Reede, mai 02, 2008

Peaagu tappev Tartu / Derrida kättemaks

"Kõigil juutidel on seesama sõbralik kutsikapilk, suured prillid ja vilets nägemine! Oleks ta ainus selline maailmas, poleks mul selle vastu midagi."



Ma olen lasknud end ära rääkida, et kirjutan kultuurilehte Cabaret Derridast. Kuna olen muudel põhjustel samal õhtul seal (lisaks nüüd, targemana, et neetud) linnas.
Ok, ok.
Peaksime ürituse alguseks suht täpselt kohale jõudma. Autos on Sh, tema naise poeg, viimase tshikk, mina. K võtame peale ja sõidame tema uude elupaika. Ta annab võtmed ja meie päralt on terve alumine majakorrus Tammelinnas. K annab võtmed ja lahkub. Viie minuti pärast on Sh need kuhugi ära kaotanud. Need ei ilmugi kunagi välja. Tellitud takso ootab veerand tundi, siis muutub juht närviliseks. Sh ütleb, et tuleb sinna Sadamateatrisse järele.
Kohale jõudes on üritus juba alanud. Mulle hakkab tunduma, et ma pole ikka vist klubiüritusest kirjutama sobiv reporter. Olen juba päris algusest ilma jäänud, lisaks ei hooli ma elektronmuusikast kuigivõrd ja kui sisse astun sinna ruumi, siis on mul juba deja vu -- täpselt sellised inimesed, nagu kümme aastat tagasi kusagil Krahlis, mingis tehases, kus oli fotostuudio, mille asukohta linnaruumis ei tea ma siiamaani, kuna tulin ja läksin sinna alati pimedas taksoga; tehase nimi ei meenu. Dvigatel!
Mõtlen, et ootaks Sh ära, küll keegi räägib, mis toimus, lisaks olin tasuta listi pannud T. K rõhutas, et tulgu ma õigel ajal. See rong läks veerand tundi tagasi. Tunnen juba motivatsioonipuudust. See elektrooniline tiksutamine, mida omal ajal sai mitte ilma psüühhikat mõjutavate keemiliste abivahenditeta talutud, käib juba närvidele. Näen tuttavaid. Räägime natuke juttu. Helistan Sh-le, kes on võtmete otsimise peaaegu lõpetanud, otsustanud majast lahkuda akna kaudu ja tulemas. T on sõpradega Sadamateatri ees pargipingil. Emajõe ääres. Üks ta sõpradest, J, programmeerija, tahaks tulla. Aga peab 150 krooni maksvat piletit kalliks, lisaks on tal hommikul ärikohtumine. Helistan K-le, et pangu veel üks tasuta listi. Saan sõimata, et miks ma alguseks kohal polnud. Ütlen, et pole minu süü, võtmed on kadunud.
T ütleb, et võiks ju minna, aga tal on veel õlut, et kahju, kui raisku läheb, pakub mulle ka ühe. Mõtlen, et ootaks Sh ka ära. Kell hakkab kaksteist saama, algus oli tund aega tagasi. Tundub, et äkki ma ei peaks sellest kirjutama -- ebaprofessionaalne ja ebaeetiline. Nõrk lootus, et äkki saab inimeste kommentaaridest midagi, ebakonventsionaalsem lähenemine... mingi klubikultuur ju, mis seal ikka. Fotoaparaati ka pole. Asja moraal : ei tohi lubada kirjutada asjadest, millest sa ei hooli -- hakkad paratamatult äärmiselt mittemotiveeritult käituma.
Sees on palju inimesi, noored näevad tõepoolest välja, nagu kümme aastat tagasi, ainult et võibolla näost mingil määral haiglasemad. Tänapäeval nad alustavad kõigega nii vara. Litrid ja retuusid ja roosad sukad. Korduvalt. Mul endal on pükskostüüm, mingid Londonist ostetud naelased kaelakeed ja püütoninahast saapad. Meiki pole, mis mind natuke häirib, sest hommikul ei jõudnud teha, kui E-le lennujaama järele läksin, lisaks unustasin kosmeetikakoti koju. Otsustan, et olen intellektuaal ja vaatleja.
Vaadelda pole eriti midagi, mingi väljareklaamitud maakultuurimaja bänd üleval ühel kolmest lavast. "See on Plixid, just kuulsaks saanud külakultuurimajabänd....kusagilt", ütlen T-le. Bändi näen esimest korda ja see on suht igav. "Näha jah", tuleb poolpõlglik vastus. See neutraalse tolerantse vaatleja-intellektuaali roll on ikka jama, teised saavad irooniliste vahemärkustega sisse sõita.
Siis on mingi kriiskav tibi rütmika eletronmuusika taustaks, seljas narmendav kleit, mis mulle eriti ei meeldi. Muusika hakkab kõrvadele. Vähe ma veel tean. Kõrvadele hakkamisest.
Siis on veel midagi, millesse süveneda tundub mõttetu, aga saalis on väga palju inimesi, kellele see kõik tundub meeldivat.
Näen vana sõpra E-d, kes meelitab välja, et tal on põõsastesse kangemat peidetud. Sh on kohal ja suht säravas meeleolus. Tal on see häda, et võõramas seltskonnas on ta flegmaatik ja introvert, tete-a-tete, turvalises keskkonnas või juua täis peaga aga ektsravert, kelles on slaavi olemise stiili. Sh on pooleldi venelane. See on vist tema parem pool. Ta sõimab pidevalt juute, aga tal on selleks isiklikud ja ülimõjuvad põhjused.
Sh räägib, et tahaks litsidesse. Teen pakkumise ühtedele võõrastele tshikkidele, et siin on mu sõber, suurepärane inimene, lisaks on tal oma produktsiooonifirma. Elu parim pakkumine. Litsid vist solvuvad. "Ürita ise!", kuulen. Ütlen, et sõpradega ei magata. Litsid tunduvad ikkagi üsna pissed off.
Kui rumm on otsas, läheme tagasi. On kell kolm öösel. E on masenduses ja lubab end Emajõkke uputada.
Üritus on otsakorral. Keegi tuttavatest ei oska midagi muud kommenteerida, kui et väga hea pidu ja et seda oleks pidanud ise nägema. Delegeerin artikli MK-le.
Siis käib pauk. Kohutav pauk. See tuleb ühelt ülemiselt lavalt pimeduses. Seisan just pahaaimamatult kõlari ees.
Paras sigadus, stardipüstolist mikrofoni. M tegi J-ga koos tehtud perfokas sedasama, aga temal polnud võimendust taga, lisaks jõudsin nähes, et ta püstoli haarab, suu lahti teha. Päeva kolmas pauk ja kõige hullem. Kõrvad undavad ja valutavad. Mis kestab öö läbi. Mõtlen, et annaks K kohtusse, aga selleks peaks minema enne traumapunkti ja võtma tõendi. Volbriööl! Tartus!
Ülemine lava läheb valgeks ja tshikid karjuvad mikrofoni: "Vabandust-vabandust-vabandust-vabandust-vabandust-vabandust-vabandust!" Neid peaks käes oleva purgiga viskama, aga ma ei taha olla nende show` osa. Edaspidi tekitab igasugune muusika teravat valu. Olen õues, sest Sh, ta kasupoeg, selle tibi (hoolitsev kasuisa: "Mul on tema pärast hea meel! Ta saab lõpuks keppi. Ta pärisisa juba arvas, et ta poeg on homo.."), T, ja J tahavad peol olla. Mina ei tea, kuidas K majja aknast sisse saab. Õudne uni on.
Mu katsumused jätkuvad. Nende hulgas: intensiivne dialoog K-ga, kes väidab, et ma ei saa mitte millestki aru. Kuidas ma saan öelda, et see on tavaline klubi! Tema töötab sellega, mis on praegu ja mis on tulevik. Tema nägi hullu vaeva, et saada esinema see kriiskav autraallane. Neli aastat nägi vaeva. Et ma olen noor inimene (kompliment!) ja mõtlev inimene ja kasutan sellist klisheed nagu klubi. Üritan olla sõbralik ja ütlen K-le, et tal on vähemalt ta noored jüngrid ("Mis jüngrid!) ja et ta on kõigest sellest rääkides väga veendunud ja ilus. Ilusad steitmendid on ka, kahjuks mina neid nähtuga seostada ei suuda. K ütleb, et steitmentideni ta veel jõudnud ei ole. Kuulen, et olen nagu Ants Juske, kes ei jaga muusikast sittagi. Et mingu ma saali sisse, seal esineb praegu ainus punk asi maailmas! Ütlen, et tema pauk tegi selle, et ma mingit valjut muusikat kuulata ei suuda, väga valus on. Tema ei vabanda, vaid ütleb, et turvameestel pidi samamoodi olema. Et tema on praegu kultuuri suhtes väga pessimistlik ja et kunsti tehaksegi nullpublikule ja kui ka üks saab aru, on see suur asi. K ütleb, et väga huvitav dialoog on, aga see, et MK asjast kirjutab, talle ei meeldi. Ühes võtmes pidi kirjutama. T kommenteerib, et maailm K peas on palju suurem kui see, mida meie ülejäänud väljast näeme.
"Sa oled nagu Jaan Toomik, kes ütleb mulle ka, et mis ma topin oma diskode kutseid kunstilistidesse!" Õnneks on K-l küllaga noori austajannasid, keda ta vestlust korraks katkestades embab ja tervitab. K verinoor tüdruksõber, kaheksakümnendate stiilis pliiatsitriibud ümber silmade, sama kümnendi triibuline kapuutsiga pusa seljas, vaatab mind tõsise ning etteheitva pilguga ning on vait.
Edasi tuleb : Genialistide klubi, kus mängib P Julm ja kus ma magan. Algul ühe seina ääres madratsil. Ja siis teise seina ääres. Mind pildistatakse, mis on ebaõiglane, sest ma pole purjus, vaid väljamagamata mitu ööd.
Siis saab Sh Ekspress Hotline`ist teada, et ainus koht, mis Tartus lahti on, on mingi müstiline homoklubi aadressil Vabaduse pst 2, kus on ainult kasiino. Linn on täis loomastunud tartlasi. Kusagilt paistab suur tulekahi. Sinna sõidab juba tuletõrjeauto. "Pool 6" ja õudne valutekitav lärm seal ja igal pool ja Statoil ja lõpuks tahab Sh koju. Teen maja akna lahti ja see kukub mulle pähe. Sõna otseses mõttes. Kogu klaasi ja raamiga. Klaas tükkideks. Algul ei saa ma aru, kas ma olen katki või mitte, aga verd ei tule ja mul on ainult muhk ning kriimustus. Pääsen teisel korral Tartu traumapunktist. Neetud linn.

4 kommentaari:

olen minni ütles ...

:D jajah, tallinlased tulevad tartusse destroid tegema ja siis on on meie linn neetud..

(kiiret paranemist!)

Aurora ütles ...

sorry see aken ja see lukk!

Maris Palgi ütles ...

Tartu - turismimagnet
+
siin müüakse alkoholi ka peale kella kahte
või nagu "Tartu" poe turvamees ütles - ega siin mingi Tallinn põle

olen minni ütles ...

pole viga, kyll saab korda:)

päälegi olime ise ka natuke lollakad - et võtmest yhtegi koopiat ei teinud.