Niina:

Rindeteade filmimaailmast kunstihuvilistele. Džiiiiiisõs, kui kurnav see töö on! Kogu mu eelnev elu ja ka kõik see, mis maailmas toimub, tundub KÖKIMÖKI selle kõrval, kui tuleb üles näidata SELLISES koguses töö- ja eriti tähelepanuvõimet, kannatlikkust, tolerantsust, vastupidavust, loogilist mõtlemist, etteaimamisvõimet, võimet KÕIKE MÄLETADA, võimet infot vastu võtta ja edasi anda, võimet inimestega suhelda jne jne jne. Ma sõidan päevas rattaga maha kümneid kilomeetreid, ei jõua käia isegi mitte poes ega ka süüa (v.a. platsil), magan loetud napi arvu tunde ja nüüdseks ka vihastan IGASUGUSE viivituse peale, olgu selleks pausid inimeste lausetes, aeglane mõtlemine, türapeadest autojuhid või miljonid augud Tallinna tänavates, mis mu ratast (AINUS liiklusvahend, millega minu kodust tööle saab) lõhuvad ja seega omakorda mind takistavad. Viivituse jutt kehtib ka mu enda kohta, sest väsimus on pannud mind kohati liiga aeglase käigu peale ja see ajab närrrrrrvi. Miks peab inimene funktsioneerimiseks magama, tõesti. Samas, mulle kohutavalt meeldib. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei JAKSA KÕIKE. Meeldiv vaheldus jobutamisele, udutamisele, uimerdamisele, hämamisele, venimisele, jõuetusele ja SAAMATUSELE.