Reede, juuli 23, 2010

34 and life

Austraaliaga seonduv bürokraatia on olnud endiselt päevi aktuaalne, aga täna varahommikul tuli sealtpoolt lõpuks vastus: kõik vajalikud dokumendid on hetkel olemas. Kuna ajavahe on selle kauge mandriga 7 tundi, jäävad otsesed meilivestlused kas siinsesse hilisöösse või siis varahommikusse-ennelõunasse.
Olen ära ostnud suurema osa Draakonis näituse tegemiseks vajalikke materjale. Alustanud plastikutegemisega. Ja video ettevalmistamisega. Käinud Meritonis sellistes trennides nagu AquaPump ja AquaInterval ja mitte jõudnud sellistesse nagu AquaZumba, Pilates ja Fitball (ma katsun kolmekuulisest soodupaketist nüüd, kui sellest on kuu aega järel, viimast võtta ja tutvuda moodsa spordiklubi aladega). Muidu jõudsin sinna keskmiselt kaks korda nädalas või veidi harvem.
Kolmapäeval oli koos T ja E-ga T juures maal koosolek ning homme on Laulasmaal endise kursaõe sünnipäev. Olen käinud selle nädala jooksul kaks korda rannas -- paar tundi Stroomil esmaspäeval ja pika päeva eile Pirital. Ma olin ära unustanud, et see on tegelikult täiesti tore. Saab üürida lamamistooli(50 kr päev)ning selle rannahoone varju panna ning magada -- sest koosolek, mis läks sujuvalt üle Austraaliaga suhtlemiseks, venis kella neljani öösele. Ja lugeda raamatut (Vijai Maheswari väga lahe olla üritav "Valge jumala faktor" -- Tallinnas elanud ning enne seda Moskvas vene "Playboy" peatoimetaja olnud hindu ajakirjaniku romaan üleminekuaja Moskvast -- mõnikord on taust huvitavam kui raamat ise). Käia ujumas ning L ja J registreerimisel sealsamas Pirita kail.*
Sellised väikesed ärasaamised.
Ja nüüd lähen ostan Telliskivi tänava laost veel pigmenti ja teen oma uut lauda edasi. Lisaks on metallikunstnik T-ga kokkusaamine Draakoni galeriis ning siis Polymeris. Homme veel üks kokkusaamine "spetsialistiga" ning siis T sünnipäevale.
Vahepeal olen kirjutanud lühiessee teemal "Millainen maa Suomi on?", mida nõudis üks Soome kirjandusseminari korraldajatest, kuhu augusti alguses sõidan, Aamulehti-erinumbri jaoks. Selle panen kohe üles.


* Tseremooniameister on HK, elav legend. Kunagine teletäht, eksalkohoolik ning nüüdne ilmalik paaripanija. Ma ei suuda vastu panna ja küsin tuttavat nägu nähes: "Kas teie oletegi HK ?". Ja siis tuleb, ma ei tea kust: "Ma olen teie netikommentaaride suur austaja." Noh, tehniliselt ma ei ole ju -- ma ei viitsi neid kunagi läbi lugeda, aga olen omamoodi meelitatud, et keegi näiteks minu artikli taga viitsib pikalt ja oma nime all jaurata. "Ja kes teie seal olete?", küsib HK. "Eee... Päkapikk!" "Sellist ei tea, neid uusi on nii palju...", vastab HK mulle oma ala (netikommentaarid!) staari algajale suunatud armuliku üleolekuga.
Ta räägib noorpaarile, et abielu hakkab kehtima inimeste südames ja et nüüd hakkavad nende kohta kehtima hoopis teised seadused. Mis on täiesti tõsi -- J on nimelt Ameerika kodanik ja nüüd teda võibolla ei saadetagi riigist välja.
Noorpaar suudleb kirglikult ja pruudi tütar trügib nende vahele. HK kutsub fotograafi korrale -- see peaks teadma, et tema elukutse esindaja ei tohi kuidagi esile tükkida.
Ja mis värk selle vanema põlvkonna inglise keelega on : alati tundub, et kuuekümnesed mehed, juhul kui nad enamvähem korralikult inglise keelt valdavad, üritavad kõlada nagu filmigangsterid?

Kommentaare ei ole: