reede, detsember 29, 2006

Perverdid

Aurora:
Tra, ma ei saa aru, kuidas isegi koige väiksemate, lihtsate tööotsadega peab olema selline ebaonn. Niina saatis mulle åhe voimalike, aga sinna pidi helistama kohe ja nagu kiuste oli seal Lapimaa kolkas, kus hommikupoole viibisin, nett maas. Ja kuna tegu oli kiire pakkumisega, on nyyd juba hilja.
Ja soomlased raagivad koguaeg seltskonnas seksist.
Teada sain: normaalne on saata tytarlapsele SMS s¨numiga:
PILLUA HALUTTAA...
Tra kyll.

teisipäev, detsember 26, 2006

Lapimaa

Aurora:
spontaaanne minek
1000 km automatk
pohjapodrad (lollid, jooksevad auto ees masanteel, aga korvale poigata ei moista)
lumi (olemas, -11 kraadi)
peretyli, mille tahtmatu tunnistaja olen (vägivald & politsei ja ma moistan, miks Soome rezhissöörid teevad selliseid filme -- tukahdettuja tunteita ja joomist)
jouluohtu (traditsiooniline)
5 km pimenevas metsas, st tundrus (maanteega paralleelselt, tosi kyll)
kohalikud maastikud (ilusad)
shoppamine (isegi siin, käekott ja korvarongad kingituseks)
ohtu linna peal (jutumärkides , st linna peal, see siin on rohkem kyla -- kodus krunt alla ja siis kohalikku karaokerestorani end lolliks tegema, eriti mina like a virginiga -- kusjuures inimesed, kes siin käivad väljas, näevad välja nagu need, kes Eestis otsivad prygikastidest pudeleid -- vähemalt osad)
ja inimesed on toesti nagu louhimiehe v kaurismäe filmidest (eriti kui nendega pikemalt rääkida)
pilluralli (traditsionaal)
ja
asjaajamine distantsilt (tyytu)
ja
terviseid Niinale
ja
mitte ainult

teisipäev, detsember 19, 2006

Aurora:
Kui varem tantsisid tehasetöölised nääripeol väikseid luiki, siis nüüd teevad sotsioloogid punkbändi. Oma peol. Eile. Olin stilist ja grimeerija (tegin isegi oma elu esimese piduliku ülespandud soengu)ja pildistasin nende esinemist ja siis läksin koju, sest igav pidu oli. Aga. Aga. Leidsin noore disaineri, kes teeb isegi kingi ja saapaid. Temal endal jalas/seljas olnud näidised olid muljetavaldavad. Võtsin numbri. Teatud tingimustel teeb allahindlust. Väga nutikatel tingimustel, kusjuures. Tubli tüdruk.
Hiir pole lõksu läinud.
Lähen Kunstnike Liidu jõulupeole.

teisipäev, detsember 12, 2006

Hiirtest veel

Aurora :
Ostsin oma seni vabalt elutsevale kõrbehiirele eluspüügi lõksu. Panin täna õhtul üles ja homme vaatan, mis saab. See on selline vasktraadist poolkera, kinnitatud puitplaadile, sissepoole on kõrvetatud juustutüki pilt. On kaks auku, sissepoole painuatud traadiotstega. Hiir läheb juustutüki pärast sisse, aga teravate harali traadiotste pärast välja enam ei saa. Idee kohaselt vähemalt.
Lisaks leidsin Keskturult närilise puuri koos varustusega, 100 krooni , kasutatud.
Ma saan nüüd aru, miks inimesed kiinduvad oma koduloomadesse, mina pole enda oma juba nädalaid näinudki ja lemmikuna teda pidada ei tulnud ka algselt pähegi, aga siin ma olen.

Lisaks leidsin musta pluusi, mille esiosa on kaetud mustjaspunaste-roheliste sulgede turvisega.

pühapäev, detsember 10, 2006

Omalt poolt, samal teemal

Aurora:

Põhimõtteliselt Niinaga nõus. Kuigi tema on viimasel ajal üsnagi palju idealiseerinud filmi, millest ma saan iseenesest aru. Psühholoogiliselt. Sest nagu mulle alati on tundunud, annab inimestele mingi kindluse teadmine, et kusagil on midagi suuremat, paremini funktsioneerivamat, täiuslikumat kui ta ise teeb, midagi, millest eeskuju võtta. Ja see suur asi luuakse tihti oma kujutluses olemasoleva reaalsuse baasil. Ma usun, et filmitööstus on seestpoolt vaadates väga hästi toimiv mehhanism, palju pühendunud inimesi (kellele pealegi makstakse nende töö eest korralikku palka), ühine suur eesmärk jne. Aga Jumala eest -- publiku poolt vaadates ei tundu küll, et sealt masinast ainult puhast kulda tuleks või et seal kuidagi kergesti rahule ei jääda. Olen kümneid, ei sadu kordi mõelnud, mis on küll nende inimeste arus, kes arvavad, et sellisest (loe: suvalisest filmistsenaariumi aluseks olevast) loost saaks hea filmi teha..... Pealegi on see selles mõttes demokraatlik ala, kus maailma tipud jõuavad kohe kõigini ja nendega saab omakorda kõiki ja kõike võrrelda. Ja vaadates näiteks tudengifilmide seansse, tundub tavaliselt, et umbes 80% juhtudest on mõttekäigud sama primitiivsed ja lapsikud kui tummfilmi aegadel. Et siis: ega neist parimatest parimatest , kelle filme koguaeg vaadatakse, ikka õppust ei võeta küll. Kokkuvõttes olen ma veendunud, et tõeliselt häid asju tehakse igal alal äärmiselt vähe.
Aga ma ei kahtle, et olla pühendunud tiimi liige suure ettevõtmise juures annab väga olulisi kogemusi ja emotsionaalse laengu. See on iseasi. Film, tundub mulle, on lihtsalt üks võimalus sellist kogemust saada.
Aga tagasi selle juurde, millest Niina kirjutas.
Pigem on minu arust probleem selles, et kunsti jaoks ei jätku kõigil sellega tegelevatel inimestel piisavalt aega ega energiat. Et see on asi, mille puhul oodatakse professionaalset tulemust, aga nagu hobi puhul minimaalselt aega ja ressursse kulutades. Inimesed tulevad koosolekule, olles oma "päris"töö asjadest liiga väsinud, sellest ka mõnikord arutluse tulemusega liiga kiire rahule jäämine.See on minul ka mõnikord südames kripeldanud, nii rühmituse praeguse kui eelmise koosseisu juures. Ja see, et inimesed , kes on ületöötanud, alateadlikult loodavad, et kunstinäituse tegemine või festivalil osalemine on nädalavahetuse fun. Ja mitte töö. Mida see tegelikult on. Ja keegi pole proovist keeldunud, kartuses, et niimoodi magic kaob -- pigem on inimesed laekunud viimasel hetkel ja olulised asjad (tehnikat mõtlen eelkõige, ka profilaulja kasutamine temale tundmatus ruumis ja olukorras on asi, mis nõuab testimist, nagu on elu näidanud...) on jäänud mitu korda järele proovimata. Ehk siis -- see viimasele minutile jätmine -- kuna muude asjadega on nii kiire, nii kiire. Olgem ausad -- prioriteetide küsimus.
Ja samas usun ma järjest rohkem pidevat tegevuses olemist , ka pidevaid (st regulaarseid) esinemisi. Enda proovilepanemist, ka riski võtmist. Ka alati mitte rahule jäämist -- juhul, kui prooviti midagi uut. Sest, nagu ma olen alati uskunud, kriisiolukorrad mobiliseerivad. Ja asjad ja inimesed ei tohi kunagi olla enesestmõistetavad, see on lõpu algus.

Ja Niina, viimasel ajal nähtud filmid on küll head olnud, ma tunnen kiusatust veel viimast korda filmiarvustajat mängida : Halfnelson 3/5, Taksidermia 5+/5, Hullus 5-/5, Scanner Darkly 5+/5, Freie Wille 3/5 (liiga pikk ja igav, lahkusin peale 1/3), Paris je t`aime 4/5. Ja täna lähen veel kinno ( Elementaarosakesed ja No Body is Perfect). Selles mõttes küll : respekt kino ees. Ma ei saanud kogu festivali kaarti, kuigi riskisin oma lõualuu ja näolapiga (ja mitte ainult enda, vaid ka Liivi omaga) ja asju väga rangelt võttes ka HIViga (kokkupuude võõra verega) ja ikka ostan ma nende pileteid. Film on suur asi, tõepoolest.

neljapäev, detsember 07, 2006

Vol II

Niina:
Eelnev oli katse analüüsida. Ei olnud katse endale (meile) vett peale tõmmata. Ma lihtsalt tahaks edaspidi, et asjad töötaks ja kogu potentsiaal oleks ära kasutatud. Muidu ei ole mõtet ju. Olete ju nõus. Asjad on tegelikult algusest peale teada, filmi või performance'i läbikukkumine (või ka õnnestumine?) ei tule tegelikult ootamatult. See, kas mõne kaadri jaoks on vaja relsse või kas inimesed laval karjumisega hakkama saavad, on teada. Kui olla aus. Aus olla on kõige tähtsam, sest siis ei juhtu see, mida paaniliselt kardetakse - et magic kaob. Et äkki ettevalmistuse käigus ei jää enam loomingule ruumi, oh, ärme ikka proovi tee. Tulemus (joppamine muidugi on võimalik) on rabe ja laialivalguv ja tegijal ei ole selle (ega seoses sellega ka publiku) üle mingit kontrolli. Võimu. Mõju. Kõik need kaunid sõnad. Elementaarne, Watson.

kolmapäev, detsember 06, 2006

Sitt film ja sitt kunst

Niina:
Sügise alguses võttes olnud suurfilmi talvine periood läheneb, täna oli esimene üldkoosolek sel teemal. Võrdlus äsja lõppenud võttega käepärast, vaatasin seda seltskonda, kes kohe-kohe sõjamasinale uue käigu sisse annab, et suurejooneliselt ette võetud teos lõpule viia. Väga erinev. Noortefilm, mille tegemisest teadsin klapi ameti tõttu iga kaadrit versus eluloofilm, mille tegemisega eelmisel korral liitusin käigult ja ei teadnud suurt midagi võttest endast. Üks grupp ühe asja nimel samadel kellaaegadel samades tingimustes versus erinevatest osakondadest koosnev grupp, igaüks võitlemas oma suure hulga töö eest. Vaprad inimesed mõlemal pool, kuigi naljakas nagu ka. Ei tea, kas ilma paanikata ka mõne filmi teha saab.
Üle pika aja oli ka rühmituse koosolek uue performance’i teemal. Arutasime, mõtlesime välja, jäime rahule. Jah, asi vajab edasimõtlemist ja lihvimist. Aga jäime rahule. Ja siis mõtlesin, mis see on, mis mul alati pärast rühmituse koosolekuid kripeldama jääb. Ja mis mind tihtipeale kunsti juures häirib. Kiire rahulejäämine. Arvamine, et millegi väljamõtlemisest piisab. Arvamine, et publik sellest väljamõeldust vaimustub. Eeldamine, et publik sellest niikuinii aru saab. Kunstis on imelik vastuolu – hirm, et publikut alahinnatakse (ehk siis arvamus, et töödesse tuleb jätta piisavalt „kunstipärast sügavust“ või mitmetimõistmise võimalusi) versus selle tulemus (teose sisu on tänu sellele absoluutselt segane ja läbimõtlemata). Ma tunnen kohutavalt puudust küsimusest miks? Miks ma ronin lavale inimestele näha. Mis seal siis toimub. Situatsioon keegi midagi näitamas ja keegi seda vaatamas on pärit ilmselt sellest ajast kui inimenegi. Seda fakti ei maksa ignoreerida, kuna lihtsalt näitamisest ja vaatamisest jääb ilmselgelt väheks. Millegi edastamise ja vastuvõtmise juures on välja kujunenud teatud elemendid, struktuur, mis lihtsalt ON. Ehk siis: kui ka minu maailmas on asjad minule mõistetavad, siis juhul, kui ma tahan, et teised ka neid mõistaksid, ei saa ma lihtsalt kutsuda publikut minu esitatud fakte konstanteerima. Sest skeem kui-mina-ütlen-siis-nii-ka-on-parem-uskuge ei tööta eriti kaua. See on lihtlabane egotripp ja ei sisalda mitte midagi, mis oleks päris või läheks kellelegi korda. Ma ei mõista performance’eid, kus kõik on staarid, ma ei mõista laialivalguvaid (võibolla tohutult tähendusrikkaid, kuid kes kurat sellest tegelikult aru saab, eks) ja siseringile mõistetavate elementidega ülekuhjatud esinemisi. Tegelikult. Olgem ausad. Need pisikesed äratundmisvirvendused, mis võivad tekkida, kuna ma juhuslikult olen kusagilt midagi kuulnud, lugenud või näinud, ei kompenseeri elementaarse elamuse vajakajäämist. Ausalt. Linnukese pärast ei ole mõtet kunsti teha, harjumusest ka mitte. See on põhjus, miks ma pidevalt mõtlen täielikult filmi alale üleminekust. Kuigi jah, kunst kui nähtus ei ole ju selles süüdi, kui selle nime all midagi sitasti tehakse. Aga ma austan filmi just sellepärast, et see on nii kohutavalt keeruline protsess – ja tänu sellele ei ole seal valetamisele ruumi. Sest sel juhul on tulemuseks sitt film ja ükskõik kui palju raha või aega on kulutatud, ütleb vaataja „sitt“ ja film on unustatud. Ja uskuge või mitte, aga kunstiga on samamoodi. Ainult et kunstis ollakse harjutud vaataja sellise suhtumisega. Ollakse isegi uhked sellise suhtumise üle. Halvav kommertsi- ja kitšikartus viib tegelikkuses aga ainult enesesse suletud süsteemini, millest väljamurdmiseks kasutatakse meeleheitlikke katseid kasvõi šokeerida. On lootusetu igatsus imetluse ja austuse järele, aga ilma päriselt kellelegi korda minemata selliseid nähtusi publikus ei teki. Selleks, et teise inimeseni päriselt jõuda, on vaja endast oluliselt kaugemale näha. Selleks on vaja näha, kuidas maailm töötab. Selleks ongi vaja lihtsalt näha ja aru saada. Uue süsteemi loomine allub samadele reeglitele. Kõiges on sama loogika. Ja kõige pimestavam ja tapvam on enesetäius. Enesetäiuses ja –imetluses (kui loogilised need mõlemad vaatajapoolse imetluse puudumise tõttu ka ei oleks) ei ole Kunsti. Kunst on seal, kus on ausus. Nii filmis kui kunstis. Ausus ei ole naiivsus, rumalus või liigne lihtsus. Ausus on nägemist varjava edevuse puudumine, ausus on valmisolek läbi kukkuda, ausus on vastus küsimusele miks. Sest persse, kui südamega asju ei tehta, siis ei ole neid mõtet teha. Sellised mõtted pärast kahte tänast koosolekut.

teisipäev, detsember 05, 2006

Niina:
"Hommikusöök Pluutol"
10/10

Nädala tsitaat

Aurora:

Ja mida ütles mu ema, kui eile minu aastapikkusest domina-kogemusest rääkisime?

"Niimoodi võib ju pervertidega kokku puutuda?! Sa mõtle, mõni neist võib olla väärastunud!"

Rahu Maa peal

Aurora:
Olen oma vanematel külas. Nad on minuga väga rahul. Eriti artikliga Kunst.ee`s. Eriti mu ema. Ta on seda lugenud 4 korda. Joome punast veini ja mõdu, mida andis mu isale Klassik nr 1. Kokku 5 liitrit. Mitte ei joo, vaid andis.
Situatsioon:
6/5

Ja kino :
Transamerica
Hea USA indie. Can`t go wrong.
5/5

Ja unustasin, et vaatasin ka filmi:
Breakfast on Pluto
4/5
Iiri inglise keelest ei saa ilma subtiitriteta suuremat aru. Aga filmi nägin tasuta. Mis lisab ühe palli.

esmaspäev, detsember 04, 2006

Hiirtest ja inimestest

Aurora:
Mu ema helistas just. Ta oli lugenud mu lugu, mis ilmus viimases kunstiajakirja numbris. Mida ma polnud oma vanematele näidanud, kuna lugu ise oli küllaltki isiklik ja nad ise pealegi tegelased selles. Aga mu ema oli vaimustuses. Ja mu isa niisamuti.
Paraku. Vanemlik kiitus alati on seotud vanemliku hoolitsusega.Ja rohkem või vähem varjatud vanemlike etteheidetega. Kas selle eest mingit kirjanduslikku auhinda ei saa? Ütlen, et näiteks Tuglase novelliauhinda vist küll mitte, selleks peaks lugu olema ilmunud ikkagi kirjandusajakirjas. Aga kas ma seda ise auhinnale esitada ei saa? Või anda Loomingusse samuti avaldamiseks? Kinnitan oma emale, et see kõik pole enam minu võimuses... Aga miks ma rohkem ei kirjuta? Romaani? Novelle?
Aga muidu. Situatsiooni punktiskoor:
5+/5

Ja hiirtest. Mul on koduloom. Laenasin tuttavalt Pärnu performance`i jaoks kolm kõrbehiirt, puur läks lahti ja kolmandat kätt kolmanda beezhi hiire kinnipüüdmiseks mul enam ei olnud.... Nüüd ta elab mu magamistoas. Kaks nädalat pole ma teda näinud rohkem kui korra vilksamisi. Küll aga kuulen. Iga öö. Ta närib midagi, krabistab, jookseb mööda varjulisi toaääri. Minu puuvillasest topist oli teleka taha teinud endale suvila. Must riie oli hekseldatud peeneks puruks. Peaksin kuskilt laenama eluspüügi puuri või kassi, aga viimane tundub liiga jõhker. Olen loomaga omamoodi harjunud. Ja isegi kunstialast koostööd teinud. Ja mul on tema jaoks olemas antiiki-imiteeriv sepispuur.
Aga muidu. Kõrbehiir koduloomana:
3/5

Kinoarvustus

Aurora:

FACE ADDICT

Kurb, ilus ja naeruväärne. Nende inimeste traagika, kes on mingil hetkel ajas olnud täiuslikud -- ja mida nad hiljem peaksid peale hakkama? Antud seltskonna puhul Edo Bertoglio filmis oli tegu 1980ndate alguse NYC`i, new wave-scene`i ja art world`iga. Fotograafist rezhissöör (põgenes oma narkoprobleemide eest tagasi koju Shveitsi aastal 1990), kes lõpuks julgeb avada oma arhiivi ning otsib üles oma veel elus olevad sõbrad. Ma ei saa midagi parata, aeglane tempo, mis mind Aasia kino juures näiteks häirib, ei sega dokkide juures kuigivõrd. Tekib illusioon, nagu avastaksid meeldejäävaid detaile või karaktereid ise. Justkui "päris" elus. Kahekümene aasta tagune supermodell, kes kannab oma hiilgeaja vaimule vastavat kostüümi ning meiki ja kastab tikkontstel ning täiuslike cat-walk`ipooside saatel oma majaesist muru. Või kogu see eks-junkide kamp, kes mõjub üllatavalt sümpaatselt, adekvaatselt ja eneseanalüütiliselt. Ja Bertoglio oli väga hea fotograaf...
Minu seljataga istunud soome teismelise kommentaar: "Niinkuin huonoin dokumenttielokuva, jonka olen nähnyt...."

5/5

BROTHERS OF THE HEAD

Fiktiivne lugu siiami kaksikute bändist 70ndatel, osaliselt pseudo-dokk, osaliselt K. Russelli vaimus gootika, kusjuures viimasel on filmis roll. Inglaste tulevikulootus.

5/5

RIISUTTU MIES

Super.

5+/5

MÄNGIDES OHVRIT

Hea vene kino.

5/5

ET TAEVASSE PÄÄSEDA.....

(Tadzhiki) Aasia seisundifilm. Igav...

2/5

SHERRYBABY

Natuke tavaline USA indie.

4/5

WHOLE NEW THING

Natuke tavaline Kanada indie.

4/5