Kolmapäev, august 22, 2012

Sleeping arrangements

Üheksa kurdi¤ näevad neile reserveeritud suure aknaga residentuuriruumi ja tahavad kohe hotelli minna. Silmapilkselt. Austraallanna T on selle ruumi nende jaoks korda teinud, voodipesu masinaga puhtaks pesnud ja kuivatanud ja on sündmustest ette rutates tunde hiljem, öösel Polymeri jõudes kohutavalt vihane, saades teada, et T on sellesse suurepärasesse ruumi oodatud Türgi kurdide asemel majutanud saksa hipid. Austraallanna T lubab selle peale Polymerist välja kolida oma praegusel visiidil siia.
Aga kurdid viin niisiis linna hotelli. Õigemini hostelisse. Neil on ettekujutus, et maksimum 20 euroga on võimalik Tallinna kesk-või vanalinnas augustikuus ööbida. Nii see päris ei ole. 12 -eurone 10-ste tubadega, milles ainsana kohti on, hostel Laial tänaval neile ei meeldi. Sealsamas kõrval on vist vanalinna parima hinnaga hotell -- alates 35 eurot inimene. Igaks juhuks, kui kellelgi on vaja, mainin selle nime :Meriton. Mujal on hinnad kordi kallimad. Jõuame 16-eurosesse hostelisse, kus on imepisikesed toad ja tugev plastmassilõhn. Hiljem kuulen, et Võsa-Pets külastab seda hostelit tihti. Nagu ka prostituudid.
Kurdid on majutatud. Järgmisel päeval tulevad nad Polymeri oma interventsionistlikest linnaruumiprojektidest rääkima ja tuleb välja, et  nad analoogsete asjadega tegelenud nii Sudaanis, Süürias Etioopias, Hiinas kui Hollandis.
Polymeri kohta ütleb aga ameeriklane E, residentuuri koordinaator, et seda on mitu inimest hiljuti Indiaga võrrelnud. Imelik, et see ruum nüüd kolmandast maailmast pärit ja kolmandas maailmas reisinud inimestel nüüd valuläve ületas. E ise korraldab endale enne festivali iga kord ise residentuuri ja nimetab festivali "stresstivaliks".
E räägib, et seekord Kesk-Rootsi külas kultuurikeskuses viibides oli tal õnnestunud saada stipendium, mis paraku saabus ta arvele alles sealoleku viimasel päeval. E oli residentuuris koos oma sõbra, samuti Eestis elava ameerika kunstniku J-ga. Nad leidsid oma olukorrale lahenduse kohaliku kohviku prügikasti näol. E räägib, et seal oli täiesti korralikku värskeltküpsetatud leiba -- ainult kergelt kõrbenud. Ja et need rootslased jätavad kilepakendite sisse samuti kõlblikke lõhetükke -- ainult kergelt hallikad või nii. E ja J olid oma tegevusega Rootsi külaelanikke tõsiselt shokeerinud. "Kui nad seal kohvikus oleksid ainult oma kohvipuru kuhugi mujale kallanud -- sellega oli kõik kaetud ja kõik ka maitses kohvi järele!", lõpetab E oma jutu.¤¤
Rootslanna J aga teatab mulle, et ta ei saa siin tehases enam ühtegi ööd viibida -- ta olevat nädal otsa magamata, kuna ta ruumi ukse taga ehitatatakse installatsioone. Suures ruumis, kuhu ta kolis, olevat saksa hipid poole ööni pidutsenud. J seletab, et ta töötab praegu distantsilt ühe suure Rootsi firma jaoks ega saa endale lubada, et hommikul värske pole. "Mulle ütles ta, et on anarhist", kommenteerib ameeriklane E mitte ilma irooniata. J kolib Polymerist välja.
Ise kolin suurde kollasesse residentuuriruumi. Sinna oodati kuni viimase hetkeni Hispaaniast kunstnikke, kes aga kohale ei ilmunud.
Ja valgevenelasest vanamees I õpetab T-d ja K-d sauna ehitamise juures, soovitatades sellele rattad alla panna. "Mitu inimest sinna korraga mahub?" -- "Viisteist", vastab T. ---"Aga pange neliteist. Seitse tüdrukut ja seitse poissi. Kustutage valgus ära. I seks budet!"


¤ See, kelle pärast mulle nii Eesti saatkond Türgis kui Politsei-ja Piirivalveamet helistasid, jäi koju. Lisaks tuli välja, et see, kes mulle helistas, ei saanud mingil juhul olla õige inimene. Mulle helistas naine, aga Ugur on nimelt mees... Eesti saatkond oli helistanud kooli, kus ta õpetajana töötab ja veendunud, et ta siiski pole kitsekasvataja.

¤¤ Igaks juhuks mainin, et küsisin E-lt järgi, kas võin seda juttu siia blogisse panna. E lubas.

Kommentaare ei ole: