Kolmapäev, detsember 06, 2006

Sitt film ja sitt kunst

Niina:
Sügise alguses võttes olnud suurfilmi talvine periood läheneb, täna oli esimene üldkoosolek sel teemal. Võrdlus äsja lõppenud võttega käepärast, vaatasin seda seltskonda, kes kohe-kohe sõjamasinale uue käigu sisse annab, et suurejooneliselt ette võetud teos lõpule viia. Väga erinev. Noortefilm, mille tegemisest teadsin klapi ameti tõttu iga kaadrit versus eluloofilm, mille tegemisega eelmisel korral liitusin käigult ja ei teadnud suurt midagi võttest endast. Üks grupp ühe asja nimel samadel kellaaegadel samades tingimustes versus erinevatest osakondadest koosnev grupp, igaüks võitlemas oma suure hulga töö eest. Vaprad inimesed mõlemal pool, kuigi naljakas nagu ka. Ei tea, kas ilma paanikata ka mõne filmi teha saab.
Üle pika aja oli ka rühmituse koosolek uue performance’i teemal. Arutasime, mõtlesime välja, jäime rahule. Jah, asi vajab edasimõtlemist ja lihvimist. Aga jäime rahule. Ja siis mõtlesin, mis see on, mis mul alati pärast rühmituse koosolekuid kripeldama jääb. Ja mis mind tihtipeale kunsti juures häirib. Kiire rahulejäämine. Arvamine, et millegi väljamõtlemisest piisab. Arvamine, et publik sellest väljamõeldust vaimustub. Eeldamine, et publik sellest niikuinii aru saab. Kunstis on imelik vastuolu – hirm, et publikut alahinnatakse (ehk siis arvamus, et töödesse tuleb jätta piisavalt „kunstipärast sügavust“ või mitmetimõistmise võimalusi) versus selle tulemus (teose sisu on tänu sellele absoluutselt segane ja läbimõtlemata). Ma tunnen kohutavalt puudust küsimusest miks? Miks ma ronin lavale inimestele näha. Mis seal siis toimub. Situatsioon keegi midagi näitamas ja keegi seda vaatamas on pärit ilmselt sellest ajast kui inimenegi. Seda fakti ei maksa ignoreerida, kuna lihtsalt näitamisest ja vaatamisest jääb ilmselgelt väheks. Millegi edastamise ja vastuvõtmise juures on välja kujunenud teatud elemendid, struktuur, mis lihtsalt ON. Ehk siis: kui ka minu maailmas on asjad minule mõistetavad, siis juhul, kui ma tahan, et teised ka neid mõistaksid, ei saa ma lihtsalt kutsuda publikut minu esitatud fakte konstanteerima. Sest skeem kui-mina-ütlen-siis-nii-ka-on-parem-uskuge ei tööta eriti kaua. See on lihtlabane egotripp ja ei sisalda mitte midagi, mis oleks päris või läheks kellelegi korda. Ma ei mõista performance’eid, kus kõik on staarid, ma ei mõista laialivalguvaid (võibolla tohutult tähendusrikkaid, kuid kes kurat sellest tegelikult aru saab, eks) ja siseringile mõistetavate elementidega ülekuhjatud esinemisi. Tegelikult. Olgem ausad. Need pisikesed äratundmisvirvendused, mis võivad tekkida, kuna ma juhuslikult olen kusagilt midagi kuulnud, lugenud või näinud, ei kompenseeri elementaarse elamuse vajakajäämist. Ausalt. Linnukese pärast ei ole mõtet kunsti teha, harjumusest ka mitte. See on põhjus, miks ma pidevalt mõtlen täielikult filmi alale üleminekust. Kuigi jah, kunst kui nähtus ei ole ju selles süüdi, kui selle nime all midagi sitasti tehakse. Aga ma austan filmi just sellepärast, et see on nii kohutavalt keeruline protsess – ja tänu sellele ei ole seal valetamisele ruumi. Sest sel juhul on tulemuseks sitt film ja ükskõik kui palju raha või aega on kulutatud, ütleb vaataja „sitt“ ja film on unustatud. Ja uskuge või mitte, aga kunstiga on samamoodi. Ainult et kunstis ollakse harjutud vaataja sellise suhtumisega. Ollakse isegi uhked sellise suhtumise üle. Halvav kommertsi- ja kitšikartus viib tegelikkuses aga ainult enesesse suletud süsteemini, millest väljamurdmiseks kasutatakse meeleheitlikke katseid kasvõi šokeerida. On lootusetu igatsus imetluse ja austuse järele, aga ilma päriselt kellelegi korda minemata selliseid nähtusi publikus ei teki. Selleks, et teise inimeseni päriselt jõuda, on vaja endast oluliselt kaugemale näha. Selleks on vaja näha, kuidas maailm töötab. Selleks ongi vaja lihtsalt näha ja aru saada. Uue süsteemi loomine allub samadele reeglitele. Kõiges on sama loogika. Ja kõige pimestavam ja tapvam on enesetäius. Enesetäiuses ja –imetluses (kui loogilised need mõlemad vaatajapoolse imetluse puudumise tõttu ka ei oleks) ei ole Kunsti. Kunst on seal, kus on ausus. Nii filmis kui kunstis. Ausus ei ole naiivsus, rumalus või liigne lihtsus. Ausus on nägemist varjava edevuse puudumine, ausus on valmisolek läbi kukkuda, ausus on vastus küsimusele miks. Sest persse, kui südamega asju ei tehta, siis ei ole neid mõtet teha. Sellised mõtted pärast kahte tänast koosolekut.

Kommentaare ei ole: