Neljapäev, august 02, 2012

Ühe armuloo lõpp

Kui ma olin 20 ja astusin EKAs-sse, oli mu suurimaks eeskujuks Andy Warhol. Ma jumaldasin ta biograafiat (autor: Victor Bokris), päevikuid, raamatut "Philosophy of Andy Warhol. From A to B and back again". Ma lugesin ja vaatasin kõike kättesaadavat Factory seltskonna kohta. Ma teadsin neist ikka väga palju. Mu eriline lemmik oli Brigid Berlin. Ma vaatasin isegi viletsa kvaliteediga VHS-idelt väheseid siiajõudnud Warholi filme (ainult kõige kõrgema kaliibriga filmihullude kogudes!) ja kirjutasin oma filmiajaloo essee "Women in Revoltist".
Ja loomulikult meeldis mulle see kunst. Mitte see näitus Rotermanni soolalaos, millega kaasnes Eestis nn transpopi laine (mida ma omakorda vihkasin), vaid pigem Warholi suurnäitus Helsingis. Mis oli absoluutselt, absoluutselt jumalik.
Ma tahtsin elada ja teha kunsti nagu Warhol. Ja seda mitte pinnapealsel, maneeride tasemel vaid kuidagi väga, väga palju sügavamalt... ma ei olnud päris kindel, kuidas just, aga ma tahtsin kunsti tuua sisse midagi päris uut, taasavastada unustatut, nagu kõik innovaatorid seda teevad... Saada kuulsaks -- seda loomulikult ka. Ilma selleta poleks see kõik kuidagiviisi töötanud...
Ja ma ei imestaks, kui ma oleks tegelikult üks kõige rohkem Warholist mõjutatud Eesti kunstnikke -- ja seda hoolimata sellest, et ma pole 1. mees, 2. homoseksuaalne, 3. rõugearmiline, 4. autismi piiril introvert ega 5. tee midagi, mis kaugeltki meenutaks klassikalist popkunsti. Warhol rehabiliteeris minu jaoks pahed nagu tundide kaupa telefoniga rääkimine (väidetavalt rääkis ta ainüksi ÜHE oma kunstikaupmehest sõbraga VIIS tundi IGA PÄEV!) ning shoppamine. Ma ei pingutanud enam, et end neis asjus tagasi hoida. "Talle meeldisid inimesed, kellel oli palju probleeme ja kes neist lakkamatult rääkisid", kirjutas Bokris Warholi biograafias. Mulle ka. Warhol jumaldas klatshi. Mina ka. Warhol tegi oma sõpradele alati jõulukingitusi. Mina ka. Seltskonda enda ümber eeldas ta oma kunsti tehes alati üksindusele. Kas ma muidu Polymeris tegutseksin? Warholil oli oma tehas... No comments.

Ja hiljemgi, suure vaimustuse hajudes, vaatasin hea meelega mängufilme ja dokke, mis seda ajastut ja seltskonda kuidagiviisi kajastavad. Ka praegu seda sissekannet oma blogisse tehes kõlab mul taustaks Velvet Underground, kõigi maailma kunstitudengite lemmikbänd. "This is the beginning of a New Age..."

Pärast Helsingi suurnäituse külastamist nägin ma Warholit unes. Ütlesin talle, et mul on väga kahju, et teda enam ei ole. Et ma tunneksin end natuke kindlamalt, kui ta oleks kusagil teisel pool maailma olemas. "Ära muretse. Sa saad hakkama", ütles Warhol. Ta on üks kahest surnud geeniusest, kellega olen unes vestelnud. Sergei Dovlatovilt küsisin, kas on palju inimesi, kellele ta end unes ilmutab. "On mõned", tuli napp vastus. Suhteliselt rumal küsimus legendaarselt naistemehelt, mõtlesin unes oma küsimuse üle kerget piinlikkust tundes.

Maailmas kunstimessidele ja galeriidesse sattudes aga olen alati hämmelduses olnud, kui paljud kunstnikud siiamaani Warholit järjekindlalt, nürilt ja ütlemata tüütult väga otseselt matkivad.

Ja eile sattusin Eesti kunstniku MS avatud uste päevale tema kesklinna ateljees. Sattusin sinna kui Tallinna TV reporter, aga ka seetõttu, et mu kunstiajaloolasest sõbranna B kunstnikku taas pärast oma Pariisist naasmist mingil määral manageerib.
Kunstnik MS teeb Warholist filmi, mille peaosalist kehastab Eesti kunstnik K. Võtted on juba osaliselt toimunud Tallinnas ning toimuvad veel Berliinis ja New Yorgis. Kunstnik MS on kuidagiviisi seotud Warholi kaaskonda kuulunud Bob Colacelloga ja kavatseb peatselt New Yorki kolida, et seal PÄRISELT läbi lüüa.
K oli Warholi grimmis (kuigi, mida kuradit, kus on rõugearmid!?!) ning troonis keset MS ateljeed. Ma intervjueerisin teda. K oli Warholi rollis ega öelnud eriti midagi. MS ei osanud kah oma suurprojekti kohta suurt midagi öelda, olles oma vastustes napp ning olekult krampis ja kohmetu. Ta läks siiski aeglaselt käima, hakates rääkima, milline liider ja lehekülje pööraja kunstiajaloos Andy Warhol oli ning sellega temale, MS-le, suureks eeskujuks.
Kus tegutseks kunstiajaloo legend nüüd, oleks ta nüüd sama vana kui MS praegu?
"Berliinis, tehastes, kõrgete lagedega ruumides", kõlas vastus. "Siinsamas!"
Vaatasin ringi: MS open studio. Pidu. Palju inimesi. Baar. Catering. Nn glamuur.
Vaatasin ringi: juuksurid, kes kehastasid modelle. Meikarid, kes kehastasid suurilmadaame. K, kes kehastas Warholit. MS, kes kehastas geniaalset ning edukat kunstnikku. Yeah, right.
Küsisin MS-lt seda, mida olen alati tahtnud küsida kõigilt Warholi-imiteerijatelt: et kas Warhol oleks oma karjääri alustanud, kopeerides midagi, mis muutis kunstiajalugu umbes 50 aastat enne nende aega. Tehes näiteks varase Picasso stiilis maale?
MS mõtles hetke ja vastas siis: "Aga temal ei olnudki ju kedagi kopeerida!"

Peab tunnistama, et sel hetkel oli ta korraks oma suure eeskuju vääriline.

Mina aga otsutasin sealt stuudiost lahkudes, et ma räägin edaspidi vähem telefoniga ja ei osta nii palju asju kokku. Mulle aitab Andy Warholi mõjudest.
Ma ei tea küll, mida ette võtta selle suurepärase paari roheliste saabastega, mille just Vivian Vau poes kinni panin...

Kommentaare ei ole: