Esmaspäev, mai 12, 2008

Destiny turns on the Radio

London. Jälle.
See videoidee, mille jaoks raha taotlesin (videovõtted, näituste ja muuseumide külastamine), selle asemel tuli vahepeal suurejoonelise biokeemilise perfoka idee. Nagu boonus või nii. Järgnesid Londonis-käik, koha leidmine, galeriituur ja kontakti leidmine vähemalt minu arvates kõige lahedama galerii omanikuga kunstigaleriide tänaval. Kes esindab noort säravat installatsioonikunstnikku. Lisaks kuulub nimetatud galerist performance`igruppi, kelle esinemist ta mind vaatama kutsus ja mis toimus eile.
Lisaks suhtlemised USA biokeemia laboritega, neile tellimuste esitamine Tartu ülikooli nimel, lisaks veel Põllumajandusülikoolist. Katsed leida vajalikke kemikaale Pariisis elava sõbranna kaudu, kes tunneb sealses Eesti saatkonnas kõiki ja lootus, et ta saadab vajalikud (loomulikult tollitöötajate jaoks kahtlase välimusega, kuigi täiesti legaalsed) ampullid vajalike ainetega otse Londoni saatkonda. Neetud volbriöö, mis halvas elu liiga mitmeks päevaks -- ja saabus täiesti ootamatult... Lahendus küsimsueel, miks need USA laborid või biokeemiatehased neile väga korralikele tellimustele ei vasta -- kuigi kontakt korraks saadi -- nad nimelt ignoreerivad, K tuttava soome putukateadlase sõnul vähemalt, väiksemaid tellimusi väljastpoolt Ameerikat. Kardavad jamasid tollis sel paranoilisel ajastul, loomulikult.
Siis veel: mingid muud variandid. Euroopas. Aga liiga vähe aega. Võrdluseks: USAst staffi tellimine on nende ametliku info kohaselt võimalik igaühele, kes on võimeline tellimust esitama (vastav haridus hädavajalik)ja tellitu peaks Eestisse kohale jõudma kõigest nädalaga. Seda nad ametlikult ütlevad. Olen korduvalt mõelnud, et parem oleks olnud, kui 11. septembril 2001 oleksid asjad läinud kuidagi teisiti. Tornidest mööda näiteks...
Lisaks muutus närviliseks dokumentalist M, kellele ma kõik ausalt ära rääkisin. Tema oli mures oma probleemide pärast produtsendiga -- et see maksis ta piletid (ja meie kõigi öömaja Londonis)ja kas tal on ikka midagi filmida seal.
Lõpuks otsustasime läheneda asjale klassikaliselt -- abiks oli tõdemusest, et tegelikult pole meil mingit kohustust seda biokeemilist eksperimenti just nüüd ja just seal korraldada. Olin sel hetkel, kui kõik oli veel väga lootusrikas, kutsunud Londoni väljakule meid vaatama paar inimest. Galeristi, kes meilis vastu, et ta ei jõua vist ning paar Londonis resideeruvat eestlast. Kohatud moefotograafi, pressifotograafi ning ühes teises galeriis töötavat noort uusmeremaalannat, kellega meil on palju ühiseid tuttvaid, ei julgenud varem informeerida, kui kõik täiesti kindel.
Otsustasime plaanitud perfoka augustikuusse ning teise linna edasi lükata. Ja läheneda asjale klassikaliselt -- niimoodi, nagu paljud teevad ja mis on mulle tihti tundunud kergelt kulunud lähtepunkt -- et lähed kohale ja vaatad, mis sa sealt leiad. Ja võtad midagi kaasa. Aga ka selle on võimalik läheneda teise nurga alt. Lisaremark: ära iial ütle millegi kohta, et sa seda kunagi ei tee... paar mu suupruukimist saadavad mind vist eluaeg... Otsustasime kasutada hoopis pahaaimamatut dokumentalisti. Sest tema oli meil niikuinii, lisaks kallile profikaamerale ja telemikrofonidele ning krapile, mis ma tal hankida lasin. Lisaks oli London, ratsakaardiväelaste väljak, tekkinud frustratsioon dokitegemise suhtes ning palju küsimusi sellega seoses.

Briti möödakäijad pidasid meid vist tavalisteks teletöötajateks, publiku moodustasid R (noor disainer) ja mu endise koostööpartneri elukaaslane. Viimane keskendus oma hamburgerile ning demonstratiivsele vestlusele R-ga, ei jälginud toimuvat, see-eest lahkus paari ebaviisaka ning mürgise märkusega. Hüppas peale dokumentalist M-le, kes kommenteeris, et sellist õelust pole tema veel näinud. Mõtlesin, kas oli viga M vastu sõbralik olla -- sest otsene õelutsemine järgnes sellele, aga siis tuli pähe, et sotsiopaatlikule käitumisele ei ole võimalik ometi samaga vastata. Mingil teatud moel ülbitsevad ainult ebakindlad inimesed. "Kurjus rokib!", tuli veel meelde mu endise koostööpartneri kunagine steitment. Aga see selleks.
Edasi tulid a pint kohalikus pubis sealsamas lähedal ja St Jamesi park. Chinatown õhtul. Järgmisel päeval perfoka vaatamine ja kohtumine galeristi ning tema trupiga ja teadasaamine, et galerist ei jõudnud üleeile meid vaatama, sest tema galeriid külastasid Tate Moderni esindajad.
Perfokas oli täitsa lahe, aga pikemalt ma seda kirjeldada või analüüsida hetkel ei jaksa. Midagi teistmoodi, omaruum tekkis, oli pikk küll, aga nad suutsid ähvardavatest madalseisudest üle saada. Mingite ootamatustega. Lühidalt: mul on hea meel, et ma neid nägin.
Eilsele päevale järgnes öö tänaval, oodates koos oma pagasiga lennujaama viivat ööbussi. Erinevatel trepimademetel, pargipinkidel, bussipeatustes. Vaidlused disaini ja kunsti üle ja muu enese ülevalhoidmiseks vajalik tegevus. K püüdis putukaid. Nägime Londoni joodikuid, parme ja hiiri.
Müüd ärkasin suht hiljuti. Homme hommikul lähen Hollandi saatkonda järele mu vanematele mõeldud kutsele vastuvõtule kuningannaga (see jabur paralleelmaailm mu kõrval...) ja peaksin veel enne seda ühe teksti valmis kirjutama.

Kommentaare ei ole: