14. juuli

I ja S pulmad Kõue mõisas. I Eesti sõbrad ning S sugulased Ameerikast ja Mehhikost.

Ühtlasi: Bastille` aastapäev. Avastan end vene keeles seletamas mõisaaias suitsetavatele kokkadele, et kõik, mis meil on, on tänu Prantsuse revolutsioonile. "Kilogramõ, kilometrõ, demokratija..."
Kokapoiss ütleb, et ta ei tea Prantsuse revolutsioonist midagi. "Kas sulle makstakse hästi?" -- "Jah, hästi."
-- "Aga sellepärast makstaksegi!"
Nojah, võibolla poleks pidanud alustama seda vestlust sõnaga "ahvid"...

K, I sõbranna, 37-aastane kena ja edukas naine, teatab mulle, et tahaks saada stand up koomikuks. Ta on väga vaimukas kohati, nii et arvan, et lootust on. Ühtlasi meeldib K-le üks noor kelner. "Ta näeb välja, nagu õpiks näiteks lavakas kolmandal kursusel... " Teen asja kohe selgeks: "Kuule, kas sa õpid lavakas? Ei? Väga hea, mulle näitlejad ei meeldigi! Viljandi Kultuurikakadeemias? Ega ometi kontaktimprovisatsiooni??!!??"
K jääb noormehe vastusega -- levimuusika -- vägagi rahule.
Hiljem tuleb tema poolt: "Meil oleks nagu suhe olnud! Ta küsis, kas ma tahan, et ta mulle loomalihalõike kaasa pakiks?"
Meelolu mõisa luksuse ning inimeste vestlustega eesti, prantsuse, inglise ja hispaania keeles koosmõjus on kuidagi ... "Seksi ja linnalik". Tegelikult usun pigem, et inimesed jäljendavadki oma käitumisega enda ajastu -- ja miks mitte ka varasemaid -- olulisi kultuurilisi fenomene.

Pärast pulmi -- afterparty Mustas Puudlis ning siis Patareisse, kus põhimõtteliselt vaatan ainult Elmayonesat. Ladina-ameeriklaste tõusu maailma areenile usun pärast seda kontserti täpselt sama palju kui peaaegu viis aastat tagasi New Yorgis Brooklynis esmakordselt J galerii poole jalutades, mis asub peamiselt latiinodega asustatud piirkonnas. See tähendab: usun neisse väga palju.