Neljapäev, detsember 29, 2011

Päevikuformaat: 25.-29.12. 2011

Tshill jõuluaeg.
25. detsembril, jõulu 1. pühal ärkasin hilja, käisin E poes kohvi joomas, jalutasin linna peal koos EA ja MS-ga ning käisin ES-l külas. Sinna tuli ka fotograaf LL. Jõin enamuse dzhinnipudelist ning "bondisin" isegi E musta kassiga.
26. -l käisin koos JP ning ES-ga lõunal ning pärast seda J juures pesu pesemas. T tuli läbi; kui enne Konteineri "pikkujoulusit" olin kahelnud, kas talle jõulukingiks "Baltimaade ajalugu" osta, siis nüüd olin seda ikkagi teinud. Pärast tuli läbi ka venelasest katuseaednik V ning ma jäin lõpuks J juurde ööseks. Et minna varahommmikul esimese trolliga kodust läbi ja siis rongiga Tartusse, sealt taksoga bussijaama ning Võrru. Külla seal elavale politseinikust onutütrele ning viimase pooleteistaastasele pojale. Siin tagasi Tartusse, et jõuda napilt Luunja bussile. Mis on selle reisi mõnes mõttes suurim eesmärk: Luunja kultuurimaja, mille juhataja TFA on mind järgmise aasta juulis seal tegevuskunstifestivali korraldama tellinud. Etendus "Novecento" ainsa osatäitjaga, mis on päris hirmus. Kuigi mul on monoetenduste vastu tegelikult huvi. Mina, Tartust kohale tulnud TR, Viljandis elavad RT ning LP, kellest viimase olen juba sellel festivalil osalema kutsunud, moodustame publikust poole. On igav, tüütu ja kohati oleks ka piinlik, kui see piinlikkus poleks ühtlasi koomiline. "Teater on üks hirmus kunstiliik...", võtab R selle asja kokku.
Tartus linna peal. Uus moodne koht, mille nimi on vist "Nälg". Kange inglise siider, mida kommenteerib L: "Õuna-Bock". T sõber J ja veel mingi koht Raekoja platsil. Öömaja T juures.
Painavad õudusunenäod. Hommikul on mul tunne, et olen oma suvisele väiksele perfokafestivalile kandva idee leidnud.
Näitan T-le arvutist oma saateid. Kui ma nüüd päris aus olen, olen nende üle üsna uhke. Ühtlasi õnnelik ja tänulik, et veel vähemalt pool aastat need jätkuvad (kaugemale kui hooaeg korraga niikuinii ette planeerida ei saa) ja et mul MH Indoneesiasse lahkumise järel uus rezhissöör. AG, Tallinna TV peaoperaator.
Helistab J: Polymeri kontoris on keegi ööbinud ning ühtlasi varastanud sealt raha. Loomulikult on endast määritud seinad ning üürivõla järgi jätnud kanadalane R peamine kahtlusalune. Mul on tihti tunne, et olen osaline suhteliselt hea käsikirjaga reality-show-s.
Mul on ammune kohustus M-le külla minna. Tunnen end üsna väsinult ning ma natuke kardan M kolme lapse seltskonda. Meelitan T, kellega oleme juba tunde linna peal hänginud (ma ei saa selle vastu -- mul on nõrkus jõuluaegse Tartu vastu, olgugi ilm nagu oktoobri alguses... ) kaasa. Järgneb pikk õhtu, mille lõpetavad kirglikud vaidlused religiooniteemadel T ja M vahel. Lapsed magavad, M naine on vait, nagu ka mina suurema osa ajast, kui vaidlused Vana Testamendi üle väga üle võlli lähevad. "Trillalaa-trullallaa, lähme läbi Punase mere! Kas sa TÕESTI usud seda!?!?", karjub T MK peale ja vabandab pärast kaugelt liiga mitu korda: "Ma tõesti vabandan. Ma läksin üle piiri. Ma olen ikkagi teil külas. Ma tõesti vabandan..." Nagu ma aru saan, on M jumal ebaisikuline ega aita inimesi ega sekku nende ellu. Usk ei ole omakasupüüdlik. Samuti ei usu ta surmajärgsesse ellu. Kui nüüd päris aus olla, ei saa ma isiklikult sellisest religioonist aru. Selles puudub -- paremat sõna leidmata -- uskujale igasugune isiklik kasu.
Jään sinna ööseks. Hommikul läheb M lastega Aura veekeskusse ja viib mind kesklinna ära. Järgnev programm Tartus: kingakaubamaja lõpumüük (leian 9 euro eest roosad kummikud). Minu lemmik suka-ja pesupood. Humana (leian kokku 3 euro eest kampsuni ja salli). Tartu Kunstimuuseum. "Inimene poolsajandis" sealsamas. Väga lahe hitikogumik koos obskuursemate autorite ja teostega. Kunstimoed on hästi näha: seda, et analoogne pintslikiri ja maalitehnika oli lisaks samas laadis siiamaani jätkavale Pääsukesele ka noorel Keskülal, Rein Tammikul, Ludmilla Siimul... Saad aru küll, et umbes kümneaastaste tsüklitena tekkivad ja kaovad kunstimoed ja -trendid, samas on lahe ning huvitav täpselt nagu vintage-poes.
Ostan veel Loomingu seal olevate Maarja Kangro novellide tõttu.


Tartu-Tallinn buss.

Pühapäev, detsember 25, 2011

Päevikuformaat : 24.12.2011

Jõuluõhtu vanemate juures Mustamäel.
Kui see kõik (jõuluõhtusöök, kingitused, omavaheline suhtlemine, halvad saated telekast...)¤ end ammendanud oli, passisin vahelduseks arvutis.
Kuulsin, õigemini lugesin , et kanadalane Ryan oli eelmisel ööl ära keeranud ja 2. korruse kontori esise koridori ja meie galerii eesruumi mingi graffitiga katnud.
Käisin teel vanematekodust Kalamajja põgusalt Polymerist läbi. Vaatepilt nägi välja üsna hirmus. Nagu mingi end ärasuitsetanud hipi paranoiasegune maailm, mida on ülikohmakalt ja nitrovärviga läbi joonistuste-kirjutiste väljendada püütud. Musta nitrovärviga ja otse seintele, lisaks kasutatud ustest ehitatud installatsioonilegi. Seinal rippuvale suurele ekraanile oli ilmunud väike kiri: i wish i was more like e.

¤ Kinkisin oma vennale Korea kaasaegse filmikunsti kogumiku, aga filmi, mida vaatama hakkasime, absurdihõngulise komöödia, keelas mu isa ära: see ei olevat ikka jõulufilm.
Ja mis puudutab jõulutelevisiooni, siis minu arvates on mõnevõrra ebadelikaatne küsida 85 a vanalt liigutavalt külakiriku õpetajalt: "Kas te surma kardate?"

Laupäev, detsember 24, 2011

Päevikuformaat : 22.12 - 23.12.2011

Kunstnike Liidu jõulupidu.
Lähen kohale, et võtta vastu oma ema palvel talle omistatud EKL auliikme tiitel (ema ise sattus just sapikividega haiglasse kaks päeva varem ja nüüd juba õnnelikult tagasi). Sain teada, et saime oma näituseprogrammi jaoks 7000 ja et RK sai Kulka aastapreemia. Ja igasugust muud klatshi vana kooli bitchilt, kellega pikalt juttu ajasin. "Sa oled oma isasse! Su isa on tõeline anarhist!" Purjus kunstiklassik.
Pärast seda J juures "Polymeri naiste jõulupidu", mille tagajärjel olin eile pool päeva suht rivist väljas.
Eile Konteineri pikkujoulut.Noh, rohkem maja asjade arutamine ja tulevaste trippide planeerimine. Ja majasisese kolimise.
Ja täna -- veel viimased jõulushopingud, mis neelavad üllatavalt palju raha (raamatupood ja sukapood Solarise keskuses). Nüüd kinke pakkima ja vanemate juurde Mustamäele.

Kolmapäev, detsember 21, 2011

Päevikuformaat : 21.12.2011

Sain täna aru, et aitab naljast: mingeid kokkuvõtteid ma ei tee, bloginovelle hetkel enam kirjutada ei viitsi, järelikult on kõige adekvaatsem, kui ma oma elu dokumenteerimiseks lihtsalt siin päevikut pean.
Alustan jõuluajal -- täna on toomapäev, 6. jaanuar kolmekuningapäev. Vähemalt selles ajavahemikus katsun igapäevaselt sissekande teha. Mis olnud, see läinud, mis tuleb, see tuleb!
Ärkasin kl 12. Käisin koos K ja I-ga gripivaktsiini tegemas, siis K-ga Mamos ja Vaal-galeriis Tiit Pääsukese näitusel. K tahtis, mina olin algul vastu, aga pärast näitusest vaimustuses.
Ene-Liis Semper Kumus. Palju (sisulist, mitte tingimata vormilist) tühjust. Mõningaid mõtteid, mis Semperi näitusel pähe tulid: mitmed 90ndatel alustanud klassikud tunduvat olevat harjunud endast suhteliselt vähe andma, saavutamaks tulemust, tähelepanu ja tunnustust. Nad olid ilmselgelt õigel ajal õiges kohas, suhtlesid õigete inimestega ja samal ajal otsiti kunsti uut, kaasaegsemat lähenemist ja inimesi, kes tegeleksid uute teemade ja tehnoloogiatega. Nagu Semper oma praeguse näituse kõige avameelsemas videos "Minu kodu" ütleb, on tema viimase viie aasta parim idee uus korter. Ma usun seda: osta ehtne rokokoodiivan on tõesti julgem ja radikaalsem liigutus, kui enamus neist, mis ta oma uutes videotes ja installatsioonides teostanud on. Mitte et ma temast mingit "vana kooli" "radikaalsust" või sõna otseses mõttes enda paljastamist ootaks. Lihtsalt see pealiskaudsuse aste, mis tema uutest teostest välja paistab, kisub ka varasemate mõju (kui seda kunagi oligi, nagu nüüd tundub) alla.
K-le ka lausa aktiivselt ei meeldinud. Tegelikult tean ainult kahte inimest, kes on öelnud, et neile see näitus meeldis.
Kumus kogu maja pilet täna kõigest 1 euro, aga pärast Semperit rohkem ei jaksanud. Kui ma ei teaks, kes on autor ega tema legendi, oleksin nähtut arvatavasti lihtsalt üheks keskmiseks ja kiirestiununevaks näituseks pidanud. Aga kuna ma seda tean, tekitas nähtu üllatavalt palju mõtteid. Kahtlen, kas selliseid, mida autor eeldas...
Kuna K on mu näituse juures abiks, läksime galeriist Metropol läbi, kus avan 14. jaanuaril näituse. Ruumis endas tuli uusi mõtteid ning ma võtsin näituse kohta mõned olulised otsused vastu.
Jõime R ja K-ga teed. R rääkis enda kohta ülimalt ootamatust ja intrigeerivast uusaastalubadusest. R ¤¤¤¤ k¤¤¤¤¤¤¤¤ ja mina ¤¤¤¤¤ R ¤¤¤¤ 4 ¤¤¤¤ 20 ¤¤¤¤¤ ¤¤¤¤¤¤.
Läksin koos K-ga Polymeri, kust tõin E seal viimasel Global Containeril üles võetud Tallinna TV jõulusaate jaoks laenatud jõulukõrvaehted ära, mis on nii õrnad, et neid saab transportida ainult kõrvas kandes.
K ja I kolivad Polymeri ja hakkavad koos elama K ateljees. Kui seal olin, helistas K-le M, kes oli täna rongiga Tartusse sõitnud, mille alla jäi inimene.
Lisaks panin Kotzebue tänava Humanas homse hommikuni kleidi kinni, mille ostmiseks laenan J-lt 11 eurot.