Sweet Nothing

Aurora:

Lugesin täna Draakoni galeriis olevat Pink Punki kaastunderaamatut. Mis on eksponeeritud koos liikumatute põranda-kamuflaazh-mustriga kerade, nelja hauaküünla ning mingisuguse kohaliku trubaduuri rahvalauluga noorelt suremisest. Teen järelduse, et levinuim reaktsioon on siiski selline, mille keegi päris paljudest kirjutajatest võttis kokku : " Mida vittu!". Heidetakse ette, et nii kergelt alla andsime. Kolleeg pakkus rahalist laenu (mitte nii väike summa). Et tehku me ikkagi mingisugune näitus. Kasvõi retrospektiiv. Lisades küll juurde, et viimane näitaks ikkagi enda poolt
juba tekkinud distantsi tehtu suhtes.
Keegi kirjutas, et harakiri ei päästa, järgmises elus tuleb tegemata ülesanded lõpetada. Muidugi võib olla ka nii, et mulle anti nüüd võimalus üks kunstirühmitus ausalt ära killida. Mitte nagu see eelmise kooslusega oli. Asi sumbus vaikselt, tõsi küll, pidevate omavaheliste tülide saatel, asju jäi pidevalt selgeks rääkimata ja lõpuks me enam ei suhelnudki teineteisega (ka viimase koos tehtud perfokaga seoses) ja tagantjärele on raske öelda, millal see suri. Reanimatsiooni hiigelkoosseisus, kus iga valgustaja oli rühmituse liikmeks võetud, ei võta ma tõsiselt.
Etteheited etteheideteks , kõik nad on tõsi -- mida saakski öelda, kui insenertehnilises mõtlemises on tehtud nii jäme viga -- tuleb välja, et need kerad poleks saanudki , vähemalt kasutatud ressursside puhul, pidevalt liikuda. Sain ka teada, et asja tööle panemiseks kuluks 60 000 krooni. Aga mis mulle selle lahenduse -- enda ebaõnnestumise avalik tunnistamine ja rühmituse spontaanne lõpetamine -- juures tõsiselt meeldib. See, et mängu on toodud päris asjad. Elu sekkub kunsti ja kunst läheb eluks üle. Sest väga kahju on ja me toome päris suure ohvri. Nimi, kaubamärk, teatud teemad, teatud inimkooslus. Need on nüüd tabuteemad. Meie jaoks.
Aga mulle meeldib rääkida (mida me näiteks eile raadios tegime) ebaõnnestumisest ja läbikukkumisest kunstiteemadena (ja mitte ainult) ajal ja ühiskonnas, kus valitseb vaieldamatu edukultus ning igaüks valib ebaedu korral taktika, mida meilegi soovitati: tehke nägu, et nii pidigi olema. Ministrid keelduvad samal põhjusel (asja laiemalt võttes) tagasi astumast ja kõik üritavad teha nägu, et neil läheb nii hästi, nii hästi.
Ja mulle tundub mitte päris juhusena ka see, millest hiljuti mõtlesin ja siis Triinuga öö otsa rääkisime. Maalikateeder. Mis asi see sel ajal TEGELIKULT oli. Ideaalid, õpetamismeetodid ja õppejõudude ellusuhtumine, mida nad jõudumööda tudengitele edasi anda püüdsid olid pärit maksimum aastast 1989. Ajast, kus maalijad olid mentaalne eliit, kes viisid kaks korda aastas oma uue pildi Kunstihoone zhüriii ette. Selgitused olid liigsed, maalides andsid nad oma parima. Üheksakümendatel olid need samad inimesed mentaalselt vaesunud aristokraadid, kes säilitasid oma etiketi ka siis, kui pangaarved olid tühjad ja otsast tuli soojasaamiseks antiikmööblit põletada.
Ja respektist selle vastu loen ma praegu Põldroosi mälestusi . Kuigi ta maalid ei meeldi mulle ikkagi. Käisin uuesti Kunstihoone näitusel ja vaatasin vanema põlvkonna maali päris põhjalikult. Seal oli kummaline, kurb ja õõvastav meeleolu. Vaatad nende vanakeste töid, aastakümneid samasugused, taustaks jauramine : "Elu, armastan sind!". Elamise kunst. Tõepoolest. Üks neist maalijatest teenib elatist Kalevis martsipani maalides ja koristajaks käies. Iial ei ütle, kes. Ometi võtab ta ikka neist näitustest osa, andes omal moel parima. Sest ta peab seda tegema. Kuigi mingis mõttes tal sest kasu ei ole. Mida näitab koristajakoht. Aga kuidagi ilus on, et ta ikkagi seda teeb. Jätkab näitustest osavõtmist. Ja meile soovitati kaastunderaamatus joogatundi menemist või esivanemate hiiepaiga külastamist. Ka see soovitaja andis oma parima.
Ja kõige armsam oli meie eelmistes postitustes tähelepanu saanud P, kes kirjutas pikalt ja liigutavalt, kuidas ta meie rühmitust armastas, muidugi peamiselt naisi, aga ta armastabki rohkem naisi. Ja kui meil mure oli, oleksime pidanud tema poole pöörduma. Võib-olla tõesti.
Ning maaliga seoses tuli ootamatu, aga igati tore ja austav pakkumine. Mille võtsin vastu. Eriti tänu eelpoolmainitud järeldusteni jõudmist, mis seda kunstiliiki puudutavad....
Sweet nothing.