Reede, mai 23, 2008

Give my love to....

Ma mõtlen, et see mu tänane perfokas on pühendatud Niinale ja mu vanematele.

Reklaam ja antireklaam

Homme NG Kunstikonteineris Polymeris Diverse Universe IV ja uue galeriiosa avamine.
Cnopti ja minu üheaegne perfokas algab 18. 10 uues galeriis teisel korrusel (jah, ma ei pannud end õigel ajal kirja ja kavas ei ole).
Eile oli üritus Pärnus ja täna käisin ühel oma elu masendavamal kooslolekul. Ütleks nii, et kui pidevalt selliste inimeste ja suhtumiste kokku puutuks (ma ei tunne neid isiklikult), ma muutuks erakuks ja inimpõlguriks. Naiivne lootus osade poolt saada enda kätte väärtuslik kinnisvara ja rahaeraldused segatuna pretensioonikuse, edevuse ja segasepanemisega. Avalikud tülid ja süüdistused. Täiesti õigustatud rünnakud teiste poolt. Lootusetu. Samas seisavad asbesti täis suured saalid ja mitte midagi ei toimu. Oleks ma miljonär ja kunstimetseen, ma neile ka oma raha ei annaks.

Pühapäev, mai 18, 2008

Summer of 1968

Suure osa päevast veedan seina krohvides. Pärast teevad teised ka tööd, aga esimese poole päevast veedan koos T ja A-ga. Viimane on inglane, nelikümmend aastat vana, vahetusüliõpilane EKAs. See fakt, et ta vanemad olid või on hipid ja et ta sündis aastal, mil leidis aset armastuse suvi, seletab tema isiksuse kohta nii mõndagi. Inglase silmis on pidevalt kergelt hullumeelne, aga samas ülipositiivne ning kogu maailma vastu armastust ja imetlust väljendav sära. Ta on vist enamuse ajast kerges eufoorias või käivitub see lihtsalt väga kergesti. Ta on (lille)lapselikult siiras, aga kindlasti mitte rumal. Ta om ilmselgelt lugenud palju raamatuid, näinud palju filme, kuulanud palju muusikat, tal on endast poole nooremaid sõpru nii Eestis kui Inglismaal. Ta leiab Hanna-Liina Uusmaa uue plaadi kohta, mille ma täna ostsin, et see on ideaalne. Tuleb välja, et Inglismaal on juba päris palju bände, kes teevad üheksakümnendate-nostalgilist muusikat. Mulle endale meeldivad sealt umbes neli lugu (16-st) ja ma ütlen A-le, et võtku see plaat endale, kui see tema jaoks ideaalne on. Muidugi unustab ta selle maha. Udune olek käib vist asjaga kaasas, kui su vanemad on LSD-d jumaldavad hipid. Näitlik mõtteavaldus: "Tead, miks mulle sobib koostöö naiskunstnikega? Sest ma olen sündinud rahvusvahelisel naistepäeval!". Ja kui mu kirjanduslik kangelane talle krohvimist ja ehituse abitöid õpetab, öeldes: "You have to use your brain. It`s not like building a rocket or something", siis hakkab inglane rääkima, et ta muuseas just leidis tänavalt NASA raketiõpetuse broshüüri.
Ma pole kedagi taolist mitte kusagil varem näinud, aga kui järgi mõelda, siis just sellised lapsed pididki sündima tõelistele kuuekümnendate hipidele... Millised siis veel?
Ma tahtsin nüüd selle jutu taustaks panna Jefferson Airplane`i lugu "Somebody to love", aga midagi juhtus sellega Youtube`is.
Samas oli inglase rahvusvaheline kunstiprojekt ise (muuhulgas tshehhi tshellomängijad, eesti kirjanik, alternatiivne tsirkuseartist ja inglise suhteliselt tuntud raadiohääl ja kirjanik) täiesti adekvaatne ja OK. Kuigi ta oli juba kõik eile saadud näpunäited, kuidas rahataotlust vormistada, jõudnud ära unustada. Soovitasin ka ühte noort eesti kunstnikku, kes peaks nende teema ja näitusega haakuma.
Nii, Jefferson Airplane hakkas nüüd tööle.
Ja mina peaksin nüüd oma näitusetaotlusega tegelema hakkama.

Laupäev, mai 17, 2008

"Päris päris päris"

"Päris päris"

Kui Wiiralt või keegi teine vana kooli joonistaja ajaleheservale või kohvikuthsekile kritseldas oma pornopildikesi, möödakäijate nägusid või varblasi .... see blogipidamine on parimal juhul midagi taolist. Ilukirjanduslikud harjutused, eskiisid millelegi suuremale -- või siis mitte. Ongi need väiksed joonistused. Mille puhul mõned keskenduvad hoopis sellele tshekile või vanale ajalehele endale...

Ma ei tea, kas ma seda blogi edasi pean või teen väikse pausi. Või pika. Või väga pika. Või hoopis väga väikse.
Ja võrdluseks või täienduseks panin eelmise sissekandega üles oma elu esimese nn "päris kirjanduse", ühe novelli. Kirjutatud kolm aastat tagasi. Üsna täpselt kolm aastat. See on sedasorti asi, milletaoliste kohta tuttav kirjanik ja hiljutine kirjanike liidu esimees pidi mu kirjastajale saatma oma "eksperthinnangu" -- see on ilukirjandus, novell. Asi polnud selles, kaugeltki mitte, nagu ta oleks mu tekstides kahelnud -- vaidlus käis millegi hoopis muu ümber. See tuttav tunnustatud kirjanik oli omamoodi löögirelv mu käes -- toimis, muidugi. Lisaargument -- mu selle aasta alguses kirjutatud novell ilmub järgmises Loomingus. Kirjandus -- ei mingit kahtlust. You`ve come a long way baby (Virginia Slims sigarettide reklaamlause juba viimased sada aastat).
Kõik novellis kirjeldatud sündmused ja persoonid -- loomulikult ei ole nende kokkulangevus tegelike sündmuste ja isikutega juhuslik. Kaugeltki mitte.

Väga võimalik, et blogimine on so 2006. Ja raamatud ning kirjandusajakirjad (ja sõpradele lugeda antavad käsikirjad) on tulevik, minevik ja olevik üheskoos.
Mina ka ei tea.
Igal juhul lähen homme oma kirjanduslikele kangelastele appi ehitustöödele, ma olen täna käinud emergency -hambaravis (sain teada, et Orlani avamisest saadik metsikult valutanud hambal oli selleks ikka põhjust ka , mitte nagu mu vana kooli hambaarst arvas), eile lõpetanud ja üle andnud olulise asja, lähen suvel kirjanike suveüritusele ettekannet pidama ning sellega nüüd lõpetan. Kommentaarid on endiselt äärmiselt teretulnud.

ISIKLIK / VERI JA AU

VERI JA AU



1.

Oli 2005. aasta kevad ja ma tundsin ennast väga halvasti.



Ma olin tagasi tulnud Uus-Meremaalt, kus olin olnud kuus nädalat külaslisstaari staatuses , teinud koos oma koostööpartneriga kaks väga edukat näitust ja invasiooni kohalikku meediasse. Ma oli saanud enam-vähem üle hirmust avalike esinemiste ees, pidades loenguid oma kunstist, niiöelda artist talke ehk kohtumisi publikuga. Ma tundsin end esmakordelt elus iseseisva inimesena need kuus nädalat, elades viimased kolm nädalat ihuüksi äärelinna kolme magamistoaga majas ja teenides ise raha. Ma olin üsna õnnelik, lisaks paradiislik kliima ja eksootilise olendi, Ida-Euroopa rahvusvahelise kunstniku roll. Ma poleks kellelegi tunnistanud, et tundsin nii mõnigi öö selles üksildases kohas, öösiti täiesti tühjas ülikoolilinnas parkimisplatsi servas asuvas puumajas surmahirmu, kuulasin maja naksumist, mingeid loomi katusel liikumas ja võpatasin iga heli peale poolunest üles. Mind häirisid troopilise arhitektuuriga kaasaskäivad maast laeni klaasaknad ja - lükanduksed; see kuidas puude oksad vastu neid koputasid; teadasaamine, et Uus-Meremaal on levinuim kuritegu öösiti majadesse sissemurdmine ja sealsamas nähtud film Mansoni "perekonnast".

Igal juhul oli nüüd see kõik selja taha jäetud, teisele poole maakera, väiksele saarele vastandlike aastaaegade ja osooniaukudega, kuhu ma vist elus tagasi ei jõua. Sinna jäi ka inimene , kes , väga võimalik, oleks natuke teise situatsioonis, natuke parema õnne ja ajastuse juures, olnud mu saatus ja elu armastus, nagu naisteajakirja artiklis. Ebaõnn tähendas temavanust, varastes neljakümnendates abikaasat ja kahte armast last. Abikaasa käele oli tätoveeritud sinine lind, mis mulle senitundmatu ebausu järgi pidi tooma õnne. Bluebird of happiness, öeldi seal. Tõepoolest, tal polnud õrna aimugi, et midagi oleks ta Uus-Meremaa täiuslikku pereidülli ohustanud. Mina keskendusin sellele, et mitte Marcust endale liiga lähedale lasta, et hoida distantsi ja päästa oma hing. Mis mul vist siiski päriselt ei õnnestunud, nagu mulle pärast kaht nädalat kodusolekut tundus.

Sest tagasi Eestis, saabus varsti loogiline ja etteaimatav masendus, identiteedikriis, rahulolematus ja rahutus.

Ma tundsin end kohutavalt ja mu süda valutas pidevalt, ja mul oli tunne, et tegu pole mitte füüsilise südame või vereringega.

Korra läksin Marcusega voodisse seal Uus-Meremaal , pool aastat pärast Eestis olnud põgusat afääri. Mis oli jätnud mu südame terveks, aga seda suure vaeva ja energiakulu tulemusena. Me olime koos lastega automatkal ja ööbisime pisikese Maoori küla motellis. Mäletan, et samas voodis magas sügavat und Marcuse viieaastane tütar, nagu väike haldjas. Mäletan, et ta kinnitas, et lapsi on küll raske magama panna, aga nad ei ärka midagi nii kergesti.... Kogu situatsioon tundus mulle päästmatult jube ja ma kaotasin sõna otseses mõttes teadvuse. Marcus oli mu peale hommikul väga solvunud ja vihane.

Ma mõtlesin, oli see nüüd nii hirmus... väike blond tüdruk ju magas tõesti.

Järgmiseks õhtuks jõudsime ikka koos lastega järgmisse idüllilisse Uus- Meremaa sadamalinna ja surfiparadiisi. Mäletan linna nime, Raglan, nagu kaheksakümnendatel moes olnud varrukalõige raglaan, mis arvatavasti ongi nimetatud mõne Vana Maailma kolkalinna järgi, mille uusasukad nostalgiast Uude Maailma kaasa võtsid. Seal olid sadamas kivitrepid, mida mööda võis sügavasse vette ujuma astuda. Ja imeilus vana park, kus jalutasid Uus-Meremaa pensionärid. Seal pargis tegi Marcus ettepaneku jääda veel üheks ööks , üürida motellis toa. Ma palusin ta pojal visata kulli ja kirja, inglise keeles oli see kuidagi teisiti. Kohaliku kopika ühel pool oli kiivilind ja teisel Inglise kuninganna profiil. Tuli kiri, kull, kuninganna või kiivi, seda ma ei mäleta, aga igal juhul otsustati minu eest ära, et peame sealt lahkuma. Öösel tõusis poisil palavik.

Ma hoidsin neid lapsi seal Aucklandis, kui Marcus oma naist välja tahtis viia. Tegin neile süüa, vannitasin, õigemini viisin dushshi alla, lubasin üleval olla ainult kella kaheksani, vaatasin, et nad omavahel tülli ei läheks. Mulle see omamoodi meeldis. Igal juhul eelistasin m lastega tegelemist üksinda oma äärelinnamajas olemisele.

Ma viiisin nad isegi Aucklandi loomaaeda, kus suslikute territooriumi alla olid ehitatud käigud inimestele ja suslikute kunststepi sisse olid paigutatud klaaskuplid. Aeg-ajalt ilmus sinna mõne jaapani turisti pea ja fotoaparaadi välgusähvatus.

Söötsime lastega loomaaia tiigis elavaid uskumatult suuri orazhe kuldkalasid, küpsiste, popkorni ja friikartulitega, kuni üks vanadaam, kelle lapselapsele olin süüdimatult "kalatoitu" vette viskamiseks pakkunud, meiega riidlema hakkas. Et tema on kunagi loomaaias töötanud ja nii ikka ei tohi. Naljakas, need paksud pärani suudega kalad sogases tiigivees ei tundunud üldsegi tõsiseltvõetavate loomaaiaeksponaatidena. Ja ma tõsiselt loodan, et need uskumatus koguses sisseahmitud

friikartulid ega popkorn ei tapnud ühtegi kuldkala...

Marcuse poeg peeldis mulle: seitse aastat vana, oli temas hästi palju kindlust, rahu ja ta tundus mulle juba selles noores eas üsna tark. Ta oli päriselt ja spontaanselt hea ja eetiline, vaatas sulle sügavalt silma sisse, kui sinuga rääkis ja meie kohalik koostööpartner , 32-aastane lillelapselik alternativmuusikastaar ja kunstnik, märkis,et kui Jesse ütles meile "Head reisi ! " või "Have fun!", siis mõtles ta seda täiesti tõsiselt. Ma arvan, et 10-20 aasta pärast on Jesse midagi vapustavat.

See oli naljakas reis. Ekskurss teistsugusesse, üsna turvalisse ja heakodanlikku maailma. Sain aimu, milline võib olla su elu, kui sa oled võõramaalane väga noores heaoluriigis, mis pole veel üle saanud süütundest põliselanike ees ega ka, samal ajal, alaväärsuskompleksist ja vihast Briti emamaa suhtes. Sain väikse ekskursi kodanlike hüvede maailma: positsioon, töökoht ülikooli juures, isegi põgusa sissevaate perekonnaellu, mis vist kõrvaltvaatajale paistis täiuslik. Maja oma kätega haritud aias, vaade linnale, kodused õhtusöögid sõprade ringile. Kerge klatsh ja kohalike kuraatorite ja kunstifunktsionärid kirumine. Soojad ööd ja kokteilid Aucklandi sadamapiirkonnas. Kallid, kanged ja Ameerika presidentide järgi nimetatud: meile palun kaks Nixonit, üks Roosevelt ja üks JFK...

Pangalaen ja kõrged maksud, korras teed ja mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei visanud prügi maha. Neil oli seal inimeste harimisega kolmkümmend aastat vaeva nähtud, korraldades kõikvõimalikke hoia-oma-kodumaa-puhas- tüüpi kampaaniaid.Visates kord autoaknast välja virsikukivi, tundsin endal reisikaaslaste vihaseid pilke.

Koju tagasi jõudes tundsin end mõne aja jooksul kurva ja äraeksinuna. Alati. kui sa lähed kuhugi ära ja kui su argielu kodus tundub ebarahuldav, tekib ju lootus, et kui sa reisil palju läbi elad ja tuled toime hoopis teistsugustes tingimustes, võttes vastu uusi väljakutseid , ootab sind kodus preemia. Sina oled muutunud ja sinu tavapärane keskkond peaks nagu vastu tulema, pakkuma uusi väljakutseid, uusi võimalusi, uusi inimesi. Ja milline pettumus see on, kui tagasi jõudes, pärast esmase eufooria möödumist , avastad, et kõik on sama. Asjad , mis sind enne äraminekut piinasid, on jätkuvalt kohal. Ja olles vahepeal näinud ja kogenud midagi muud, tunduvad vanad lahendamata probleemid veel palju kordi hullemad.

On ju see iga palveränduri lootus: muutes end ise, tuleb maailm sulle järele ja vastab sulle.

Ja milline pettumus, kui avastad, et maailm on täiesti samaks jäänud, et sina oled talle täiesti ükskõik.

Ma arvan, et sellepärast inimesed usuvadki Jumalat --- privileegi eest tunda end olulisena, isikuna, kelle hinge saatuse pärast kaklevad maised ja taevased jõud, hea ja kuri, taevas ja põrgu.

Mitte miski muu ei paku sellist egotrippi; arvan,et oopium on usu kohta väga leigelt öeldud.Mulle aga tundub, et me ei ole kuigi olulised. Ja see pakub mulle tegelikult rohkem lohutust kui pakuks tunne, et olen suurte jõudude võitlustanner. Viimane variant, usk kui selline, tundub mulle kunstlik õnn, kunstlik lohutus. Ma ei hakka ju heroiini süstima, kuigi olen usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et see pakub meeldivamaid elamusi, mis sellel maailmal pakkuda. Oopium, tõepoolest.

2.

Pool aastat varem, 2004. aasta sügisel olin end tundnud umbes sama ebakindla, õnnetu , üksiku ja kogu oma isiksuses kahtlevana. Ma ei leidnud endale rakendust ja vihkasin oma koostööpartnerit, kellel, tuleb tunnistada, olid kohati väga vastikud ja hoolimatud maneerid. Siis leidsin väljapääsu, pakkudes end ajutiseks kasutamiseks Eesti tuntud radikaalsele kunstirühmitusele, soovides nende meditsiini-teemalistes etendustes halastajaõe rolli. Idee fixe, mis oli mul olnud juba paar kuud.

Tegelikult tahtsin näha toimivat institutsiooni seestpoolt, kõrvaltvaatajast statisti rollis, olla mittekeegi ja näha sellevõrra rohkem....omamoodi kunstialane tööstusspionaazh.Sündmustest ettejõudes, ma õppisin loomulikult palju, jõudsin oluliste järeldusteni rühmituse kui sellise ja strateegiate kohta.

Leidsin palju paralleele eduka bändi ja eduka kunstigrupi teadlikult skandaalse käitumise vahel. Ma olin ju tuuril koos Sex Pistolsi või Ramonesiga... Aga nagu arvata võis , ajasid Johnny Rotten ja Sid Vicious mul juhtme kokku.

Nad ütlesid, et võtavad mind oma Berliini-reisile kaasa, kui õpin ära veenist vere võtmise. Mida ma tegin, sõites Tartu kiirabisse tutvuse kaudu organiseeritud kiirkursustele, kaasas tuttavad vabatahtlikud, niiöelda patsiendid. Kes talusid minu alguses värisevate kätega veenikanüüli panemist, ühele neist kuus tükki korraga . Kui esimest korda nägin soonest purskavat tumepunast verd, tahtsin karjatada, aga hoidsin end tagasi. Kuidagi kohatu tundus, olin ju oma enesepakkumiskirjas rühmituse liidrile kinnitanud, et verd ma ei karda. Mis oli sulaselge vale.

Aga tulevikku ennustav vale -- nüüd tunduvad avatud veenid mulle lihtsalt ilusad, mitte enam instinktiivselt hirmsad.

Kui ma kunagi tõesti oma eluga mitte midagi peale ei oska hakata, võiksin minna meditsioonikooli ja siis Indiasse lapsi vakstineerima. Selline illusioon vähemalt.

Berliin oli kohutav ja ülev. Ma käitusin arvatavasti üsna halvasti, jõin liiga palju Eestist kaasavõetud viina ja pruukisin ülearu suud, ja tundsin end paranoilisemana kui kunagi varem elus. Ma kahetsesin nii paljut korraga oma minevikust ja vihkasin ennast südamest. Ma tundusin endale inetu ja samas olin füüsilisele ilule vastuvõtlikum kui eales varem. Ma olin kunstirühmituse liikmetesse vist kollektiivselt ja anonüümselt kergelt armunud, pea igaühte neist, soost sõltumata, ja võrreldes enda armetu eksistentsiga tundusid nad mulle väga targad, läbinägelikud ja kirgastunud, hoopis teises dimensioonis kui ma ise. Omaenda kahes kunstirühmituses kahtlesin ma tõsiselt. Enda ja kaaslaste võimes produtseerida pidevalt toimivat tegevuskunsti, selles kahtlesin veel eriti. Lisaks oli üks neist rühmitustest selleks hetkeks sisuliselt eksisteerimast lakanud, millest arusaamine oli värskelt mu südame murdnud . Ma olin üsna õnnetu ja reisi lõpuks needsin mööda linna käies oma sündimise päeva, nagu muhameedlased ütlevad. Päriselt ja täiesti siiralt.

Viimase päeva performance`i ajaks olin omadega täiesti läbi. Mäletan, et olin käinud tunde üksi mööda linna ja palvetanud, et tuleks mingisugune lahendus, rahu, kergendus.Kasvõi surm ülemaailmse tuumakatasroofi näol, mis tundus mulle eriti efektne ja kindel variant.Ma tahtsin , et kogu maailm sureks koos minuga, nagu vanad inimesed , kes ootavad apokalüpsist ja viimset kohtupäeva. Mu oma vanaema polnud mingi erand.

Kuni lõpuks sel üdini õnnetul novembrilõpu päeval Berliinis mu palvetele vastati. Korraga sain aru, et ma ei pea olema meeleheitel, ka siis kui mitu asja mulle korraga talumatut muret valmistavad. Et see, kas ma kogu objektiivselt võttes näruse olukorra juures õnnetu olen, on mu enda vaba valik. Et inimene võib igas olukorras ise otsustada , kuidas end tunneb, ka surm ei saa olla ülesaamatult hirmus, kui sul on hingerahu. Triviaalne, aga tõsi .Kõik see, mida Kunstiakadeemia magistratuuris zen-budismi loengutes väike tige lombakas vanamees oli rääkinud, see kõik oli tõeks osutunud. Ma olin kirgastunud, naljakas küll. Mäletan suurt sooja rahu; tunnet , et liigun koos väga suure, objektiivselt õiges suunas liikuva jõuga ja et kõik, mis juhtub, on ainult paratamatu ja õige. Ma mäletan , et olin sel hetkel täiuslikult õnnelik, ja et tegelikult ei olnud sel hetkel olemas asja nagu mu isiklikud probleemid. Ma olin osa suurest ja kiirgavast maailmast, kus asjad on nagu nad on ja keegi ei mõista kohut ja kõik on veel võimalik; igasugune muutus selles maailmas ja teistes.

Ma mäletan, et sellest hetkest, kuni galeriini jalutasin, oli hallidele tänavatele ja hallile valgusele lisandunud pehme kuldne kuma . Kõndisin, tundes, et käes on üks haruldasi täieliku kohaloleku hetkesid. Muidugi olin ka mina liiga palju filme vaadanud : Das Himmel Über Berlin, Far Away , So Close. Ka need olid tõsi.

Ootamatust, viimase hetke kirgastumisest hoolimata õnnestus mul performance`i ajaks, harjumatus olukorras ja poolvõõraste inimestega koos tegutsedes, täielikku paanikasse sattuda. Mu käed ja jalad värisesid , ma ei tajunud enam aega ning tundsin, et kaotan kohe teadvuse. Et käes on minu elu hirmsaim hetk: mu põrgu ja puhastustuli, mille olen vägagi ära teeninud.Kole kulminatsioon, mille poole olin oma sõgeduses juba tükk aege triivinud, pime eesootava katastroofi suhtes. Et ma rikun kohe ära midagi suurt ja olulist, vastutan selle eest täielikult ja kõik vihkavad mind selle eest täie õigusega. Et ma olen eelneva nädala jooksul kohtunud kõigi oma isiklike deemonitega ja neile kõigile järjest alla jäänud. Et ma olen üleüldse ümbritsetud deemonitest, kes näevad mind läbi ja mõistavad kohut mu mineviku pattude üle.

Paanikas küsisin ühelt rühmituse liikmelt, natuke kurja ingli välimusega noormehelt, mida ma pean tegema. Mitu korda. Mis oli loomulikult viga. Ta üles vaikselt, et peaksin ootama ja inimestele veeni kanüüle panema ükshaaval ja aeglaselt, vahet pidades. Millega alustasin. Katsuge verd võtta ingellikult olevuselt, kellel , nagu mulle siis tundus, oli jalustrabav, jumalik, ebamaine välimus. Blondid lokid, kreeka skulptuuri nägu, rockstaari keha , iseloomulik suujoon ja tumedad silmaalused. Ta oli tundunud mulle vapustav kogu selle nädala aja, ma kartsin teda ja tundsin tema juuresolekul end vääritumana ja ebakindlamana kui kunagi muidu. Mulle tundus, et tema naeratusest läheb ruum valgemaks.Rühmituse kunstiteemalistel nõupidamistel , kuhu mind kutsuti, üritasin tema poole mitte liiga silmatorkavalt vaadata ja igal juhul olid mul tema füüsilisest kohalolekust tingitud keskendumisraskused.

Mulle tundus, et tal on käes relv; automaat, millega ta võib mu iga hetk sõelapõhjaks lasta, olenevalt oma hetke tujust ja heatahtlikkuse astmest. Ja tema heatahtlikkuses ma seal oma paranoias ja ebakindluses just veendunud ei olnud.

Ühesõnaga, inglile või deemonile on äärmiselt raske veeni kanüüli saada. Kes tahaks vigastada ebamaist olevust? See tundub üdini vale, nagu lõhkuda midagi väga hinnalist , kalli antiikeseme näiteks.Või haruldase lille.

Ma tegin seda siiski . Kolmandal katsel sain vere kätte.

Haavatud ingel ronis redeli otsa, ja sirutas oma kanüüliga käe põrandal oleva roostes vanni kohale. Ta nahk oli kuldne ja ta veenist südamelöökide taktis alla voolav veri kraplakpunane. Hiljem fotodel nägi ta välja nagu märter või ristilt maha võetav Kristus.

Järgmise inimese , armsa kahekümneaastase puhul läks protseduur veel kohmakamalt. Torkasin tal suure käesoone läbi ,nii et veri voolas suure muhuna naha alla, enne kui lõpuks teises kohas kanüüli enam-vähem sisse sain. Ma tundsin end kohutavalt, pidasin vahet, nagu ingel mulle nõu andnud oli.. .et saada jõhkralt sõimata rühmituse liidrilt, kes kogu üritust filmis. Tema ütles, et tempo on vale ja lõpetagu ma asi kohe ära. Ma olin veendunud, et mu elu on täiesti asjata elatud, et ma olen petnud absoluutselt kogu maailma ootusi enda isiku suhtes, kaasa arvatud mu sünni hetkel ametisse astunud kaitseinglit, ja et ma peaksin end kohe tapma. Panin kolmandale inimesele kanüüli, seekord ilma igasuguse desinfitseerimiseta ja räpasel laual, ja lahkusin publiku sekka ,needes taaskord oma sündimise hetke.

Pool tundi hiljem , pärast rühmituse performance`isse sujuvalt sulandatud, algselt mu enda kunstigrupi piimapritsimisaktsiooni, seisin mahajäetud tehase viienda korruse rõdul , vaatasin kuidas Eesti kunstnik laseb kubemest ilutulestikurakette ja olin absoluutses, kristallselges veendumuses, et ainus õige tegu oleks sealt rõdult alla hüpata. Ja viivitamatult. Et see tegu ei päästaks enam pärast eelnenud fiaskot mu au ega eneseväärikust, küll aga lõpetaks talumatu valu ja süütunde.

Mäletan, et millalgi veel seal tehase küsisin ingellikult noormehelt, kas ta vihkab mind. Ta raputas oma blonde lokke, naeratas, ruum lõi veel korraks valgeks (temaga sel nädalal kaasaskäiv eriefekt ainult minu silmadele) ja ütles, et ma peaksin rohkem harjutama improvisatsioonilisi situatsioone. Miski ei oleks võinud olla rohkem tõsi. Inglid ütlevadki ainult õigeid asju.

Kolm nädalat järjest pärast seda reisi, pärast viimasel hetkel välja mõeldud toimivat näituseideed, tundsin end tõeliselt hästi. Rahulikuna, ilusana (sest Berliini närvipinge ja viinajoomise tulemusena olin paar kilo alla võtnud), enesekindlana, valmis täiesti uuteks väljakutseteks.Täiesti uuteks. Mis, paraku küll, jäid tulemata.

Pärast Uus-Meremaalt tagasijõudmist nägin seda noormeest uuesti. Seda jalustrabava füüsilise ilu laetud relva tal enam kaasas ei olnud. Ta oli kena ja armas, aga täiesti tavaline. Ei tuletanud meelde ei kreeka skulptuure, klassikalisi rockstaare , ingleid , deemoneid ega muid üleloomulikke olendeid, kes elavad surelike eest nende unistusi.

Ma sain aru, et olin kogenud midagi harvaesinevat ja ilusat , mille eest tasub tänulikkust tunda. Seda ei juhtu ju iga päev, et mõni situatsioon ja inimene koosmõjus panevad su sõna otseses mõttes värisema ja hämardavad teadvust. Võimalik, et seda juhtub vaid loetud korrad elus.

Igal juhul tõstavad sellised kogemused lati intensiivsete elamuste suhtes tohutult kõrgele, mis teeb edasise elu jälle natuke raskemaks.

Sa lihtsalt vajad uut doosi. Iga järgmine kord kangemat ja rohkem, pole midagi parata.

Igal juhul on mul kusagil alles Berliinis selle etenduse juures kasutatud helesinine meditsiiniline lina, mis on kaetud otsekui roostepuruga. Pulbriks kuivanud inimveri. Omamoodi reliikvia. Nagu ka paar kanüüli mu meigikohvris.

Ja jälg minu alateadvuses ja füüsilises mälus. Pingelistel hetkedel hakkavad mul nüüd käed värisema.Ja iga selline moment viib mind korraks tagasi sinna räpasesse tehasesse Ida-Berliinis, seisma meditsiiniliste instrumentidega kaetud laua taha, silmsidemesse mu isikliku deemoni maise kehastusega. Jumal, ta oli nii ilus ja nii hirmus.

Teisipäev, mai 13, 2008

Väike märkus (täiendatud lõpus)

Kuna osad inimesed tunduvad võtvat siinseid sissekandeid väga isiklikult ja ei tundu aru saavat blogi kui vähemalt osaliselt ilukirjandusliku zhanri olemusest (valikulised kirjeldused, eks ole, mitte kramplikult "objektiivne" reportaazh! Ka eneseiroonia tuleb ilukirjanduse juures kasuks...ja ei ole midagi hullemat, vähemalt minu meelest, kui endast elu eest "hea" mulje jätmine. Vt ka: Dovlatov, Henry Miller, kõigi noorte lemmik Bukovski...), siis lisaksin juurde, et lisaks kirjeldatule leidsin Londonist tõusva performance`itrupi ning vähemalt minu hinnangul särava ja intrigeeriva installatsioonikunstniku, sain kontakti neid esindava galeriiga ning kavatsen eelpoolmainitud isikud lähitulevikus Eestisse organiseerida. Ei käinud maksumaksja raha raiskamas. Need inimesed on esinenud hiljuti Tate Modernis, te institutsioone austavad kariloomad -- vähemalt osad teist, mu armsad lugejad...

Ja mis videodokumentatsioonile suunatud (lisaks, kuigi sekundaarselt, publikule) suunatud aktsiooni puudutab, siis kasutan seda videote seerias, mis tegelevad erinevate metropolidega. Neist esimene, "The News", oli väljas Linnagalerii personaalnäitusel eelmise aasta detsembris. Nuttev reporter Times Square`il kukkuvate/tõusvate aktsiakursside ning tarot-kaartidest pärinevate ennustuste taustal. Londoni materjalile filmin veel juurde -- mulle tundub, et sisse tuleb nutva reporteriga alanud televisiooniteema. Asjad nagu reality show, talk show ja saatejuhi ja reporteri olemus huvitavad mind päriselt, mitte nende üle ironiseerimise mõttes. Mitte ironiseerimise võtmes.
Kas biokeemiline eksperiment sinna seeriasse läheb, kahtlen. Aga ära tegema peab enne augusti keskpaika ja Ameerika-sõitu niikuinii. Kemikaale vist sinna küll kaasa ei vii, kuigi tore ju oleks. Kardan, et labori saatelehed on tavatollitöötajate jaoks ikka liiga keerulised ja nad ei saa eales kindlad olla, et sinna pole ilusamas sõnastuses kirja pandud, et tegemist on muhkkatkuga.

P.S. See raamat "Bad Medicine", mille Londonist eelmisel korral ostsin, on imeline. Ma loen seda ajapuuduse tõttu homoöpaatilistes doosides näiteks panga ooteruumis või bussis. Seda tahavad laenata juba kaks mu sõpra (mõlemad tartlased, surprise, surprise
), aga ma pole jõudnud kaugemale sissejuhatusest ja esimesest peatükist. Lisaks jõudsin loogilisele järeldusele, et ma võtan asju liiga isiklikult, kui avastasin, et see, et raamatu autor aadrilaskmist absoluutselt kritiseerib, mind kergelt häirib.
Ja selle raamatu läbiv mõte on -- eksitakse, kui arvatakse, et head ideed levivad ja halvad mitte. Väga tihti on see olnud täpselt vastupidi. Isegi antibiootikumide leiutamisele oldi äärmiselt lähedal juba 19. sajandi keskel, aga isegi antiseptika kasutuselevõttu takistas kirurgide eelarvamus nii uue ja kahtlase idee suhtes. Et mis mõttes on olemas mikroobid, mis põhjustavad muuhulgas haavamädanikku ja veremürgitust ja et nemad ei tohiks enam frakkides opereerida? Come on!

Esmaspäev, mai 12, 2008

Destiny turns on the Radio

London. Jälle.
See videoidee, mille jaoks raha taotlesin (videovõtted, näituste ja muuseumide külastamine), selle asemel tuli vahepeal suurejoonelise biokeemilise perfoka idee. Nagu boonus või nii. Järgnesid Londonis-käik, koha leidmine, galeriituur ja kontakti leidmine vähemalt minu arvates kõige lahedama galerii omanikuga kunstigaleriide tänaval. Kes esindab noort säravat installatsioonikunstnikku. Lisaks kuulub nimetatud galerist performance`igruppi, kelle esinemist ta mind vaatama kutsus ja mis toimus eile.
Lisaks suhtlemised USA biokeemia laboritega, neile tellimuste esitamine Tartu ülikooli nimel, lisaks veel Põllumajandusülikoolist. Katsed leida vajalikke kemikaale Pariisis elava sõbranna kaudu, kes tunneb sealses Eesti saatkonnas kõiki ja lootus, et ta saadab vajalikud (loomulikult tollitöötajate jaoks kahtlase välimusega, kuigi täiesti legaalsed) ampullid vajalike ainetega otse Londoni saatkonda. Neetud volbriöö, mis halvas elu liiga mitmeks päevaks -- ja saabus täiesti ootamatult... Lahendus küsimsueel, miks need USA laborid või biokeemiatehased neile väga korralikele tellimustele ei vasta -- kuigi kontakt korraks saadi -- nad nimelt ignoreerivad, K tuttava soome putukateadlase sõnul vähemalt, väiksemaid tellimusi väljastpoolt Ameerikat. Kardavad jamasid tollis sel paranoilisel ajastul, loomulikult.
Siis veel: mingid muud variandid. Euroopas. Aga liiga vähe aega. Võrdluseks: USAst staffi tellimine on nende ametliku info kohaselt võimalik igaühele, kes on võimeline tellimust esitama (vastav haridus hädavajalik)ja tellitu peaks Eestisse kohale jõudma kõigest nädalaga. Seda nad ametlikult ütlevad. Olen korduvalt mõelnud, et parem oleks olnud, kui 11. septembril 2001 oleksid asjad läinud kuidagi teisiti. Tornidest mööda näiteks...
Lisaks muutus närviliseks dokumentalist M, kellele ma kõik ausalt ära rääkisin. Tema oli mures oma probleemide pärast produtsendiga -- et see maksis ta piletid (ja meie kõigi öömaja Londonis)ja kas tal on ikka midagi filmida seal.
Lõpuks otsustasime läheneda asjale klassikaliselt -- abiks oli tõdemusest, et tegelikult pole meil mingit kohustust seda biokeemilist eksperimenti just nüüd ja just seal korraldada. Olin sel hetkel, kui kõik oli veel väga lootusrikas, kutsunud Londoni väljakule meid vaatama paar inimest. Galeristi, kes meilis vastu, et ta ei jõua vist ning paar Londonis resideeruvat eestlast. Kohatud moefotograafi, pressifotograafi ning ühes teises galeriis töötavat noort uusmeremaalannat, kellega meil on palju ühiseid tuttvaid, ei julgenud varem informeerida, kui kõik täiesti kindel.
Otsustasime plaanitud perfoka augustikuusse ning teise linna edasi lükata. Ja läheneda asjale klassikaliselt -- niimoodi, nagu paljud teevad ja mis on mulle tihti tundunud kergelt kulunud lähtepunkt -- et lähed kohale ja vaatad, mis sa sealt leiad. Ja võtad midagi kaasa. Aga ka selle on võimalik läheneda teise nurga alt. Lisaremark: ära iial ütle millegi kohta, et sa seda kunagi ei tee... paar mu suupruukimist saadavad mind vist eluaeg... Otsustasime kasutada hoopis pahaaimamatut dokumentalisti. Sest tema oli meil niikuinii, lisaks kallile profikaamerale ja telemikrofonidele ning krapile, mis ma tal hankida lasin. Lisaks oli London, ratsakaardiväelaste väljak, tekkinud frustratsioon dokitegemise suhtes ning palju küsimusi sellega seoses.

Briti möödakäijad pidasid meid vist tavalisteks teletöötajateks, publiku moodustasid R (noor disainer) ja mu endise koostööpartneri elukaaslane. Viimane keskendus oma hamburgerile ning demonstratiivsele vestlusele R-ga, ei jälginud toimuvat, see-eest lahkus paari ebaviisaka ning mürgise märkusega. Hüppas peale dokumentalist M-le, kes kommenteeris, et sellist õelust pole tema veel näinud. Mõtlesin, kas oli viga M vastu sõbralik olla -- sest otsene õelutsemine järgnes sellele, aga siis tuli pähe, et sotsiopaatlikule käitumisele ei ole võimalik ometi samaga vastata. Mingil teatud moel ülbitsevad ainult ebakindlad inimesed. "Kurjus rokib!", tuli veel meelde mu endise koostööpartneri kunagine steitment. Aga see selleks.
Edasi tulid a pint kohalikus pubis sealsamas lähedal ja St Jamesi park. Chinatown õhtul. Järgmisel päeval perfoka vaatamine ja kohtumine galeristi ning tema trupiga ja teadasaamine, et galerist ei jõudnud üleeile meid vaatama, sest tema galeriid külastasid Tate Moderni esindajad.
Perfokas oli täitsa lahe, aga pikemalt ma seda kirjeldada või analüüsida hetkel ei jaksa. Midagi teistmoodi, omaruum tekkis, oli pikk küll, aga nad suutsid ähvardavatest madalseisudest üle saada. Mingite ootamatustega. Lühidalt: mul on hea meel, et ma neid nägin.
Eilsele päevale järgnes öö tänaval, oodates koos oma pagasiga lennujaama viivat ööbussi. Erinevatel trepimademetel, pargipinkidel, bussipeatustes. Vaidlused disaini ja kunsti üle ja muu enese ülevalhoidmiseks vajalik tegevus. K püüdis putukaid. Nägime Londoni joodikuid, parme ja hiiri.
Müüd ärkasin suht hiljuti. Homme hommikul lähen Hollandi saatkonda järele mu vanematele mõeldud kutsele vastuvõtule kuningannaga (see jabur paralleelmaailm mu kõrval...) ja peaksin veel enne seda ühe teksti valmis kirjutama.

Reede, mai 09, 2008

Väike teade

Kuna lähen kohe Londonisse, kust tagasi esmaspäeval kl 11, aga mul on telefonil kohe kõnedepiirang peal, siis palun saatke mulle pigem sõnumeid, kui midagi on.
Kõnedepiirangu tõttu ei saa vastu võtta, välismaal see teadupärast maksab.

Neljapäev, mai 08, 2008

Erinevad inimesed, erinevad mured

Mu ema maalib akvarelli kingituseks oma hiinlasest nõelraviarstile. Mitu pojengi maalida -- mis tähendus on erinevatel arvudel hiina kultuuris? Mul pole õrna aimugi, kusagilt on meeles, et feng shui põhimõtete järgi on paaris arvud paremad paaritutest. Ja kaheksa on budismis püha arv. Soovitan igaks juhuks kahte (feng shui) või kolme (kristlus). Mu ema on juba maalinud neli pojengi -- kaheksani jõuda tal huvi pole. Leiame, et neli on OK. Õhtul helistab mu ema tagasi -- mu disainerist vend, kes tunneb suurt huvi Jaapani vastu, on öelnud talle, et seal riigis tähendab 4 surma. Katsun asja siluda -- jaapanlased ja hiinlased on vanad vaenlased, kindlasti peavad viimased esimeste arvumaagiast sama vähe lugu, kui eestlased venelaste sinistest aknaraamidest.

Täna on mu emal uus mure -- talt telliti presidendi kantseleist maal kingituseks Hollandi kuningannale. Seal peavad olema tulbid. Kas püsti või pikuti? Leian, et püsti on äkki parem, nagu kuninglikum või nii, lisaks suurem sarnasus vappidega.

J foto oli Areenis prostitutsiooniteemalise vestlusringi juures, milles osalesin. J foto on nii suur, et välja jäetud on sotsioloog M-i, artikli autori, side bar seksiostjate tüüpidest. Mõtlen J-le helistada, aga siis avastan teksti foto all. "Seksimüüja või ohver?" Ma ei julge talle helistada -- J on fotograaf konservatiivses naisteajakirjas. Mu ema leiab, et oleksin pidanud ise olema vestlusringis jõhkram ja radikaalsem.

Ise tegelen artiklite kirjutamise ja ülehomse Londoni perfoka ettevalmistamisega. Lisaks igavene küsimus: mis riided kaasa võtta? Ja kas värvida juukseid või mitte? Olla au naturel või tulipunase peaga?

Kolmapäev, mai 07, 2008

Tartu vana kool

Olen jälle Tartus. Kohtun K-ga. Lisaks A, M ja M-iga. Viimased kaks on omavahel tülis ning seetõttu on kohtumised nendega üksteisele järgnevad.
Olen ka kunstiteemalisel konverentsil kui ajakirjanik.
Konverents on OK, üllatavalt hästi korraldatud, on moderaator, kes vaatab, et kõik kokku üleaja ei läheks. Ma kahtlustan, et moderaator on näitleja. Põhienergia läheb tal kohaliku kuulsa kunstniku, hambutu vihase vanamehe talitsemisele. See võtab esimest korda sõna pärast seda, kui oma ettekande on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor. "Aga öelge, mis siis oleks saanud, kui kooli nimeks oleks saanud 15 aastat tagasi Pallas?", esitab vanamees retoorilise küsimuse. "See on jesuiitlik küsimus", pareerib rektor. "Siis oleks koolist saanud midagi muud". Vanamees jätkab mõttekäiguga, et kujutav kunst on nagu meditsiin, mis tegeleb inimesega. Rakenduskunst on midagi muud". "See oli tore vabariik meil kakskümmend aastat...", jõuab vanamees veel öelda, enne kui ta sel konverentsil esimest korda katkestatakse.
Mõne aja pärast sekkub vanamees, kohalik kuulus kunstnik, publiku hulgast uuesti.
"Vaadake, Van Gogh müüs elu jooksul ühe pildi! Siin Tartus on auväärsed kunstnikud, kes elavad minimalistlikult... On kunstnikud, kellele kuuluvad kuulsus ja au ning kunstnikud, kes saavad raha..." Minus tõstab pead uuriv ajakirjanik, kultuurilehe korrespondent. "Aga kumba leeri te ise kuulute?" Moderaator tõstab keelavalt käed. On aeg programmiga edasi liikuda. ""Tule siia, räägime!" sisistab vanamees ja viipab mu poole kutsuvalt käega. Või siis raputab rusikat -- ma pole selles päris kindel. Mu vastas istuv Lõuna-Eesti edukas kommertsmaalija irvitab.
Peale kohaliku kunstimuuseumi esinadaja ettekannet röögib vanamees: "Minu käest pole Tartu Kunstimuuseum viisteist aastat mitte ühtegi tööd ostnud! Aga Miliuselt on ostetud vähemalt miljoni eest!" Tema viimane lause sel üritusel on lausa barrikaadidele kutsuv: "Tartu Kunstimuuseum tuleb muuta Tartu Kunstimuuseumiks!"
Ja kohaliku kultuurkapitali esindaja ettekandest tuleb välja, et vanamehele on antud viimase nelja aasta jooksul kaks kohalikku suurt preemiat. Nii raha kui au ja kuulsust. Ja mulle seletab konverentsi korraldaja natuke vabandavalt, et vanamees oli täna veel üsna heas tujus.

Teisipäev, mai 06, 2008

Next Generation

Olen oma muusikamaitse (või selle puudumise, oleneb vaatenurgast, eks ole) juures jõudnud järgmisele levelile. Vastasin just B intervjuuküsimustele, pannes taustaks Youtube`ist repiidi peale "All You Need is Love". Teisi hiljutisi avastusi : The Pierces, E soovitus. Mainstream, sedand küll, aga väga head sõnad, eriti loos "Boring". E Pariisi korter on muuseas ajakirja INterjöör viimase numbri kaanel. Tuletan meelde -- tema teised artiklid ning väidetavalt tippfotograafide fotod kirikusse ehitatud korterist, Jennifer Anistoni kaasomanduses jahtlaevast ja E tippadvokaadist mehe Champs-Elyseel asuvast "Manhattani stiilis" korterist laideti maha teise ajakirja poolt. See on eesti arhitektide omanduses ning need leiavad, et taset peab ikka hoidma. Eelpoolkirjeldatud interjöörid pole ikka päris see, mis Karlova puukuurid või Kalamajas looduslähedaselt renoveeritud korter. Eks ta ole.

"Mida ma selle eest vastu saan?", küsis mu käest eile tütarlaps, kellel palusin ühest Euroopa metropolist midagi väikest ja odavat kaasa tuua. Mainisin, et olen teda just soovitanud kahele ajakirjale, disainizhurnaalile ning kultuuriambitsioonidega kõmulehele. Viimases on tal võimalik saada oma rubriik. Lisaks otsis E (sellesama, kellest eespool juttu oli) ajakirjanikust sõbranna nimetatud (st nimetamata) metropolist eestlasi, kellest lugusid teha.... Aga ühe ajakirja peatoimetaja polnud veel vastanud ja teisega seotud ajakirjanik polnud ka veel midagi teinud... Niisiis -- mida ta vastu saab? Nüüd ja kohe! Solvusin ja vihastasin südamest.
Just paar päeva tagasi oli mul vestlus L ja T-ga, raiskamisest ja keskkonnast ja kapitalismist. Ma olin just meie kõigi tuleviku suhtes teistest optimistlikumalt meelestatud ja tulin nimetatud vestluse käigus mõttele, et tegelikult piisaks, kui suudaksime inimestevahelistes suhetes äriaspekti ehk siis otsese, kohese, konkreetselt määratletava kasusaamise domineerimist natuke tagasi tõmmata. Alati pole see ju nii prevaleeriv olnud.
Aga nüüd sain aru, et see on veel kõige raskem. Eriti vist noorte puhul, kes pole muud ühiskonnakorda näinudki. Seda teist, kus rahast olulisemad võisid olla tutvused toidupoes, letialune kohv, Soomest smugeldatud keelatud kirjandus, käsikirjalised raamatud parateadustest, sanatooriumituusikud ja välismaalt toodud nailonsukad, pastapliiatsid (eriti need, kus naine end paljaks võttis) ja originaalvinüülplaadid. Ma ei taha teada, millise mu ema maali sai see inimene, kes tõi mu vanematele Jesus Christ Superstari duubelalbumi (1970).

Laupäev, mai 03, 2008

Võiksite teada

HIV kandjaid 100 000 elaniku kohta:

Eesti: 50
Läti: 13
Soome: 5,6
Rootsi: 4,3
Leedu: 1,8

Tervisekaitseinspektsiooni andmed




Kui nafta hind maailmaturul on 40 dollarit barrel, siis inimveri on 67 000 dollarit barrel. Seda väidetavalt DNA uuringute tõttu. Info pärineb Sirbist Orlani artiklist.
See selleks, see esimene uudis on ikka karm.
Võimalik, et mu halb eelaimdus noorema põlvkonna suhtes sel Tartu äraneetud klubi - ja KLUBI see oli! -üritusel oli ikka põhjendatud. Sest noorte hulgas see peamiselt levib. Samas -- tapvad nakkushaigused on alati inimeste hulgas olnud. Dekameron ja nii edasi. Inspireerituna Niina loost, kuidas ta volbriööl juhusliku vigasaanud lapse verest tühjaks jooksmisest päästis -- ma kavatsen nüüd alati igaks juhuks paari paari kummikindaid käekotis kanda.

Vabanemine vaheelus (This town aint`t big enough for the both of us)





Mul on tõsiselt hea meel, et mu endine koostööpartner kolib Berliini. Linna, mis mulle ei meeldi. Külastada võib, aga pikemalt peatuda -- mitte eales! Loodan tõsiselt, et nüüd midagi ära ei sõnunud, mu elu armastus ei saa unelmate töökohta seal dekadentsi ja kanepi järele lehkavas linnas, kus inimesed käivad riides, nagu nad kõik skvotiksid midagi -- mis on tihti ka tõsi...või ei tehta mulle seal pakkumist, millele on võimatu ära öelda. Kus mind viimane kord ei lastud Hamburger Bahnhofis olnud näitusel Dino Seghali tööd vaatama, sest kell oli täpselt 18.00. Seal oli pikk järjekord garderoobis ja ma tahtsin antud näitusest kirjutada, mida mõlemat ma ka väga viisakalt turvadele seletasin, aga need tundsid liiga suurt naudingut oma võimupositsioonist. Mainiksin ka äärmiselt toredat teatrilavastajat, kelle juures ööbisin (aga tema oli adopteeritud, seega mitte geneetiliselt sakslane, vaid austria-itaalia segu) ja keda oli HIViga nakatanud tema ehitajast elukaaslane, eks ole, kes teadis oma nakkusest juba pool aastat. Seal on kurikuulsad HIV-seksklubid ja tänaval müüakse iga nurga peal Bratwursti. Viimast ei pea ostma ja võõrastega seksima kah mitte, ometi ma usun, et selliste märgilise tähendusega asjade olemasolu mõjutab kogu linna mentaliteeti.
Ah, mis, viinamarjad ei ole hapud, tõesti. Sattusin lihtsalt Berliini enda jaoks defineerimisel hasarti -- tegelikult olen siiralt õnnelik. Oma endise koostööpartneri ja eks-hingesugulase kohta olen muidugi korduvalt mõelnud, et kaoks ta siit kuidagi. Pole aga kunagi nii üdini postiivset lahendust silme ette manada suutnud! Loodan, et talle Berliin meeldib, siiralt. Win-win-win situatsiooni loodan...
Have a nice life....
Lisaksin (vist) tekkinud arusaamatuste vältimiseks, et mulle meeldis tema soolonäitus Tallinnas ning ta kuraatorinäitust Tartus ei õnnestunud mul vaadata riikliku püha tõttu.

Reede, mai 02, 2008

Derrida strikes hard

K arvab oma biokeemiku haridusele ja lisaks TÜ-st võetud meditsiiniloengutele toetudes, et mul võib olla kuulmekile väike rebend, mis peaks ise paranema.
Seda kinnitab perearstiliini hinnang.

Ma ei tohi nädal aega pead pesta ega tuult saada.
Mis puudutab akent (Lacan? Deleuze?), siis mul vedas tõsiselt. Ja õnneks ma just vaktsineerisin end teetanuse vastu!

Peaagu tappev Tartu / Derrida kättemaks

"Kõigil juutidel on seesama sõbralik kutsikapilk, suured prillid ja vilets nägemine! Oleks ta ainus selline maailmas, poleks mul selle vastu midagi."



Ma olen lasknud end ära rääkida, et kirjutan kultuurilehte Cabaret Derridast. Kuna olen muudel põhjustel samal õhtul seal (lisaks nüüd, targemana, et neetud) linnas.
Ok, ok.
Peaksime ürituse alguseks suht täpselt kohale jõudma. Autos on Sh, tema naise poeg, viimase tshikk, mina. K võtame peale ja sõidame tema uude elupaika. Ta annab võtmed ja meie päralt on terve alumine majakorrus Tammelinnas. K annab võtmed ja lahkub. Viie minuti pärast on Sh need kuhugi ära kaotanud. Need ei ilmugi kunagi välja. Tellitud takso ootab veerand tundi, siis muutub juht närviliseks. Sh ütleb, et tuleb sinna Sadamateatrisse järele.
Kohale jõudes on üritus juba alanud. Mulle hakkab tunduma, et ma pole ikka vist klubiüritusest kirjutama sobiv reporter. Olen juba päris algusest ilma jäänud, lisaks ei hooli ma elektronmuusikast kuigivõrd ja kui sisse astun sinna ruumi, siis on mul juba deja vu -- täpselt sellised inimesed, nagu kümme aastat tagasi kusagil Krahlis, mingis tehases, kus oli fotostuudio, mille asukohta linnaruumis ei tea ma siiamaani, kuna tulin ja läksin sinna alati pimedas taksoga; tehase nimi ei meenu. Dvigatel!
Mõtlen, et ootaks Sh ära, küll keegi räägib, mis toimus, lisaks olin tasuta listi pannud T. K rõhutas, et tulgu ma õigel ajal. See rong läks veerand tundi tagasi. Tunnen juba motivatsioonipuudust. See elektrooniline tiksutamine, mida omal ajal sai mitte ilma psüühhikat mõjutavate keemiliste abivahenditeta talutud, käib juba närvidele. Näen tuttavaid. Räägime natuke juttu. Helistan Sh-le, kes on võtmete otsimise peaaegu lõpetanud, otsustanud majast lahkuda akna kaudu ja tulemas. T on sõpradega Sadamateatri ees pargipingil. Emajõe ääres. Üks ta sõpradest, J, programmeerija, tahaks tulla. Aga peab 150 krooni maksvat piletit kalliks, lisaks on tal hommikul ärikohtumine. Helistan K-le, et pangu veel üks tasuta listi. Saan sõimata, et miks ma alguseks kohal polnud. Ütlen, et pole minu süü, võtmed on kadunud.
T ütleb, et võiks ju minna, aga tal on veel õlut, et kahju, kui raisku läheb, pakub mulle ka ühe. Mõtlen, et ootaks Sh ka ära. Kell hakkab kaksteist saama, algus oli tund aega tagasi. Tundub, et äkki ma ei peaks sellest kirjutama -- ebaprofessionaalne ja ebaeetiline. Nõrk lootus, et äkki saab inimeste kommentaaridest midagi, ebakonventsionaalsem lähenemine... mingi klubikultuur ju, mis seal ikka. Fotoaparaati ka pole. Asja moraal : ei tohi lubada kirjutada asjadest, millest sa ei hooli -- hakkad paratamatult äärmiselt mittemotiveeritult käituma.
Sees on palju inimesi, noored näevad tõepoolest välja, nagu kümme aastat tagasi, ainult et võibolla näost mingil määral haiglasemad. Tänapäeval nad alustavad kõigega nii vara. Litrid ja retuusid ja roosad sukad. Korduvalt. Mul endal on pükskostüüm, mingid Londonist ostetud naelased kaelakeed ja püütoninahast saapad. Meiki pole, mis mind natuke häirib, sest hommikul ei jõudnud teha, kui E-le lennujaama järele läksin, lisaks unustasin kosmeetikakoti koju. Otsustan, et olen intellektuaal ja vaatleja.
Vaadelda pole eriti midagi, mingi väljareklaamitud maakultuurimaja bänd üleval ühel kolmest lavast. "See on Plixid, just kuulsaks saanud külakultuurimajabänd....kusagilt", ütlen T-le. Bändi näen esimest korda ja see on suht igav. "Näha jah", tuleb poolpõlglik vastus. See neutraalse tolerantse vaatleja-intellektuaali roll on ikka jama, teised saavad irooniliste vahemärkustega sisse sõita.
Siis on mingi kriiskav tibi rütmika eletronmuusika taustaks, seljas narmendav kleit, mis mulle eriti ei meeldi. Muusika hakkab kõrvadele. Vähe ma veel tean. Kõrvadele hakkamisest.
Siis on veel midagi, millesse süveneda tundub mõttetu, aga saalis on väga palju inimesi, kellele see kõik tundub meeldivat.
Näen vana sõpra E-d, kes meelitab välja, et tal on põõsastesse kangemat peidetud. Sh on kohal ja suht säravas meeleolus. Tal on see häda, et võõramas seltskonnas on ta flegmaatik ja introvert, tete-a-tete, turvalises keskkonnas või juua täis peaga aga ektsravert, kelles on slaavi olemise stiili. Sh on pooleldi venelane. See on vist tema parem pool. Ta sõimab pidevalt juute, aga tal on selleks isiklikud ja ülimõjuvad põhjused.
Sh räägib, et tahaks litsidesse. Teen pakkumise ühtedele võõrastele tshikkidele, et siin on mu sõber, suurepärane inimene, lisaks on tal oma produktsiooonifirma. Elu parim pakkumine. Litsid vist solvuvad. "Ürita ise!", kuulen. Ütlen, et sõpradega ei magata. Litsid tunduvad ikkagi üsna pissed off.
Kui rumm on otsas, läheme tagasi. On kell kolm öösel. E on masenduses ja lubab end Emajõkke uputada.
Üritus on otsakorral. Keegi tuttavatest ei oska midagi muud kommenteerida, kui et väga hea pidu ja et seda oleks pidanud ise nägema. Delegeerin artikli MK-le.
Siis käib pauk. Kohutav pauk. See tuleb ühelt ülemiselt lavalt pimeduses. Seisan just pahaaimamatult kõlari ees.
Paras sigadus, stardipüstolist mikrofoni. M tegi J-ga koos tehtud perfokas sedasama, aga temal polnud võimendust taga, lisaks jõudsin nähes, et ta püstoli haarab, suu lahti teha. Päeva kolmas pauk ja kõige hullem. Kõrvad undavad ja valutavad. Mis kestab öö läbi. Mõtlen, et annaks K kohtusse, aga selleks peaks minema enne traumapunkti ja võtma tõendi. Volbriööl! Tartus!
Ülemine lava läheb valgeks ja tshikid karjuvad mikrofoni: "Vabandust-vabandust-vabandust-vabandust-vabandust-vabandust-vabandust!" Neid peaks käes oleva purgiga viskama, aga ma ei taha olla nende show` osa. Edaspidi tekitab igasugune muusika teravat valu. Olen õues, sest Sh, ta kasupoeg, selle tibi (hoolitsev kasuisa: "Mul on tema pärast hea meel! Ta saab lõpuks keppi. Ta pärisisa juba arvas, et ta poeg on homo.."), T, ja J tahavad peol olla. Mina ei tea, kuidas K majja aknast sisse saab. Õudne uni on.
Mu katsumused jätkuvad. Nende hulgas: intensiivne dialoog K-ga, kes väidab, et ma ei saa mitte millestki aru. Kuidas ma saan öelda, et see on tavaline klubi! Tema töötab sellega, mis on praegu ja mis on tulevik. Tema nägi hullu vaeva, et saada esinema see kriiskav autraallane. Neli aastat nägi vaeva. Et ma olen noor inimene (kompliment!) ja mõtlev inimene ja kasutan sellist klisheed nagu klubi. Üritan olla sõbralik ja ütlen K-le, et tal on vähemalt ta noored jüngrid ("Mis jüngrid!) ja et ta on kõigest sellest rääkides väga veendunud ja ilus. Ilusad steitmendid on ka, kahjuks mina neid nähtuga seostada ei suuda. K ütleb, et steitmentideni ta veel jõudnud ei ole. Kuulen, et olen nagu Ants Juske, kes ei jaga muusikast sittagi. Et mingu ma saali sisse, seal esineb praegu ainus punk asi maailmas! Ütlen, et tema pauk tegi selle, et ma mingit valjut muusikat kuulata ei suuda, väga valus on. Tema ei vabanda, vaid ütleb, et turvameestel pidi samamoodi olema. Et tema on praegu kultuuri suhtes väga pessimistlik ja et kunsti tehaksegi nullpublikule ja kui ka üks saab aru, on see suur asi. K ütleb, et väga huvitav dialoog on, aga see, et MK asjast kirjutab, talle ei meeldi. Ühes võtmes pidi kirjutama. T kommenteerib, et maailm K peas on palju suurem kui see, mida meie ülejäänud väljast näeme.
"Sa oled nagu Jaan Toomik, kes ütleb mulle ka, et mis ma topin oma diskode kutseid kunstilistidesse!" Õnneks on K-l küllaga noori austajannasid, keda ta vestlust korraks katkestades embab ja tervitab. K verinoor tüdruksõber, kaheksakümnendate stiilis pliiatsitriibud ümber silmade, sama kümnendi triibuline kapuutsiga pusa seljas, vaatab mind tõsise ning etteheitva pilguga ning on vait.
Edasi tuleb : Genialistide klubi, kus mängib P Julm ja kus ma magan. Algul ühe seina ääres madratsil. Ja siis teise seina ääres. Mind pildistatakse, mis on ebaõiglane, sest ma pole purjus, vaid väljamagamata mitu ööd.
Siis saab Sh Ekspress Hotline`ist teada, et ainus koht, mis Tartus lahti on, on mingi müstiline homoklubi aadressil Vabaduse pst 2, kus on ainult kasiino. Linn on täis loomastunud tartlasi. Kusagilt paistab suur tulekahi. Sinna sõidab juba tuletõrjeauto. "Pool 6" ja õudne valutekitav lärm seal ja igal pool ja Statoil ja lõpuks tahab Sh koju. Teen maja akna lahti ja see kukub mulle pähe. Sõna otseses mõttes. Kogu klaasi ja raamiga. Klaas tükkideks. Algul ei saa ma aru, kas ma olen katki või mitte, aga verd ei tule ja mul on ainult muhk ning kriimustus. Pääsen teisel korral Tartu traumapunktist. Neetud linn.