reede, oktoober 12, 2012

Kohtumised (Mehhiko tegevuskunstnik)

Mehhiklanna Rocio Boliver tuli Polymeri, kuna me oleme mõlemad New Yorgis J galeriis näitust teinud; kohe üksteisele järel, 2009. a suvel. Minu domina-kogemust kasutava näituse pressiteate peale võttis ta J-ga ühendust, soovides minuga tutvuda. J ütles, et RB on väga radikaalne tegelane nii oma kunstis kui elus ja tuntud ühtlasi Mehhikus kui seksuaalsetest deviantsustest kirjutav kolumnist. Nagu ta nüüd mulle räägib, oli ta enne performance`iga tegelema hakkamist ajakirjanik teles ja raadios, kes naiseliku fassaadi tagant küsis poliitikutelt teravaid küsimusi. Kakskümmend aastat tagasi loobus ta kõigest sellest tegevuskunsti nimel.
Nüüd on ta siin. Kena keskealine daam, kelle otsaesisel on rohekaks tõmbuvad verevalumid. Jälg tema performance`ist Ljubljanas. Ta esineb Euroopas olles veel Brüsselis, Londonis ja Barcelonas. Ta on küllaltki kuulus.
Tema kehakunst on küllaltki räige ja verine ning ta viimase aja teema on aeg naise elus menopausi ja vanaduse vahel. Organiseerin talle augustaja (Dimanche Rouge`i perfoka jaoks), laulja (Luunja perfoka jaoks) ja võtan ta kaasa vaatama Ilmar Raagi filmi "Eestlanna Pariisis". Teema peaks haakuma küll. Õnneks talle film meeldib ja see on ka pooleldi prantsuse keeles, mida R oskab.
Ta räägib mulle oma 22-aastasest pojast ja samas plaanist oma järgmise perfoka jaoks lasta kliinikus neitsinahk taastada. Ja tekkivate kortsude kohale oma kehal tätoveerida taimed. Ja ta küsib:"Kuidas sa selle sõna inglise keelest eesti keelde tõlgiksid? Pussyfon! Mul on vaja slängisõna... See on instrument, mille ma valmistasin. Ma mängin seda oma tupe abil..."
Õnneks ilmus tema Euroopa-turneel kaks korda kaduma läinud kohver kunstiasjadega kohe järgmisel päeval pärast tema Eestisse-saabumist välja...

neljapäev, september 06, 2012

Lisaoskused

Veel kaks asja, mis olen viimasel ajal ära õppinud: india mõjutustega briti koduköögi alged (tänu iirlannast külaliskunstnikule) ning see, kuidas ära tunda, et inimene on oma elus palju kanepit suitsetanud. 
Võti on grandioossetes maailmaseletamisplaanides ning paranoiateooriates. Ja selles, et pulbri kujul olevad maitseained praetakse läbi koos küüslaugu ning sibulaga. Üllataval kombel Garam Masala ei ole pulber.
Eile seletas mulle üks sakslane, sakslase K siia külla sõitnud sõber, et ma peaksin mõistma , et Eestiga toimuvad praegu samad asjad kui Hiinaga. Uus mõtlemine! Uued võimalused! "Euroopa Liit! Samuti soovitas ta BREM-i omanikule saata kultuuritehase toetamise motivatsiooniks aktifotosid noorte modellidega Polymeri hoovis. Küsisin otse: "Kas sa suitsetad kanepit?" -- "Kunagi tegin seda palju, aga nüüd ma enam ei pea seda tarbima, et selle mõju tunda. Ma lihtsalt tean, kuidas ühiskond töötab."
NB! Garam Masala tuleb lisada eraldi potis küpsetatavatele tomatitele ja gheele.

kolmapäev, september 05, 2012

Iirlanna R lahkub. Samas saadab ta lennujaamast järgmise sõnumi: "Tuvi peeti turvakontrollis kinni." Teen sellest järelduse, et tuvi on R-lt konfiskeeritud, seega sõidan bussiga lennujaama. Tuleb välja, et kõik on siiski korras -- papjeemasheest tuvi, M näitusel väljas olnud väikeskulptuuri olid turvatöötajad küll uurinud, aga R koos kujuga siiski lennukile lasknud.
Vahepeal helistatakse Delfi toimetusest S varastatud maalide asjus -- nad on vahepeal ka politseiga suhelnud. Nagu aru saan, tehakse sellest uudis.
Lennujaamast lahkudes põrkan kokku VW ja tema naise ning pojaga.
Ootan tohutult kaua bussi ning avastan, et jälestan ühistransporti. Selle järel ootamine alandab elukvaliteeti väga märgatavalt ning igavusest vahin poolparmudest vanemat paari lennujaama bussipeatuses ja püüan mõistatada, kas tegu on kurikuulsa dissidendi ja tema naisega. Vist pole -- nad jagavad dzhinni ja naisel on käes Rimi kilekott. Vuntsidega mees meenutab küll Madissoni, jah, aga nad mõlemad peaksid vist õigupoolest kodutud Hispaanias olema... Äkki lendasid kodumaale tagasi ja on nüüd alustamas bomzhikarjääri siin?
Kesklinn tundub kummaline ja on täis kleebitud jaburaid plakateid: Jumal.ee Viru keskuse reklaam: "Tarbi mõistlikult!". Mille kuradi pärast peaks kaubanduskeskus kutsuma üles mõistlikult tarbima?!?!

Aftercare (p2rast festivali)

Myyn oma blogipostituse 6igused Eesti filmirezhiss66rile maha. 5 % filmi eelarvest. Viimane laseb endale tehases tuuri teha ja kommenteerib, et intensiivne keskkond. Katuseaeda nimetab gruusiap2raseks.

Yhtlasi avastan, et S n2ituselt on tema kuldraamis autoportree kadunud.
Hiljem tuleb v2lja, et see pole tal ainus varastatud maal -- l2inud on ka yks teine. Kusjuures m6lemad on juba maha myydud. Politsei. Meediat informeerida tundub p2rast ameeriklase maali kadumist ja leidmist ysna m6ttetu --- juba siis kahtlustasid mitmed, et tegemist on lavastusega. Kummaline symmeetria -- enne festivali algust tuleb tegemist teha yhe suure maali vargusega, aga p2rast seda -- kahe v2iksega. Igal juhul eelistavad kunstivargad realistlikku laadi...

Saan k6ne kirjanikult, kes tahab Polymerist uurida ruume Tarot-salongiks. Mulle tundub, et ta n6udmistele vastaks rohkem Ptarmigan...

K2in vaatamas kuute kassipoega, kes on yhes toas ning kellele nende eest hoolitsevad sakslane K ja tema tydruks6ber M. Vaatan kasse koos T lastega. Toimivad -- vahepeal tuleb oma disainipoodi j22nud ehetele j2rgi V koos oma peikaga ning hakkab kohe vaimustusest kiljuma.

VW k2ib Polymeris ,"Maagide kooli" autor ja kunagine Tallinna hipiliider 70ndatel. Tuli mind vaatama. Viskab kivi vastu akent, iirlanna R  l2heb aknale vaatama,  VW kysib mind. Selle asemel, et ette helistada, nagu kokku lepitud, otsustas, et tuleb spontaanselt kohale. Just enne, kui R-ga oleksime Stromkale l2inud. Ja viskas kivi vastu just 6iget akent. Kohe n2ha, et "Maagide kooli" autor.
VW on koos arhitektist naise ja pojaga. Tuur m66da maja ja festivaliks avatud n2ituseid, mis veel yleval pysivad. Neilegi.

Kusagil poole tuuri ajal kohtume T ning inimestega, kellele tema maja ja ruume n2itab. Need on monoteatri asutaja, n2itleja ning lavastaja V koos Inglise tegevuskunstnikuga, kes otsib kohta oma j2rgmise perfoka jaoks: j6uluvana v6tab Vabaduse v2ljakult oma risti ning hakkab seda kuhugi 22relinna tassima. 22relinn oleme niisiis meie.
Sellega v6rreldes tundub mulle oktoobris oodatav Mehhiko naistegevuskunstnik R oma seadeltistega, mille juurde kuuluvad kliitorist l2biaetavad konksud, mulle m6istlikkus ise.

Ja yleyldse jagan suurt residentuuriruumi koos iirlanna R-ga viimast p2eva. Homme s6idab ta tagasi koju. Aga enne seda 6petab ta mind daali valmistama: on ju India k66k brittidele midagi v2ga kodust.






esmaspäev, september 03, 2012

Ja 22. augustil Delfis ilmunud minu artikkel hipiajastu tagasitulekust

 HIPIAJASTU. REMAKE
 

Mittetarbimine on üleüldiselt moes. Kes kujutaks ette arvamusliidrit, kes tunnistaks, et naudib üle kõige raha;asju, mida selle eest saab ning võimu? Vastupidi – ka miljonärid väidavad, et tarbivad võimalikult vähe ning keskkonnateadlikult

"The Eastern World, it is exploding .../---/Tell me over and over and over again, my friend; I don`t believe, we are in the eve of destruction", laulis aastal 1965 tollal 19-aastane Barry McGuire, algupärase hipiajastu üks olulisi, samas unustatud laulikuid.
Nelikümmend seitse aastat on mööda läinud, Lääne tsivilisatsioon pole vahepeal kindlasti mitte õhku lennanud ja pole seegi kindel, kas oleme just omadega huku äärel.

Usun, et inimesele on omane uskuda – see, mis toimub ta vahetus läheduses, leiab aset ka mujal. Laiemas plaanis ja üleüldse.
Pean tunnistama, et võibolla pole ma isegi sellest patust päris puhas. Et kirjutan neid ridu Polymeris, selleaastase Kultuuritehase Festivali eelõhtul, kui maja on täitnud vägagi hipiliku välimuse ja olemisega Saksa kunsti-ja muusikakollektiivi liikmed. Sakslased omakorda on moodustanud üsnagi harmoonilise segu Rakendusökoloogia Noorte Klubi noorte venelastega, kes on end kolmandat suve järjest Polymeri katuseaia ülesehitamisele ja järkjärgulisele täiendamisele pühendanud.
Hipiajastu taassünd
Noored rakendusökoloogilised venelased tegelevad ühe tänapäevases maailmas äärmiselt moodsa asjaga – kasvatavad ise (ökoloogiliselt, loomulikult!) aiavilja ja muid taimi; on loonud oma katuseaeda erinevate looduslike botaaniliste koosluste ning pinnavormide minimudelid ja üldse kõik aiamööbli ja –piirded valmistanud taaskasutatud puidust. Samamoodi on moodne nende hipilike noorte kogukonnavaim ja linnaruumi, kultuuritehase katusele omaenda väikese oaasi loomine. Nad pole ainukesed sellise vaimsuse kandjad isegi Tallinnas. Samadest põhimõtetest lähtuvad Katlaaed, Uue Maailma Selts ja teised linnaosaühingud...
Ja kui nüüd edasi mõelda, võib isegi öelda, et kunagise hipiajastu ideaalid elavad jälle (ikka ja jälle!) taassündi läbi.Institutsioonipõlgus. Kontrakultuur. Ilma konkreetse põhjenduseta protest. Vt ka: Occupy. Tänavale protestimaminemine Tarbimisvastasus. Copyleft.
Aga ka -- igasuguste idamaiste religioonide ja praktikate tohutu populaarsus. Isegi India stiilis riided on neil tänapäevastel hipidel üsna samasugused kui nende vaimsetel esivanematel 40-50 aastat tagasi. Ja nagu olen kuulnud ning lugenud, armastasid ka kunagised esimese põlvkonna hipid kanda kirbuturgudelt ja komisjonikauplustest leitud vanu rõivaid, näiteks kahekümnendate aastate õhtukleite ning sõjaaegseid nahast ohvitserimantleid.
Soovimatus olla niinimetatud  süsteemi osa iseloomustab ka mitmeid praeguseid Eesti arvamusliidreid. www.zaum.ee on noorte intellektuaalide netiväljaanne, omamoodi esseede ja reportaazhide kogumik, kust ei puudu ka kujutav kunst ja luule. Selle üks eestvedajaid Martin Luiga kõrval, Robert Kurvits, rääkis oma hiljutises intervjuus Eesti Päevalehele, et tarbib võimalikult vähe, tööl ei käi ning vahetab oma sõpradega aegajalt vahelduse mõttes kortereid, mida võib omamoodi rohujuuretasandilt tekkinud omaalgatusliku residentuuriprojektina võtta.
Brändikultus on möödanik
Mittetarbimine on üleüldiselt moes. Kes kujutaks ette arvamusliidrit, kes tunnistaks, et naudib üle kõige raha;asju, mida selle eest saab ning võimu? Vastupidi – ka miljonärid väidavad, et tarbivad võimalikult vähe ning keskkonnateadlikult. Brändidekultus ja naudinguga kallite asjade ostmine jäävad päästmatult kümne-viieteistkümne aasta tagusesse aega. Täiesti võimalik, et yuppie`de ning hipide ajastud vahelduvad sama järjekindlalt nagu suvi saab sügiseks ja sügis talveks.

Lugesin hiljuti soomlaste alternatiivset moe-ja elustiiliajakirja nimega "Huili". See on ootuspäraselt vägagi öko: täis kolumne, mis sõimavad saatanlikku moetööstust ja professionaalsete stilistide, fotograafide ja modellidega korraldatud moeseeriat, mille riided on saadud tasuta taaskasutuskeskusest. Samuti esitletakse 22-aastast rastapatsidega Roni Linnervuod, kes ei õpi ega käi tööl. Ega ka tarbi eriti midagi.
Ideed, mis hõljuvad õhus, on ajastuülesed. Isegi Nõukogude Liidus ilmus varastel kuuekümnendatel omamoodi protestiliikumise Piibel – Aksjonovi "Tähepilet", mis on Salingeri "Kuristiku rukkis" raudse eesriide tagune analoog.
Mõlemad raamatud ennustasid tulevat hipiajastut. Nõukogude Liidu hipiliikumisest annab päris hea ülevaate omakorda Tallinna hipide juhtfiguuride Vladimir Wiedemanni "Maagide kool", mis on iroonilisel kombel raamatuna ilmunud ainult eesti keeles.
Igal juhul olid kuuekümnendatel õhus ringi hõljuvad ideed – vaba armastus, institutsioonipõlgus, kontrakultuur – just need, mis on vorminud meie kaasaja. Ja meie käes on omakorda võim tuleviku üle.
Kas tulevik koosneb armastusest, rahust ja õnnest, otsustatakse just täna.


Kopeerin siia 2sjal6ppenud Kultuuritehase Festivali kava

KULTUURITEHASE FESTIVAL 2012

Kultuuritehas Polymer on endises Polümeeri kummitoodete tehases tegutsenud juba kümme aastat. Traditsiooniliselt on iga-aastane Kultuuritehase Festival aset leidnud augusti lõpus. Kultuuritehase Festival 2012 toimub selle kuu kahel viimasel nädalalõpul ning nendevahelisel ajal -- 24. augustist 2. septembrini. Selline ajajaotus võimaldab ka festivaliks kohalesõitnud kunstnikel valmistada Polymeris ette uued teosed. Suure osa programmist moodustabki kunst -- Kultuuritehases on viis aastat tegutsenud rahvusvaheline kunstiresidentuur, millest on läbi käinud sadu kunstnikke, eriti Ameerikast ja Austraaliast, kellest omakorda paljud on Polymeri korduvalt tagasi pöördunud. Viimasel kahel suvel on suur osa festivali juures olnud ka majas tegutseval Rakendusökoloogia Noorte Klubil, kelle loodud Polymeri katuseaias toimub suur osa festivali tegevusest. Kultuuritehase Festival on  aeg aastas, kus Polymer on laiemale publikule kõige rohkem avatud ning majas toimuvate sündmuste kontsentratsioon kõige suurem: avatakse näitused, toimuvad workshopid,loengud, kontserdid, disainipood, jätkub Kunstikonteineri poolt korraldatud üritusteseeria Global Container. Samuti on festival oluliseks väljundiks majas resideeruvatele väliskunstnikele.
Sel aastat koopereerutakse esmakordselt Kanuti Gildi SAALi  poolt 13. aastat korraldatava Augusti TantsuFestivaliga. Festival on aastatega muutunud rahvusvaheliselt hinnatud sügise alguse tantsufestivaliks Põhjamaades ja kogu Euroopas, olles tuntuim kaasaegse tantsu festival Eestis. Augusti TantsuFestival on sundimatus õhkkonnas toimuv professionaalne tantsufestival, mis loob
meeleolu nii osalejatele kui vaatajatele. Selle-aastased etendused saavad teoks mitte ainult Kanuti Gildi SAALis, vaid ka teistes Tallinna teatrites, kultuuriruumides ning platsidel ja parkides.
Augusti TantsuFestivali ja Kultuuritehase Festivali ühises programmis osalevad oma etendustega
Erik Alalooga
"Kinemaatiline müsteerium"
Henri Hütt ja Kardo Ojassalu
"Urud"

Festivali tiim: Tanel Saar, Sandra Jõgeva, Erik Alalooga, Kilian Ochs, Kimberley Bianca, Jane Jagna Paadimeister, Jan Pankovets ja Rakendusökoloogia Noorte Klubi
Kontakt:
Tanel Saar +372 55941211
Sandra Jõgeva  +372 5543961 

Ingliskeelne programm:

 1. PÄEV
24. AUGUST, REEDE
NÄITUSTE AVAMISED: ALATES KL 18
NB! NÄITUSED JÄÄVAD KULTUURITEHASES POLYMER AVATUKS SEPTEMBRI LÕPUNI.

1. Janno Bergmann & Kunstikonteiner
Videoinstallatsioon
Kärbes on kärbes ja kunst on sitt....
Installatsioon viib kokku Polymeri laoruumi kaose ning videopildi kliiniliselt puhta esteetika. Teos on kunsti devalveerumisest ja kunstniku ning kunsti eepilisest suhtest, milles on segunenud armastus ja vihkamine.
Janno Bergmann (1975) on lõpetanud Academia Non Grata ning olnud
tegevuskunstirühmituse Non Grata asutajaliige. Ta on töötanud aastatel 1999 - 2000 Ilya Kabakovi assistendina New Yorgis. Bergmann teeb hetkel üle seitsme aasta isiknäitusi ning tegeleb noorsootööga. Ta on seotud Art Container Groupiga alates 2009.a..
Kus: Large hall

2. Narendra Haynes & Austin White (USA)
Maal
 Narendra Haynes & Austin White on kaks noort Ameerika maalikunstnikku, kes on keskendunud oma loomingus maastikumaali ümbermõtestamisele. Haynes on Polymeri residentuuris viibitud aja jooksul keskendunud hiiglasliku realistliku maastikumaali loomisele, mis on valminud looduses Andrei Tarkovski filmi "Stalker" võttepaigas Jägala joal kolme kuu jooksul. Haynesile on oluline ka see, kuidas narratiiv muudab kunstiteose kogemist ning iroonilsel kombel tuli temal kui  ta publikul Eestis omal nahal läbi elada: lõuend mõõtudega 275 x 485 cm kadus saladuslikult maalimiskohalt. Pärast selle tagaotsimist Õhtulehe, Delfi uudiste, raadio ja televisiooni kaudu tuli välja, et maali olid raamilt maha võtnud ning kindlasse kohta toimetanud hoolitsevad kohalikud, kui polnud kunstnikku mõnda aega oma maaliga tegelemas näinud.
Austin White keskendub oma täpselt samade mõõtudega maali puhul fragmendile Tõnismäe pargist, vaadates maailma läbi digitaliseeritud kujutise, mille ta transpordib omakorda maalikunsti, lisades sellele kõigele oma emotsionaalse lähenemise.
Kus: 2. korruse galerii

3. Art Container
Best of 2007-2012
Installatsioon
Art Container /Kunstikonteiner on väike grupp inimesi, kes on pärit erinevatest riikidest ning moodustavad omamoodi kunstirühmituse. Neid ühendab seotus Kultuuritehasega Polymer. Selleaastasel festivalil on eksponeeritud Kunstikonteineri liikmete installatsiooniloomingu paremik.
Osalevad kunstnikud:
Tanel Saar (Eesti)
Erik Alalooga (Eesti)
Hans-Gunter Lock (Eesti)
Janno Bergmann (Eesti)
Sandra Jõgeva (Eesti)
Kilian Ochs (Saksamaa)
Mai Sööt (Eesti)
Kus: ruum 2. korruse galerii ees

4. Josefin Rasmuson (Rootsi)
Avatud ateljee
Kunstnik eksponeerib oma hiljuti valminud joonistusi ning mõtteeksperimente. Rasmusen töötab lisaks video, heli, objektide ja tekstiga.
Kus: Polymeri kontor 2. korrusel

5. Klara Szabo (Ungari)
Maal, video
Kultuuritehases Polymer 2012. a. suvel residentuuris viibinud kunstnik paneb välja oma hüperrealistlikud akvarellmaalid, mida ta kasutab oma animatsioonide alusena.
Kus: väike ruum musta saali taga 3. korrusel

6. "Sex Lives of the Poor and Unknown"
Rahvusvaheline grupinäitus
Kuraatorid:
Rebecca Strain (UK)
Sandra Jõgeva
Osalevad kunstnikud Eestist:
Marko Mäetamm
Soho Fond
Katrin Piile
Remo Randver
Mari Prekup
Meeland Sepp
Ernest Truely
Osalevad kunstnikud Inglismaalt:
Michael Griffiths
Christopher Fraser
Larna Campbell
Dritton Selmani
Naseem Darby
Tegemist on kontseptuaalse grupinäitusega, millest osa võtma palutud kunstnikele annavad kuraatorid üle formaadis A0 käsitsivalmistatud paberilehe. Kunstnikel palutakse teha sellele joonistus näituse pealkirjas nimetatud teemal. Näitusele kutsutud kunstnikud on oma loomingus narratiivse lähenemisega, enamus neist töötavad ka realistlikus laadis.
Oodata on absurdihuumorist laetud koomiksilikke lugusid ja loosungeid, popkultuurist pärit kujundeid, võllanalju, hüperrealismi kui "halba joonistust". Natuke on nihestatud ka kuraatorite-kunstnike omavaheline suhe --- seekord osaleb üks kuraatoritest Rebecca Strain protsessis ka käsitöölise ja kunstnike otsese koostööpartnerina, valmistades paberilehed isiklikult, seda nii Tallinna Paberikojas kui Hemel Hempsteadis Shotimaal.
Kus: väike ruum musta saali taga 3. korrusel

7. Soho Fond
Retrospektiiv
Soho Fond (aastani 2000 Margus Sulengo) on kunstnikule ebatüüpilise, lausa filmiliku elukäiguga inimene, kes kunstiõpingutega alustas alles neljakümnendates eluaastates ning on nüüd lõpetamas EKA vabade kunstide magistratuuri. Soho Fond on olnud nii Viru ärikas (selle subkultuuri uurimisele keskendub ka tema magistritöö) ja  nõukogude ajal selle eest isegi vangis olnud, soome naise toel Soome emigreerudes täide viinud nii Viru ärikate kui paljude tolleaegsete tavakodanike Lääne-unistuse, kahetuhandetatel andnud välja elustiiliajalehte Võitlev Sõna ja tegelenud ka restoraniäriga. Nüüd on Soho Fond aplombiga alustav maali-ja installatsioonikunstnik, kelle presidendipaar Ilvest  fetish-sümbolitega miksivad maalid on juba laiemat tähelepanu äratanud. Eneseiroonilise retrospektiivi väljapaneku moodustavad nii Soho fondi viimaste aastate maalikunsti ja joonistuste rõhuv enamik kui Soho Fondi ammuse kõrvaltegevusala – bordellide sisekujundust meenutav ja tema  maalidele pseudoglamuurse tausta andev ruumiinstallatsioon.
Kus: 3. korruse galerii

8. Marko Nautras (Eesti)
Eesti noor graafika
Kuraatoriprojekt
Kus: ruum katuseaia kõrval 2. korrusel

9. Qwqwi (Saksamaa)
Installatsioon
Samanimelise helikunstikollektiivi liikmed esinevad siinkohal individuaalsete kunstnikena.
Osalevad:
David Loscher
David Bierlein
Pia Matthes
Lukas Fuetterer
Elenya Bannert
Benjamin Breitkopf
Kus: üle kogu maja
.....................................................................................................................................................................

PERFORMANCE:
10. Erik Alalooga & Andrus Laansalu (Eesti)
Kinemaatiline Müsteerium
Mis probleem on olla tantsija, kui su kehale avaldavad vastupanu ainult õhutakistus ja gravitatsioon? Liigutused moodustavad kauneid kaari ja mustreid. Vaatajad on vaimustuses soorituse ilust ja koreograafia täpsusest.
Nii, ja mis jääb sellest kõigest järele siis, kui koreograafia peab hakkama suhestuma raske mateeria ja mehaaniliste rauast masinatega? Eriti, kui see suhe tähendab gravitatsiooni ületamist koos rauakolaga, mehhanismide käivitamist ja kinnihoidmist, inimkeha vastuminekut mehaanilisele toorele jõule?
Kui tantsija peab ootamatult tegema tööd, mida siiamaani tegid mootorid, pumbad, ülekanded?
Kas te suudate endale ette kujutada Sisyphose koreograafiat? Tantsivat sunnitöölist?Aastate jooksul Erik Alalooga „Kineetiliste Müsteeriumide" käigus kogunenud masinad on seekord laval mitte ainult koos mehaanikutega, vaid ka koos tantsijatega. Öeldakse, et kui palju peksta, õpib jänes ka tikku tõmbama. Võib eeldada, et masinad on kangekaelsemad kui jänes.

Lavastaja: Erik Alalooga
Lavastaja & helikujundaja: Andreas W
Valguskujundaja: Taavet Jansen
Muusika: Postinstrumentum
Liigutajad: Kadri Noormets, Lilli Tölp, Liis Vares, Saile-Johanna Langsepp 
Millal : kl 22
Kus: must saal 3. korrusel

MUU:
11. Bar Lounge
Millal : 18 – 2
Kus: Cinema Room 3. korrusel

12. Astrolab: Cinema/Arcade Programme
Millal: 18 – 23
Kus: Astrolab 2. korrusel

13. Qwqwi (Saksamaa)
Sound performance
Helikunstikollektiiv muudab Polymeri katuseaia kosmiliseks keskkonnaks – laboratoorse lähenemisega elektroonilised muusikud ja analooghelide loojad koos dokumentaalfilmitegijatega esinevad sofistikeeritud performance`iga, mis mõjub kõikidele meeltele..
Osalevad:
David Loscher
Frank Bierlein
Pia Matthes
Lukas Fuetterer
Elenya Bannert
Benjamin Breitkopf
Millal: 21
Kus: katuseaed

14. Opening Dance Party
Alex Rostov (House)
Yus (Tech)
Kibora (Live)
Lifeforms (Electro)
Cly/Suva (Electro)
Kosher (Progressive Techno)
DJ/VJ Disaster Girl (Projections)
Millal: 23- 2
Kus: The Black Hall

15. Erinevad rahvusvahelised DJ-d, VJ-d ja muusikud.
Millal : 18-2
Kus: katuseaed

16.  Disainipood
Kultuuritehases on läbi festivali avatud noorte disainerite loomingut tutvustav pood, mille väljapaneku eest vastutab keraamik Jane Paadimeister.
Millal: 18-24
Kus: Roof Garden Studio
Ruum katuseaia kõrval 2. korrusel

……………………………………………………………………………………………
………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….
2. PÄEV
25. AUGUST, LAUPÄEV

AVATUD NÄITUSED ÜLE MAJA (VT NÄITUSTE KOHTA INFOT: 24. AUGUST, NELJAPÄEV!)
Millal: 18-2

SAMUTI MUUSIKALISED JA VIDEO-ETTEASTED BAARIRUUMIS, KINORUUMIS JA KATUSEAIAS
Millal: 18 – 2

 AVATUD DISAINIPOOD RUUMIS KATUSEAIA KÕRVAL
Millal: 18 – 00

………………………………………………………………………………………………………

1.Hans-Gunter Lock (Eesti) ja John W Fail (USA)
Live Electronic Duo Project
Millal: 18 – 20
Kus: The Black Hall
John W. Fail on arendanud omapärast mängutehnikat
ühel india pärit rahvapillil, mille heli töötleb elektroonilselt
Hans-Gunter Lock. Viimase osakaal langeb ka algoritmilistele
helisünteesile. Rakendatakse mitmekanalilist ruumiheli.
John W. Fail on Ameerikas sündinud kunstnik, muusik ja produtsent, kes
töötab eksperimentaalse heli ja muude interdistsiplinaarsete
kunstivormidega. Tema viimane, eelmisel aastal ilmunud salvestus kannab
nime "Lost Lake", kus musitseerib duodena helikunstnikute Vernon'i ja
Burns'iga. Samuti on temast ilmunud aastal 2010 sooloplaat "The 15 000 Day
Boat Trip.
Hans-Gunter Lock on helilooja ja muusikateadlane, kes elab Eestis alates
aastast 2000. Tema loominguline hõlmab peamiselt eksperimentaalset
elektronmuusikat, tihti ka kombinatsioonis akustiliste pillidega. Luues
interpreedi poolt digitaalselt kontrollitavaid või akustiliste pilli abil
mõjutatavaid live-elektroonilisi keskondi, on ta spetsialiseerunud
reaalaja heli tekitamisele. Lock on huvitatud koostöös erinevate
multimeediakunstnikutega, mis viib tihti traditsioonilistest
kontserttraditsioonidest eemale.

2. 13. Qwqwi (Saksamaa)
Sound performance
Helikunstikollektiiv muudab Polymeri katuseaia kosmiliseks keskkonnaks – laboratoorse lähenemisega elektroonilised muusikud ja analooghelide loojad koos dokumentaalfilmitegijatega esinevad sofistikeeritud performance`iga, mis mõjub kõikidele meeltele..
Osalevad:
David Loscher
Frank Bierlein
Pia Matthes
Lukas Fuetterer
Elenya Bannert
Benjamin Breitkop
Millal: 21 -22
Kus: Roof Garden

3. Erik Alalooga & Andrus Laansalu (Eesti)
Kinemaatiline Müsteerium
Mis probleem on olla tantsija, kui su kehale avaldavad vastupanu ainult õhutakistus ja gravitatsioon? Liigutused moodustavad kauneid kaari ja mustreid. Vaatajad on vaimustuses soorituse ilust ja koreograafia täpsusest.
Nii, ja mis jääb sellest kõigest järele siis, kui koreograafia peab hakkama suhestuma raske mateeria ja mehaaniliste rauast masinatega? Eriti, kui see suhe tähendab gravitatsiooni ületamist koos rauakolaga, mehhanismide käivitamist ja kinnihoidmist, inimkeha vastuminekut mehaanilisele toorele jõule?
Kui tantsija peab ootamatult tegema tööd, mida siiamaani tegid mootorid, pumbad, ülekanded?
Kas te suudate endale ette kujutada Sisyphose koreograafiat? Tantsivat sunnitöölist?Aastate jooksul Erik Alalooga „Kineetiliste Müsteeriumide" käigus kogunenud masinad on seekord laval mitte ainult koos mehaanikutega, vaid ka koos tantsijatega. Öeldakse, et kui palju peksta, õpib jänes ka tikku tõmbama. Võib eeldada, et masinad on kangekaelsemad kui jänes.

Lavastaja: Erik Alalooga
Lavastaja & helikujundaja: Andreas W
Valguskujundaja: Taavet Jansen
Muusika: Postinstrumentum
Liigutajad: Kadri Noormets, Lilli Tölp, Liis Vares, Saile-Johanna Langsepp 
Millal : kl 22
Kus: must saal 3. korrusel

4. Polymer Fest Concert : One
Esinejad:
White Sparks
Millal: 23- 2
Kus: Black Hall Cinema Bar

………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………


3. PÄEV
26. AUGUST, PÜHAPÄEV

AVATUD NÄITUSED ÜLE MAJA (VT NÄITUSTE KOHTA INFOT: 24. AUGUST, NELJAPÄEV!)
Millal: 18-2

SAMUTI TOIMUVAD MUUSIKALISED JA VIDEO-ETTEASTED BAARIRUUMIS, KINORUUMIS JA KATUSEAIAS
Millal: 18 – 2

 AVATUD DISAINIPOOD RUUMIS KATUSEAIA KÕRVAL
Millal: 18 – 00

1. Hans-Gunter Lock
Hans-Gunter Lock osales 2010.a. septembris Kunstikonteineri/ Art Containeri liikmetega
Brisbane`i festivalil Austraalias. Interaktiivsele saunainstallatsioonile "Kümblejad" lõi Lock improvisatsioonilise helitausta. Nüüd on "Kümblejad" eksponeeritud Kunstikonteineri hittidenäituse osana ning Lock loob taas, seekord omamoodi tribuudina, saunalistele improvisatsioonilise elektroonilise helitausta, kus korduvad ja võimenduvad ka siitsamast reaalsusest pärit helid.
Pump up the Sauna
Millal: 18-21
Kus: Ruum alumise galerii ees /The small hall


2. Sten Saarits, Helmi Marie Langsepp, Taavi Rei, Kati Saarits, Anna-Maria Lapin, Helena Keskküla
"TS-TS-P-P"
Performance
Esitluse keskmes on üks kummaline kerakujuline objekt, mis kõneleb teda ümbritseva keskkonnaga. Kujutatud on objekti ja ruumi vahelisi teineteist mõjutavaid protsesse, mille eesmärk on luua tunnetus kaootilisest mikrokosmilisest maailmast läbi performatiivse lähenemise.
Millal: 19 30 – 20 30
Kus: The Black Hall

4. Performance group NOT NOW I AM BUSY (Estonia)
Anna-Liisa Rajamart, Nora Särak, Ats Nukki, Hanna Piksarv, Katarina Meister, Johan Pajupuu, Manfred Dubov Kalatski, Danielle Challis, Rhian Smith, Bryony Hussey, Lizzie Jackson, Soohyeon Kang, Jack Fizgerald, Spike Raquette, Sinan Guven, Marcel Henkelmann, Christine Bax, Yair Moss, Jenny Grönholm, Vilja Riutamaa, Mari Anna Ljokkoi, Riika Gröndahl
Millal: 20 30 – 21 30
Kus: The Black Hall


5. Lounge rahvusvaheliste DJ-de ja VJ-dega
Padamadaam (Eesti)
Kui Nina Hagen suitsuses kabarees kontrabassi nüpeldamas.
+
Transgermanium (Eesti)
Nuppude, keelte, häälepaelte, poognate, pintslite, juhtmete, võimenduste, kajade sünteesitud heli.
+
Lost Harbours (UK)
Psühhedeelne folk
+
Kostoglotov (UK)
Drone, ambient
Millal: 18– 23 30
Kus: Roof Garden

6. Anarhistlik turg
Ilma rahata kauplemine, kaasa võtta võib praktiliselt kõike.
Millal: 15 – 23
Kus: Sotsiaalkeskus Ülase 16 (üle Polymeri hoovi)

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

NB!

NÄDALA SEES ON AVATUD NÄITUSED POLYMERIS (VT AVAMISTE INFOT NELJAP, 24. AUGUST), TEGEVUS TOIMUB ASTROLABIS, KATUSEAIAS, BAR LOUNGE`IS NING CINEMA ROOM`IS.
JÄTKUB SECKIN AYDINI(TÜRGI) INTERVENTSIONISTLIKE LINNARUUMIAKTSIOONIDE KURAATORIPROGRAMM "CITY AS HOME".

6. PÄEV
29. AUGUST, KOLMAPÄEV

1.Seckin Aydin (Türgi)
"Linn kui kodu"
Näituse avamine ja türgi ning kurdi kunstnike performance`id
Türgis elava ja töötava kurdi kunstniku ning kuraatori doktoritöö pealkiri on "Circulation of the Artist and his/ her Art Work as a Commodity : I Circulate Therefor I Am" ning Kultuuritehase Festivali jaoks edasiarendatud projekt tegeleb isikliku ning avaliku ruumi, privaatsfääri, interventsionistlike aktsioonide ja igapäevaelu vastuoludega. Türgist kohale tulnud kunstnikud suhestuvad Tallinna linnaruumiga spontaansete poollavastuslike absurdiolukordade loomise kaudu. Aktsioonide dokumentatsioonidest fotos ja videos tuleb näitus Polymeris.
"Linnas kui kodu" osalevad kunstnikud on varem analoogsete interventsionistlike aktsioonidega osalenud Türgis, Hollandis, Hiinas, Sudaanis ja Etioopias.
Projektis osalevad kunstnikud:
Seçkin Aydın
 Aslı Işıksal
 Barış Seyitvan
 Burçin Ünal
 Gül Aydın
 Hüsnü Dokak
 Menekşe Samancı
 Seval Şener
 Şefik Özcan

Millal: 18
Kus: 2. korruse koridor Polymeri kontori vastas

LISAKS: Kurdi kunstnike individuaalsed performance`id
Millal: 18- 21
Kus: üle maja
………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….

7. PÄEV

30. AUGUST, NELJAPÄEV

1.Paavo Matsin
Alkeemiline loeng-praktikum "Ordo ab Chao"
Alkeemilisest rituaalist teoorias ja praktikas. Põhimõtted, võimalused ja ohud. Töövahendid ja töönäide.
Paavo Matsin on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituudi uurimusega alkeemiast,
tegelenud nii praktilise (ehk operatiivse) kui ka rituaalse (ehk spekulatiivse) alkeemi aga alates aastast 2001. Raamatu "Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit"
(2011) autor.
Millal: 16-17
Kus: must saal

NB! Registreerimine meili teel:
Workshopis osalejad ei tohi kanda jäsemeid paljastavaid riideid: lühikeste säärtega pükse, lühikeste käistega särke, lahtisi kingi jne.
Fotografeerimine keelatud!
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------………………………………………………………………………………………………………………………


               
8. PÄEV

31. AUGUST. REEDE

AVATUD NÄITUSED ÜLE MAJA (VT NÄITUSTE KOHTA INFOT: 24. AUGUST, NELJAPÄEV!)
Millal: 18-2

SAMUTI TOIMUVAD MUUSIKALISED JA VIDEO-ETTEASTED BAARIRUUMIS, KINORUUMIS JA KATUSEAIAS
Millal: 18 – 2

 AVATUD DISAINIPOOD RUUMIS KATUSEAIA KÕRVAL
Millal: 18 – 00


1. Henri Hütt ja Kardo Ojassalu (Eesti)
urud
Kaks venda (Henri ja Kardo) ärkavad hommikul ja mõistavad, et vaba tegu ei saa olla kunagi päris vaba. Miks nad üldse nii arvasid? Vastuse saamiseks tuleb mõtteid lõpuni mõelda. Kui on olemas vaba tegu, siis peab olema ka vastutus.Kardo meelest on heaoluühiskond tolerantsuse leveli väga kõrgeks ajanud ning inimesed põevad justkui pohmelli. Kardo visioonis tegeleb lavastus sotsiaalsete pohmelli variatsioonidega lavaruumis. Henri on tihti skeptiline kui midagi liiga otse väidetakse. Teda huvitaks koos Kardoga mõelda vandenõu teooriatest ja maa-alusest käikudest. Üksi ei ole tal ebausus piisavalt püsivust. Henri vaatenurka iseloomustaks visuaalselt leidlike piltide loomine vastavalt keskkonnale. Kaks venda leiavadki huvide kokkupuute maa- alustes käikudes. Skeemi visualiseerides toetuks lavastus risoomi juurestiku mudelile, millel on tugev tsentritunnetus ja eklektilised äärealad. „Urud" kui ühisosa ja samas ka individuaalsed otsused.
Henri Hütt on techno-orientated etenduskunstnik ja koreograaf, kes väärtustab loomingulisi hübriidvorme. Viimasel ajal on ta tegelenud „distant artist" kunstnikupositsiooni väljatöötamisega, mis kujutab endast introvertset inimkaugust läbi nordic minimal prisma. Henri silmapaistvamad lavastused lokaalsel tantsumaastikul on „Sfääri Saared (in order to dance)," „The Reader" ning koostöös Mihkel Ilusaga art show „Kapriisid". Samuti sunnib Henri ambitsioon ja edevus teda osalema erinevates kunstiprojektides enamasti Euroopa piirides. Hetkel õpib Henri Hütt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna magistrantuuris.
Kardo Ojassalu on interdistsiplinaarne kunstnik, kes otsib oma loomingulistele ideedele erinevaid väljundeid ja lahendusi. Meeldib tekitada sümbioose erinevatest kunstivormidest. Lõpetanud on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna tantsukunsti eriala. On loonud mitmeid tantsuseadeid ja etendusi, osalenud töötubades ja projektides, seda nii kohalikul, kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Idee, teostus, esitus: Henri Hütt ja Kardo Ojassalu
Dramaturgiline tugi: Soho Fond
Millal: 18-19
Kus: Theater Studio
2. Mai Sööt ja Tiina Sööt
Nagu maasikas karu perses
Tantsuetendus
Idee ja esitus: Mai Sööt ja Tiina Sööt (Eesti)
Helikujundus: Lilli Tölp
Väljendi „nagu rusikas silmaauku“ alternatiiviks on eesti folklooris ka ütlemine „nagu maasikas karu perses“. Päris imelik väljend ju.  Kas on olemas midagi sellist, mida kirjeldab kõige paremini säärane perversne metafoor?  Vaatame, mida saame teha.
Millal: 19 – 20
Kus: Media Room

3. Vytautas Juozenas (Leedu)
Noor leedu kunstnik, kes õpib Vilniuse Kunstiakadeemias fotograafiat ja meediakunsti. Polymeri festivalil annab ta ka eksperimentaalse elektroonilise muusika kontserdi, millega kaasneb analoogsüntesaatorite ning signaaliedastamise loeng-presentatsioon.

Millal: 20-21
Kus: Roof Garden

4. Mamtargaq presents Psyolymer:
Psychill, Psytrance, Goa Trance
Osalevad muusikud:
VJ Wickis
MC/VJ Disaster Girl

Sisekujundus: Roma Voodoo, Chillum Tribe & Toomas Altnurme (erikülalisena)

Visuaalid: Wickiss, Yud, TJ Len

Millal : 22- 05
Kus: The Black Hall ja Roof Garden

……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. PÄEV
LAUPÄEV, 1. SEPTEMBER

AVATUD NÄITUSED ÜLE MAJA (VT NÄITUSTE KOHTA INFOT: 24. AUGUST, NELJAPÄEV!)
Millal: 18-2

SAMUTI TOIMUVAD MUUSIKALISED JA VIDEO-ETTEASTED BAARIRUUMIS, KINORUUMIS JA KATUSEAIAS
Millal: 18 – 2

 AVATUD DISAINIPOOD RUUMIS KATUSEAIA KÕRVAL
Millal: 18 – 00


1.Global Container XXV
Millal: 18 – 2
Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kahekümne kolmandal Global Containeril astuvad üles:
Eve Arpo (Eesti)
Kestvusperformance
Eve Arpo tunneb tõmmet kunsti, sõna ja arhitektuuri piirialade vastu ning huvitub ruumi kirjeldamisest ja loomisest vahenditega, mis ei kuulu tavapraktikas arhitekti tööriistaportfelli.
 www.youmustrelax.com
Vytautas Juozenas (Leedu)
 Noor leedu kunstnik, kes õpib Vilniuse Kunstiakadeemias fotograafiat ja meediakunsti. Polymeri festivalil annab ta ka eksperimentaalse elektroonilise muusika kontserdi, millega kaasneb analoogsüntesaatorite ning signaaliedastamise loeng-presentatsioon.

Kaia Otstak (Eesti)
Kaia Otstak (1987) on noor figuratiivne maalija, kes õpib  Tallinna Ülikoolis filosoofiamagistratuuris ja on aastaid iseõppijana tegelenud ka performance`ikunstiga..
                        

Postinstrumentum (Eesti)  ja Kimberley Bianca (Austraalia)


Aili Maarja ja Tanel V Kulla (Eesti)
"Uuesti süsteem loomaks süsteemi"
Performance
"/---/ Laserkiirte sähvimise saatel kallas preestrinna kiviklibu papist püramiidi sisse, selle peale väljastas püramiid talle salapärase kasti./---/"
Sirp nr 33, 09.09.2011

Millal: 18-21
Kus: Large Black Hall

Gerne (Eesti)
Millal: 21 – 22
Kus: The Black Hall

Soome ja Eesti muusika õhtu
Esinejad:
Andres Bergmann (Soome): Mega Distortion
Remo Randver (Eesti): ig noir
The Mutants Side Project (Soome)
John Mäkinen & Roope Ahola (Soome): Horns (Noise Pop)
Butchers Basquit (Soome)
Black Lizard (Soome)
Millal: 22-2
Kus:The Black Hall

………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

10. PÄEV
PÜHAPÄEV, 2. SEPTEMBER

AVATUD NÄITUSED ÜLE MAJA (VT NÄITUSTE KOHTA INFOT: 24. AUGUST, NELJAPÄEV!)
Millal: 18-2

SAMUTI TOIMUVAD MUUSIKALISED JA VIDEO-ETTEASTED BAARIRUUMIS, KINORUUMIS JA KATUSEAIAS
Millal: 18 – 2

 AVATUD DISAINIPOOD RUUMIS KATUSEAIA KÕRVAL
Millal: 18 – 00


1. Henri Hütt ja Kardo Ojassalu (Eesti)
urud
Kaks venda (Henri ja Kardo) ärkavad hommikul ja mõistavad, et vaba tegu ei saa olla kunagi päris vaba. Miks nad üldse nii arvasid? Vastuse saamiseks tuleb mõtteid lõpuni mõelda. Kui on olemas vaba tegu, siis peab olema ka vastutus.Kardo meelest on heaoluühiskond tolerantsuse leveli väga kõrgeks ajanud ning inimesed põevad justkui pohmelli. Kardo visioonis tegeleb lavastus sotsiaalsete pohmelli variatsioonidega lavaruumis. Henri on tihti skeptiline kui midagi liiga otse väidetakse. Teda huvitaks koos Kardoga mõelda vandenõu teooriatest ja maa-alusest käikudest. Üksi ei ole tal ebausus piisavalt püsivust. Henri vaatenurka iseloomustaks visuaalselt leidlike piltide loomine vastavalt keskkonnale. Kaks venda leiavadki huvide kokkupuute maa- alustes käikudes. Skeemi visualiseerides toetuks lavastus risoomi juurestiku mudelile, millel on tugev tsentritunnetus ja eklektilised äärealad. „Urud" kui ühisosa ja samas ka individuaalsed otsused.
Henri Hütt on techno-orientated etenduskunstnik ja koreograaf, kes väärtustab loomingulisi hübriidvorme. Viimasel ajal on ta tegelenud „distant artist" kunstnikupositsiooni väljatöötamisega, mis kujutab endast introvertset inimkaugust läbi nordic minimal prisma. Henri silmapaistvamad lavastused lokaalsel tantsumaastikul on „Sfääri Saared (in order to dance)," „The Reader" ning koostöös Mihkel Ilusaga art show „Kapriisid". Samuti sunnib Henri ambitsioon ja edevus teda osalema erinevates kunstiprojektides enamasti Euroopa piirides. Hetkel õpib Henri Hütt Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna magistrantuuris.
Kardo Ojassalu on interdistsiplinaarne kunstnik, kes otsib oma loomingulistele ideedele erinevaid väljundeid ja lahendusi. Meeldib tekitada sümbioose erinevatest kunstivormidest. Lõpetanud on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna tantsukunsti eriala. On loonud mitmeid tantsuseadeid ja etendusi, osalenud töötubades ja projektides, seda nii kohalikul, kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Idee, teostus, esitus: Henri Hütt ja Kardo Ojassalu
Dramaturgiline tugi: Soho Fond
Millal: 18
Kus: Theater Studio

2. Mai Sööt ja Tiina Sööt
Nagu maasikas karu perses
Tantsuetendus
Idee ja esitus: Mai Sööt ja Tiina Sööt (Eesti)
Helikujundus: Lilli Tölp
Väljendi „nagu rusikas silmaauku“ alternatiiviks on eesti folklooris ka ütlemine „nagu maasikas karu perses“. Päris imelik väljend ju.  Kas on olemas midagi sellist, mida kirjeldab kõige paremini säärane perversne metafoor?  Vaatame, mida saame teha.
Millal: 19 – 20
Kus: Media Room

3. Avatud mikrofon
Kutsutud osalejad:
Indrek Anteploon /Cabin Man (Eesti)
Huuko Jusi /Poetry Slam (Soome)
MC/VJ Disaster Girl (Austraalia)
Millal:19-22
Kus: Roof Garden

4. Lõpupidu
Esinejad:
DJ Koldun (Drumm & Bass / Tech Step)
Millal: 22- 5
Kus: Roof Garden


laupäev, september 01, 2012

Festivaliaegne seltskonnakroonika III

Eile magasin kaua ja l2ksin siis Tallinna TV-sse uudist festivalist ning kurdide n2itusese avamisest uudist tegema. Teel linna leian Madara t2nava riidepoest vintage LaCoste kleidi seitsmekymnendatest. V6tan iirlanna R Solarisesse kaasa ning j2tan ta sinna raamatupoodi. Televisioonis l2heb p2ris kaua aega.

Tagasi Polymeri. Mai S66di ja Tiina S66di perfokas. Osad inimesed publiku hulgast vihastavad mu peale, sest mu telefon hakkab keset etendust helisema, ma v6tan vastu ning siis lahkun ruumist. Mult n6utakse kiiresti diktoriteksti.

Ostan festivali disainipoest Veronika Pikkase ehteid. M-le ning T-le esietenduse puhul kingiks ja endale ka.
J22n V-le v6lgu. V kavatseb koos s6brannaga Berliini elama asuda.

R22gin mingisuguse pikkade mustade juustega Peruu indiaanlasega, kes Eestis elab ja siia poodi on ehteid myyki toonud, pikalt hispaania keeles juttu.

Psyhhedeeliapidu.

Sellest j22vad Polymeri m2lestuseks j2rgmised m6tteavaldused: HUI (S n2itusel galerii aknal, h6bespreiga ja silikooniga, 3 x). Minu munn on v2ike (sealsamas, musta spreiga aknal, 1 x). Ansip on munn (v2lisukse juures seinal, 1 x).

Yllataval kombel ei suudeta muid, suuremaid kahjustusi tuvastada.

reede, august 31, 2012

Seltskonnakroonika -- eile ja täna II

T2nase p2eva k6rghetk on kahtlemata alkeemiaworkshop. Seda annab asjaga tegelenud kirjanik P, kes oli mind peaaegu aasta tagasi oma alkeemiateemalise raamatu esitlusele kutsunud. Sealt ka idee ta vastava parateaduse kursust festivalile andma kutsuda.
P saabub koos assistendiga ja valib musta saali, mida olin isegi selleks otstarbeks siin majas parimaks pidanud. See saal on peaaegu valmis homseks psyhhedeeliapeoks, mingid neoonv2rvides mustrid laes ja puha.

Saan (mina ja veel yheksa inimest) mingeid baasteadmisi alkeemiast ja n2ha vastava rituaali l2biviimist. Muljet avaldab pakutav yheksakymne kuue kraadine meditsiiniline piiritus. Saan aru, miks piiritus t2hendab ladina keeles alkoholi vaimu. Yhtlasi tundub alkeemia nagu n6iav2l  kohe midagi enamat kui kahtlane, h2mar parateadus...

L2hen l2bi telejaamast, et tegeleda eile ylesfilmitud uudisega kurdide avamiselt. Yhtlasi allkirjastan viimaste poolt kujundatud ning kirjutatud piduliku v2ljan2gemisega dokumente, mis kinnitavad nende eksootilist p2ritolu kunstnike siinviibimist. Sinise pastakaga loomulikult, mis sobib imeliselt kokku tyrgi byrokraatidele meeldiva punase Polymeri pitsatiga.

Katuseaias j2tkub pidu.

Kerge v6tmedraama. Sakslane K otsib taga musta saali ning sellest veel tagapool asuvatesse ruumidesse viiva ukse v6tit. See tuleb v2lja yhe ukse eest...

T helistab, et hoiaksin katuseaial silma peal. Sulgeksin syda66l v2lisukse. Yldiselt olen oma kollases residentuuriruumis, kuhu olen festivali ajaks kolinud ja mida nyyd koos iirlanna Rga jagan.

Hilis6htul saabub noor jaapanlane. Noormees, kes tuleb EKAsse metallikunsti ning skulptuuri 6ppima. Iirlanna R on temaga emalikult hoolitsev ning pakub talle 6htus66ki.

Katuseaias on vaikne. Chill muusika ning enamuses noored, keda ma pole eales n2inud.

Hoovi on oma hobuste vedamiseks m6eldud kaubiku peatanud prillidega prantslane, kes teeb mingisugust m66da Euroopat r2ndamisega ja postkaartide tegemise ja jagamisega seotud projekti. Ta ilmus v2lja t2na.

Olen voodis, vaatan lage ja m6tlen, et sellel, kes seda maja Indiaga v6rdles, oli vist 6igus.





neljapäev, august 30, 2012

Seltskonnakroonika -- eile ja täna

Eile.
Hommikul kl 10 saan Vabaduse väljakul kokku kurdi kunstnike ja nende kuraatoriga. Juhatan nad Tatari tänaval asuvasse koopiakeskusesse, rääkides tee peal Eestis juba keskajast olnud tatari kogukonnast. Kurdid teavad tatarlasi väga hästi.

Tagasi Polymeri. Kurdid on otsustanud loobuda nii perfokatest (sest Eesti perfokakoolkond olevat liiga heal tasemel; nad on sellest kuulnud nii Türgis kui otsustanud ise, nähes festivali avamisel sauna), türgi muusikast kui türgi köögist (sest midagi vastavat pole nad Tallinnast leidnud....). Need kõik olen avamisel välja kuulutanud. Lisaks on nad osad väljaprindid koopiakeskusesse jätnud.
Viin kuraatori Kristiine keskuse ette trollipeatusse ja sunnin teda türgi köögi pähe ostma kioskist usbeki pirkuaid ("tshiiburekke") ning saadan ta trolliga Vabaduse väljakule. Iirlanna R-ga ostame avamiseks alkoholi ja halvaad ("türgi köök" samuti). Kristiine keskuses tuleb vastu soomlanna S, kes on lubanud avamisel oma saksofoni puhuda. Vähemalt nii olen asjast aru saanud. S tahab saksofonimängust keelduda, ettekäändel, et tal on kiire oma bändi esinemise ettevalmistamisega ning et ta peab bänditehnikat tassima. Lepime kokku, et S puhub avamisel saksofoni ja et mina puhun tuld.

S tormab koju saksofoni järgi ja mina koju tuleasjade järele. Avastan, et mul pole lambiõli. Palun K-l seda Konteinerist otsida, aga igaks juhuks ostan uue pudeli. Teine mark. Helistan poest koreograaf K-le ning küsin järele -- jah, see on õige aine.

Tagasi Polymeri. Trollis saan kõne soomlanna S-lt, kes väidab, et ta ei jõua. "Aga meil oli kokkulepe! Ma kulutasin praegu oma viimase raha lambiõli peale! Mis mõttes sul pole aega süüagi! Me ostsime just usbeki pirukaid! Sinule mõeldes on varutud taimetoidupirukaid!" S annab järgi. Siis helistan K-le. Loomulikult on K vahepeal mu lambiõlipudeli üles leidnud, samas pole tal võimalik oma telefonilt välja helistada.

Pean kurdide avamisel kõne nende interventsionistlikest linnaruumiaktsioonidest, selgitan oma diili Soome muusiku S-ga ning puhun tuld. Saksofonimäng on ilus.
Uut marki lambiõli on erakordselt vastiku maitsega, kuigi keemiliselt valemilt korrektne.

Joon katuseaias veini. Saabuvad riigiametnikud K, K ja K. K, kes jääb kõige rohkem täis, räägib, et kui ta tehasesse saabus, oli mingi seltskond temalt küsinud, kas tal nende jaoks veini on. See seltskond osutub kurdi ülikooliprofessoriteks ning kunstikdoktorandideks. Nad on vaimustuses Eesti odavast alkoholist ja on mu käest küsinud juba, mis asi on siider. Kas see on õlu?

Ameerika juut E kurdab katuseaias oma uusi probleeme kodakondsuse-ja migratsiooniametiga.

Kurd U räägib mulle umbes nii: "Ishmaijaraa müsteriii! Ishmaijaraa müsteriii!" Ma ei saa midagi aru. Kurd U teeb suu ja käega tulepuhumist imiteeriva zhesti ning kommenteerib sealjuures: "It is wonderful! You!" Tänan teda.

Jään ise ka täis. Vaidlen T-ga teemal minu (ja austaallanna T, ja Ameerika juudi E) halb suhtumine Saksa hipidesse.

Lähen kell üksteist magama.

Ärkan kell üks.

Ruumis on sügavalt isiklikel põhjustel ääretult õnnetu iirlanna R. Katsun teda lohutada.

Läheme tagasi katuseaeda. Seal annab soomlanna S, kelle bändiga esinemist ma polnud jaksanud kuulata, privaatkontserti kitarriga.

Läheme tagasi kollasesse residentuuriruumi, kus mina koos iirlanna R-ga festivali ajal elan ning joome edasi veini ja roosat jõhvikaviina. Mina, iirlanna R, maalikunstnik K. Youtube. Iirlanna R on jätkuvalt sügavalt õnnetu ja nõuab armastuslaule. Aga mitte U2-te. R ja R tantsivad. Laual põlevad küünlad. Vahepeal hüppab sõna otseses mõttes läbi -- karkudega -- austraallanna K, kes läheb edasi oma tuppa ise oma kipsi eemaldama.

Jätkub.

kolmapäev, august 22, 2012

Sleeping arrangements

Üheksa kurdi¤ näevad neile reserveeritud suure aknaga residentuuriruumi ja tahavad kohe hotelli minna. Silmapilkselt. Austraallanna T on selle ruumi nende jaoks korda teinud, voodipesu masinaga puhtaks pesnud ja kuivatanud ja on sündmustest ette rutates tunde hiljem, öösel Polymeri jõudes kohutavalt vihane, saades teada, et T on sellesse suurepärasesse ruumi oodatud Türgi kurdide asemel majutanud saksa hipid. Austraallanna T lubab selle peale Polymerist välja kolida oma praegusel visiidil siia.
Aga kurdid viin niisiis linna hotelli. Õigemini hostelisse. Neil on ettekujutus, et maksimum 20 euroga on võimalik Tallinna kesk-või vanalinnas augustikuus ööbida. Nii see päris ei ole. 12 -eurone 10-ste tubadega, milles ainsana kohti on, hostel Laial tänaval neile ei meeldi. Sealsamas kõrval on vist vanalinna parima hinnaga hotell -- alates 35 eurot inimene. Igaks juhuks, kui kellelgi on vaja, mainin selle nime :Meriton. Mujal on hinnad kordi kallimad. Jõuame 16-eurosesse hostelisse, kus on imepisikesed toad ja tugev plastmassilõhn. Hiljem kuulen, et Võsa-Pets külastab seda hostelit tihti. Nagu ka prostituudid.
Kurdid on majutatud. Järgmisel päeval tulevad nad Polymeri oma interventsionistlikest linnaruumiprojektidest rääkima ja tuleb välja, et  nad analoogsete asjadega tegelenud nii Sudaanis, Süürias Etioopias, Hiinas kui Hollandis.
Polymeri kohta ütleb aga ameeriklane E, residentuuri koordinaator, et seda on mitu inimest hiljuti Indiaga võrrelnud. Imelik, et see ruum nüüd kolmandast maailmast pärit ja kolmandas maailmas reisinud inimestel nüüd valuläve ületas. E ise korraldab endale enne festivali iga kord ise residentuuri ja nimetab festivali "stresstivaliks".
E räägib, et seekord Kesk-Rootsi külas kultuurikeskuses viibides oli tal õnnestunud saada stipendium, mis paraku saabus ta arvele alles sealoleku viimasel päeval. E oli residentuuris koos oma sõbra, samuti Eestis elava ameerika kunstniku J-ga. Nad leidsid oma olukorrale lahenduse kohaliku kohviku prügikasti näol. E räägib, et seal oli täiesti korralikku värskeltküpsetatud leiba -- ainult kergelt kõrbenud. Ja et need rootslased jätavad kilepakendite sisse samuti kõlblikke lõhetükke -- ainult kergelt hallikad või nii. E ja J olid oma tegevusega Rootsi külaelanikke tõsiselt shokeerinud. "Kui nad seal kohvikus oleksid ainult oma kohvipuru kuhugi mujale kallanud -- sellega oli kõik kaetud ja kõik ka maitses kohvi järele!", lõpetab E oma jutu.¤¤
Rootslanna J aga teatab mulle, et ta ei saa siin tehases enam ühtegi ööd viibida -- ta olevat nädal otsa magamata, kuna ta ruumi ukse taga ehitatatakse installatsioone. Suures ruumis, kuhu ta kolis, olevat saksa hipid poole ööni pidutsenud. J seletab, et ta töötab praegu distantsilt ühe suure Rootsi firma jaoks ega saa endale lubada, et hommikul värske pole. "Mulle ütles ta, et on anarhist", kommenteerib ameeriklane E mitte ilma irooniata. J kolib Polymerist välja.
Ise kolin suurde kollasesse residentuuriruumi. Sinna oodati kuni viimase hetkeni Hispaaniast kunstnikke, kes aga kohale ei ilmunud.
Ja valgevenelasest vanamees I õpetab T-d ja K-d sauna ehitamise juures, soovitatades sellele rattad alla panna. "Mitu inimest sinna korraga mahub?" -- "Viisteist", vastab T. ---"Aga pange neliteist. Seitse tüdrukut ja seitse poissi. Kustutage valgus ära. I seks budet!"


¤ See, kelle pärast mulle nii Eesti saatkond Türgis kui Politsei-ja Piirivalveamet helistasid, jäi koju. Lisaks tuli välja, et see, kes mulle helistas, ei saanud mingil juhul olla õige inimene. Mulle helistas naine, aga Ugur on nimelt mees... Eesti saatkond oli helistanud kooli, kus ta õpetajana töötab ja veendunud, et ta siiski pole kitsekasvataja.

¤¤ Igaks juhuks mainin, et küsisin E-lt järgi, kas võin seda juttu siia blogisse panna. E lubas.

reede, august 17, 2012

Üks päev elus (enne festivali)

Mu ees laual on paber, kuhu olen kirjutanud:
1. alkeemiakursusele registreerunute nimed
2. politseiametniku meiliaadressi, kes tahtis saada kogu mu türgi ja kurdi külaliskunstnikke puudutavat korrespondentsi, samuti sõnumit, mille üks neist mulle saatis. Telefonikõne toimumise täpset aega. Miks ma olen kinnituskirjale alla kirjutanud kui MTÜ juhatuse liige, aga äriregistris seda pole (vastus: midagi läks kandega valesti, tegime just uuesti)...


Ärkasin austraallanna T toas -- suures ruumis, millel on hiiglaslik klaasaken vaatega tehase hoovile ning katuseaiale. Olen alati mõelnud, et kui ma oleksin rikas, üüriksin seda endale. Lihtsalt, niisama. Omaks lõbuks. Igaks juhuks. Ja uhaks talvel kogu aeg kütta.

 Kõigepealt vastan meilidele, mis puudutavad joonistusnäitust teiselt kuraatorilt R-lt. Suhtlen koreograaf H-ga tema poolt pakutava tööotsa -- valmistada üks kuju -- teemadel. Kirjutan Viru hotelli PR-esindajale S magistritööga seotud Viru ärikate teemalise akadeemilise konverentsi asjus. Saan teada täpse kuupäeva, mis on nüüd lõpuks fikseeritud (27. november 2012). Saadan kuupäeva kohta teate sellel osalejatele.

Üritan kultuuritehase programmist eestikeelset dokumenti teha.
Aga mulle helistavad:
1. Pariisi perfokaürituse organiseerija, kes tõesti üritab Polymeri oma 50 kunstnikku tasuta majutada, seda kokkulepitud 15 madratsikohast ja kommunaalkulude katmisest hoolimata. Tegu on üsna agressiivse lähenemisega.Vaidleme. Sakslane K kommenteerib, et küsimus olevat olnud, kumb alla annab. No mina ei andnud.
2. Sama ürituse organiseerija eestlannast assistent, kes pehmendab eelmise kõne mõju.
3. Noor kunstnik K, kes tahab festivali Globalil esineda ning on 45 minuti pärast kohale tulemas.
4. Keegi politseist: "Kas ma räägin... Mina olen... Politsei-ja piirivalveametist. Helistan teile Türgi kodaniku... asjus." ---"Kas ta osutuski tegelikult kitsekasvatajaks, kes tahtis Euroopa Liitu emigreeruda ning jäi just piiril narkootikumidega vahele?" Politseinik hakkab naerma: "Ei, veel mitte!" Kõne on väga pikk ja ausalt öeldes ei kujutaks ma sellisele professionaalile valetamist hästi ette. Mõtlen, kas olen kõigi oma Kurdi-küla-kolib-Polymeri-ja-alustab-kebabi-äri-siin-naljadega nüüd kurja välja kutsunud, samas kuulen varsti sõbrannalt, et taolistest mitte-Euroopa riikidest pärit suuremate delegatsioonide korral esitataksegi kutsujatele küsimusi.

K tuleb ja räägib oma perfokaideest.

"Katusevenelane" M tuleb ja laenab mootorsaagi.

Helistan S-le tema näituse ja Viru ärikate teemalise magistritöö asjus -- viimane teema pole mul õigupoolest kavas, aga sõidab paratamatult sisse.

Hipid taovad katuseaias trumme. Olen mööda maja sagivate saksa noorte suhtes, kes katuseaia venelastest visuaalselt väga ei erinegi, järjest tolerantsemaks muutunud. Üks rootslanna, kes siia oma joonistusi tegema sõitis, samuti üks sakslanna tundusid küll juba alguses sümpaatsed.
Kuulan mingi iroonilise nihke mõttes autentset hipimuusikat. Barry McGuire, Gram Parsons, Youtube`ist ikka leiab... juba enda harimise mõttes. Mõtlen Delfisse kirjutada sellest, et kunagise hipiajastu ideaalid elavad jälle (ikka ja jälle!) taassündi läbi. Institutsioonipõlgus. Kontrakultuur. Ilma konkreetse põhjenduseta protest. Occupy. Tarbimisvastasus. Copyleft. Igasuguste idamaiste religioonide ja praktikate tohutu populaarsus. Jne. Jne. Jne. Isegi India-stiilis riided on neil tänapäevastel hipidel üsna samasugused kui nende vaimsetel esivanematel 40-50 aastat tagasi.
Samuti mõtlen kirjutada Pussy Riotist: et see vangiminek oli teadlik investeering tulevikku ja et selle interventsionistliku kunstiaktsiooni põhiline komponent oligi võimude reageering. Muidu keegi ju midagi sellist ei teekski. Anu Saagim korraldas Eestis kirikus Madonna afterparty ja kõik, mis ta sellest sai, oli üks fotosessioon Kroonikas ja Õhtulehe esikaas. Vene naised said maailmakuulsuse ja Madonna tätoveeris nende nime oma seljale hiljuti. Üsnagi aus kaup -- mõni peab aastaid mingit ilget tööd tegema ja ei saa selle eest mitte midagi. Pussy Rioti naised tunduvad mulle saatanlikult kavalad tüübid olevat ning nende kahe aasta pärast kahtlemata õitsele lööv karjäär tekitab mus kerget kadedust ning rikub õige pisut tuju.
Artikleid kirjutama siiski kohe ei hakka -- nii palju olulisemaid asju tundub teha olevat.

Viin festivali treileri Tallinna TV-sse.

Käin Balti jaama turult läbi.

Tulen tagasi.

Ameeriklased N ja A analüüsivad N suurt maali, mis on juba alumises galeriis seina peal. See on suur maastikumaal, mida N sõitis New Yorgist Stalkeri, talle sügavat muljet avaldanud filmi võttepaika Jägala joale maalima. Õli lõuendil. 2,75 m ja 4,85 m. Lähivaade kõrgest rohust.  Nüüd saan teada, et see rohi, tegelikult kõige tavalisemad Eesti suve taimed, jättis N-le filmis kustumatu mulje. Et ta pole sellist botaanikat mitte kusagil varem näinud...
N sõitis oma sõbra A-ga siia Eestisse justnimelt maalima, pärast seda kui ühte eestlannat Amsterdamis kohtas, kes talle rääkis, kus Stalker peamiselt filmitud on. Eestis, nimelt. Maalis kolm kuud ning lõpuks eelmisel laupäeval sellele järgi minnes, et nädal aega omapäi kuivanud maal Polymeri ära tuua, avastas ta eest tühjuse. Lõuend raamilt maha lõigatud, värvid ja töövahendid kadunud. Samuti oli ära viidud N telk.
Olin oma Tallinna TV saatega N-d juba filmimas ning intervjueerimas käinud, nüüd tegin seda uuesti. Samal õhtul tuli ka uudis. Edasi: politsei. Kuulutused kolmes kohalikus keeles maali kunagises asukohas ning lähikonnas. Õhtuleht. Delfi. Kunstnike Liit...
Lahendus tuli peale meediaekspansiooni peaaegu kohe: N-ga võttis ühendust kohaliku keskealise abielupaari tütar, kelle vanemad olid hiiglasliku maastikumaali valmimist ja selle kallal tööd teinud noort ameeriklast korduvalt vaatamas käinud. Aga keelebarjääri tõttu ei olnud nad võimelised temaga suhtlema. Nähes maali nädalaks hüljatuna, hakkasid nad muretsema ning võtsid selle raamilt maha ja viisid kindlasse kohta koos muude asjadega. Lugedes kunstniku murest Õhtulehest, hakkasid nad kõigepealt kartma, et  on nüüd vargad, kuigi  ameeriklane oli kõikjal meediaga suheldes rõhutanud, et maali tagasi saamise korral ei hakka ta kellegi vastu süüdistusi esitama.
Nüüd on need inimesed rulli keeratud maali maalimis-ja võttepaiga lähedale varjendisse jätnud. Sõidame Polymeri "katusevenelase" V mikrobussiga: N, tema venelannast sõbranna A, mina, V. Ühtlasi tuleb sündmust jäädvustama Õhtulehe ajakirjanik koos fotograafiga. Politsei esindajad tulevad ka. Nemad, uurija ja fotograaf sisenevad varjendisse esimesena. Tulevad välja ja uurija teatab, et maaliga on kõik korras. Siis astub varjendist, rull kaenlas, välja õnnelik N. Fotod: klõps-klõps. Maal tehakse lahti. Kõik on tõepoolest korras. Veel fotosid. Mina teen intervjuu oma saate jaoks. V filmib -- kedagi teist pole nii ruttu, N saadetud teate peale võimalik operaatoriks saada.
N jõuab niisiis oma maaliga kolme päeva jooksul teist korda Õhtulehte.

Ja nüüd on see lõuend galerii seinal. N annab sellele viimast lihvi, viimseid pintlsitõmbeid. Tunnen vajadust maali natuke kommenteerida. N võiks esiplaanile natuke detaile sisse tuua. See on hea, et see maal on ühtaselt roheline, aga esiplaanil võiks midagi natuke teistmoodi olla. See konkeetne roheline on eriti hea! Kasutagu väiksemaid pintsleid! Teine ameerika maalikunstnik A hakkab naerma ja ütleb, et andis N-le just hetk tagasi TÄPSELT sedasama nõu.

Tulen Konteinerisse ja siin töötab jätkuvalt oma arvuti taga sakslane K. Päeval ütles ta äkki ilma pikema sissejuhatuseta, samas mitte ilma dramaatikata, et ta talle tundub -- ta on oma elus äkki sihi kaotanud.

Päev on märkamatult õhtusse läinud. 






esmaspäev, august 13, 2012

Vanad märkmed (domina-teema)

Otsisin ühte muud asja hoopis, aga leidsin üles  selle. Mõtlesin, et avaldan nüüd. Ei mäletanudki enam midagi sellist. Aga ühtlasi olen mõelnud ka loobuda initsiaalide kasutamisest, sest mis oma ajastu dokumenteerimine see nii olgu. Casanova küll nii ei oleks teinud -- kasutanud ainult nimetähti. Varjan ainult ühe isiku identiteeti.

 10. dets 2008

Nooremapoolne naisterahvas, kellega eelmisel kolmapäeval Scotland Yardis sado-maso ringkonna kokkusaamisel tutvusin ning kes minu käest häbelikult ("Kas su solvumislävi on kõrge? Ma tahan sinu käest midagi küsida... Mitte praegu... Ma ei julge.... Ma kirjutan sulle paberile ---  Kas sa oleksid nõus minuga koos kedagi alandama? -- Aga sellist asja ei ole ju?!?") ning kelle jaoks domina-otsade eest raha küsimine on vastuvõetamatu, kutsub mind koos endaga endale allutama oma sõpra, varakeskealist abielus pereisa, kellega tal on mingitsorti sado-maso armukesesuhe. 26-aastane naiseliku figuuriga brünett põhikooli õpetaja. Ta küsis veel, kas ma suudan kahte seanssi päevas teha ning enne kl 20 tema sõbraga kohtumist alandada üht naist. Mõlemad maksvat 1000 krooni. Loomulikult tuleb välja, et see salapärane naisterahvas on ta ise. Lepime Kelluka hotellis aja kokku, saabun sinna 17 45.
Kokkuvõttes ainult räägime, sest ta on ebalev selle kohapealt, mis ta tahaks, et temaga teeksin. Jagan niiöelda nooremale kolleegile kogemusi. Ta saab oma raha eest konsultatsiooni ja lühikese meigikursuse, ta on nimelt äärmiselt argisena kohale ilmunud, ilma igasuguse kostüümita, kenas mustas atlass-seelikus ja kõrgekontsalistes saabastel, seljas valge pluus, millega ta vist koolis lapsi õpetab. Minu soovitusel vahetab ta selle musta ja läbipaistva vastu välja. Viimane on tal kaasas. Ta nimi on H.
Saabub mees, kellele koos elamusi pakume. H on ebakindel ja küsib nii enne seanssi kui siis, kui mees dushshi all on, mida ta tegema peab. Meenuvad mu enda esimesed grupiperformance`ite kogemused võõraste inimestega ja mu enda ebakindlus. Katsun olla H-ga professionaalselt julgustav ja toetav. Ta on täitsa tubli. Võtab kohati initsiatiivi enda kätte ja improviseerib. Nagu ma aru saan ja millist arvamust H kinnitab, on meie mehe näol tegemist leebe inimesega, kellele valu (peks piitsade ja kettidega, küünlavaha, pikalt kinniseotuna külma dushshi all ning klistiir nii tulise kui külma seebiveega -- mille viib tegelikult läbi H, olgugi see minu idee) päriselt ei meeldi. Mu noor kaaslanna jalutab teda koera karistusrihma otsas mööda tuba, mina lasen tal kohe alguses -- ja alasti , millest mees keeldub -- pudeli vahuveni ("Korralikku!") tuua, kallan seda maha ning sunnin põrandalt lakkuma. Leebe mees teeb kästut, nagu ta ka meie poriste saabaste lakkumisest ei keeldu. Ma imestan küll igakord, kas neis tüüpides pole karvavõrdki hüpohondriat...
Enne seansi algust ning siis, kui mees on pärast klistiiri väga pikaks ajaks tualettruumi kadunud, võtan telefonikõnesid vastu. Minu Tartu esitlus, Global Container, Veiko Õunpuu filmivõtted ning selle eest ülekandmata jäänud raha. Noora helistab, et on spontaanselt Tallinna tulnud ning istub nüüd Nokus ja tahab mind näha. Noora on kergelt purjus ja väga sentimentaalne. Al helistab ning sõimab ameerika kunstnikke, kes pole Riias lennuki pealt maha tulnud, Tanelit, kes ei võta toru, Ernestit, kes ajavat segast. Allik helistab ja kurdab, et plakati peal on liiga palju infot ja et välismaa performance`ikunstnikud ei huvita Tartus kedagi -- kui miski, siis Tartu Sensatsiooniline kevadbänd ja mina. Allik on sügavalt purjus. Teet helistab ja lubab end maha tappa -- ta olevat hale, ta palka Salvestis alandati 6500 kroonini, tuues ettekäändeks majanduslanguse ja talle ta elu ei meeldi. Teet on mõõdukalt purjus. Mina helistan Remole ja kurdan omakorda. Seda kuuleb pealt leebe pereisa sealsamas hotellis, kes on tänu mu uuenduslikule klistiirimeetodile tualetti aheldatud. Ja Teedule teatan irvitades ja valju häälega, et majanduslangus ning pankrotid tulevad ja lähevad, aga sado-maso jääb. Ma olen nii talle kui Remole situatsiooni kirjeldanud, valju hääle ja suure lõbuga, loomulikult. Kommenteerin ise veel juurde: "Selle äri põhiline märgusõna on konfidentsiaalsus, aga no selle vastu olen ma algusest peale eksinud. Ihihihiiii!"
Aga Kelluka hotelli kaheses toas (700 krooni) ütleb noor H mulle, et ma olen primadonna ja isiksus. Ja et kas oleksin nõus seda veel koos temaga tegema -- arvatavasti mitte enam selle mehega -- nii arvab ka tema. Pakun välja, et võiksime Soomes "otsi" tegema hakata -- aga tema tegelgu organisatoorse töö, kuulutustega ja korrespondentsiga. H on nõus, tundub mulle.
Aga selle õhtu lõpp on dramaatiline -- algaja domina on julgust saanud ja ütleb, et peaks mehe voodi külge siduma ja tema peaks ka  tegema näo, nagu me lahkuksime koos. Ta seobki masohhisti käed hoolikalt voodipeatsisse kinni. "Kas sa saad end liigutada?" --"Ei!" Mina seon mehele pluusi silmade ette. Aga õnnetuseks tuleb mulle  teravam idee. Kutsun H kõrvale: "Võta ta riided ka kaasa, jäta ta siia ja tule siis poole tunni pärast tagasi." Tuletan meelde: nad saavadki H-ga aegajalt sellel eesmärgil kokku, on toa võtnud 24 tunniks ning kavatsevad pärast mu lahkumist veel edasi "mängida". Mees saab aru, et midagi plaanitsetakse: "Kas sa lähed ka ära?" Mina teatan, et ta riided võetakse kaasa, kuna ta on olnud küllaltki allumatu. Mees karjub: "Nii need asjad ei käi!" H on ehmunud. Mina ütlen, mitte küll otseselt vabandades, et salasõna jäi meil enne kokku leppimata. Mees on enda all oleva voodi keset tuba viselnud. "Nii need asjad ei käi !!!" "See läks nüüd üle piiri", sosistab mu poole heitunud H, silmad suured ja ise vist meeleheitel. Mees on ilmselgelt väga endast väljas ning vihane. "Oli meeldiv, tshau!" -- see olen mina. Mu järel suletakse uks ning selle tagant kostab vihast vaidlemist. Tüli hääled. Mina tellin takso.


Pärast seda sõimas noor H, kes oli küll mulle kahe domina-tunni eest täitsa korralikult maksin, Eesti sado-maso ringkonna listis ebaprofessionaalseks prostituudiks. Samas vastas ta mu samal õhtul saadetud vabandusele, et kõik oli OK. Tema armuke olevat öelnud, et ta pole isegi siis, kui ta naine autoavarii tegi, nii palju TUNDNUD.
Järgmisel sado-maso ringkonna kokkutulekul sõimasin H-l näo täis ja ta oli sealt sunnitud lahkuma. 
Veek mitu kuud hiljem, kui olin asja juba ammu unustanud, saatis ta mulle ühe pika maniakaalsena mõjuva sõimukirja. Ja ega ma rohkem domina-otsi raha eest ole teinudki. 


pühapäev, august 12, 2012

Kontorielu (enne festivali algust)

Vaidleme T-ga millegi üle, kui korraga ütleb sakslane K, kes vist päevi (nädalaid, kuid?)on oma arvuti taga süvenenult tööd teinud: "Kuulge, ma tahaks teile midagi öelda nüüd..."  K alustab oma kõnet: "Te võibolla teate, et ma ei armasta inimesi -- võiks isegi öelda, et ma ei salli neid, aga ma armastan süsteeme..."
K jätkab ja jätkab ja jätkab ning see kõne on suurepärane. Meenutab veidi Hitlerit. Muidugi on K intonatsioon ja eelkõige sõnum -- mille iganes poole ta tüüribki -- sadades kordades leebemad, aga ma saan päris kindlasti aru, et oraatorikunstil on Saksamaal pikad traditsioonid. K pole isegi puhas sakslane vere poolest: ta on mulle rääkinud, et tema vanavanemad olid ehtsad mustlased, kes elasid karavanis ... aga sel pisikesel detailil pole antud juhul kõige vähimatki tähtsust. K on kultuuriliselt oma süsteemiarmastusega nii sakslane kui seda keegi eales olla saab. Lisaks saab ta aegajalt ehedaid, täiesti Klaus Kinski väärilisi raevuhoogusid. K on nooremana ka näitlemisega tegelenud. K on 30, lühemat kasvu,  minu arvates kahtlemata kena, tema näojoontest on pärinemine kurikuulsa rändrahva hulgast tegelikult märgata, kuigi tal on suured sinised silmad ja hele nahk. Aga mustad juuksed. Ta stilistika on äärmiselt hooletu ja nagu B kunagi ütles, meenutab ta natuke tänavale heidetud armast kassipoega. K meeldib väga paljudele naistele väga palju. Küllap see on see kassipoja-efekt, mis äratab naistes emainstiktid, aga samas on K võimeline kirglikult ja väga heas inglise keeles huvitavat ja intellektuaalset juttu ajama, on laia silmaringiga ning kuulub kahtlemata koos kogu oma neurootilisusega kategooriasse "huvitav isiksus".
K jätkab oma kõnet ja peatub sellel, et hetk tagasi olen mina T-le meie vaidluse käigus karjunud, et ta on K orjastanud. K räägib, et teda see ütlemine ei häiri, et ta on niikuinii mõne süsteemi poolt orjastatud, aga et eelkõige on ta omaenda ori... Surun maha soovi vahele torgata, et mis on K kõne mõte. Ja natuke aega hiljem jõuab K lõpuks kulminatsioonini: ettepanekuni teha Exceli tabel, kus on kirjas, kus keegi väliskülalistest ööbib.
Olen etteastest lummatud.
Siis küsib T, mis kell see alkeemiakursus algabki. Vaatan järele. Kell neli. "Aga me ju leppisime kokku, et iga päeva programm algab kell kuus!" See on K. "Kuulge, see on ainus workshop, see on kuidagi seotud selle riitusega, mille see kirjanik läbi viib, mingid maagilised reeglid, ma ei tea ise ka, miks..." K lepib lõpuks sellega, et ühel päeval algab programm kaks tundi varem ja mina mõistan äkki täie selgusega saksa rahva karakterit ja ka seda, miks neil need asjad 20. sajandi keskel nii käest ära läksid. Põhjuseid on kaks ja kõik teavad neid juba ammu: oraatorikunst ja süsteemiarmastus.