Seltskonnakroonika -- eile ja täna

Eile.
Hommikul kl 10 saan Vabaduse väljakul kokku kurdi kunstnike ja nende kuraatoriga. Juhatan nad Tatari tänaval asuvasse koopiakeskusesse, rääkides tee peal Eestis juba keskajast olnud tatari kogukonnast. Kurdid teavad tatarlasi väga hästi.

Tagasi Polymeri. Kurdid on otsustanud loobuda nii perfokatest (sest Eesti perfokakoolkond olevat liiga heal tasemel; nad on sellest kuulnud nii Türgis kui otsustanud ise, nähes festivali avamisel sauna), türgi muusikast kui türgi köögist (sest midagi vastavat pole nad Tallinnast leidnud....). Need kõik olen avamisel välja kuulutanud. Lisaks on nad osad väljaprindid koopiakeskusesse jätnud.
Viin kuraatori Kristiine keskuse ette trollipeatusse ja sunnin teda türgi köögi pähe ostma kioskist usbeki pirkuaid ("tshiiburekke") ning saadan ta trolliga Vabaduse väljakule. Iirlanna R-ga ostame avamiseks alkoholi ja halvaad ("türgi köök" samuti). Kristiine keskuses tuleb vastu soomlanna S, kes on lubanud avamisel oma saksofoni puhuda. Vähemalt nii olen asjast aru saanud. S tahab saksofonimängust keelduda, ettekäändel, et tal on kiire oma bändi esinemise ettevalmistamisega ning et ta peab bänditehnikat tassima. Lepime kokku, et S puhub avamisel saksofoni ja et mina puhun tuld.

S tormab koju saksofoni järgi ja mina koju tuleasjade järele. Avastan, et mul pole lambiõli. Palun K-l seda Konteinerist otsida, aga igaks juhuks ostan uue pudeli. Teine mark. Helistan poest koreograaf K-le ning küsin järele -- jah, see on õige aine.

Tagasi Polymeri. Trollis saan kõne soomlanna S-lt, kes väidab, et ta ei jõua. "Aga meil oli kokkulepe! Ma kulutasin praegu oma viimase raha lambiõli peale! Mis mõttes sul pole aega süüagi! Me ostsime just usbeki pirukaid! Sinule mõeldes on varutud taimetoidupirukaid!" S annab järgi. Siis helistan K-le. Loomulikult on K vahepeal mu lambiõlipudeli üles leidnud, samas pole tal võimalik oma telefonilt välja helistada.

Pean kurdide avamisel kõne nende interventsionistlikest linnaruumiaktsioonidest, selgitan oma diili Soome muusiku S-ga ning puhun tuld. Saksofonimäng on ilus.
Uut marki lambiõli on erakordselt vastiku maitsega, kuigi keemiliselt valemilt korrektne.

Joon katuseaias veini. Saabuvad riigiametnikud K, K ja K. K, kes jääb kõige rohkem täis, räägib, et kui ta tehasesse saabus, oli mingi seltskond temalt küsinud, kas tal nende jaoks veini on. See seltskond osutub kurdi ülikooliprofessoriteks ning kunstikdoktorandideks. Nad on vaimustuses Eesti odavast alkoholist ja on mu käest küsinud juba, mis asi on siider. Kas see on õlu?

Ameerika juut E kurdab katuseaias oma uusi probleeme kodakondsuse-ja migratsiooniametiga.

Kurd U räägib mulle umbes nii: "Ishmaijaraa müsteriii! Ishmaijaraa müsteriii!" Ma ei saa midagi aru. Kurd U teeb suu ja käega tulepuhumist imiteeriva zhesti ning kommenteerib sealjuures: "It is wonderful! You!" Tänan teda.

Jään ise ka täis. Vaidlen T-ga teemal minu (ja austaallanna T, ja Ameerika juudi E) halb suhtumine Saksa hipidesse.

Lähen kell üksteist magama.

Ärkan kell üks.

Ruumis on sügavalt isiklikel põhjustel ääretult õnnetu iirlanna R. Katsun teda lohutada.

Läheme tagasi katuseaeda. Seal annab soomlanna S, kelle bändiga esinemist ma polnud jaksanud kuulata, privaatkontserti kitarriga.

Läheme tagasi kollasesse residentuuriruumi, kus mina koos iirlanna R-ga festivali ajal elan ning joome edasi veini ja roosat jõhvikaviina. Mina, iirlanna R, maalikunstnik K. Youtube. Iirlanna R on jätkuvalt sügavalt õnnetu ja nõuab armastuslaule. Aga mitte U2-te. R ja R tantsivad. Laual põlevad küünlad. Vahepeal hüppab sõna otseses mõttes läbi -- karkudega -- austraallanna K, kes läheb edasi oma tuppa ise oma kipsi eemaldama.

Jätkub.