeksin uudise. "Ainult uudise?!?", oli X varjamatult pettunud. Tema projekti üks välisosaline olevat kuulus ning saanud stipendiumi tingimusel, et suhtleb kohaliku meediaga... X ütles, et teletöötaja Z olevat öelnud, et mul on asjalikud saated. "Jah, ma tean", vastasin ma automaatselt. "Mulle meeldivad mu saated endale ka...", ironiseeris kuraator X. "Ei, teletöötaja Z on mulle endale ka mu saate kohta hästi öelnud", katsusin asja viisakalt selgitada. Edasi seletas X, kuidas peaksin ta rahvusvahelist suurprojekti kajastama -- tulema kindlasti filmima pressikonverentsi ja tegema intervjuud tema poolt valitud välisesinejatega.. Ütlesin, et mõtlen, äkki paneks saate kokku tema asjast ning kuraator Y projektist, millest olen juba mõelnud saate teha... Kuraator X-i ilmselgelt kuraator Y-i poolt tehtav ei huvitanud, ta katkestas mind kannatamatult : "Olgu, olgu, olgu...!" ja lõpetas kõne kähku ära.
Mingit infot ta saatnud ei ole.
Natuke paha tunne jäi sellest. Kindlasti leiab kuraator X nüüd, et olen ennasttäis ja ülbe. Mul aga on ebamugav tema suurprojektist isegi uudist teha...

Vaatasin ka kuraator X-i suurprojekti Facebooki lehekülge. Seal puudus veel eile kogu info nii konkreetsete esinejate kui pressikonverentsi toimumise kohta.
Ma ei saa midagi parata, mul on omajagu ebamugav temaga nüüd ise kontakteeruda.
Väga hea näide rubriigist "Kuidas mõjutada inimesi enda vastu olema ja võita endale uusi vaenlasi"..

Teisipäev, juuli 24, 2012

22.-24. juuli

Üleeile käisin vanemate juures maal. Olin seal sel suvel teist korda ja minu kohta haruldaselt kaua -- terve päeva. Hommikul läksin ja õhtul tulin. Lugesin aias ja kasvuhoones muuhulgas läbi mu emale minu soovitusel ostetud "Mustamäe valsi". Ja pärast linna jõudmist käisin E juures tema kunagise EKA kõrval asuvas korteris teed joomas.

Eilne päev algas sellega, et ma ärkasin selle peale üles, et mu akna all istus deliiriumis parm. Kes suhtees valjuhäälselt nähtamatute inimestega ja sõimas neid. Sadas paduvihma ja mu akna kohal on varikatus. Akna olin ööseks paokile jätnud ja nüüd kuulsin kõike liigagi hästi. Parm ütles nähtamatutele, et põhiline on, et teda närvi ei aetaks ning vahepeal irvitas pikalt ja saatanlikult. Ma istusin voodil  nurgas ega julgenud end liigutada, et see tüüp kuidagi minuga ei suhestuks ega aknast sisse vaataks või lõhuks aknaklaase. See olukord kestis tund aega, siis ta läks suhtlema ühe hoovi pargitud autoga ja ma sain akna kinni panna ega kuulnud teda enam.
Suhteliselt noor parm oli, eestlane; käes kliekott tühjade purkide ja pudelitega.
Mõtlesin korraks isegi politsei kutsumise peale, aga tundus mõttetu: ise elad Balti jaama taga ja vingud, et su akna taga on purjus mees... umbes nagu helistada politseisse, kuna vihma sajab!

Ülejäänud päev möödus Tallinna TV-s Baltoscandali saadet monteerides.
Vahepeal pidin peaaegu närvivapustuse saama, kui avastati, et pool Baltoscandalil filmitud materjalist on kogemata ära kustutatud. Mõtlesin, et ma olen neetud.
Seda kogemata kaamerakaartide tühjakstõmbamist juhtub muide teles rohkem, kui keegi ette kujutada suudaks. Mulle soovitati, et pean edaspidi igaks juhuks omaenda kõvaketast kasutama back up`ide jaoks. 
Noh, ja siis tuli välja, et vajalikud intervjuud on ikka kusagile valesse kohta paigutatud -- katteplaanide vahele. Kadunud olid ainult pool PR intervjuud ning üks lühike HH kommentaar ühele etendusele. Millelt lahkusin täpselt kaks minutit pärast selle algust ja mille pärast minu peale isegi mu ülemusele kaevati. Nüüd, videost antud etendust üle vaadatates (edasi kerides, nii et kõik kokku võttis teised kaks minutit!) veendusin, et ma polnud eksinud. Kogu lugu läks lõpuni täpselt samas võtmes -- näitlejad rähklesid põrandal, röökisid ja tarvitasid üksteise kallal leebamat sorti vägivalda ning kõik see kokku moodustas mingisuguse seltskonnamängu...

Tundub, et parim esineja Baltoscandalil oli EK oma Polügoonteatriga. Sama arvamuse lugesin välja ka monteerija reaktsioonidest -- ilmselgelt käisid kõik muud etendused talle närvidele...
Täna samuti olin Tallinna TV-s -- käisin nimelt intervjueerimas Jägala joal Stalkeri võttepaigas suurt maastikumaali maalivat New Yorgi kunstnikku NH-d, kes peatub Polymeri residentuuris. Õigemini, kes justnimelt ei peatu siin -- NH on koos sõbraga ostnud endale motorollerid ja veedab enamuse oma ajast seal -- telkides ja töötades oma hiigelsuure lõuendi kallal, millele ta on katusealuse ehitanud. "Are you reading the sky?", küsis NH minu käest, kui vaatasin taevast ja kummutasin ta hirmu, et kohe sadama hakkab ja et me seetõttu filmida ei saa. Tundsin end peaaegu, nagu oleksin hobulausuja või külanõid ja seletasin, et loomulikult oskan ma üli-lähituleviku ilma ennustada, mu isa on maalt pärit, ma veetsin seal esimesed üheksa oma elu suve ja et sellest, kas hakkas sadama või mitte, sõltus aastatuhandeid see, kas hein sai tehtud või ei. Lisasin, et see on ülimalt lokaalne oskus ega suuda ma sama mitte kusagil mujal maailmas. Londonis, Uus-Meremaal, Austraalias või Ameerika lõunaosariikides ei oska ma küll kuidagi öelda, kas lähima paari tunni jooksul tuleb vihma või mitte...
Viisin NH-le suveniiriks Tatjana Elmanovitshi 1980.a. välja antud eestikeelse raamatu Tarkovski filmidest ega lisanud, et Õhtulehe andmetel töötab see kunagine filmikriitik nüüd Ameerikas sensitiivina.
Sensitiividest veel -- vaatasin kinos ka halvavõitu filmi "Punased tuled", kus Robert De Niro mängib pimedat selgeltnägijat.
 

Teisipäev, juuli 17, 2012

16. juuli

Kirjutan Delfisse artikli oma reedese Patarei Kultuuritolmu stand up-i põhjal.

Avastan, et mu kohustusliku sünnipäeva laupäeva vanemate juures maal on canceldanud nii I ja S (kui võimalikud kaasatulijad S Amsterdamis elava sõbra ning I poja näol) kui mu vend. Kõigil on väga arusaadavad põhjused, aga mina pean tekkinud olukorra kiiresti lahendama: mu isa on kahtlemaväga ta palju ettevalmistusi teinud (tuletan meelde: kõigepealt pidi sinna tulema ka J koos oma Marokost kohale tulnud sõbra M-ga, kes pidi näitama, kuidas maroko teed tehakse, paraku läksid J ja M omavahel juba tülli ja M lahkus riigist..) ja üksinda kohale minnes saaksin selle frustratsiooni kahtlemata otse enda kaela.
Lisaks tundub mõte marsruudiga Tallinnast 30 km kaugusele minekust ütlemata tüütu, kui nüüd päris aus olla... Polymeris on pealegi festivalikoosolek. Marsruudiga jõudmine oleks enam kui kahtlane. Kirun mõttes ideed, et inimestel on aed ja suvekodu oma päriskodust kümnete kilomeetrite kaugusel.
Igal juhul pean leidma asenduskülalised. See on spontaanne otsimine, aga lõpuks tulevad E, J ja H. Võtame takso ja tellime selle sama takso kahe tunni pärast Kiisale tagasi. Taksojuht on iseeneest hapu näoga -- juba tulles jõudis ta E-le kurta, et sellised linnast välja sõidud ei tasu ära...
Mu isa on, nagu arvata võib, veetnud hommikust saadik aega ning serveerib meile salatit, ratatouille`id (algne külaline S ei söö liha) ja omatehtud juustukooki ning on valinud kolme sorti hispaania veini.
Ma saan aru, kui õige otsus see asenduskülaliste leidmine ikka oli.

Maal olles saan telefonikõne Tallinna TV-st -- tuleb välja, et pean minema kolmapäeval Pärnusse võttele..

Esmaspäev, juuli 16, 2012

14. juuli

I ja S pulmad Kõue mõisas. I Eesti sõbrad ning S sugulased Ameerikast ja Mehhikost.

Ühtlasi: Bastille` aastapäev. Avastan end vene keeles seletamas mõisaaias suitsetavatele kokkadele, et kõik, mis meil on, on tänu Prantsuse revolutsioonile. "Kilogramõ, kilometrõ, demokratija..."
Kokapoiss ütleb, et ta ei tea Prantsuse revolutsioonist midagi. "Kas sulle makstakse hästi?" -- "Jah, hästi."
-- "Aga sellepärast makstaksegi!"
Nojah, võibolla poleks pidanud alustama seda vestlust sõnaga "ahvid"...

K, I sõbranna, 37-aastane kena ja edukas naine, teatab mulle, et tahaks saada stand up koomikuks. Ta on väga vaimukas kohati, nii et arvan, et lootust on. Ühtlasi meeldib K-le üks noor kelner. "Ta näeb välja, nagu õpiks näiteks lavakas kolmandal kursusel... " Teen asja kohe selgeks: "Kuule, kas sa õpid lavakas? Ei? Väga hea, mulle näitlejad ei meeldigi! Viljandi Kultuurikakadeemias? Ega ometi kontaktimprovisatsiooni??!!??"
K jääb noormehe vastusega -- levimuusika -- vägagi rahule.
Hiljem tuleb tema poolt: "Meil oleks nagu suhe olnud! Ta küsis, kas ma tahan, et ta mulle loomalihalõike kaasa pakiks?"
Meelolu mõisa luksuse ning inimeste vestlustega eesti, prantsuse, inglise ja hispaania keeles koosmõjus on kuidagi ... "Seksi ja linnalik". Tegelikult usun pigem, et inimesed jäljendavadki oma käitumisega enda ajastu -- ja miks mitte ka varasemaid -- olulisi kultuurilisi fenomene.

Pärast pulmi -- afterparty Mustas Puudlis ning siis Patareisse, kus põhimõtteliselt vaatan ainult Elmayonesat. Ladina-ameeriklaste tõusu maailma areenile usun pärast seda kontserti täpselt sama palju kui peaaegu viis aastat tagasi New Yorgis Brooklynis esmakordselt J galerii poole jalutades, mis asub peamiselt latiinodega asustatud piirkonnas. See tähendab: usun neisse väga palju.

Laupäev, juuli 14, 2012

13. juuli

Esinemine festivalil Patarei Kultuuritolm uue stand up`iga pealkirjaga "Ebausk toob õnnetust". New age`ist, klatshist ja natuke ka näitlejatest ning nõiavõimetest, mida uskumatu hulk eestlasi usub end tänapäeval omavat.

Avamine

Suhteliselt palju inimesi kesksuve kohta.

Pakkusin ainult vett, seda küll värske mündi lisandiga, sest raha oli täiesti otsa saanud ning ma isegi võlgades. Veel laenu võtta selle nimel, et alkoholi avamiseks oleks, tundus too much. Tõin vee Harju tänaval asuvast Tallinna Vee reklaamkraanist. Seeeest läks kõik toodu, kallis shokolaad, korralik siider või vahuvein, kohe pakkumisele.
K tõi Viimsi spa pileti ning E imelise salli. Neid ei jaganud laiali. Küll andsin vähesed toodud lilled (kõik teavad, et vihkan neid) galeriivalvurile.

Tuli K, minu onupoeg, keda ma pole näinud sellest ajast saadik, kui meie ühised vanavanemad surid ja meie isad nende talu pärast tülli läksid ning igasuguse suhtlemise katkestasid.
Viimati mängisime K-ga Võrumaal sõda, olles alla kümne aasta vanad kumbki. Nüüd on K 35-aastane jurist ja kolme lapse isa. Rääkisime omavahel neist kunagistest konfliktidest ja muustki. Selles mõttes vedas, et K tuli just siis, kui mul oli temaga rääkimiseks aega, nii galeriis sees kui pärast väljas.

Afteka minu jaoks meeldejäävaim osa oli sõit taksoga vanalinnast Polymeri, kuhu ma küll kauaks ei jäänud. Taksos oli nimelt pagasiruumis kaks lisakohta, pea sõidu vastassuunas...

Neljapäev, juuli 12, 2012

Making Of II

Kolmapäeva hommikul galeriis passides ja töömees R järel oodates (seekord kannab ta Armani teksaseid) tuli mul ootamatu mõte. Mul on põhjust tunda tänulikkust JT magistratuurist saadud hariduse üle. Esimene lend. JT võttis asja tõsiselt, oli isalik ning viibis väga palju kohal.
Loomulikult oli tehniline baas, mille sealt sain, olematu. Ma pole näiteks videomontaazhi siiamaani selgeks õppinud, samuti valmistab raskusi juhtmete ühendamine. Montaazhitunnid toimusid meil  kõrvalklassis, uue meedia osakonnas, mida juhatas JT värske eks, feminist MT. Seetõttu polnud meie kui JT magistrandid seal kuigi teretulnud.
Väga palju oli new age`i  -- üks õppejõud rääkis zen-budismist, teine Oshost, kolmas keskendus shamanismile...  Enne seda magistratuuri olin new age`i ja igasugusesse esoteerikasse väga suure põlgusega suhtunud, aga siis, aastal 2000 olin ma oma just kätte saadud maali bakalaureusekraadiga jõudnud just sellisesse punkti oma elus, et ma sain aru, et kui ma JT just asutatud magistrikursusele sisse ei saa, on minuga lood väga halvad. Pedagoogikatäienduskursusele oli mind just vastu võetud. Mis edasi? Kunstiõpetaja kusagil põhikoolis, kus kunstitundidesse suhtutaks kahtlemata sama üleolevalt kui meie kunstikallakuga keskkoolis muusikatundidessegi...
JT new age`ilembusest olin loomulikult teadlik, samuti sellest, et minu suhtumisega antud valdkonda on tema kursusele sisuliselt võimatu sisse saada. Eriti arvestades fakti, et kaasagsest kunstist olin selleks hetkeks tootnud ühe video.
Niisiis -- kui minu senine maailmapilt oli mind sellisesse hukatusse toonud, siis olen sunnitud ta üle parda viskama. Mul oli sisseastumisvestluseni kuu aega aega. Ja kahtlemata oli selle aja vaieldamatult suurima Eesti kunstistaari uude, tema isikul põhinevasse magistratuuri raske sisse saada. See oli enam kui kindel. Niisiis. Midagi tuli asjaga ette võtta. Ma läksin esimesse ettejuhtuvasse raamatupoodi ja ostsin hunniku allahinnatud esoteerikaraamatuid. Kindluse mõttes head õnne toova amuleti Loitsukeldrist ka. Võtsin raamatud ette ja otsustasin, et loen need rahulikult läbi ega mõista nende üle kohut.
Sain muuhulgas teada, et kui midagi tõeliselt tahad, ei tohi kunagi selle plaani suhtes negatiivseid stsenaariume ette kujutada. Ma tõesti järgisin seda õpetust. Alati kõige pärast  muretseva ema tütrena oli see muidugi väga keeruline. Ma isegi ehmatasin oma sõpru, kes tahtsid mu plaane pärast kooli lõppu teada saada. Juhul, kui ma JT magistratuuri ei saa, eks ole. Teatasin iga kord järsult, et sel teemal ma ei räägi. "Aga sa juba oled seal  pedagoogikas sees ju..." -- "Vait!"

Sisseastumisvestlusel kommenteeris komisjoniliikmetest üks, sel ajal oma tähetundi nautinud RK minu välimust ja leidis, et olen ilusam, kui enne mind järjekorras olnud tüdruk. JT küsis, kas ma olen LSD-d võtnud. Õnneks olin. Pärast rääkisin minu jaoks edukal sisseastumisvestlusel toimunust kõigile ja jutt jõudis ringiga ning palju  hullemal kujul muidugi ka JT endani. JT küsis minu käest varajamatu ärritusega, kas olen kuulnud pahatahtlikke kuulujutte ringlemas, et ta sunnib oma tudengeid narkootikume tarvitama. Võtsin kokku kogu oma valetamisoskuse ja ütlesin, et mina isiklikult pole midagi taolist iial kuulnud. Otseselt ma ju polnudki!

See selleks. Eile passisin seal galeriis niisiis ja inimene, kes oli lubanud appi tulla ning võtta kaasa üliolulist punast aerosoolvärvi, oli kadunud. Ei võtnud toru.

Vahepeal tungis galeriisse vene narkomaan, kes üritas mulle algul 20, aga siis 15 euroga maha müüa Stockmannist varastatud meesteparfüümi. Tal oli isegi tester kaasas! Poes olevat 57 eurot. Narkomaan galeriis tundus ohtlik, tema vastu agressiivne ja ebasõbralik olla , juhul kui ma seal üksinda olen, samuti. Mõned päevad tagasi elasin üle oma elu esimese klassikalise paanikahoo. Seda kell pool kolm öösel teel Polymerist koju. Pool teed läksime koos T-ga, rääkisime teatrist ja perfokakunstist ja Baltoscandalist, kus olin just käinud. Teise poole läksin üksi. Äkki tundsin seletamatut õudust. Seoses oma new age-haridusega mõtlesin, et ju see on mu sisemine hääl, kaitseingel või kõrgem alateadvus, mis hoiatab mind mingi antud marsruudil ootava ohu eest. Milleks on arvatavasti mõni pahatahtlik kaaskodanik...  Läksin osa tuldud teed tagasi ning pöörasin Telliskivi tänavale. Õudus jätkus. Tundsin öisel pimedal tänaval üksinda jalutades sõna otseses mõttes surmahirmu. Kuna puudusid kõik paanikahoo klassikalised füüsilised sümptomid nagu südamekloppimine või külm higi, olin veendunud, et nüüd sain ma esmakordselt aru, kui ohtlik on öine Pelgulinn. Ja Kalamaja ka muidugi. Kuidas ma olin seda teed veel palju hilisematel talveöödel häirimatu rahuga käinud? Kas ma olin olnud päris sõge?
Niisiis ei tundunud narkomaan galeriis mulle hiljutise tänavakuritegevuse teemalise paanikahoo taustal mitte just päris ohutu tegelane. Polymeri on aegade jooksul paar sellist sisse tunginud ja haaranud kaasa juhuslikke asju, tavaliselt tehnikat. Üks torkas tekkinud rüseluse käigus M-i taskus olnus süstlaga ning M pidi kuid hiljem veel HIV-i ja hepatiidianalüüse andma. Õnneks oli M terve.
Kõigepealt vaatasin, kas mul on 15 eurot. Tegelikult see pakkumine nii halb ei olnudki. Sularaha polnud üldse. Siis olin narkomaaniga rõhutatult viisakas, aga resuluutne, nagu ta poleks mitte põhjakihi esindaja vaid tavaline tüütuvõitu müügiagent. Ei, ta ei või galerii tagumistesse ruumidesse vaatama minna, ega seal kedagi pole, kel juhuslikult ostusoovi oleks. Parfüümidest eelistaksin naistele mõeldud Givenchy`d, teatasin. Kas mul on kaks eurot? Äkilise impulsi ajel võtsin käekotist väikse kilekoti müntidega. Umbes kaks eurot oli, vist natuke peale. Kohv ja Eesti Ekspress. Kahtlemata oli tal nii halb olla, et ta vajas seda raha rohkem vaja kui mina oma Ekspressi... Ja kõrval oli vastu galerii seina toetatud minu jalgratas (tegelikult I oma, 200 eurot, siiamaani välja maksmata) ja seda ma teadsin kindlalt, et mingi võimalikult HIV-positiivse narkomaaniga ma rüselusse ei lasku..

Edaspidi hoidsin galeriiukse lukus.
Ameeriklane E kiusas mind oma elamisloaprobleemidega. Temale tüüpiliselt avastas ta viimasel minutil, et ta peab kodakondsuse-ja migratsiooniametisse mingi üliolulise paberi viima just nüüd, enne kui ta Rootsi ära sõidab. Muidu on tohutu jama. Samamoodi helistas mulle eelmisel suvel T ja teatas, et pean E kohe enda juurde sisse kirjutama, muidu ta kaotab oma elamisloa Eestis koos õppejõukohaga. Aega selleks oli umbes poolteist tundi, et tohutu katastroof ära hoida. Tegutsesin kiiresti : mulle tekkis hetkega elukaaslane, kes pole mu korteris küll sekunditki viibinud ja mu Kristiine keskuse ette kinnitatud jalgratas varastati samal õhtul ära. Kes oli see, kes ütles, et iga heategu saab karistatud?
Nüüd oli E-l samasugune või analoogne jama dokumentiga. Ja ega ta olnud eriti võimeline seletama, milles täpsemalt asi. Samal ajal puudus mul ülioluline punane värv, nii töömees R kui appi tulla lubanud S ei võtnud toru, ma olin magamata ja tundsin end halvasti. Hääl oli ka ära. Silme ette ilmus võimalik stsenaarium: käin E-ga ühest ametiasutusest teise nagu eelmisel aastal. Tunde läheb. Lisaks oli mul vaja umbes kilo suhkrut. Üldse ei tahtnud välja minna -- õhukeses kleidis ja võrksukkades välja minnes poleks olnud praktiliselt võimalust, et  ma ei saa põiepõletikku. See krooniline jama tekkis mul muide selle ajaloolise kuu jooksul mu elus, kui otsustasin, et ma saan sinna JT magistratuuri sisse ja muudan oma elu.
Ma avan kohe näituse. Ülejärgmisel päeval esinenen ootamatult suureks osutunud festivalil Patarei vanglas. Stand up-iga. Nagu mainisin, oli ka hääl ära. Minule omane hüpohondriline mõtlemine manas kohe silme ette jubedaid stsenaariume saabuvast totaalsest häälekaotusest ja sellest, kuidas pean hakkama inimestega mingite käsitsikirjutatud paberitükkide abil suhtlema. Jube!
Väljas oli äkki väga külmaks läinud. Kui hommikul õue tulin, käies läbi Balti jaama turult ja otsides pornopoeks muundunud ehituspoodi, oli veel palav.
Mõtlesin, kas oleks võimalik E pikalt saata.
Ja loomulikult jäi ta hiljaks meie galeriisse kokkulepitud kokkusaamisele.
Ja siis meenus mulle kunagine zen-budismi loeng. Õigemini ainus asi , mida sellest usuvoolust või mõttevoolust (kumb ta ikkagi on?) mäletan.
DO NOTHING AND EVERYTHING WILL BE DONE.
Varsti pärast seda mõtet ilmus välja E. Kõigepealt üritasin probleemi kellelegi teisele suunata. "Palun, ära viska mind oma korterist välja!". Ilmselgelt see lähenemine ei töötanud.
Siis saatsin E prooviks üksinda sinna ametiasutusse ning üritasin Linnagalerii suurel vitriinaknal natuke magada. E oli varsti tagasi mingi paberiga, mille kõigi lahtrite täitmise suhtes polnud mul  küll täit kindlust. Ja siis sama paberiga uuesti. Ja siis -- ja siis  oli E probleem lahenenud. Saatsin ta poodi tänutäheks suhkrut tooma. Umbes samal ajal ilmusid välja töömees R ning helistas S. Videod said üles ja mul õnnestus töömees R-ga ehituspoodi sõita. Vahepeal läks ka ilm soojemaks.
Zen-budism ilmselgelt töötab.

Ja üldse: milline imeline haridus! Pooled õppejõud tulid ja seletasid midagi new age-hõngulist. Selle tulemusena põlgan ma tänini Oshot, kuigi pole  viimase ühtegi teost lugenud. Lihtsalt õppejõud, kes viimast kõige rohkem fännas, tundus minu maitse jaoks natuke liiga friik. (Puhaku ta hing rahus.)
Kuna peaaegu kõik üritasid mingeid zen-gurusid mängida, ei võta ma ühtegi selliste ambitsioonidega tegelast enam tõsiselt ega pole ka kunagi ühestki sektiliidrist selles mõttes lummatud olnud, et ma tahaksin tema jünger olla. Erinevalt väga paljudest maalijatest, teatrikunstnikest, disaineritest, arhitektidest, kelle eluenergiat ja raha neelab juba mõnda aega endasse  üks asutus Tallinna külje all...
Samuti oli hea teada saada, et sel ajal tõelist staariaupaistet nautinud ning paljude silmis siiani mingi poolpühak olev  professor on ... hmmmm.... lihtsalt inimene oma.... inimlike puudustega.
Samas on mu silmaringis nüüd mingi koht nii selsamal zen-budismil kui  ka näiteks shamanismil. Prantsuse strukturalismist ei tea ma seevastu mitte midagi. Välja arvatud seda, et selline ja väga mõjuvõimas mõtlemise vool eksisteerib ning on mu just Pariisist Eestisse tagasi jõudnud kunstiteadlasest sõbrannale B-le  ütlemata oluline.
Tänu oma "akadeemilise" hariduse omapärale saan ma paljude inimestega lihtsamalt kontakti, sest igasuguse esoteerika harrrastamine on tänapäeval ütlemata levinud. Ja enamus intellektuaale sedasorti asju lihtsalt põlgavad. Kahtlen isegi , kas ma saaksin S-i magistritööd juhendada, kui ma näiteks shamanismist midagi ei teaks. Veel enam -- kas ma oleksin üldse ta pakkumise vastu võtnud. Sest ta tuli meie esimesele kohtumisele kaasas mapp joonistuste, märkmete, päevikukatketega, kus domineerisid ilmutused, mis saadud indiaanilaagrites ... ja minu jaoks ülimalt kahtlane idee teha magistritööks seeria indiaaniteemalisi maale. Viru ärikate projekt oli alles kolmas või neljas idee.

Niisiis. Tundsin äkki JT suhtes tänulikkust ning omamoodi heldimust. Ja siis tuli S tärpentiniga ja kohe pärast kirja graniittahvlil üle värvimist esimene, natuke liiga varajane näitusekülaline.



Kolmapäev, juuli 11, 2012

Making Of

Ütleme nii: on suhteliselt nõme avastada oma näituse avamise päeva hommikul kl 8 45, et Tallinna kesklinna minu teada ainus veel avatud (ja Ekspressi Hotline`i andmetel juba kl 8 hommikul...) on sujuvalt asendunud erootikakauplusega Hot Lips. Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et meie ühiskond afisheerib liialt seksi!

Nüüd olen Linnagaleriis. Uus Kunstihoone töömees R paistab silma selle poolest, et kannab ainult valitud kaubamärke: Gucci. Versace. Tänase särgi brändi ta ei mäleta. "Bastion....ei! Mingi Norra firma oli."

Rubriik: asjad, mis valesti läksid.
1. Ca 600 kg suhkrut, mis Polymerist haihtunud on. Hoidsin seda, saadud 1,5 a tagasi Kunstihoone galerii ülejääkidena,  tehase nn tagumises saalis. Koos igasugu muu enda stafiga, mis on ebamugav tassida ning mis on kleepuv. Näiteks kast Draakoni galerii näituse karamellraame.. Seal ruumis hoidsid ka teised oma Polymeris toimunud installatsiooninäituste jääke, näiteks MP oma hiiglaslikku lastetoamööblit. Nüüd on  keset ruuumi ainsa asjana minu zhelatiinnaise silikoonvorm oma kipskapslis, aga vormi sisse on tundmatu koristaja ladunud muuhulgas mu eriti kallist silikoonist teise vormi (selle tükkideks murdunud kipskapsel on muidugi läinud) ja paar tundmatut elektroonilist vidinat. Pisut õlgi on ka maas.

Kõik, mis ruumi seni täitis, on hunnikus pimedas, valgustamata koridorinurgas. Seal on igasugu metallist jura ja kõige selle pimedas läbisorimiseks potentsiaalselt ohtliku kraami all VÕIBOLLA suured mustad kilekotid täis värvilist, marjamahlaga segatud suhkrut. Aga võibolla ei ole ka... Ma ei leia endas jõudu selle hunniku kallale minna...

Helistan T-le ja karjun natuke ta peale. Et ta ei "händli" seda tehast, kui niisugused asjad juhtuvad. T lööb toru hargile. Väga varsti on ta ise Polymeris ja seletab, et mingi tütarlaps käis neid tagumisi ruume stuudiopinnaks üle vaatamas, tema arust mingit kokkulepet veel ei olnud, küll aga oli vahepeal keegi neid ruume kummalisel kombel koristamas käinud. T ütleb, et ta oli ka ise vihane. Ja olevat minu peale nüüd solvunud, et ma tema peale karjusin. Ning karjub seejärel minu peale tükk aega järjest omakorda  ise. Et minust  jääb järgi alati ilge laga. Et kõik peavad minu pärast jooksma. T läheb sujuvalt inglise keelele üle, et sealsamas viibiv sakslane K ka aru saaks. Enne on sakslane K küsinud mu sõbranna K käest, kas see on meil ka oluline vestlus. K: "Jah!" Niisiis: T jätkab oma minu peale karjumist inglise keeles. " Five minutes before every opening or travelling somewhere you are like that: "Where is my pot? Fuck, there is shit inside! I buy a new one! Borrow me some money!"" "Tee ise mõni laoruum korda, tassi sealt kogu see sitt välja!! Sinu sitt oli siin ülemises galeriis mitu kuud väljas! Sa lihtsalt ei viitsinud seda sealt ära viia kuhugi!"
Peab tunnistama, et T monoloog on suhteliselt naljakas ja paraku ka vähemalt osaliselt tõsi. Mul hakkab juba üsna lõbus. Vahetult pärast suhkru kadumise avastamist isegi nutsin natuke... Naljakas tundub olevat ka maalijast sõbrannal K-l ning sakslasel K-l.

2. Kunstihoone buss läheb rikki. Seetõttu ootame K-ga enamuse esmaspäevasest päevast, kuni see vana ja logu kaubik enamvähem korda tehakse, et et saaks Polymeri minu polüuretaanist kuju tükkide järgi minna.

3. Suhkru puudumisel tuleb skulptuuri eksponeerida selle praegusel kujul. Ehk siis on temast saanud pärast Polymeri katuseaias veedetud talve iseenda sketsh, iseeenda visand. Õnneks olen kasutanud talviseks kasutamiseks mõeldud, külmakindlat Makroflexi.

4. Kui kuju on kokku pandud, tuleb välja, et selle juurde kuuluv, Soome graniidist "käsutahvel" mu ema õpetussõnadega mõjub Linnagalerii hallisäbrusel kivipõrandal niimoodi, et kõik sinna graveeritud õpetussõnad on loetamatud.

5. Helistan S-le. Ta oli lubanud selle asjaga aidata, enne kui oma indiaanilaagrisse sõitis. Nüüd on ta tagasi. S tuleb mõne aja pärast, kui maalija K ja töömees R on juba galeriist lahkunud, koos kuldse kroomspreivärviga. See ei tööta ka kuidagi. Lisatähelepanek: ilmselgelt on viiepäevane indiaanilaager oma peyote-riitustega umbes sama väsitav ettevõtmine kui minu töö oma saatega Baltoscandalil koos õhtuste veinijoomistega. S mõjub minu arust pigem väsinult kui kirgastunult. Annan talle alternatiivse vaatenurga tekitamiseks Loomingu Raamatukogu raamatu "Ühe indiaanlase biograafia", kirja pandud aastal 1913. Selle teksti põhjal võib aru saada, et Ameerika põliselanikud võtavad oma rituaale ja usku umbes sama pealiskaudselt kui paljud nominaalselt  kristlased. Peategelane lahendab juba oma initsiatsiooniriituse, mille käigus tal tuleb mitu päeva paastuda ja mediteerida ilmutust oodates sellega, et valetab midagi oma suguharuvanematele kokku. Ta on lisaks joodik, mitmekordne mõrvar, vägistaja, varas ja veel mitmel moel kurjategija. Raamatu lõpus avastab memuarist peyote-kiriku, kinnitades, et see hallutsinogeenne kaktus on ainus asi, mis temas iial mingeid nägemusi esile kutsunud on.


Siinkohal lõpetan hetkel valestiläinud asjade nimekirja.

Eilne päev aga lõppes sellega, et S läks oma indiaanlastega õhtust sööma, see-eest astus aga galeriiuksest sisse helilooja RJ. Olin galeriis kuni kella  kümneni, kui oli vaja  see luku alla panna.

Siis J-ga bussijaama ta Maroko sõbrale vastu. Aga see on juba hoopis teine teema ja siinkohal lõpetan.

"Kogutud territooriumisõjad" Linnagaleriis

Olete oodatud 
 
Sandra Jõgeva näituse
"Kogutud territooriumisõjad"
avamisele 11. juulil kell 18
Tallinna Linnagaleriis (Harju tn 13)
 
Näitus on Tallinna Linnagaleriis avatud 12. juulist — 5. augustini
Kogutud territoorimisõjad koondab Sandra Jõgeva viimase kahe aasta jooksul loodud  tekstipõhiseid performance’eid ehk nn stand-up tragöödiaid. Need avalikud ülesastumised kujutavad endast tragikoomilist ja eneseiroonilist võitlust eelarvamuste, stereotüüpide, marginaalsuse ja tõrjutusega isiklikul, sotsiaalsel, kultuurilisel ja seksuaalsel tasandil. Sandra Jõgeva piirangutevastase trotsi ja ebaõigluse iroonilise paljastamise mäng tõstatab küsimusi naiskunstniku positsioonist meestele orienteeritud kunstiväljal, kus edu saavutamiseks (tegelikult aga lihtsalt elus püsimiseks) tuleb olla nagu mees või elada väga kaua. Selle oksümoroonilise dilemma keskmes on autobiograafiline positsioon, mis määrab ära ka teoste kunstilise vormi.
Esimeste stand-up tragöödiatega debüteerides Sandra Jõgeva Kanuti Gildi traditsioonilisel lühivormide festivalil “Made in Estonia Marathon” etendusega “Kontaktimprovisatsioon / Kiss & Tell”. Sandra Jõgeva etendustes saavad kokku eneseirooniline tekst universaalsetel, kõiki puudutavatel teemadel ja performance-kunsti arsenalist pärit elemendid: kontseptuaalsed kostüümid, ihu külge õmmeldud silt litritest kirjaga “Lits” (“Kontaktimprovisatsioon”), tulevärk laval (“Nimeta”) ja tulepuhumine (“Keskeakriis”). Sandra Jõgeva on oma eesti- ja ingliskeelsete stand-up tragöödiatega esinenud Tallinnas, Tartus, Viinis, Dresdenis, Berliinis, Riias ja Kaunases.
Käesoleval näitusel eksponeeritakse soome kunstifestivali Mäntän Kuvataideviiko jaoks valminud skulptuuri “Ema õpetussõnad”, mis kujutab karamellkaljust välja küünitavat naisefiguuri, käes graniitplaadile raiutud 5 käsku naiskunstnikuna hakkama saamiseks. Skulptuur töötab samanimelise stand-up tragöödiaga “Ema õpetussõnad”. Territooriumi- sõdade täiendavaid laskenurki pakuvad videod “Kontaktimprovisatsioon”, “Nimeta”, “Keskeakriis”, “Rahast” ja “Hüpohondrik”.

Info: Sandra Jõgeva, sandrajogeva@gmail.com, mob: 55 43 961

Tallinna Linnagalerii
Avatud kolmapäeval kell 12-22, neljapäevast pühapäevani kell 12-18
Harju tn 13
Tallinna kunstihoone
Vabaduse väljak 6
10146 Tallinn
Tel: 644 2818
 

Neljapäev, juuli 05, 2012

4. juuli

Minnes Balti jaama turule, et osta maasikaid ja mureleid helilooja E, kes võitis just Londonis muusikaauhinna, auks korraldatavale vastuvõtule, kohtan H-i, A õde. Käime läbi sealsed väliletid ja kaltsukad. H leiab valge paruka ja Bally väikse stiilse käekoti, mina ostan ära varemmainitud erkroosast atlassist kokteilkleidi (8) ja lisaks lilla õlasalli (5) ning suudan vastu panna kuldsete litritega väiksele vanakuldsele jakile (7).
Teel vanalinna kaotan kuhugi ära oma musta Benettoni lemmikjaki, mida ei õnnestugi enam leida. Jakk on üle käekoti pandud, kuna vahepeal on ilm väga soojaks läinud.
Meenub kunagi viis aastat tagasi Kentuckys Louisville`is kohatud hindu naine, kes rääkis, et vähi tähtkujus sündinud inimestel on nn instant karma. Kõik halb tuleb ringiga tagasi väga kähku. Ja et eriti suure tüki halba karmat hävitab mõne isikliku ja olulise asja kaotamine. Eile prillid. Täna jakk. I antud netti esile manav seade on ka töötamast lakanud. Mõni aeg tagasi astusin oma läptopi ekraani jalaga sisse.
Tundub, et see teooria võib töötada küll -- täna helistab enne halbu uudiseid edastanud ja mind tohutult vihastanud TFA, kes ütleb, et perfokafestival, mida ta mind 21. juulil kureerima kutsus, toimub siiski. Oktoobris. Lubatud eelarvega. Mis on omamoodi hea, sest niimoodi saan festivalile kaasata ka mehhiko perfokakunstniku RB, kes tuleb arvatavasti ka oktoobris Eestisse.
Käin läbi E auks korraldatud vastuvõtult ja siis austajaga õhtusöögil. Väliseestlane, kes kunagi mulle midagi fännikirja taolist kirjutas ja kes mind on sellest ajast saadik aegajalt välja kutsunud. Räägime alati kunstist ja sadomasohhismist. Ta saadab mind bussile, millega sõidan Polymeri. Ettevalmistused näituseks -- videod. Sakslane K aitab. Kell on veerand kaks öösel ja päev ei ole veel õhtul.







Kolmapäev, juuli 04, 2012

Postmodernistlikud esmaspäev ja teisipäev

Esmaspäeval ärkasin kogu farmatseutikast hoolimata kell kuus. Avastasin sõnumi Kultuuritolmu festivali korraldajalt, kirjutasin talle oma stand up`ide kohta teksti valmis, saatsin ära ning magasin edasi.
Käisin Balti jaama turul, kust leidsin imelise atlassist kokteilikleidi (8 eurot), mida müüja paraku ei sootsunud kinni panema. Tulemas on Baltoscandal, minu näituse avamine, sõbranna pulm...
Käisin E poes kanget kohvi joomas ja ignoreerisin sellest tekkinud surmahirmu ning higiseid peopesasid teel Toompeale S ateljeesse Rüütelkonna hoones. S pidi ühte asja aitama mul teha seoses mu näitusega, aga sündmustest ette rutates ütlen, et nüüdseks on ta juba oma viiepäevasesse indiaanilaagrisse kadunud. Lisaks oli S käinud vahepeal shamaani juures, saanud ilmutuse, jätnud suitsetamise maha ning arvatavasti ka kõik muud ained. Ütlesin talle, et seda ma ei usu ja et arvan, et täiskarsklus on meie ühiskonnas väga halb idee, erinevalt suitsetamisest loobumisest.
Sain ühtlasi aru,et new age-kontsentratsioon minu ümber on muutunud hirmuäratavaks. Samal ajal on Indoneesiast tagasi jõudnud MH, videokunstnik ja mu saate vahepealne rezhissöör. Tema on just käinud kümnepäevases Vipassana meditatsioonilaagris ja levitab nüüd sõnumit. J on juba tuld võtnud. Kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis kümme päeva varahommikul tõusmist, päevad läbi sundasendis mediteerimist ja vaikust, taimetoit ainult hommikupoole ja pärast seda paastumine  ning guru videod õhtuti tundub mulle ideaalilähedane ajupesumeetod. See võib ju formaalselt tasuta olla, aga müügimehetöö, mida kursuse läbinud inimesed pärast üle maailma teevad, on ka midagi väärt.
Selle kõige kõrval tundub indiaanilaager telkimise, kella käe pealt võtmise ja "indiaaniajas elamisega", sauna, unenäopüüdjate meisterdamise ja võibolla vähese peyotega nagu kerge väljasõit maale. Mida see ju ongi!
Sõbranna käis peaaegu kümme aastat tagasi ühe nähtusega seotud tüübiga ja see kõik tundus ning tundub siiani üsnagi ohutu ja värskendav. Kui mul oleks ülearune 200 eurot, aga  poleks Baltoscandalit ega muid kohustusi, võibolla sõidaksin sinna isegi.
Nende minu mõtete peale astus S ateljeesse kunstnik ja kuraator MM, kellega avastasin end mõni aeg hiljem pikemapoolsest vestlusest new age`ist, Eesti sektidest, ökohullusest ning uskumatust hulgast rahast, mida sellesse süsteemi kuuluvad inimesed igasuguste teenuste, ülehinnatud kaupade, laagrite ja kursuste peale kulutavad. Eitades tarbimist, tarbivad nad tegelikult kohutavalt palju. Ainult et natuke teistsuguseid asju.

Süvenes mõte, et sellest teemast peaks artikli kirjutama.

Esmaspäeval sain ka ühe äärmiselt ebameeldiva uudise, mis süvendas mu veendumust, et inimese sõna ei maksa reeglina midagi. Aga kuna mul oli neostliku pikniku järelnähuna suhteliselt halb olla, ei suutnud ma selle peale väga palju mõelda.

Teisipäeva hommikul kohtusin Vana-Kalamaja tänaval kommuuni ees P-ga, ühe poolega kaartide poolt lubatud vanemast abielupaarist. P on veendunud, et suudab mu kunsti oma sõpradele maha müüa. Vaatasime galeriis näitust, jätsin sinna minu ja iirlanna R kureeritud joonistusnäitusele "Sex Lives of Poor and Unknown" (augusti lõpp, Kultuuritehase Festival) kutsutud kunstnikele paberit ja vaatasime veel K näitust.
Jätsin paberi ka MM-le Viiralti kohvikus, kus kell pool kaksteist oli ainsa kliendina maani täis klassik LL.
Sõitsime koos P-ga Nõmme teele, mu ema endisse ateljeesse, kus kunagi elasin mina ja nüüd mu reklaamiagentuuris töötav vend. P pildistas üles mu 12 a tagasi valminud õlimaale ja akvarelle. Korraks tekkis endalgi imelik nostalgia.
Edasi: P tegi välja lõuna Kukekeses. Pärast seda tulin koju ja jätkasin prillide otsimist, mille kadumise olin avastanud juba hommikul. Lootusetu. Absoluutselt lootusetu. Sõbranna K tuli külla ja aitas ka. Ikkagi mitte midagi. Jõudsin järeldusele, et mõned asjad kaovadki jäljetult ning leidsin üles ühtlasi varupaari, isegi sama mudeli.
Selle prillipaari kohta oli Instrumentariumis juba öeldud, et need  on selliselt väändunud, et nende parandamine pole üldse kindel. Aga et Balti jaama turul on olemas imeinimene, kes võib aidata. Imeinimene osutus juudi vanameheks keskmise kivist turuhoone teisel korrusel. Pool tundi, kolm eurot ja südametunnistuse sunnil viidud pudel head prantsuse vahuveini.
Kuna vahepeal oli laekunud kauaoodatud pangaülekanne, suundusin esimese asjana Kadriorus asuvasse uude veini - ja gurmeepoodi (Kukk ja Konn, Vilmsi ja Raua tänava nurk, omanik on siin elav pranstlane, kes muidu varustab Tallinna parimaid restorane), et osadele võlgadele protsente lisada. Kohe seejärel maksin ära M-le Tallinna Paberikojast R poolt käsitsivalmistatud paberite kokkuliitmise eest, lisades rahale  pudeli punast veini.
Siis tegin sisseoste oma lemmiksukapoe lõpumüügilt Solarise keskuse keldris (omanik kolib Indiasse uut äri alustama) -- 20 euro eest sain suure kotitäie asju. Viisin E-le temalt laenatud vahuveinipudeli (juudi prilliprandaja!) tagasi, sest seda müüakse ainult Kukes ja Konnas. Ostsin ka Vivian Vaust ära seal kinnipandud kingad autraallanna T-le (meie omavaheline tehing) ning märkasin, et vahepeal oli allahindlus lõppenud ning poleks ma kingad reserveerinud, oleks nende hind olnud üle 70 nüüdse 21 euro asemel..
Lõpetasin õhtu E Pika tänava korteris. Üldiselt rääkisime omavahel sektidest. Ja kui tulutoovad need on.

Vahepeal tundus täiesti kohutavalt ebaõiglane eelmisel päeval saadud uudis. Sõnumitooja oli lubanud tekkinud olukorda omalt poolt lahendada, aga polnud ei helistanud, kuigi ta seda lubas ega ka vastanud mu FB sõnumile.

Neoistlik piknik

Facebooki sõnum sõbrannale Pariisis.

Käisin K korraldatud neoistlikul piknikul rahvusvahelise kunstiklassiku IK auks Patarei vanglas.
Ja pärast Kolme Lõvi baaris.
Olen suht täis.
Võtsin just hobuseannuse diasepaami sisse (K-lt saadud), et kaua magada.
Samal peol olid A ja T.
Teeskleme jätkuvalt, et ei näe teineteisele.
Eile jätsin ühele kodupeole minemata, kuna nad pidid seal olema, kusjuures nad ei jõudnud sinna. Täna lahkusid varsti. Usun, et neil on ka ebamugav. Väljakuulutatud NG perfokas jäi ära. Üldiselt vist pingutasin diasepaamiga üle. Pilt hakkas ees sõitma.
Head ööd.


Jätkub järgmisel hommikul.

Ah jaa. Eilsest neoistlikust piknikust meenub, et osalesin kahes perfokas täis peaga. Ei, kolmes. Kahes Monty Cantsini omas hoidsin vastavalt põlevat raamatut ning põlevat triikrauda, millest viimase viskasin maha. Ei tekkinud suuremat tulekahju õnneks. S tegi mingisugust järjekordset pulmamängu, kus ta jagas inimestele kaarte. Sain ärtu kuninganna ning poti üheksa. Purjus peaga tundus mulle, et see on kuidagi väga tähendusrikas. Helistasin sealsamast mulle eelmisel sügisel Polymeris tarokaarte pannud RK-le, et ta seletaks, mida see tähendab ning kui see toru ei võtnud, siis M-i kaardimoorist tädile. Käisin ta juures aastaid tagasi ning ta ütles, et võin tasuta ta käest telefoni teel konsultatsiooni saada vajaduse korral. Loobusin sellest, kui konkureerisin kuhugi ega saanud vastust. M-i tädi ütles, et vastus on negatiivne. Kindlalt negatiivne. Ja et otsustab tegelikult üks inimene. Ta kirjeldas seda inimest vägagi adekvaatselt ning kogu asi tundus äärmiselt loogiline. Paraku helistasin siis M-i tädile hommikul ja pärast telefonikõnet vaatasin meili. Vastus konkureerimisele oli tulnud juba paar tundi tagasi ja oli minu suhtes positiivne. Vandusin, et ei küsi enam kunagi kaardimoorilt nõu. Eile läks teisiti. M-i tädi ütles, et ärtu kuninganna ja poti üheksa koos tähendavad ärritust. Aga ta pani mulle veel kaarte ja ütles, et need näitavad mulle hetkel ühte meest vanuses 26-50 eluaastat, kes on seotud välismaareisidega. Ütleks nii, et sellele tingimusele vastab praktililiselt 100% mu meessoost tutvusringkonnast. Lisaks olid kaardid näidanud ühte vanemat abielupaari. Mul on üks tuttav soome kirjastajatest kuuekümnendates abielupaar, kes usuvad, et suudavad mu kunsti oma sõpradele maha müüma. Algaval nädalal peaksime kohtuma.

Aga selle kohapealt on sul küll õigus, et kui ei joo, siis midagi väga naljakat ei juhtu. Kaine peaga oleksid mind need perfokad ammu ära tüüdanud ja oleksin koju läinud. I K ajas mingit Roi Vaara stiilis asja, seisis punane kilekott peas ja pomises: I will start a neoist revolution. Siis kaasas teisi inimesi ja andis neile põlevaid asju kätte. Teisest kultuurist pärit inimestega on alati see häda ka, et nad ei suuda eestlaste purjusoleku astet hinnata. Mina näiteks olin mingi hetk vahuveinist, mehhiko õllest, punasest veinist ja R toodud Jack Danielist maani täis ja mulle põlevat triikrauda usaldada oli tegelikult ohtlik. Aga eile magasime vahepeal K-ga kõrvuti mingi teki peal sealsamas. Mõtlesin, et jumal tänatud, ma pole ainus, kes korralikult ei käitu. Ürituse korraldaja kustub ka ära. Aga kindlasti oli tal vabandus, et ta on väsinud või midagi taolist...
Enne magamajäämist üritasin korraks ka tüli norida, nimetades kahte hilisemat saabujat vanadeks aferistideks ja Viru ärikateks (mida nad ka on) ning seletades rahvusvahelisele klassikule  IK-le, et ta ei oska veenist verd võtta, kuni ta mainis, et tal on parameediku haridus.
Mingi hetk oli piknik läbi ja  enamus seltskonnast tahtis kuhugi jalgpalli vaatama minna, leides koha kellegi korteris Rataskaevu tänaval. Mina ja M ei läinud sinna ning jõime Topsi ees M ühte õlut. Tuli kõne E-llt, kes oli ka tulnud oma diplomaatidest sõbrannadega Patareisse, aga nad olid nii veendunud, et kell 14 alanud piknik on ammu läbi, et isegi ei helistanud mulle. Valvur oli neile lubanud, et vangla territoorium on lahti kl 21-ni. Samas avastasid nad end lukus vangla värava tagant, turvafirma pühapäeva. Mina helistasin S-le, kes kommenteeris, et ju siis on karmavõlg, kui vanglasse kinni jäid, aga andis L numbri. Helistasin siis L-le, keegi veel kuhugi, välja nad igal juhul said. Vangla väravas oli neile vastu tulnud ungarlanna jalgrattaga, kes otsis piknikku ja mainis, et on Polymerist.
Õhtu, nagu ülalpool mainitud, jätkus Kolme Lõvi baaris Kopli tänaval koos E, M ja esimese soome diplomaadist sõbrannaga, kes kohe endale sealt baarist mehe leidis.