Beezh mees kodus

Eile andsin T-le, vanale klassivennale intervjuu EPL jaoks. Õigemini duubelintervjuu koos oma emaga. Ettekääne selleks: mu ema 70.a. juubel paari päeva pärast.
See väsitas vaimselt rohkem kui eales oleksin arvanud.
Ma ei teinud pärast EPL fotograafiga tagasi linna saamist (intervjuu toimus mu vanemate juures maal) mitte midagi mõstlikku enam. Kohtusin juhuslikult V ning tema gaysõbra R-ga ning jõin nendega veini. V ootab seitsmendat kuud kaksikuid ja ütles eneseirooniliselt, et tal on nüüd "beezh mees kodus", aga on muidu täpselt samasugune edasi. Nagu eksalteeritud itaalia koduperenaine umbes anno 1970 (selle hetkele ajaloos viitavad ülikõrged pika säärega platvormsaapad, miniseelikud ja kitsad jakid, aga ka tupeeritud süsimust soeng ja sama värvi silmalaud -- V ei tunnista eriti muid värve peale musta -- ilmast hoolimata) oleks kohtunud ööklubi drag queenist diivaga. R eelistab üldiselt õrna jumestust, blondeeritud juukseid ning hoolikalt valitud särgi, lipsu ja vesti kombinatsioone. Ma usun, et stiil on nende elu peamine prioriteet. Usk ja alustala. V on õnnelik, et tema "beezhil mehel" on, nagu ta ütleb, täiuslikumad, aga põhimõtteliselt samasugused näojooned kui temal. Lõug, põsesarnad, huuled. Ja "kassisilmad", mida tema, V, peab endale iga päev pähe joonistama. Ta loodab, et teine lastest on tüdruk.
Eile ostsin ka aerosiili (miks mulle varem ei öeldud, et selle koostisaine on vulkaaniline tuhk ja kopsudele mõjub nagu asbest!) ja täna autopahtlit ning krunti ja aerosoolvärve Klõsheiko kuju restaureerimiseks.
Täna kasutasin hiljutist paduvihmasadu ja äikest ettekäändena, et tellida Automaailma poodi takso, mitte minna tagasi tööd tegema ja /või trenni, vaid tulla koju raamatut lugema. "Hirm ja jälestus Las Vegases".
Lisaks tutvustasime kahele inglis ekunstnikule, kes siin Kunstihoones residentuuris on, Konteinerit ja Polymeri.