Laupäev, mai 03, 2008

Vabanemine vaheelus (This town aint`t big enough for the both of us)





Mul on tõsiselt hea meel, et mu endine koostööpartner kolib Berliini. Linna, mis mulle ei meeldi. Külastada võib, aga pikemalt peatuda -- mitte eales! Loodan tõsiselt, et nüüd midagi ära ei sõnunud, mu elu armastus ei saa unelmate töökohta seal dekadentsi ja kanepi järele lehkavas linnas, kus inimesed käivad riides, nagu nad kõik skvotiksid midagi -- mis on tihti ka tõsi...või ei tehta mulle seal pakkumist, millele on võimatu ära öelda. Kus mind viimane kord ei lastud Hamburger Bahnhofis olnud näitusel Dino Seghali tööd vaatama, sest kell oli täpselt 18.00. Seal oli pikk järjekord garderoobis ja ma tahtsin antud näitusest kirjutada, mida mõlemat ma ka väga viisakalt turvadele seletasin, aga need tundsid liiga suurt naudingut oma võimupositsioonist. Mainiksin ka äärmiselt toredat teatrilavastajat, kelle juures ööbisin (aga tema oli adopteeritud, seega mitte geneetiliselt sakslane, vaid austria-itaalia segu) ja keda oli HIViga nakatanud tema ehitajast elukaaslane, eks ole, kes teadis oma nakkusest juba pool aastat. Seal on kurikuulsad HIV-seksklubid ja tänaval müüakse iga nurga peal Bratwursti. Viimast ei pea ostma ja võõrastega seksima kah mitte, ometi ma usun, et selliste märgilise tähendusega asjade olemasolu mõjutab kogu linna mentaliteeti.
Ah, mis, viinamarjad ei ole hapud, tõesti. Sattusin lihtsalt Berliini enda jaoks defineerimisel hasarti -- tegelikult olen siiralt õnnelik. Oma endise koostööpartneri ja eks-hingesugulase kohta olen muidugi korduvalt mõelnud, et kaoks ta siit kuidagi. Pole aga kunagi nii üdini postiivset lahendust silme ette manada suutnud! Loodan, et talle Berliin meeldib, siiralt. Win-win-win situatsiooni loodan...
Have a nice life....
Lisaksin (vist) tekkinud arusaamatuste vältimiseks, et mulle meeldis tema soolonäitus Tallinnas ning ta kuraatorinäitust Tartus ei õnnestunud mul vaadata riikliku püha tõttu.

Kommentaare ei ole: