Hiirtest ja inimestest

Aurora:
Mu ema helistas just. Ta oli lugenud mu lugu, mis ilmus viimases kunstiajakirja numbris. Mida ma polnud oma vanematele näidanud, kuna lugu ise oli küllaltki isiklik ja nad ise pealegi tegelased selles. Aga mu ema oli vaimustuses. Ja mu isa niisamuti.
Paraku. Vanemlik kiitus alati on seotud vanemliku hoolitsusega.Ja rohkem või vähem varjatud vanemlike etteheidetega. Kas selle eest mingit kirjanduslikku auhinda ei saa? Ütlen, et näiteks Tuglase novelliauhinda vist küll mitte, selleks peaks lugu olema ilmunud ikkagi kirjandusajakirjas. Aga kas ma seda ise auhinnale esitada ei saa? Või anda Loomingusse samuti avaldamiseks? Kinnitan oma emale, et see kõik pole enam minu võimuses... Aga miks ma rohkem ei kirjuta? Romaani? Novelle?
Aga muidu. Situatsiooni punktiskoor:
5+/5

Ja hiirtest. Mul on koduloom. Laenasin tuttavalt Pärnu performance`i jaoks kolm kõrbehiirt, puur läks lahti ja kolmandat kätt kolmanda beezhi hiire kinnipüüdmiseks mul enam ei olnud.... Nüüd ta elab mu magamistoas. Kaks nädalat pole ma teda näinud rohkem kui korra vilksamisi. Küll aga kuulen. Iga öö. Ta närib midagi, krabistab, jookseb mööda varjulisi toaääri. Minu puuvillasest topist oli teleka taha teinud endale suvila. Must riie oli hekseldatud peeneks puruks. Peaksin kuskilt laenama eluspüügi puuri või kassi, aga viimane tundub liiga jõhker. Olen loomaga omamoodi harjunud. Ja isegi kunstialast koostööd teinud. Ja mul on tema jaoks olemas antiiki-imiteeriv sepispuur.
Aga muidu. Kõrbehiir koduloomana:
3/5