laupäev, juuli 31, 2010

Haapsalust tagasi...

... jõudsin eile öösel kell pool neli. Kaasas M perfokas kaasa teinud valge tuvi. Motomehed pidutsesid veel oma isetekkelises klubis hoovi peal. Nad jätkasid täna kella üheteistkümne paiku hommikul. Ja lasid niimoodi vist kogu päeva edasi.
Jätkasin täna ise umbes samamoodi nagu enne draamat, võibolla ainult teadlikumana kõige kaduvusest ning täis otsustavust mitte enam muretseda nii mõttetute asjade pärast nagu seni ja olla tänulikum teiste, isenesest väga oluliste asjade üle. Katarsiline kogemus, nagu näha. Parimad katastroofid on, nagu ma äkki taipasin, justnimelt need, mida saad täielikult enda sees läbi elada ja mis siis ära jäävad... Vapustuse puhastav ja katarsiline efekt toimib ikkagi. Tuleb meelde, kui novembris diagnoositi mul vereproovi põhjal raske ja parandamatu haigus, mind nõustati tund aega ja siis tuli välja, et aparaat oli rikkis... Olin shokis terve nädala. Teine vaatenurk on loomulikult, et ma võtan asju liiga dramaatiliselt kohe ja peaaegu silmapilkselt , mitte ei oota nende edasist käiku ära.

Tavalisse ellu tagasi: tegin plastikut ning vaatasin tshekke üle, korraldasin oksoniga seotud asju ning näitasin soomlannadele J-le ja J-le, kellest J peab Helsinkis galeriid, koos T-ga maja. J tahab siin veebruaris suur näitust teha -- ja õnneks tuletas ta meie sellekohast kokkulepet meelde eile ja mitte üleeile hommikul. Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin üleeile, keset BREMi ja Eesti Energia draamat suutnud suhestuda näitusega, mida planeeritakse siia mõlemasse galeriisse alles veebruariks.
Ja kui vanalinnas J-le ja J-le, kellest viimane müüb oma Helsinki galeriis ka autoriehteid, kohalikke disainipoode ja juveeligaleriisid näitasin, ütlesid äkki mõlemad, et Tallinna vanalinn on muutunud Helsingi sarnaseks. Liiga puhtaks ning seda pigem ülekantud kui otseses tähenduses.
Nüüd jätkan plastiku ning oksjoniga ja olen tuvis natuke pettunud, et kuigi olen ta seltskonna pärast endaga põhimõtteliselt samasse ruumi, ühisateljee köögi põrandale jätnud, ei kudruta ta enam nagu eile öösel seda tegi. Selle asemel marsib tuvi edasitagasi ning elegantsete ristsammudega mööda oma puuri.
Kudrutab ta, nagu selgus, ainult unisena öösiti.

Pärast draamat (autentsed märkmed )

Koopia eilsest meilist:

Täna ütles BREM J-le, et nad on Eesti Energiale maksma hakanud. Lisaks on majas Elisa mobiilimast, mis ka tõsise jama puhul ehk lükkaks elektri äravõtmist edasigi.

Eile tegin mina oma plastikskulptuure, mask peas ja kui tööruumis üksi olin, nutsin vist kokku tund aega. E korraldas punase saali värvimist mustaks oma tudengite blackboxi jaoks ja oli öelnud, et tema oma plaanidesse muutusi ei tee ega kavatse selle asja peale isegi mõelda. Üks noor graafik soovitas BREMil aknad sisse lüüa -- armas uue põlvkonna tänava-aktivism. Ei ole nõukogude ajal üles kasvanud inimene, kes on ette suure ebaõiglusega leppinud, kui vastamisi on kaks suurt jõudu. Mitte et tänavale minemisest, meedia alarmeerimisest või sellestsamast väljapakutud BREMi peakontori ründamisest oleks vähimatki kasu. Meedia on hea, et endale promo teha ja oma seisukohti levitada, aga tõsise jama puhul pole temast erilist kasu. T T ülbus ja kohutav maine ei ületa enam ammu uudiskünnist. See on umbes sama kasuteguriga asi, kui järjekordne Savisaare korruptsiooni paljastav artikkel Eesti Ekspressis.
Lisaks soovitas seesama noor graafik Kultuuritehase listis kutsuda 45-minutilise ajalimiidiga kriisikoosolekule ka kõigi ümbruskonna ettevõtete esindajad. E omakorda arvas, et proledest naabrite kaasamisel pole mõtet ning et tuleks arutada evakuatsiooniplaani. Dokumentalist Õ soovis seda evakuatsiooni jäädvustada ja küsis kellaaega ja kohta....
Sellised meeleolud siis siin kuni täna hommikuni.

kolmapäev, juuli 28, 2010

Update

Niisiis, eilne päev. Peale artiklit. Koos T-ga inglise kuraatori, kes siia augustis näitust tegema tuleb meilidele vastamine -- vajamineva tehnika nimekiri jne. Arutame Globali asja T ja E, pärast J-ga ja siis veel E-ga. Vahetan M-ga meile Põltsamaa näituse kohta. Loen Facebookist noorema põlvkonna kunstiteadlase Veneetsia biennaali artikli ümber tekkinud diskussiooni. Käin Telliskivi tänava poes vaatamas õhtukleiti, mis mind kummitama jäi -- see on üsna efektne ja ilus, aga maksab 400 krooni. Müüja on vana kooli kaubandustöötaja, kes mu peale eelmisel nädalal väga pahaseks sai, kui ütlesin, et kleit on kallis. ("Vaadake, mis hinnad Kaubamajas on!" -- "Kaubamajas on praegu suur allahindlus...") Nüüd ei ütle ta mulle demonstratiivselt tere. Kleiti ei osta, sest selle valgele atlassosale on vahepeal pealegi tekkinud poripritsmed. Ostan Uuskasutuskeskusest nahkjaki (140.-).
Teen plastikut.
Päeva teema on BREM -- Eesti Energia on saatnud meediasse teate, et hakkab BREMi klientidel elektrit välja lülitama, sest see ettevõte pole neile võlga ära maksnud. Erinevatel inimestel on juhtunu ning lähema ja kaugema tuleviku kohta erinevad teooriad.
Austraaliast pole nüüd mitu päeva eriti midagi kuulnud, aga kell pool üks koju jõudes leian postkastist Brisbane`i festivali kava, kus The Bathersist on üsna suur foto sees.

P.S. Lisaks üsna jabur ettepanek manageriks hakata. Kordades hullem, aga mitte heas mõttes, kui kunagine Cnopti pakkumine. Ei!

teisipäev, juuli 27, 2010

Good Morning Starshine

Artikli valmiskirjutamine kella poole üheksaks hommikul tundub suurepärane päeva algus. Eriti, kui see artikkel on kirjutamata olnud juba nädalaid. Kahest Pärnus olnud näitusest, mida vaatasin umbes viis nädalat tagasi.
Annan 24 tunni pärast teada, kuidas niimoodi alanud päeva edasi kulges.

esmaspäev, juuli 26, 2010

Sanatoorium Odessa

T nimetab oma sünnipäevanädalavahetust traditsiooniliselt nii. Mina olin seal esimest korda. T vanad sõbrad, inimesed, keda ma pole ammu näinud. Suvila Laulasmaa männimetsas, meri, jutuajamised ning veinijoomine. Loomulikult oli see suurpärane väljasõit ning omamoodi ootuspäraselt venis planeeritust kauemaks -- saabusin Tallinna alles tänaseks sügavaks pärastlõunaks. Täna hommikul sain teada, et M tahab mu kujusid enda kureeritud näitusele Põltsamaal ning ma pean nad restaureerima ja/või valmis tegema järgmiseks kolmapäevaks. Sest tuleva nädala neljapäeva varahommikul sõidan ma neljaks päevaks kirjandusüritusele Soome väikelinna. Esindan Eesti edukat debüütkirjanikku ning otsustasin, et vastan soomlaste ootustele eduka kirjaniku kohta -- kolmekümnendates naine, kes kannab kostüüme, mitte riideid (vt ka: Sofi Oksanen). Mille jaoks mul siis see korsetikollektsioon on, eks ole.

P.S. Nende jaoks, kes seda kõike siin loevad kas siis tulevikus või kusagil mujal maailmas, mainin ära 2010. aasta erakordselt kuuma suve ning pikaleveninud soojalaine. Kolmkümmend ja enam kraadi juba kuu aega järjest. Seda üllatavam oli eile hommikul avastada Laulasmaa rannas jääkülm vesi. Tegu oli uudisekünnist ületava nähtusega, mis jõudis isegi Õhtulehe uudistesse.

reede, juuli 23, 2010

Suve ebapopulaarseim küsimus

"Kas sa oled juba kolinud?"
Variatsioon: "See elad juba ammu seal uues kohas, eks?"
Ei ela! Sest töömees Sergei, kes tuli kaasa koos kinnisvarafirmaga, kes selle korteri mulle müüs, tegi mu isale (mina ei ole võimeline umbvenekeelse töölisega remonditeemadel rääkima) ettepaneku, et ta paneks põrandaplaadid mustalt. See oli kolm kuud tagasi. Sergei rääkis endale kogu tööraha ette ning materjaliraha ka ning viimane, õigemini ainus liigutus, mille ta selle tööetapiga seoses tegi, oli põranda Aquastopiga katmine umbes poolteist kuud tagasi. Sellest ajast saadik on ta korra mu isa käest ka võlgu võtta püüdnud.
Nii et ma oleks tänulik, kui mu käest seda küsimust enam ei küsitaks.

Millainen maa Suomi on

Meil minule:

Hyvä kirjailija!

Pentinkulman päivien ja esikoiskirjailijoiden E80-kokoontumisen kunniaksi vaivaan ja häiritsen, mutta ihan hyvällä syyllä: haluaisin tietää vakaan kantasi siihen, millainen maa Suomi on nyt armon vuonna 2010?

Enkä kaipaa vastausta vain omaan tietooni, vaan teen Aamulehden Valo-liitteeseen pääjutun siitä, millaisena E80-kirjailijat näkevät maamme tilan ja tulevaisuuden.

Tätä kaipaisin: vastaa kysymykseen, millainen maa Suomi on nyt ja mihin me kansakuntana olemme kulkemassa. Muoto on vapaa (lempeää proosaa, jyrisevää pamflettia, älyä kutkuttavaa runoa), mutta mitta ei. Toivon mukaan saat tiivistettyä Suomen ytimen 1000–1500 merkin mittaan. Haastava tehtävä, mutta toivon mukaan ei mahdoton.

Aikataulu on tiukka, sillä kaipaisin vastaustasi jo kuluvan viikon perjantaihin mennessä, eli viimeinen palautuspäivä on 23. heinäkuuta. Tiukan aikataulusta tekee se, että toimiakseen Pentinkulman päivien ennakkojuttuna paketti ilmestyy Valossa perjantaina 30. heinäkuuta.

Kiitän, kumarran jo etukäteen. Jos jotain kysyttävää tulee mieleen, niin udella voi päivin ja öin.

t. Mikko


Ja minu tekst:



Ma ei tea, milline Soome aastal 2010 on, sest eestlasena satun naaberriiki järjest harvem ja harvem. Viimati olin tehniliselt Soome pinnal paar tundi eelmise aasta detsembris, kui New Yorgi lennuki saabumise vahele ja Tallinna lennuki õhkutõusmise vahele oli jäetud nii väike vahe, et Finnair pidas paremaks pool lennukitäit inimesi maha jätta.

Aga minu elu Soomet kõige enam avav mälestus on paar aastat vanem, nimelt 2006. a. jõulud Lapimaal. Minu selle perioodi parim sõbranna oli soomlanna ning sealtkandist pärit ja temaga kaasa Lappi sattusin täiesti spontaanselt. Vahetasin mustad jõulud ja kümme soojakraadi Tallinnas öö läbi kestva automatka vastu läbi lumise Soome, põhjapöörijoone taha. Sihtkohaks sõbranna vanematekodu Lapi väikelinnas. Jõudsime pärale kell kuus hommikul. Oli juba alanud jõululaupäev, kristliku maailma suurima püha tähtsaim päev. Sõbranna vanemetekodus olid kohal tema vend ja viimase naine, kes olid öö läbi joonud. „Sa oled eestlane, minu meelest on teil nii ilus keel, räägi midagi!”, ütles mulle sõbranna tulevane sugulane ning avas Vana Tallinna pudeli.

Tund aega hiljem röökis tema tulevane mees: „Ma viskan su siit majast välja, saatanan huora! Häät on peruuttu!” Eramaja uksest lendasid lumisesse aeda naise aluspesu ning kosmeetika. „Ma viskan su siit välja! Ma tapan su! Huora!” Rusikahoobid naise näkku, kriiskamine ja siis: „Uuuu—uuuu-uuu—uu!” . Naabrid olid kutsunud politsei.
Mõni aeg hiljem kestis polaaröö ikka veel, mu sõbranna nuttis ja mina mõtlesin, et olen sattunud Kaurismäe filmi. Tundsin, et olen näinud seda Soomet, millest see kultusrezhissöör ja teised filme teevad. Ja ma olin selle elamuse, omamoodi Sise-Soome eest tänulik.


Ja soomekeelne tõlge (Jaana Maijala):

En tiedä, millainen maa Suomi vuonna 2010 on, sillä eestiläisenä käyn naapurimaassa hyvin harvoin. Viimeksi olin Suomen maaperällä pari tuntia edellisen vuoden joulukuussa, kun New Yorkin koneen laskeutumisen ja Tallinnan koneen ilmaan nousun välille oli jätetty niin vähän aikaa, että Finnair katsoi paremmaksi jättää puoli lentokoneellista ihmisiä maahan.
Elämäni Suomea eniten avartava muisto on kuitenkin pari vuotta vanhempi, nimittäin vuoden 2006 joulu Lapissa. Sen aikainen paras ystävättäreni oli suomalainen ja Lapista kotoisin, ja satuin hänen mukanaan Lappiin täysin spontaanisti. Vaihdoin Tallinnan mustan joulun ja kymmenen lämpöastetta läpiyön kestäneeseen automatkaan halki lumisen Suomen aina Napapiirin taakse asti. Määränpäänä oli ystävättaren vanhempien koti pienessä lappilaisessa kaupungissa. Pääsimme perille kello kuudelta aamulla. Jouluaatto, kristillisen maailman suurimman juhlan tärkein päivä, oli jo alkanut. Vanhempien luona olivat ystävättären veli ja tämän tyttöystävä, jotka olivat juoneet läpi yön. "Sä oot eestiläinen, mun mielestä teidän kieli on niin kaunista, puhu jotain!", ystävättären tuleva sukulainen sanoi minulle avatessaan Vana Tallinn -pulloa.
Tunnin kuluttua tuleva aviomies huusi "Mä heitän sut ulos talosta, saatanan huora! Häät on peruttu!" Omakotitalon ovesta lensivät lumiseen pihaan tyttöystävän alusvaatteet ja meikit. "Mä heitän sut pihalle! Mä tapan sut! Huora!" Nyrkiniskut tyttöystävän kasvoihin, kirkumista ja sitten "Uuuu---uuuu-uuu---uu!". Naapurit olivat soittaneet poliisin.
Vähän myöhemmin, Napapiirin yön vielä jatkuessa, ystävättäreni itki ja minä ajattelin, että olin joutunut Kaurismäen elokuvaan. Tuntui, että olin nyt nähnyt sitä Suomea, josta kulttiohjaaja ja muut tekevät elokuvia. Ja minä olin tästä omakohtaisesta Suomi-elämykseksestäni kiitollinen.

34 and life

Austraaliaga seonduv bürokraatia on olnud endiselt päevi aktuaalne, aga täna varahommikul tuli sealtpoolt lõpuks vastus: kõik vajalikud dokumendid on hetkel olemas. Kuna ajavahe on selle kauge mandriga 7 tundi, jäävad otsesed meilivestlused kas siinsesse hilisöösse või siis varahommikusse-ennelõunasse.
Olen ära ostnud suurema osa Draakonis näituse tegemiseks vajalikke materjale. Alustanud plastikutegemisega. Ja video ettevalmistamisega. Käinud Meritonis sellistes trennides nagu AquaPump ja AquaInterval ja mitte jõudnud sellistesse nagu AquaZumba, Pilates ja Fitball (ma katsun kolmekuulisest soodupaketist nüüd, kui sellest on kuu aega järel, viimast võtta ja tutvuda moodsa spordiklubi aladega). Muidu jõudsin sinna keskmiselt kaks korda nädalas või veidi harvem.
Kolmapäeval oli koos T ja E-ga T juures maal koosolek ning homme on Laulasmaal endise kursaõe sünnipäev. Olen käinud selle nädala jooksul kaks korda rannas -- paar tundi Stroomil esmaspäeval ja pika päeva eile Pirital. Ma olin ära unustanud, et see on tegelikult täiesti tore. Saab üürida lamamistooli(50 kr päev)ning selle rannahoone varju panna ning magada -- sest koosolek, mis läks sujuvalt üle Austraaliaga suhtlemiseks, venis kella neljani öösele. Ja lugeda raamatut (Vijai Maheswari väga lahe olla üritav "Valge jumala faktor" -- Tallinnas elanud ning enne seda Moskvas vene "Playboy" peatoimetaja olnud hindu ajakirjaniku romaan üleminekuaja Moskvast -- mõnikord on taust huvitavam kui raamat ise). Käia ujumas ning L ja J registreerimisel sealsamas Pirita kail.*
Sellised väikesed ärasaamised.
Ja nüüd lähen ostan Telliskivi tänava laost veel pigmenti ja teen oma uut lauda edasi. Lisaks on metallikunstnik T-ga kokkusaamine Draakoni galeriis ning siis Polymeris. Homme veel üks kokkusaamine "spetsialistiga" ning siis T sünnipäevale.
Vahepeal olen kirjutanud lühiessee teemal "Millainen maa Suomi on?", mida nõudis üks Soome kirjandusseminari korraldajatest, kuhu augusti alguses sõidan, Aamulehti-erinumbri jaoks. Selle panen kohe üles.


* Tseremooniameister on HK, elav legend. Kunagine teletäht, eksalkohoolik ning nüüdne ilmalik paaripanija. Ma ei suuda vastu panna ja küsin tuttavat nägu nähes: "Kas teie oletegi HK ?". Ja siis tuleb, ma ei tea kust: "Ma olen teie netikommentaaride suur austaja." Noh, tehniliselt ma ei ole ju -- ma ei viitsi neid kunagi läbi lugeda, aga olen omamoodi meelitatud, et keegi näiteks minu artikli taga viitsib pikalt ja oma nime all jaurata. "Ja kes teie seal olete?", küsib HK. "Eee... Päkapikk!" "Sellist ei tea, neid uusi on nii palju...", vastab HK mulle oma ala (netikommentaarid!) staari algajale suunatud armuliku üleolekuga.
Ta räägib noorpaarile, et abielu hakkab kehtima inimeste südames ja et nüüd hakkavad nende kohta kehtima hoopis teised seadused. Mis on täiesti tõsi -- J on nimelt Ameerika kodanik ja nüüd teda võibolla ei saadetagi riigist välja.
Noorpaar suudleb kirglikult ja pruudi tütar trügib nende vahele. HK kutsub fotograafi korrale -- see peaks teadma, et tema elukutse esindaja ei tohi kuidagi esile tükkida.
Ja mis värk selle vanema põlvkonna inglise keelega on : alati tundub, et kuuekümnesed mehed, juhul kui nad enamvähem korralikult inglise keelt valdavad, üritavad kõlada nagu filmigangsterid?

esmaspäev, juuli 19, 2010

34

Sünnipäev oli tore. Isegi üks toredamaid mu elus -- või on see üks osa sellest protsessist, et mingi vanuseni, nagu tundub, läheb peaaegu kõik (mõtlen elusolemist kui sellist) järjest paremaks, et siis asenduda algul märkamatu, aga tegelikult vist vältimatu allakäiguga.... Või siis mitte. Ma kirjutasin siinkohal kogemata sõna "allakõik". Allakõik. Alla kõik.
Sünnipäevajärgsel hommikul koristasin katusel koos Ivaniga prahti -- tema pakkus oma abi küsides, kas ta saaks endale ülejäägi, pudelid ning selle, mis catering`ist järel. Ivan kirus kojanaist, kellega temal, isehakanud valvuril ning kojamehel, olevat mingid territooriumijaotust puudutavad arved klaarida. "Russkie durakii!" -- Ivan ise on valgevenelane. Kui diktatuuri mainisin, tegi ta mulle korduvalt, ilmekalt ning aeglaselt (ma ei räägi eriti head vene keelt) selgeks, et see, kui riigis ei saa varastada ja petta, pole veel diktatuur. Lukashenka on valinud rahvas. Riigipea on nagu isa perekonnas ja rahvas nagu tema lapsed. Diktatuurimehhanismidest arusaamine muutus minu poolt veelgi detailsemaks, aga Ivan imestas: "Kes sulle rääkis, et Valgevenes on diktatuur? Mis mõttes diktatuur? Ah et kõik räägivad ja ajalehtedes kirjutatakse?" Ta väitis ka, et kuigi ta perekond elab Valgevenes, on tema Eestis olnud oma 75-st eluaastast 60 ja peab end hingelt eestlaseks. Ivan ei räägi muide sõnagi eesti keelt.
Sünnipäeval katuseaias olid muide alguses ka seda ehitavad vene hipid (või tegelikult -- mis hipi näiteks arstitudeng ikka on), kellel soovitasin lugeda Wiedemanni "Maagide kooli". Kes omakorda mulle kirjutas, et tuleb augustis Eestisse.
Sünnipäeval säras E, kes saabus koos peaaegu poole catering`i, sõbranna ning prantslasest inimõiguste advokaadist mehega. Õnnestus M-d tuvustada helilooja E-ga. Mulle lauldi. Inimesed, kellel on väiksed lapsed, käisid põgusalt läbi (T ja I, M ja I)ning inimesed, kellelt seda ei oleks oodanud, ei jõudnud üldse kohale. Tegin mitu ekskursiooni maja peal ja kõik oli väga chill. Kella poole kuuest (vene hipid) ehk "ametlikust" algusest kella kuuest öösel ühe-poole kaheni. Nagu alati, kingiti mulle suurepäraseid asju: raamatuid, ehteid, keraamikat ja punasest lakknahast pesu. Ning profi-juuksehooldustooteid. Ma pole iial kellelegi öelnud, et kingitusi pole vaja, küll aga, et lilli ei toodaks.
Ja kuna K, kes oma mütsi katusele jättis, palus täna selle ära tuua Uue Maailma seltsimajja, sattusin seal hoopis teistsugusele sünnipäevale. Kaunitarist poetess luges oma luuletusi, euroopa hipid musitseerisid ning lõpuks lauldi regivärsse. Ma rääkisin väga pikalt juttu tuttava skulptori disainerist mehega (ratsutamisest, sektidest, apokalüpsisennustustest ja maalikateedrist, milles mõlemad õppinud oleme) ja hoidsin tegelikult eemale nii luuletustest, regilauludest kui euroopa hipidest.
Jalutasin südaöösel koju ning mõtlesin, et huvitav, kas see on mingitpidi ohtlik. Olen selle peale öösel jala koju tulles aegajalt mõelnud 15 viimast aastat. Ja Tondi ülesõidu juures vaatasin, et ei astuks peale seal üle raudtee joonistatud valgele inimfiguurile. Seal läks nimelt eelmisel aastal rongi alla minu tuttava vend.
Ja nüüd lähen magama, sest mulle jõudis just kohale, et ma ei jõua Austraalia bürootunde ja sealsete inimeste ärkvelolekut ning meilivastuseid ära oodata.

reede, juuli 16, 2010

Kolm päeva on põhitegevus Austraalia viisaga seotud. Veidral kombel pole mul mitte kunagi ja mitte ühegi riigiga olnud viisaga nii palju tegemist. Ja esmapilgul on Austraalia ju viisavaba eestlastele. Minu käest pole varem küsitud, ega mu kopsuröntgen pole kunagi midagi kahtlast näidanud ja ega mul pole süda haige. Samuti pole ükski reis jäänud mul kunagi plaanitust lühemaks sel põhjusel, et viisa lõpeb enne ära. Aga seekord nii läheb -- reis kestab muide kokku vähem kui kolm nädalat ja lisapäevi oleks vaja läinud kolm.... Tegu on muide meelelahutaja viisaga.
Lisaks: uus, baltisakslasest ori.
Vahepeal: Rakvere (Baltoscandal) ja Tartu (verbaalne kisma, aga lubasin sellest mitte siia kirjutada).
Ja homme sünnipäev.

teisipäev, juuli 13, 2010

Seitsmekesi (see on täna hommikust kindel) Austraaliasse augusti lõpul.
Brisbane`i (teatri)festival.
Vivat!

neljapäev, juuli 08, 2010

Tänased seisukohavõtud ja õpetussõnad

"Tallinnas butiigi pidamisega pead mingitest asjadest loobuma.Mina tahan Ritzis söömas käia. Ma ei saa sellest loobuda." Mu sõbranna, kellele viin tagasi Päevalehe intervjuu pildistamiseks laenatud kaelakee ja kes elab pool aega Pariisis.

"See kuldne triip on ilus." Tuttav teletöötaja, kes tellib mu enne olulist tööintervjuud ning fotosessiooni oma koju meiki tegema.

"Kas teie otsite orja? /Taustaks lastekisa./ Ma lähen välja... ma helistan sulle kohe tagasi." Pereisa Põlvast.

"See maja imab endasse. " Noor naisskulptor Raja tänaval, kelle töid oksjoni jaoks valin ja kes tuli just tagasi pikemaajalisest residentuurist Berliinis.

"Kata need riided kõigepealt plastikuga -- siis on jäigem. Siis pane pahtlit. See pahtel on tegelikult sama mis plastik, ainult täiteainega. /---/ Ja siis jääb peaaegu nagu modelleeritud." Noor meesskulptor sealsamas, kes ei lahku peaaegu kunagi majast.

"Kui keegi teid süüdistab, olge õnnelikud. See inimene võtab teie karmat vähemaks". Joogaõpetaja, kes on tegelikult ärimees, aga avastanud vabatahtlikuks sertifitseeritud "guruks" olemise võlud.

"Ma andsin Postimehele halva intervjuu! Nad küsisid: "Kuidas te elate?" ja mina ütlesin: "Sellele ei saa vastata!" /---/ Nad ei olnud sellised nagu teie -- lõbusad ja rõõmsad! /Mõeldud on Päevalehe ajakirjanikku, fotograafi ja mind/ Ma ütlesin fotograafile "pojake" ja ta vist solvus..." Minu ema.

teisipäev, juuli 06, 2010

Beezh mees kodus

Eile andsin T-le, vanale klassivennale intervjuu EPL jaoks. Õigemini duubelintervjuu koos oma emaga. Ettekääne selleks: mu ema 70.a. juubel paari päeva pärast.
See väsitas vaimselt rohkem kui eales oleksin arvanud.
Ma ei teinud pärast EPL fotograafiga tagasi linna saamist (intervjuu toimus mu vanemate juures maal) mitte midagi mõstlikku enam. Kohtusin juhuslikult V ning tema gaysõbra R-ga ning jõin nendega veini. V ootab seitsmendat kuud kaksikuid ja ütles eneseirooniliselt, et tal on nüüd "beezh mees kodus", aga on muidu täpselt samasugune edasi. Nagu eksalteeritud itaalia koduperenaine umbes anno 1970 (selle hetkele ajaloos viitavad ülikõrged pika säärega platvormsaapad, miniseelikud ja kitsad jakid, aga ka tupeeritud süsimust soeng ja sama värvi silmalaud -- V ei tunnista eriti muid värve peale musta -- ilmast hoolimata) oleks kohtunud ööklubi drag queenist diivaga. R eelistab üldiselt õrna jumestust, blondeeritud juukseid ning hoolikalt valitud särgi, lipsu ja vesti kombinatsioone. Ma usun, et stiil on nende elu peamine prioriteet. Usk ja alustala. V on õnnelik, et tema "beezhil mehel" on, nagu ta ütleb, täiuslikumad, aga põhimõtteliselt samasugused näojooned kui temal. Lõug, põsesarnad, huuled. Ja "kassisilmad", mida tema, V, peab endale iga päev pähe joonistama. Ta loodab, et teine lastest on tüdruk.
Eile ostsin ka aerosiili (miks mulle varem ei öeldud, et selle koostisaine on vulkaaniline tuhk ja kopsudele mõjub nagu asbest!) ja täna autopahtlit ning krunti ja aerosoolvärve Klõsheiko kuju restaureerimiseks.
Täna kasutasin hiljutist paduvihmasadu ja äikest ettekäändena, et tellida Automaailma poodi takso, mitte minna tagasi tööd tegema ja /või trenni, vaid tulla koju raamatut lugema. "Hirm ja jälestus Las Vegases".
Lisaks tutvustasime kahele inglis ekunstnikule, kes siin Kunstihoones residentuuris on, Konteinerit ja Polymeri.

esmaspäev, juuli 05, 2010

Juhuslikult pealtkuuldud kõnelus

Täna õhtul bussis number 17. Blond tüdruk minu kõrval. "Ma olen nüüd seitsmeteistkümne bussis ja sõidan sinu maja ette! Ma tahan teada, kes sul voodis on!"
"See on iseenda mitteaustamine! Mõtle, kui mina ameleksin kusagil mõne... NIISUGUSEGA!Ma oleksin ODAV ja KERGESTI KÄTTESAADAV! Mõne võõra inimesega! Ma oleksin KERGESTI KÄTTESAADAV! MA JÕUAN KOHE KOHALE!" Tüdruk räägib üsna vaikse häälega, aga niivõrd intensiivselt, et olen sunnitud teda kuulama jääma.
Mõtlen, miks inimesed teevad enda mahajätmise nii lihtsaks. Ma tunnen kergendust, kui oma peatusse jõuan.
"MA OLEN KAHE PEATUSE KAUGUSEL!!! MA TAHAN TEDA NÄHA!!!"

laupäev, juuli 03, 2010

Öö vastu kolmandat juulit

Öö vastu kolmandat juulit 2010. Polymeri valmiv katuseaed -- mingi vene noorte, hipilike tüüpide Tallinna Spordi-ja Noorsooameti poolt rahastatav projekt, recycling ja ökoaiandus ja kiviktaimla-taolise nähtuse alternatiivne katuse-variant.
Curacao kunstniku avamise järelpeo viimane staadium. Inimesed, kes on soojas suveöös sinna katusele väga kauaks tiksuma jäänud.
Keraamik J seletab väga mitmendat (või isegi mitmekümnendat) ringi: "Tegelikult tahan ma olla hea naine oma mehele! Ma tahan talle kotlette teha!" Ta näitab zhestidega, kuidas ta neid kotlette teeks. Pärast mõneajast vestlust ühe noore vene hipiga, loomulikult joogaharrastaja ja taimetoitlasega: "Ma tahan oma mehele KARTULIkotlette teha!" J-ga on kaasas tema juttu alandliku ja kannatliku ilmega kuulav pikajuukseline noormees ning lisaks on sakslane K, kes J-le ilmselgelt närviliselt helistab.
Mõni aeg hiljem. Mina seletan jätkuvalt kannatlikule ja naeratavale vene hipile, kuidas ma joogalaagris käisin ning keraamik J ja keraamik M laulavad: "Vana pildiraam..." Siis seletab üks teine hipi mulle tuulegeneraatori tööpõhimõtet, mille nad sinnasamasse katusele ehitada plaanivad ja näitab arvutist videot. Räägin neile, et tuuleveski labad võiksid vabalt plastikust olla ning seletan, kus asub Telliskivi tänaval ladu, kust seda osta saab. Ja mida kõike toredat sellega teha saab. Vene hipid: "Klasno! Super!".
Tunde varem on I kokku kukkunud ja ta toimetatakse katusele madratsitele lamama. I, minu vana sõbranna, on näost valge. Tema mees I ei tundu väga murelik olevat ja räägib kellegagi rahulikult juttu. Mina hipidele: "Mida te talle andsite?!" Hipid seletavad, et see on see alkohol, mida I ka jõi ja mis on kahjulik. Nemad suitsetavat ainult rituaalselt kanepit. Järgneb minu puhul standartne vaidlus, kas kanep on kahjulik (minu seisukoht) või mitte (hipid). Seletan, et alkoholi joomine on samamoodi rituaal -- inimene tegi näituse... Kuulen midagi kanepi ja spirituaalsuse seostest. Selle vaidluse käigud on täpselt sama ettearvatavad kui selle, mille mõni aeg varem sealsamas provotseeris T, rääkides taimetoitlastele ja inimestele, kes on lihatööstuse suhtes kahtleval seisukohal, ühest seatapust, mida ta kunagi peal nägi. Jutustuses figureerib halvasti tapetud (see on -- veel elus ja karjuv ) siga, kellel keevas vees karva maha võetakse. Ilmselgelt ei veena T taimetoitlasi-- ja milles ta neid algselt veenda tahab, jääbki kergelt arusaamatuks.
Need noored vene hipid võtavad oma aiaprojekti kogu hingega ning esindavad inimtüüpi, keda veel hiljuti minu teada Eestis ei olnud. Aga nüüd on. Kosmopoliitne (üks hipi on elanud näiteks kommuunis Hispaanias)-õrnalt New Age-rastapatsidega entusiastlik - mingil kombel ühiskondlikult aktiivne (katuseaia vabatahtlik ehitamine!)-idealistlik noor seltskond.
Mingi hetk hakkab valgeks minema ja ma lähen sealt minema.
Keraamikud jäävad laulma vanast pildiraamist.

Ege Vabaks -- epiloog

Kuulsin just tuttavalt kollase meedia ajakirjanikult, et Ege H helistab pärast "hullarist" väljasaamist iga päev nende lehe toimetusse. Lisaks jagas ta sama kollase ajalehe reporteri mobiilinumbrit lahkelt oma kaaspatsientidele, lubades, et see inimene aitab nad kõik sealt välja.

neljapäev, juuli 01, 2010

Kunstikonteiner esitleb:

AVANTIA DAMBERG

"Animablog"
Avamine reedel, 2. juulil kl 19

Avantia Damberg on hetkel Polymeris residentuuris viibiv Curacaost, Hollandi Antillidelt pärit kunstnik. Damberg on lõpetanud Rietveldi Akadeemia ning elab ja töötab Amsterdamis ja Curacaos. Damberg on oma loomingus keskendunud joonistusele, videoinstallatsioonile ja animatsioonile. "Animablog" omakorda kombineerib omavahel seinamaali ja animaprojektsiooni.
Avantia Dambergi näitus jääb Kunstikonteineri alumises galeriis avatuks 3. augustini.


Kl 19 30

Grillpidu valmivas Polymeri katuseaias
Sel suvel rajab RÖNK (Rakendusökoloogia Noorte Klubi) Polymeri katusele aia. Tegemist on projektiga, mille pealkiri on "Polymeri rippaiad" ning mille eesmärgiks on alternatiivne aiandus linnaruumis ja säästev maaharimine. Katuseaia juures kasutatakse ära muidu äraviskamisele kuuluvaid kasutatud autokumme ning aia kujundus muutub pidevalt vastavalt uutele leitud materjalidele. Aia disainis domineerivad geomeetrilised kujundid ja mitmetasandilisus. Ainsad poest ostetud materjalid on poldid, kruvid ja tsement. Kasutatud autokummidel ning telliskividest piirete vahel kasvavad sõnajalad, minipuud ja muud taimed. RÖNK kutsub üles vabatahtlikke üritusega liituma.
Projekti toetab Tallinna Spordi-ja Noorsooamet. Samuti on oma osa MTÜ-del RÖNK, ArtFactory ja Polymer.
Katuseaia ametlik avamine on 31. juulil.

Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03