Esmaspäev, september 25, 2006

Demokraatia, mu arm

Niina:
Rindeteade. Laupäeva öösel vastu pühapäeva pidi olema õhtust hommikusse kestev pikk võtteöö. See tähendas muuhulgas peaosatäitja otse mängult tulemist, Riigikogus töötava ja presidendivalimistest äsja läbi tulnud näitlejanna öist grimmi ja kohaletulekut, öist rekvisiidiautojuhi matka kusagilt Eesti teisest otsast Roosikrantsi tänavasse, ajastutruu kiirabiauto kohalolu kell 4 hommikul, vanaldase mehe, kes kiirabiarsti mängima pidi, öist ülesajamist jne jne. Lisaks lokatsiooni väljaaetud load tänav kinni panna, cateringi organiseeritud öine söök (sest suurtes kogustes suppi ei saagi keset ööd nii naljalt platsile), kogu võttegrupp, autojuhid ja külalisnäitlejad. Võtteöö algas, kõik sujus hilinemisega, kuid sujus. Kuni murekurd lokatsioonimanageri laubal ära tõlgiti - Roosikrantsi tänavas elab mees, kes ei luba öörahu ajal maja läheduses filmi teha. Tehke mõni teine kord ja päevasel ajal, aga täna öösel te siin küll ei filmi. Mehe naine olla ka mingi ühistu eesotsas. Lokatsioonimanager (väga hea suhtlemisoskusega noormees, muide) selgitas viisakalt, kuidas me ei saa seda stseeni juhuslikul ajal filmida (vajalik pime öö, võttegraafikud, näitlejate graafikud, võttegrupi graafikud) ja kui see asi jääb nüüd võtmata, siis jääb see film ära. Siis jääb lihtsalt ära Eesti üks suuremaid mängufilme Eesti ühest suuremast ja armastatumast artistist. Eks ole. Meest see ei huvitanud. Meest huvitas põhimõtteline fakt, et öisel ajal on öörahu ja inimesed peavad magama. Mees lubas politsei kutsuda. Stseeni käratult filmida ei oleks saanud, kuna kohal pidid olema suur tõstuk ja generaator, terve hulk autosid ja inimesi. Politsei kutsumine ja filmimise keelamine oleks tähendanud ebameeldivalt suurt rahalist kahju. Pluss asjatut inimeste ülesajamist. Väikese inimese jõud on tohutu. Nii otsustasid režissöör, produtsent ja operaator, et sellise riskiga võttesse minna ei saa. Sest öörahu on demokraatlikus ühiskonnas nähtus, mille osas ei saa isegi lokatsioon lube välja ajada. Või vähemalt ei ole olnud selleks filmivõtete puhul vajadust. Nimetatud stseen filmitakse ühel teisel õhtul, et napilt enne öörahu valmis jõuda. Rekvisiidiauto ja kiirabiauto juhid, kes poole öö pealt teada said, et neid ei ole vaja, on nördinud ja nende osalus teisel ajal filmimises ei ole kindel. Võttegrupp, kes oli valmis öö otsa üleval olema, peab lisama ühte tulevasse võttepäeva, mis koosneb varahommikusest algusest, mitmetest massistseenidest ja lokatsioonivahetustest, veel ühe hilisõhtuse stseeni selle mehe maja juures, kes ilmselt sai rahuldava egolennu Eesti filmimaastiku kohal. Huvitav, mida ta unes nägi?

Laupäev, september 23, 2006

Niina:
Ja parem oleks, kui see režissöör sellest hea filmi teeks. Ja parem oleks, kui see vene tibi oma puuduva näitlemisoskusega kõike perse ei keeraks. Ja parem oleks, kui sellel kõigel oleks päris eesmärk. Sest see kõik on seda väärt. Sest sellel kõigel on potentsiaali.

Plohoova tantsoora daaže jaitsa mešaajut

Fakk! Targemad inimesed ütlesid, et tuleb kasutada datelnõi käänet ja kirjutada plohoomu tantsooru i jaitsa mešaajut. Vot siis.
Niina:
Väike rindeteade filmimaailmast. 1st AD ja lokatsiooniassistent (mõlemad naisterahvad) arutasid üks päev platsil, et filminaised on sootud ja eatud. Sest nad ei saa endale kumbagi lubada. Meikimata, magamata, tanki iseloomuga ja tugevad. Sest teisiti ei saa. Või noh, saab, aga sel juhul kuulub see naisterahvas grimmi- või kostüümiosakonda. Reeglina. Võtteplats on aga reeglina täis väärt meesterahvaid. Ja siis oled sa meikimata, magamata ja tanki iseloomuga. Mina omakorda leian, et filminaised ei ole sootud. Sest ma tunnen, kuidas mulle on kasvanud munad. Ma tunnen, kuidas mu munad segavad mu eraelu, mu identiteeti ja mu senist üsna naiselikku (loe: abitut) eluviisi. Lasin vennal tuua endale garaažist kohvritäie üleliigseid sitaseid tööriistu, pesin nad ära ja tegin ratta korda. Et täna öösel jälle võttele sõita. Tulen erinevatel kellaaegadel oma kütmata koju ja vihastan iga kord majaomaniku (mees muidugi:) peale, kes pole siiani suutnud lubatud korstnapühkijat organiseerida. Mitte, et mul külm oleks. Aga mu mustaks sõidetud riided ei kuiva ära järgmiseks rindele minekuks. Mu jalad muutuvad järjest lihaselisemateks, jõudu tuleb järjest juurde ja igasugust bullshittimist sallin järjest vähem. Vaatan platsil erinevaid tõbiseid inimesi ja olen oma Coldrexid kõik laiali jaganud. Tänan oma mitme aasta tagust enesekasvatuslikku ideed iga jumala hommik külma duši all käima hakata. See kõik on tegelikult väga tore. Aga ma tunnen, kuidas järk-järgult libisevad päriselt ja jäädavalt käest kõik mu privileegid, mis abituse ja nõrgema positsiooniga kaasnevad. Ja see ei ole enam rollimäng, vaid tegelikkus. Teisest küljest on mul näiteks eelis välismaailmast mitte midagi teada. Mu telefon on kas välja lülitatud või hääletu ja keegi ei saa seda mulle ette heita. Teleka puudumise tõttu saan infot juhuslikest ajalehtedest, mida keegi on taibanud võtteplatsile tuua. Ja siis on ka mõtet lugeda ainult ilmateadet, Valdo Jahilo anekdoote või horoskoopi, sest muu mind niikuinii ei puuduta. Päris ilus, kui järele mõelda. Ja mis munadesse puutub, siis oskan ma neid tegelikult meigiga varjata ka, kui vaja. Vähemalt ei sega nad rattasõitu :)

Teisipäev, september 19, 2006

Aurora:

Ma tunnen mingit moraalset kohustust vahendada, kasvõi lühidalt, Väikelinna Kunstifestivalil toimunut. Ehk siis: hoolimata korraldaja entusiasmist (attitude: 12 punkti) moodustasid publiku osalevad kunstnikud ja kohalik press.
Trummar nr 5, kes lõpuks oli nõus meie etenduses osalema ega eelistanud laupäevast "mängu", osutus väga toredaks ja atraktiivseks. Kuigi jõudis kohale hilja, mistõttu proovi ega grimmi jaoks polnud piisavalt aega. Tema täitis oma rolli väga hästi. Nagu ka -- Valge Kana. Must Kana oli piisavalt hirmul ja A.I.Superstar kartis nii M.Kana kui selle võimalikku äkksurma, mistõttu viimased kaks jäid natuke varju. Olgem ausad -- sellel oli ka tehniline põhjus. Ja selle põhjuse nimi on Valgus. Ja Valguse eest vastutaja.
Aga muidu -- mul on toimunu pärast pigem hea tunne. Kuigi ma pole kindel, mis täpselt videosse jäi.
Ja mul on hea meel, et ma ei sõitnud koju nimetatud seltskonnaga, kellel oli paari tehnilise ebakõla pärast masendus (Jumala eest, ma kuulun ka nende lihtsurelike hulka, kes saavad aru, et meil osales etenduses professionaalne lauljatar, aga mitte seda, mitme palli skaalal nimetatud lauljatar sel õhtul esines), vaid rühmitusega C. ühe nende liikme vanemate juurde Väikelinna lähedal maal.
Aga muidu : eriti midagi. Kirjutasin artikli naisteajakirja. Lugesin raamatuid. (Viimase aja raamatud, muuseas: Bukovsky biograafia, A Love Story, Moraalne ahistamine, Kureishi Reading My Father algus, Kaklusklubi, Hävituslendur Zero,Teadus kui küünlaleek pimeduses (populaarteaduslik kirjandus)...)

Pühapäev, september 10, 2006

Niina:
Kui eilne sigavarajane võttepäev algas minu andestamatu veaga, mille tulemusel Läti popstaar seisis hotelli ees pool tundi ja ootas külmas ja tormis autot, mis ta grimmi viiks (mitte, et Läti popstaaril sellest midagi olnud oleks, sest tegu on vägagi normaalse inimesega - aga mida toredam inimene, seda vähem tahaks teda kottida, eks), jätkus pideva genekaautos istumise ja graafikute ümbertegemisega, kunstnikegrupilt muutuste pärast sõimatasaamise ja muu sellisega, siis tänane ohtrate lokatsioonivahetustega päev sujus päris kenasti. Seda hoolimata esimeses võttekohas (kus pidi võetama kõigest üks üldplaan) juba suurest graafikust mahajäämisest. Lühidalt, mul õnnestus selles filmis juba teist korda massi mängida ja enne võtet ka rohkem kui "mõlemad tunnid" magada. Mistõttu suhtusin mina inimestesse ja inimesed minusse HÄSTI. Mis on HÄSTI. Mulle meeldib see omandatud võime endast emotsioonid välja lülitada ja lihtsalt suhelda, funktsioneerida, ülesannet täita. Asjadesse rahuga suhtuda. Sest asjade pärast, mida muuta ei saa, ei maksa muretseda ja asjade pärast, mida muuta saab, ei maksa samuti muretseda, sest siis tuleb neid muuta. Eriti läheb seda teadmist vaja mul homme, kui platsile tagasi saabub Vene staarinna, kes ootab, et tema võttegraafik oleks muudetud oluliselt mugavamaks. Tegelikkuses näeb tema muudetud graafik välja üsna täpselt sama, selle erinevusega, et kaks päeva, mis enne olid tal tühjad, on nüüd graafikus halliks ehk tööpäevaks märgitud. Sest kui inimestele ei meeldi vabad päevad hullumeelses võtteperioodis (ja kak duura sižuu sdjes!), siis tuleb need tööpäevadeks teha. See kõik on aga väga väike osa režissööri teise assistendi tööst. Täispikk mängufilm on nagu lühifilm korrutatuna vähemalt sajakolmekümnega. Ja siis vaatad neid inimesi, kes tulevad platsile tööle kellaajal, mille sina oled neile välja arvutanud, et see tohutu inertsiga masin liiguks vigadeta... Või vähemalt püüdnud seda teha. Ja siis vaatad neid filme, mille lõpus on nö "sassiläinud kaadrid" - ja kõigil on naljakas, ja ainult režissööri esimene ja teine assistent, lokatsioon ja veel keegi teavad, KUI roppu tööd sassiläinud, ärajäänud, juurdetulnud, improviseeritud või kurat teab mis kaadrid tähendavad. Siiski mulle meeldib selline kontsentreeritus. Versus igapäevane natuke-töö. Versus igapäevane nou-töö-vatsouever. Kuu aega ju võib.

Laupäev, september 09, 2006

Aurora:

Kutsuti esinema Väikelinna Kunstifestivali. Sealne Linnavalitsuse Ametnik, noor mees, helistas ja käitus täpselt niimoodi, nagu meie rühmitus oleks populaarne bänd, keda tuleb veenda Väikelinna esinema tulema. Pakkus väikest honorari, transpordikulude katmist, oli teinud eeltööd ning teadis, mida oleme varem teinud. Oli eriti huvitatud meie Hitist, mida soovis linnaruumis näha.Mille nimel pakkus kahekordset honorari. Sellise suhtumise peale saab inimene loomulikult, mida tahab. Jah, me esitame oma Hitti ning lisaks teeme uue asja. Ööpimeduses. Midagi, milletaolist pole varem teinud. Ainult meil on mõned tehnilised erivajadused. Mille nimel Linnavalitsuse ametnik end mobiliseeris ning helistas mulle juba paar tundi hiljem tagasi: jah, see tehniline asi on olemas. Esinemispaigast on ta nõus fotosid tegema. Ja selle teise asja, mida on vaja ja mida me ise ei suuda leida, ka selle nimel on ta nõus vaeva nägema. Kuigi ei garanteeri midagi. Uskumatu. Ka nii juhtub vahel. Lisaks on nõustunud osalema Kena Tütarlaps/ Professionaal. Teine Professionaal, siinsetes kirjutistes tuntud kui Sulev, samuti.

Neljapäev, september 07, 2006

Niina:

Rindeteade filmimaailmast kunstihuvilistele. Džiiiiiisõs, kui kurnav see töö on! Kogu mu eelnev elu ja ka kõik see, mis maailmas toimub, tundub KÖKIMÖKI selle kõrval, kui tuleb üles näidata SELLISES koguses töö- ja eriti tähelepanuvõimet, kannatlikkust, tolerantsust, vastupidavust, loogilist mõtlemist, etteaimamisvõimet, võimet KÕIKE MÄLETADA, võimet infot vastu võtta ja edasi anda, võimet inimestega suhelda jne jne jne. Ma sõidan päevas rattaga maha kümneid kilomeetreid, ei jõua käia isegi mitte poes ega ka süüa (v.a. platsil), magan loetud napi arvu tunde ja nüüdseks ka vihastan IGASUGUSE viivituse peale, olgu selleks pausid inimeste lausetes, aeglane mõtlemine, türapeadest autojuhid või miljonid augud Tallinna tänavates, mis mu ratast (AINUS liiklusvahend, millega minu kodust tööle saab) lõhuvad ja seega omakorda mind takistavad. Viivituse jutt kehtib ka mu enda kohta, sest väsimus on pannud mind kohati liiga aeglase käigu peale ja see ajab närrrrrrvi. Miks peab inimene funktsioneerimiseks magama, tõesti. Samas, mulle kohutavalt meeldib. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei JAKSA KÕIKE. Meeldiv vaheldus jobutamisele, udutamisele, uimerdamisele, hämamisele, venimisele, jõuetusele ja SAAMATUSELE.

Esmaspäev, september 04, 2006

Aurora:

Autojuht Sasha (võtmeisik õigeaegsel jõudmisel öiselt Novgorodi-Peterburi maanteelt Moskva vaksalisse rongi peale) soovitused mõjutavad mind siiamaani.
Tema lemmikbändilt Kirpitshi ostsid 3 CD-d: Kapitalizm 00 (2000), Let`s Rock! (2004) ja Tsarskii Albom (2005).
Klubisse Purgaa me küll ei jõudnud, õigemini turvamees ei lasknud sisse -- sest seal toimus kohalike ärimeeste kinnine pidu. Ukse ees peatusid kallid autod, millest tulid välja suured kuldkettidega mehed. Ma arvasin, et selline tüpaazh on jäänud eelmisse sajandisse ja varakapitalizmi. Aga ei. Lisaks kostis vene estraadi ("Tam raznaja muzõka", oli öelnud Sasha) ja klubikülastajate hulgas andsid tooni poolpaljad neiud, kes kandsid peas jänkukõrvu.

Sasha soovitatud filmi -- "Batselui babotshku" võtsin just videolaenutusest.


Ja tulemused:

1. Kirpitshi on väga hea bänd. 12 punkti. Õigemini 2000. a. album saab 12 punkti, 2004. a. oma samuti ning 2005. a. plaat saab kõigest 8. Sest ei ole selliseid hitte nagu Vasin Rep, Kapitalizm, Druzja või kasvõi väga, väga ootamatu Lennoni Working Class Hero kaver. Kusjuures kaver on originaalilähedane. Ja Police`i kaverdasid nad ka. Every Breath You Take. Aga teiste sõnadega -- erinevalt loost Rabotshii Klas Mira (see on see Lennoni kaver). Kusjuures see mõjub pigem siiralt kui campilt. Mis on eriti tore.
2. Klubi kohta on raske midagi öelda. 0 punkti.
3. Film on kohutav.Iseenesest, filmina. Aga õnneks jätkab ideoloogiliselt seda Brati liini, st on näha, mida nad Venemaal asjadest arvavad. On positiivne Baren, kes puutub kokku loomastunud Võõrastega, seekord Hiina maffiaga. Armub Hiinlannasse, kes osutub prostituudiks. Aga armastab sellegipoolest. Ka hiinlanna. Venelast. Ja lõpuks tapetakse palju hiinlasi (kusjuures ma saan täiesti aru, et pinda käib, kui oma riigi korruptiivne politsei ei saa mingite tshurkade ja pilukate maffiatega hakkama) ja Kangelane ja Kangelanna lähevad maale elama. Sest peale korraldatud jama on nad Peterburis persona non gratad ega saa endale enam kesklinna korterit ja kaatrisõitu kanalitel lubada.
4 punkti.

Muu: Briti fotograaf, kolonialistlik värdjas, ei olnud enam mu portfoliost huvitatud, kui lõpuks temaga ühendust võtsin. Ütles lihtsalt, et leidis juba vahepeal meigikunstnikud, kellega koos töötada. Olen kulutanud vahepeal raha , ja mitte vähe, moefotode väljaprintimiseks.
Tuli uus idee, kuidas prostitutsiooni-teemalist projekti täiendada. Homme kohtun kuraatoriga.
Kirjutasin tasuta ajalehte artikli oma raamatukogust (st raamatutest, mis on mind mõjutanud) ja täna hommikul tegi fotograaf pildid. Seoses uue ideega ostsin rekvisiite fotoseeria jaoks , muuhulgas efektsed kingad tohutu allahindlusega. Kahjuks pole fotograafil veel niipea aega. Vaid alles oktoobris.
Kolimisteema jätkub.
Nädalavahetusel käisin maal. Ja kirikus. Usk (kui selline -- fakt, et inimesed tõesti usuvad millesegi ja nõiuvad seega midagi kollektiivselt esile) tundub huvitav teema olevat.