Reede, märts 30, 2007

Talvise unnapüügi jäljed

Niina:
Eilne fotode ülespanek oli ühtlasi tore nostalgialaks kui ka arusaam, et mõnede asjade jaoks lihtsalt on oma aeg. Jah, pildistavad turistid tänaval tuletasid meelde, kuidas oli elu "tuuridel". See oligi Pink Punk, nii ta töötaski. Aga püüdsime eile ennast Auroraga ette kujutada 40-aastaste tädidena sedasama tegemas. Eks ole. Minu ja Aurora viimasest ühisest Fair Dealist Ermitaaži ees on tehtud foto, kus kõik (pooled siiski meigi all) talvise unnapüügi jäljed on näos näha :) Minu meelest on tore, et Pink Punk ei saanud kunagi vanaks.

95 % image

Aurora:
Panime eile Niinaga galeriis 24 h retrospektiivi üles. Et inimesed põrandale laotatud fotode põhjal ei järeldaks, et tegu on ekspositsiooni vahetusega ja ikka julgeksid sisse astuda, kandsime ise viimast korda printsessikleite. Peab tunnistama, et need tunduvad juba võõrana, teise ajastusse, eelmisse eluperioodi kuuluvanena. Aga töötasid endistviisi. Mina käisin läbi vanalinna roosat markerit otsimas . Lootsin leida seda ühest tee peale jäänud galeriist/kunstitarvete poest. Omanik vaatas mind ja tõstis pöidla üles. "Ilus kleit!" Kutsusin ta meie mälestusööpäevale. "Kas piitsa ka saab?"
Samal ajal tegi Niina kollases printsessikleidis galerii ees suitsu ning reklaamis meie üritust soome turistidele, kes tahtsid temaga koos pilti teha ja rääkisid talle, kui ilus naine ta on. Soomlased vaatasid ka meie juba ülespandud fotosid. Jõudsin galerii ette tagasi, kui mööda tänavat lähenes pikk pruuni nahka riietatud kuju. Tauno Kangro. Kutsusin ka teda ööpäevasele üritusele koos Pink Pungiga. Ta soovis meile edu. Vastasin samaga.

Neljapäev, märts 29, 2007

Pink Punki viimased 48 tundi

Rühmitus Pink Punk teatas pärast oma ruumiinstallatsiooni tehnilist ebaõnnestumist Draakoni galeriis, et võtab seda fiaskot kui tõendit koostöö mittetoimimisest. Selle näitusega lõpetab Pink Punk oma tegutsemise.
Aga näituse Pink Punk Is Dead! kahel viimasel päeval (sel reedel ja laupäeval) lisandub Draakoni galerii staatilisele ruuminstallatsioonile ka rühmituse Pink Punk retrospektiiv. Eksponeerimisele tuleb hulgaliselt dokumentantatsioonifotosid aktsioonidest mitmel pool maailmas. Osasid materjale näidatakse Eestis esmakordselt.
Näituse lahtioleku ning rühmitusena koospüsimise 24 viimast tundi veedab Pink Punk galeriis, reedel kl 18-st laupäeval kl 18-ni. See tähendab, et galerii on külastajatele avatud ööpäev läbi. Viimase 24 h jooksul tuleb näitamisele ka videoprogramm performance'ite dokumentatsioonidest. Nagu oma esimese projektiga "Kuum Kunstiliin" 2003. aasta aprillis on Pink Punk laiema publiku teenistuses, valmis vastama küsimustele, avama tagamaid, selgitama, diskuteerima.
Kõik huvilised on oodatud!

Teisipäev, märts 27, 2007

A cappella

Niina:
Surnud jalgpalluri mälestusnäitus on igati adekvaatne kommentaar nii kirjutaja poolt kui ka illustreerimaks Pink Pungi laialiminekut. Sest kui näitus, mida eos poleks pidanud miski näiteks jalgpalliga seostama (või petanque'iga või ükskõik mille muuga, mis meie algsest plaanist erines), sellise seose siiski tekitab, on asja nimeks läbikukkumine. Ja need loendamatud esmareaktsioonid kõrvalseisjatelt, mis hüüatavad mida vittu või et vara või et allaandmine, on esmapilgul samuti adekvaatsed, kuid mina ei saa neid tõsiselt võtta, kuna reageerijatel puudub taustainfo. Kui keegi ennast ära tapab, on täiesti instinktiivne hüüatada, et vara ja allaandmine ja mida vittu. Ja kui keegi oma enesetapukavatsusest kellelegi räägib, püütakse loomulikult teda ümber veenda. Aga põhjus rühmituse lõppemiseks ei ole ootamatu ebaedu. Või ootamatult allakukkunud lennuk. Või viimasel hetkel ilmnenud tehniline jama. Ei. See installatsioon ei olnud midagi ületamatut. Tegelikult. Eeldusel, et sellele pühendatakse piisavalt aega ja ressursse. Ja nähakse vaeva. Välja kukkus aga nagu alati - keegi meist ei investeerinud sellesse näitusesse piisavalt. Alati oli midagi tähtsamat. Või lihtsalt paralleelset. Ja nii on see rühmitus toiminud tegelikult pikka aega. Lihtsalt mõned projektid on võimalik sellisel meetodil ära teha. Seda ei olnud. Ja eelneva nimeks on: koostöö ei toimi.
Mis puutub aga soovitustesse a la tehke mingigi näitus, te oleksite pidanud tagaruumist väljuma ja ütlema, et nii te tahtsitegi, närige ennast sellest läbi, ärge andke alla, tehke midagigi, siis sorrilempsid, aga selline jutt ajab mul isiklikult südame pahaks. Kas te ise teete niimoodi kunsti? Teeks midagigi, et oleks midagigi näidata, sest see tähendab ellujäämist. Valetaks, et see saamatu sitt, mille ma galeriisse välja panin, ongi kunst ja minu kavatsus? Nalja teete või? Ma kaldun arvama, et keegi ei kipu oma isikliku näituse või teose puhul nii käituma. Mis püha lehm siis rühmitus on? Kui tähtis on tulemus (ehk kunst, mitte autorid, nagu meile öeldi), siis ongi ainuvõimalik tulemust kahjustav kooslus kaotada ja leida kas kooslus või meetod või missugune iganes alternatiiv, mis tulemuse eesmärki teeniks. Lihtne. Mis mõtet on midagi säilitada ainult sellepärast, et kõik on nii harjunud. Nagu lõpetataks seriaal ja vaatajad on pahased, sest neil ei ole nüüd igal tööpäeval pool tundi midagi teha?
Ja ka mul on kurb, et ma pidin olema raudnael ja mitte tagasi kohkuma, kui Aurorale ülalmainitud juttu aeti. Ja ka mul on kauneid mälestusi õnnestunud projektidest. Ja ka mul on kahju rühmituse nimest ja ühiselt veedetud aastatest. No ja siis? See kõik on täpselt sama alles kui ennegi. Või siis sama läinud kui ennegi. Ei maksa lasta ennast segadusse ajada pidevast ebakindlusest karjääri osas või teiste, asjassepuutumatute kommentaaridest. Inimesed teevad keskpäraseid asju just sellepärast, et kuulavad arvamusi. Sellepärast, et hoiavad igaks juhuks mugavalt alles mingit kooslust, mis neid näiteks looma stimuleeriks. Ja sellepärast, et nad ei tunnista kunagi endale ebaõnnestumisi. Kõigil on hirm kaotada, silmapiirilt kaduda, käest anda. Aga päris asju ei saa kaotada ega käest anda, muidäx. Mida siis tõmmelda? Mille pärast tegelikult?
Reaktsioonid kõlavad, nagu me keegi enam kunagi kunsti ei teeks. Veider. Kunstirühmitus siiski ei ole päriselt bänd, kus pärast laialiminekut trummar või kitarrist soolokarjääri üritab ja seega üsna tõenäoliselt läbi kukub, kuna ta on meeskonnatööks loodud. Kunstirühmitused lähevad, teate, selle nahka, et igaüks on solist. Ja mõtleb stiilis mina ja mu rühmitus. Ja koostööd kui sellist tihtipeale ei ole, kuna meeskonna koosseis ei ole adekvaatne (see muidugi ei ole reegel, sest on ka toimivaid kooslusi või teatud aega toimivaid kooslusi nagu Pink Punk). Pigem võiks siinkohal tõmmata paralleeli a cappella ansambliga, kus mõnedel tihtipeale tuleb ainult oudoudioudou laulda - aga pärast laialiminekut, üllatus, oskavad nad kõik siiski endiselt laulda! Ja vata on nende igaühe enda asi, mida ta laulmisoskusega teeb, kas läheb järgmisse (halba, heasse, keskpärasesse) bändi, teeb soolot või hakkab lauluõpetajaks. Ja NB - kui neil, vaadake, harmooniat ei ole ja laul kokku ei kõla, siis kaotab a cappella ansambel mõtte. Isegi, kui kõik oskavad laulda. Värk on koostöös.

Esmaspäev, märts 26, 2007

Kas see on surnud jalgpalluri mälestusnäitus?

Aurora:

Kuna see küsimus mul ikkagi natuke kripeldab hinges -- sealtsamast kaastunderaamatust, siis tuli mul teel Haapsalusse, reede õhtul, üks mõte. Mis, ma loodan, selgitab meie otsust ja on üldse vajalik.
Kui olen Niina kätte saanud, siis loodetavasti pikemalt.

Reede, märts 23, 2007

Sweet Nothing

Aurora:

Lugesin täna Draakoni galeriis olevat Pink Punki kaastunderaamatut. Mis on eksponeeritud koos liikumatute põranda-kamuflaazh-mustriga kerade, nelja hauaküünla ning mingisuguse kohaliku trubaduuri rahvalauluga noorelt suremisest. Teen järelduse, et levinuim reaktsioon on siiski selline, mille keegi päris paljudest kirjutajatest võttis kokku : " Mida vittu!". Heidetakse ette, et nii kergelt alla andsime. Kolleeg pakkus rahalist laenu (mitte nii väike summa). Et tehku me ikkagi mingisugune näitus. Kasvõi retrospektiiv. Lisades küll juurde, et viimane näitaks ikkagi enda poolt
juba tekkinud distantsi tehtu suhtes.
Keegi kirjutas, et harakiri ei päästa, järgmises elus tuleb tegemata ülesanded lõpetada. Muidugi võib olla ka nii, et mulle anti nüüd võimalus üks kunstirühmitus ausalt ära killida. Mitte nagu see eelmise kooslusega oli. Asi sumbus vaikselt, tõsi küll, pidevate omavaheliste tülide saatel, asju jäi pidevalt selgeks rääkimata ja lõpuks me enam ei suhelnudki teineteisega (ka viimase koos tehtud perfokaga seoses) ja tagantjärele on raske öelda, millal see suri. Reanimatsiooni hiigelkoosseisus, kus iga valgustaja oli rühmituse liikmeks võetud, ei võta ma tõsiselt.
Etteheited etteheideteks , kõik nad on tõsi -- mida saakski öelda, kui insenertehnilises mõtlemises on tehtud nii jäme viga -- tuleb välja, et need kerad poleks saanudki , vähemalt kasutatud ressursside puhul, pidevalt liikuda. Sain ka teada, et asja tööle panemiseks kuluks 60 000 krooni. Aga mis mulle selle lahenduse -- enda ebaõnnestumise avalik tunnistamine ja rühmituse spontaanne lõpetamine -- juures tõsiselt meeldib. See, et mängu on toodud päris asjad. Elu sekkub kunsti ja kunst läheb eluks üle. Sest väga kahju on ja me toome päris suure ohvri. Nimi, kaubamärk, teatud teemad, teatud inimkooslus. Need on nüüd tabuteemad. Meie jaoks.
Aga mulle meeldib rääkida (mida me näiteks eile raadios tegime) ebaõnnestumisest ja läbikukkumisest kunstiteemadena (ja mitte ainult) ajal ja ühiskonnas, kus valitseb vaieldamatu edukultus ning igaüks valib ebaedu korral taktika, mida meilegi soovitati: tehke nägu, et nii pidigi olema. Ministrid keelduvad samal põhjusel (asja laiemalt võttes) tagasi astumast ja kõik üritavad teha nägu, et neil läheb nii hästi, nii hästi.
Ja mulle tundub mitte päris juhusena ka see, millest hiljuti mõtlesin ja siis Triinuga öö otsa rääkisime. Maalikateeder. Mis asi see sel ajal TEGELIKULT oli. Ideaalid, õpetamismeetodid ja õppejõudude ellusuhtumine, mida nad jõudumööda tudengitele edasi anda püüdsid olid pärit maksimum aastast 1989. Ajast, kus maalijad olid mentaalne eliit, kes viisid kaks korda aastas oma uue pildi Kunstihoone zhüriii ette. Selgitused olid liigsed, maalides andsid nad oma parima. Üheksakümendatel olid need samad inimesed mentaalselt vaesunud aristokraadid, kes säilitasid oma etiketi ka siis, kui pangaarved olid tühjad ja otsast tuli soojasaamiseks antiikmööblit põletada.
Ja respektist selle vastu loen ma praegu Põldroosi mälestusi . Kuigi ta maalid ei meeldi mulle ikkagi. Käisin uuesti Kunstihoone näitusel ja vaatasin vanema põlvkonna maali päris põhjalikult. Seal oli kummaline, kurb ja õõvastav meeleolu. Vaatad nende vanakeste töid, aastakümneid samasugused, taustaks jauramine : "Elu, armastan sind!". Elamise kunst. Tõepoolest. Üks neist maalijatest teenib elatist Kalevis martsipani maalides ja koristajaks käies. Iial ei ütle, kes. Ometi võtab ta ikka neist näitustest osa, andes omal moel parima. Sest ta peab seda tegema. Kuigi mingis mõttes tal sest kasu ei ole. Mida näitab koristajakoht. Aga kuidagi ilus on, et ta ikkagi seda teeb. Jätkab näitustest osavõtmist. Ja meile soovitati kaastunderaamatus joogatundi menemist või esivanemate hiiepaiga külastamist. Ka see soovitaja andis oma parima.
Ja kõige armsam oli meie eelmistes postitustes tähelepanu saanud P, kes kirjutas pikalt ja liigutavalt, kuidas ta meie rühmitust armastas, muidugi peamiselt naisi, aga ta armastabki rohkem naisi. Ja kui meil mure oli, oleksime pidanud tema poole pöörduma. Võib-olla tõesti.
Ning maaliga seoses tuli ootamatu, aga igati tore ja austav pakkumine. Mille võtsin vastu. Eriti tänu eelpoolmainitud järeldusteni jõudmist, mis seda kunstiliiki puudutavad....
Sweet nothing.

Teisipäev, märts 20, 2007

Pink Punk Is Dead!

Nekroloog

Esmaspäeval, 19.03.2007 kell 17.00 avati Draakoni galeriis rühmituse Pink Punk näitus „Pink Punk is not dead!”. Näitus pidi koosnema neljast galerii põranda mustrit jäljendava kamuflaažiga kerast, mis pidid ruumis kaootiliselt liikuma, põrkudes nii seinte kui üksteisega. Kerad pidid sümboliseerima nelja rühmituse Pink Punk liiget, rühmituse sisemist liikumist, põrkumisi ning galeriiruumiga moodustuvat tervikut.

Avamisel aga seisid nii rühmitus ise kui kohaletulnud publik fakti ees, et hoolimata kõigist pingutustest kerad liikuma ei hakka. Näitus „Pink Punk is not dead!” ei hakka tööle. Ka avamisele järgnenud pingutused kerasid liikuma saada olid tulutud.

Pink Punk seisis oma sümboolsete liikumatute kehade ees ja kuulas publiku ettepanekuid (öelge, et nii te tahtsitegi; keradega saab edukalt petanque’i mängida jne). Pink Punk eelistab aga valetamisele ja sellele, et publik nendega petanque’i mängib, ise liikumist. Ja kui seda ei toimu, tunnistab Pink Punk, et ta on surnud. Pink Punk võtab kollektiivse vastutuse näituse ebaõnnestumise ees.

Näituse „Pink Punk is not dead!” pressitekstis on lause „Kunstirühmituse dünaamiline loomus on kokku võetud käesoleva näituse lakoonilisse ruumiinstallatsiooni”. Dünaamiline loomus võib teatud etapil tähendada ka lõppemist. Kui puudub võimalus ühiskonnas auga edasi elada, tehakse harakiri. Pink Punk ei hakka kedagi petma ja tõmbab näituse pealkirjas maha sõna „not”.

Käesoleva näitusega lõpetab Pink Punk oma tegutsemise.

PINK PUNK IS DEAD!

Endise rühmituse Pink Punk viimased liikmed:
Kristin Kalamees
Sandra Jõgeva
Aino Ingrid Sepp
Kaarel Sammet

20.03.2007

Näitust toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit
Näitus jääb avatuks kuni 31. märtsini 2007

Laupäev, märts 17, 2007

50%/60% chance

Aurora:

Mulle tundub, et need ülevaatenäitused on sotsiaalprojekt. Kui mitte sotsiaalabiprojekt. Kusagilt ilmuvad välja inimesed, kes on kunagi EKA lõpetanud või seal ettevalmistuskursustel käinud või modellina töötanud, vaatavad, et näe, Pääsukesel on jälle mitu suurt maali väljas, joovad end tasuta veinist purju ja norivad pärast juhuslike inimestega tüli. Vanema põlvkonna graafikud ja maalijad saavad korra aastas oma töid esindusnäitusepaigas eksponeerida, näha oma sõpru ja tunda, et nad on veel elus ning tegusad.
Niina läks ära, aga mina pidin veel Kaarlit ootama. Kunstihoone tädid tahtsid koju ja oma poodi kinni panna ja üritasid jauravale P-le meelitustega läheneda: "Me hakkame siin lõpetama, te olete küll päevitunud ja kena mees..." Sama tädi pilgutas minu poole silma : " Neid mehi peab ju kiitma."
Edasi ootasin Kaarlit Kukus, kus minu ja vanema põlvkonna fotograafi JK lauda tuli taas P. Kuulsin väga mitu korda, et peaksin hoopis temaga koostööd tegema, see on, endaga võrdsega, see on : tema kõrge IQ. Geneetiline ilu muidugi ka. Ja mingi hetk siirdus P järgmisse faasi: " Te kõik arvate, et ma olen mittekeegi, sest mul pole EKA pabereid. Te arvate, et ma olen luuser, sest ma olen Peda lõpetanud."
Keegi hallipäine mees käis lauast lauda ühe lausega: "Võrokesed, tulge kokku!"

61%

Niina:
Selline protsent on renderdatud Aurora videost. Viimane katse ebaõnnestus, nüüd ootan, et arvuti oma mälust parima välja pigistaks. 93%... 96%... 98%... 100!
Jehuu. Valmis.
Kohtusime Auroraga eilsel Kunstnike Liidu aastanäituse avamisel. Fotodega plaatide üleandmise ja muu tööjutu vahele asutas ennast "P", vaimsetel teemadel värvilist maali viljelev pidevalt purjakil kunstnik. Tegi ettepaneku koostööd teha, sest Aurora "hipid" polevat nii professionaalsed kui tema. Rääkis, et ma olen ilus ja et Pink Punki parim perfokas oli tema meelest see, kui mõni aasta tagasi toimunud loomeliitude peol ta mind Carmen Kassiks pidas. Natukese aja pärast ütles: "Aga sa ei ole Carmen Kass. Minu jaoks oled sa liiga ilus. Tõmba vähe tagasi, kas tead." (31% on DVDst kirjutatud) Hetke pärast asus ta sel teemal pikemalt vestlema. "Ma olen alati tahtnud endale kedagi Carmen Kassi sugust". Kui Aurora talle tema enda päevitunud, kuid kergelt paistes näo kadunud ilu meelde tuletas, ütles "P", et jah, ta oli kunagi väga ilus. Et ta on geneetiliselt ilus. Aurora küsis, kas ma mäletan seda aega, nii 10 aastat tagasi. Pean tunnistama, et siis ma "P-d" veel ei tundnud. Eks ole. Avamisel pakkus silmailu ka poeet-ajakirjanik, kes oli Woodstockis skinheadidega tüli norinud ja tumelilla paistes silma saanud. Mida ta osavalt tukaga varjas. (41%...) Hiljem püüdsin vaadata endise rühmitusekaaslase videot Miss Estonia teemadel, aga projektsiooni varjas pidevalt seesama päevitunud, kuid kergelt paistes nägu, mis enam ei rääkinud Carmen Kassist, vaid lihtsalt lasi ripiidi peal, kui ilus ma olen. Otsustasin lahkuda ja tulla Aurora videot monteerima.
(99%... 100%. Raisk, heli katkeb, huvitav, kas arvuti ei jaksa seda plaadilt mängida või ongi täiega kõik halvasti) Mõtlesin, et ilu ja andekusega on ühtemoodi - inimesed, kes seda ei ole, panevad inimesed, kes seda on, ilgelt sitta olukorda. Kui mulle igal jumala üritusel tuleb keegi sellist juttu rääkima, siis on mul kaks võimalust. 1) Ennast kaitsta ja lalisejad (sest reeglina purjus) üle türa saata. 2) Olla sõbralik ja tore inimene, riskida nii sellega, et jutt ei piirdu verbaalse lähenemisega kui sellega, et kõige tulemusel peetakse mind litsiks. (Jess! Arvuti ei jaksanud lihtsalt plaati mängida) Andekusest ma praegusel hetkel ei räägi.
Aga jah. (Jumala tore video on :) Peaks magama tunnikese või paar, et siis esmaspäevaseks näituse ülespanekuks valmistuda.

Neljapäev, märts 15, 2007

Pink Punk Draakoni galeriis

Niina:
Esmaspäeval aga on kõik lugupeetud huvilised oodatud kell 17.00 Tallinnasse Draakoni galeriisse rühmituse Pink Punk näituse avamisele.

Kolmapäev, märts 14, 2007

"Elamise kunst" Kunstihoones

Aurora:

Kõik lugupeetud lugejad ja kaasaelajad on oodatud sel reedel kl 17 Kunstihoonesse, kus toimub Kunstnike Liidu aastanäituse "Elamise kunst" avamine. Nii palju, kui oma installatsiooni sinna viies nägin, on ohtralt väljas vanema põlvkonna maali ja graafikat. Põldroosi, Ootsingu, Neidre, Tihemetsa (?), Pääsukese, Subbi, Nageli (ma mõtlen seeniori, kelle maalid meeldivad mulle isiklikult väga), Pallo-Vaigu, Roosvaltide austajad, see näitus on teile!
Ja kui kunstikaugematel, aga vanasse heasse maalikunsti ja graafikasse kiindunutel on küsimus, miks nimetatute ja veel paljude teiste loomingut nii harva näha saab, võin vastata ka sellele. Sest mu oma ema on vanema põlvkonna staar-maalija. Asi on järgmine: enamus näitusi on tänapäeval kuraatori-näitused. See tähendab, et viimane ise valib oma näitusele esinejad ja kutsub neid isiklikult. Mõnikord on ka poolavalik konkurss, aga siis otsustatakse tavaliselt kirjalike projekti ja lisamaterjali põhjal. Selline lähenemine on aga rõhuvale osale vanadest kunstnikest võõras. Isegi alandav. Nemad on aastakümneid harjunud viima oma töid Kunstihoonesse zhürii ette ja mitte projekte kirjutama. Kunstnike Liidu aastanäitusel, vähemalt sellel, ongi selline süsteem. Kunstihoone oli tööde vastuvõtu päeval maale ja raamitud graafikat täis ning zhürii koos kujundajaga otsustas, mis näitusele läheb. Kuigi näiteks minu ema ei osa ei võtnud, kuna oli vaja juba varem osavõtusoovist koos mingisuguse projektikirjeldusega teada anda. Ja see oli talle liig.
Nii. See oli päeva rahvahariduslik heategu. Ma loodan, et see oli just see asi, mida mõni lugejatest on alati teada saada tahtnud. Murdnud pead, miks Kunstihoones on nii harva Subbi akte ja Pääsukese poisse muusikariistadega....

Teisipäev, märts 13, 2007

Kadalipp

Aurora:
Natuke fotosid. Nende autor: Jaan Klõsheiko Aeg / koht: Tallinna Kunstihoone / 2. veebruar 2007


Reede, märts 09, 2007

KARMA COMA (pornograafiline sisu!)

Aurora:
Pärast Ekspressi artiklit kirjutas mulle mõnda aega ZW. Tuletan meelde -- võltsinitsiaalid tulevad käiku, kui on vaja asjaosaliste identiteeti kaitsta, eks ole. Tegu on suht tuntud inimese, usutegelase ja mitme lapse isaga. Tore kirjavahetus oli, aga päädis see tema poolt mulle saadetud lühijutuga. Mille ma prügikasti tõstsin oma meilboksis. Paraku eile leidsin selle sealt. Ja lugesin läbi.
Kaks retoorilist küsimust:
1. Miks arvatakse, et moraal ja religioossus on seotud???
2. Ja kust tuleb teile pähe, armsad kaaskodanikud, et ma olen seksuaalselt vabameelne?????

Siin see on.

XXX fail

Oo kõigekütkestavaim leedi S

Te võite end pidada õnnelikuimaks naiste seast, kes iial maa peal elanud, sest teile on osaks langenud hoida oma kütkestuses kõige vapramaid Keskmaa ryytleid
Andke oo, sydamete käskija, oma ustavale ordule ülesandeks jutustada teie auks ja lõbuks üks pikantne ja erootiline lugu, mida ta teab, on kuulnud või on talle ja temaga juhtunud…
Äratage taas üles dekameroni ajad ja kuulutage pikantsete aegade renessansi,
Üks öö volbest hingusest sündinud mäng,
natuke “kunstiterroritslik aga ausas armastuses ja riivatuses” kui lubate….

OO madam te andke ainult täita
ülesanne mis teil tundub hea
ei miskit siis me kõrgemale sea
vaid seda kuis te hinge läita

Ja andke oma hinnang, mis meeldis, mis Teid erutas ja mis oli muidu hea ja mis ei kõlvanud kusagile ja mis tuleks ära keelata ja mille jutustaja heita kõige sügavamasse pimedusse, kus on hulumine ja hammaste kiristamine…
Ja andestage oma rüütlile selline jultumus

Esimene lugu, mille alustab aupaklikult kummardaes ja kergemat karistust paludes rüütel Lancelot:

Päev lossis
Päev algab, kui krahv helistab kella ja suurde baldahiinvoodiga sisenevad kaks helesinistes siidtuunikais ja punastes ülespoole ninadega türgi tuhvlites noort orja – noormees ja neiu.
Nad toovad leedi S-le ja krahvile suuloputusvahendid ja hommikueine. Krahv suudleb leedi S-i põsele, siis kõrva taha, kõrvanibu, sosistab „mu arm, täna tuleb kauni späev, ma armastan Sind” ja nad alustavad einega voodis.
Leedi S- annab oma esimese banaanitüki suust suhu krahvile, See vastab lonksu šampanjaga, sellele järgneb apelsinitükk jne.
Samal ajal heidavad orjad voodile nende jalge ette kõhuli ja asuvad limpsima
Noor ori leedi S-i pärlikarpi ja orjatar krahvi fallost.
Leedi ja krahv lõpetavad söömise jagades veel mõned suutäied ja jäädes lõpuks pikalt suudlema kordamööda keeli vahetades.
Siis tõstab leedi S tõstab oma palja jala orja tagumikule, pühib oma käed selle juustesse ja süütab sigareti pikka varrega pitsis.
Krahv lükkab jalgadega oma orjatari maha ja see tuleb uuesti voodi juurde ja põlvitab hoides suurt portselankaussi rinde all.
Leedi S kustutab sigareti orja juustesse ja käseb sel omale toakingad jalga panna. Kui poiss sellega hakkama saab, lükkab leedi S ta kingatallaga põrandale ja asetab oma jalad orja kõhule ja rindadele.
Teise käega võtab ta krahvi fallose ja juhib selle kuldse joa kausiga orjatari näkku, kust kuldsed vood mööda orjatari kaunist nägu ja rinda alla voolavad.
Laseb siis orjal krahvi fallose puhtaks lakkuda ja krahvi fallos, mis on verest juba pundunud läheneb aeglaselt leedi-S-i pärlikojale. Krahv teeb fallosega mõned aeglased ringid ja see libiseb sujuvalt leedi-S-i pärlikotta.
Nad langevad taas voodile. Krahv tõstab leedi jalad suudeldes neid lahtiste toakingade vahel. Siis suudleb ta leedi rindu, võttes rinnanibud kordamööda suhu ja tundes kuis need aeglaselt kõvenevad.
Nüüd on ta täiesti leedi sees tehes pikki ja aeglasi liigutusi ja suudeldes leedi kaela, kukalt, kõrvu, silmi ja suud. Tempo hakkab kiirenema. Leedi S ütleb: „Kõvemini!” Krahv ründab fallose kui odaga ja siis nad purskuvad mõlemad ja jäävad mõneks hetkeks nii lamama kuni krahvi fallos iseenesest välja libiseb.
Leedi S laseb orjal ära lakkuda oma ja krahvi neste ja krahv pühib oma fallose orjatari juustesse lastes sel pärast keelega üle käia. Siis sirutab krahv oma jalad orjatari rindadele ja lase sel jalamassaaži teha.
Siis tõuseb leedi S astudes põrandal selili lebavale orjale peale, kükitab ja laseb oma kuldse joa selle suhu. „Joo, koer, „ ütleb ta ja lõpuks sülitab noorukile suhu lüües seejärel teda korra ja teise toakingaga ning öeldes „Kasi end puhtaks, räpane siga” ja läheb suure ja avara vannitoa poole, kus juba ootab…
Kes ja mis?
kuis see lugu võiks edasi minna – ehk leedi S vestab edasi...

Teisipäev, märts 06, 2007

Hours are like diamonds

Aurora:

Mis mulle ajakirjandusele kaastööde tegemise juures meeldib? Boonused. ajakirja toimetaja saab kreemitestereid ja suvaliste filmide esilinastustele, mina kohtusin täna Preestriga ja sain tema jutu illusteerimiseks pildidraama seansi. Omamoodi skeemi kaudu analüüsimine.
Lisaks on kõikvõimalike veidruste või enamuse jaoks kohatute asjade jaoks alibi. Ma teen lugu. Sellepärast ma käisin Kommuunis, mida paljud peavad Sektiks ja osalesin Riitustes. Ma teen portreelugusid inimestest, kes on sellega rohkem või vähem seotud ja ma pean olema mõjuvõimsate nähtustega kursis, eks ole. Ma ei lähe niisama mingit friikshõud vaatama. Milleks ma Kommuuni loomulikult ei peagi.Tsiteerides mu isa: igasugune idealism ja lõpuniminek on austusväärne. Olen nõus.
Ja siis käisin ma vaatamas uut Eesti edukat filmi. Tundsin ära ühes tegelases, Vanemuise lavastajas või siis peanäitejuhis (seda ei seletatud lahti, sest kõik armastavad teatrirahvast nii väga ja teavad sealseid positsioone niigi) ära autojuhi, kes mu sügisel peale võttis, kui ma bussist maha jäin ja Marise sünnipäevale Tartusse tahtsin jõuda. See tüüp jäi mingi aeg tagasi kokaiiniga vahele. Mäletan, et rääkisime muu hulgas pidudest, New Yorgist ja droogidest ja mina rääkisin, kui mõttetu on kokaiin minu arust. Mul polnud õrna aimugi , kes tema on, pidasin mingiks yuppieks.

Esmaspäev, märts 05, 2007

Never trust an addict

Aurora:

Lühidalt.
Reedel leian raamatukogust vajaliku ajaloolise dokumendi ja viin asja nii kaugele, et üks teatud tütarlaps läheb AA-sse. Kaasas parim sõbranna ja mina. Viimaseid ei võta AA-lased tõsiselt (Veronika ütleb küll krestomaatilise lause: Mina olen V, ma olen alkohoolik. Mina väldin seda, et mitte ära sõnuda või nii. Alkohoolikud on sümpaatsed, välja arvatud Tuntud Näitleja, kes ilmselgelt tahab olla staar-alkohoolik ja võita publiku, eriti meie (kolmekesi ainsad naised) südamed. Ja näeb et meie pingereas on tema viimane. Eriti armas on Venelane. Meiega flirditakse, Noor Alkohoolik vihjab, et on naise ja perekonna juba maha joonud ja räägib, kui tore see on -- tuled reede õhtul rühma ja kolm ilusat naist on ees. Näitleja on vaenulik. "Ega siia pole mõtet tagasi tulla, kui ei taha joomist maha jätta!" on ta viimased sõnad, kui lahkume. "See on küll negatiivne programmeerimine!", heidan tagasi. Edasi lähme gay-baari, kus Veronika peab nagu Anu Saagimi hale koopia oma laamendamist tasuta tööjõuga tasuma.
Laupäeval kohtun Guruga ja tema jüngritega. Näen alternatiivset elustiili ja maailmavaadet ja seda, mida rõhuv enamus nimetaks sektiks. Osalen kahel riitusel. Hinduistlikul riitusel.
Pühapäeval liituvad ka Irma ja Ips koos lapsega. Jõuan koju koos nendega ja magan enamuse päevast. Sest Kommuunis olen Vana Tuttavaga Maalikateedrist kella kolmeni juttu ajanud ning siis kell kuus üles tõusnud.
Esmaspäeval, st täna koristan enamuse päevast ja siis on Ville avamine. Kes osutub kommertslikus mõttes edukaks maalijaks. Kui mitmel näitusel pannakse juba avamisel kuus maali kinni?
Päeva lõpus saan teada häirivaid asju.

Pühapäev, märts 04, 2007

Ilf ja Petrov

Niina:

Ootamatult osutusin kaasstsenaristiks täispikale mängufilmile ja viimased päevad olen kuklasistuva tähtaja tõttu peaaegu 24h kirjutades veetnud. Tõestust on leidnud järgmised faktid:
1. Täispika stsenaarium on täiesti tehtav nähtus.
2. Täispika stsenaarium on täiesti tehtav nähtus ka lühikese ajaga.
3. Täispika stsenaariumit on täiesti võimalik kirjutada kahekesi.
4. Täispika stsenaariumit on sitaks hea kirjutada. See ei ole siin mingi anekdootlik lühifilm, kus millegi jaoks aega ei ole, see on poolteist tundi inimeste elust.
5. Lootust on, et meie kodumaa teeb varsti koostööprojektina ühe jumala toreda filmi.
Valima täna ilmselt ei jõua, aga rühmituse näituse jaoks galeriid pildistama peaks homme juba jõudma küll...