A cappella

Niina:
Surnud jalgpalluri mälestusnäitus on igati adekvaatne kommentaar nii kirjutaja poolt kui ka illustreerimaks Pink Pungi laialiminekut. Sest kui näitus, mida eos poleks pidanud miski näiteks jalgpalliga seostama (või petanque'iga või ükskõik mille muuga, mis meie algsest plaanist erines), sellise seose siiski tekitab, on asja nimeks läbikukkumine. Ja need loendamatud esmareaktsioonid kõrvalseisjatelt, mis hüüatavad mida vittu või et vara või et allaandmine, on esmapilgul samuti adekvaatsed, kuid mina ei saa neid tõsiselt võtta, kuna reageerijatel puudub taustainfo. Kui keegi ennast ära tapab, on täiesti instinktiivne hüüatada, et vara ja allaandmine ja mida vittu. Ja kui keegi oma enesetapukavatsusest kellelegi räägib, püütakse loomulikult teda ümber veenda. Aga põhjus rühmituse lõppemiseks ei ole ootamatu ebaedu. Või ootamatult allakukkunud lennuk. Või viimasel hetkel ilmnenud tehniline jama. Ei. See installatsioon ei olnud midagi ületamatut. Tegelikult. Eeldusel, et sellele pühendatakse piisavalt aega ja ressursse. Ja nähakse vaeva. Välja kukkus aga nagu alati - keegi meist ei investeerinud sellesse näitusesse piisavalt. Alati oli midagi tähtsamat. Või lihtsalt paralleelset. Ja nii on see rühmitus toiminud tegelikult pikka aega. Lihtsalt mõned projektid on võimalik sellisel meetodil ära teha. Seda ei olnud. Ja eelneva nimeks on: koostöö ei toimi.
Mis puutub aga soovitustesse a la tehke mingigi näitus, te oleksite pidanud tagaruumist väljuma ja ütlema, et nii te tahtsitegi, närige ennast sellest läbi, ärge andke alla, tehke midagigi, siis sorrilempsid, aga selline jutt ajab mul isiklikult südame pahaks. Kas te ise teete niimoodi kunsti? Teeks midagigi, et oleks midagigi näidata, sest see tähendab ellujäämist. Valetaks, et see saamatu sitt, mille ma galeriisse välja panin, ongi kunst ja minu kavatsus? Nalja teete või? Ma kaldun arvama, et keegi ei kipu oma isikliku näituse või teose puhul nii käituma. Mis püha lehm siis rühmitus on? Kui tähtis on tulemus (ehk kunst, mitte autorid, nagu meile öeldi), siis ongi ainuvõimalik tulemust kahjustav kooslus kaotada ja leida kas kooslus või meetod või missugune iganes alternatiiv, mis tulemuse eesmärki teeniks. Lihtne. Mis mõtet on midagi säilitada ainult sellepärast, et kõik on nii harjunud. Nagu lõpetataks seriaal ja vaatajad on pahased, sest neil ei ole nüüd igal tööpäeval pool tundi midagi teha?
Ja ka mul on kurb, et ma pidin olema raudnael ja mitte tagasi kohkuma, kui Aurorale ülalmainitud juttu aeti. Ja ka mul on kauneid mälestusi õnnestunud projektidest. Ja ka mul on kahju rühmituse nimest ja ühiselt veedetud aastatest. No ja siis? See kõik on täpselt sama alles kui ennegi. Või siis sama läinud kui ennegi. Ei maksa lasta ennast segadusse ajada pidevast ebakindlusest karjääri osas või teiste, asjassepuutumatute kommentaaridest. Inimesed teevad keskpäraseid asju just sellepärast, et kuulavad arvamusi. Sellepärast, et hoiavad igaks juhuks mugavalt alles mingit kooslust, mis neid näiteks looma stimuleeriks. Ja sellepärast, et nad ei tunnista kunagi endale ebaõnnestumisi. Kõigil on hirm kaotada, silmapiirilt kaduda, käest anda. Aga päris asju ei saa kaotada ega käest anda, muidäx. Mida siis tõmmelda? Mille pärast tegelikult?
Reaktsioonid kõlavad, nagu me keegi enam kunagi kunsti ei teeks. Veider. Kunstirühmitus siiski ei ole päriselt bänd, kus pärast laialiminekut trummar või kitarrist soolokarjääri üritab ja seega üsna tõenäoliselt läbi kukub, kuna ta on meeskonnatööks loodud. Kunstirühmitused lähevad, teate, selle nahka, et igaüks on solist. Ja mõtleb stiilis mina ja mu rühmitus. Ja koostööd kui sellist tihtipeale ei ole, kuna meeskonna koosseis ei ole adekvaatne (see muidugi ei ole reegel, sest on ka toimivaid kooslusi või teatud aega toimivaid kooslusi nagu Pink Punk). Pigem võiks siinkohal tõmmata paralleeli a cappella ansambliga, kus mõnedel tihtipeale tuleb ainult oudoudioudou laulda - aga pärast laialiminekut, üllatus, oskavad nad kõik siiski endiselt laulda! Ja vata on nende igaühe enda asi, mida ta laulmisoskusega teeb, kas läheb järgmisse (halba, heasse, keskpärasesse) bändi, teeb soolot või hakkab lauluõpetajaks. Ja NB - kui neil, vaadake, harmooniat ei ole ja laul kokku ei kõla, siis kaotab a cappella ansambel mõtte. Isegi, kui kõik oskavad laulda. Värk on koostöös.