Postmodernistlikud esmaspäev ja teisipäev

Esmaspäeval ärkasin kogu farmatseutikast hoolimata kell kuus. Avastasin sõnumi Kultuuritolmu festivali korraldajalt, kirjutasin talle oma stand up`ide kohta teksti valmis, saatsin ära ning magasin edasi.
Käisin Balti jaama turul, kust leidsin imelise atlassist kokteilikleidi (8 eurot), mida müüja paraku ei sootsunud kinni panema. Tulemas on Baltoscandal, minu näituse avamine, sõbranna pulm...
Käisin E poes kanget kohvi joomas ja ignoreerisin sellest tekkinud surmahirmu ning higiseid peopesasid teel Toompeale S ateljeesse Rüütelkonna hoones. S pidi ühte asja aitama mul teha seoses mu näitusega, aga sündmustest ette rutates ütlen, et nüüdseks on ta juba oma viiepäevasesse indiaanilaagrisse kadunud. Lisaks oli S käinud vahepeal shamaani juures, saanud ilmutuse, jätnud suitsetamise maha ning arvatavasti ka kõik muud ained. Ütlesin talle, et seda ma ei usu ja et arvan, et täiskarsklus on meie ühiskonnas väga halb idee, erinevalt suitsetamisest loobumisest.
Sain ühtlasi aru,et new age-kontsentratsioon minu ümber on muutunud hirmuäratavaks. Samal ajal on Indoneesiast tagasi jõudnud MH, videokunstnik ja mu saate vahepealne rezhissöör. Tema on just käinud kümnepäevases Vipassana meditatsioonilaagris ja levitab nüüd sõnumit. J on juba tuld võtnud. Kui ma nüüd kristalselt aus olen, siis kümme päeva varahommikul tõusmist, päevad läbi sundasendis mediteerimist ja vaikust, taimetoit ainult hommikupoole ja pärast seda paastumine  ning guru videod õhtuti tundub mulle ideaalilähedane ajupesumeetod. See võib ju formaalselt tasuta olla, aga müügimehetöö, mida kursuse läbinud inimesed pärast üle maailma teevad, on ka midagi väärt.
Selle kõige kõrval tundub indiaanilaager telkimise, kella käe pealt võtmise ja "indiaaniajas elamisega", sauna, unenäopüüdjate meisterdamise ja võibolla vähese peyotega nagu kerge väljasõit maale. Mida see ju ongi!
Sõbranna käis peaaegu kümme aastat tagasi ühe nähtusega seotud tüübiga ja see kõik tundus ning tundub siiani üsnagi ohutu ja värskendav. Kui mul oleks ülearune 200 eurot, aga  poleks Baltoscandalit ega muid kohustusi, võibolla sõidaksin sinna isegi.
Nende minu mõtete peale astus S ateljeesse kunstnik ja kuraator MM, kellega avastasin end mõni aeg hiljem pikemapoolsest vestlusest new age`ist, Eesti sektidest, ökohullusest ning uskumatust hulgast rahast, mida sellesse süsteemi kuuluvad inimesed igasuguste teenuste, ülehinnatud kaupade, laagrite ja kursuste peale kulutavad. Eitades tarbimist, tarbivad nad tegelikult kohutavalt palju. Ainult et natuke teistsuguseid asju.

Süvenes mõte, et sellest teemast peaks artikli kirjutama.

Esmaspäeval sain ka ühe äärmiselt ebameeldiva uudise, mis süvendas mu veendumust, et inimese sõna ei maksa reeglina midagi. Aga kuna mul oli neostliku pikniku järelnähuna suhteliselt halb olla, ei suutnud ma selle peale väga palju mõelda.

Teisipäeva hommikul kohtusin Vana-Kalamaja tänaval kommuuni ees P-ga, ühe poolega kaartide poolt lubatud vanemast abielupaarist. P on veendunud, et suudab mu kunsti oma sõpradele maha müüa. Vaatasime galeriis näitust, jätsin sinna minu ja iirlanna R kureeritud joonistusnäitusele "Sex Lives of Poor and Unknown" (augusti lõpp, Kultuuritehase Festival) kutsutud kunstnikele paberit ja vaatasime veel K näitust.
Jätsin paberi ka MM-le Viiralti kohvikus, kus kell pool kaksteist oli ainsa kliendina maani täis klassik LL.
Sõitsime koos P-ga Nõmme teele, mu ema endisse ateljeesse, kus kunagi elasin mina ja nüüd mu reklaamiagentuuris töötav vend. P pildistas üles mu 12 a tagasi valminud õlimaale ja akvarelle. Korraks tekkis endalgi imelik nostalgia.
Edasi: P tegi välja lõuna Kukekeses. Pärast seda tulin koju ja jätkasin prillide otsimist, mille kadumise olin avastanud juba hommikul. Lootusetu. Absoluutselt lootusetu. Sõbranna K tuli külla ja aitas ka. Ikkagi mitte midagi. Jõudsin järeldusele, et mõned asjad kaovadki jäljetult ning leidsin üles ühtlasi varupaari, isegi sama mudeli.
Selle prillipaari kohta oli Instrumentariumis juba öeldud, et need  on selliselt väändunud, et nende parandamine pole üldse kindel. Aga et Balti jaama turul on olemas imeinimene, kes võib aidata. Imeinimene osutus juudi vanameheks keskmise kivist turuhoone teisel korrusel. Pool tundi, kolm eurot ja südametunnistuse sunnil viidud pudel head prantsuse vahuveini.
Kuna vahepeal oli laekunud kauaoodatud pangaülekanne, suundusin esimese asjana Kadriorus asuvasse uude veini - ja gurmeepoodi (Kukk ja Konn, Vilmsi ja Raua tänava nurk, omanik on siin elav pranstlane, kes muidu varustab Tallinna parimaid restorane), et osadele võlgadele protsente lisada. Kohe seejärel maksin ära M-le Tallinna Paberikojast R poolt käsitsivalmistatud paberite kokkuliitmise eest, lisades rahale  pudeli punast veini.
Siis tegin sisseoste oma lemmiksukapoe lõpumüügilt Solarise keskuse keldris (omanik kolib Indiasse uut äri alustama) -- 20 euro eest sain suure kotitäie asju. Viisin E-le temalt laenatud vahuveinipudeli (juudi prilliprandaja!) tagasi, sest seda müüakse ainult Kukes ja Konnas. Ostsin ka Vivian Vaust ära seal kinnipandud kingad autraallanna T-le (meie omavaheline tehing) ning märkasin, et vahepeal oli allahindlus lõppenud ning poleks ma kingad reserveerinud, oleks nende hind olnud üle 70 nüüdse 21 euro asemel..
Lõpetasin õhtu E Pika tänava korteris. Üldiselt rääkisime omavahel sektidest. Ja kui tulutoovad need on.

Vahepeal tundus täiesti kohutavalt ebaõiglane eelmisel päeval saadud uudis. Sõnumitooja oli lubanud tekkinud olukorda omalt poolt lahendada, aga polnud ei helistanud, kuigi ta seda lubas ega ka vastanud mu FB sõnumile.