Esmaspäev, juuli 19, 2010

34

Sünnipäev oli tore. Isegi üks toredamaid mu elus -- või on see üks osa sellest protsessist, et mingi vanuseni, nagu tundub, läheb peaaegu kõik (mõtlen elusolemist kui sellist) järjest paremaks, et siis asenduda algul märkamatu, aga tegelikult vist vältimatu allakäiguga.... Või siis mitte. Ma kirjutasin siinkohal kogemata sõna "allakõik". Allakõik. Alla kõik.
Sünnipäevajärgsel hommikul koristasin katusel koos Ivaniga prahti -- tema pakkus oma abi küsides, kas ta saaks endale ülejäägi, pudelid ning selle, mis catering`ist järel. Ivan kirus kojanaist, kellega temal, isehakanud valvuril ning kojamehel, olevat mingid territooriumijaotust puudutavad arved klaarida. "Russkie durakii!" -- Ivan ise on valgevenelane. Kui diktatuuri mainisin, tegi ta mulle korduvalt, ilmekalt ning aeglaselt (ma ei räägi eriti head vene keelt) selgeks, et see, kui riigis ei saa varastada ja petta, pole veel diktatuur. Lukashenka on valinud rahvas. Riigipea on nagu isa perekonnas ja rahvas nagu tema lapsed. Diktatuurimehhanismidest arusaamine muutus minu poolt veelgi detailsemaks, aga Ivan imestas: "Kes sulle rääkis, et Valgevenes on diktatuur? Mis mõttes diktatuur? Ah et kõik räägivad ja ajalehtedes kirjutatakse?" Ta väitis ka, et kuigi ta perekond elab Valgevenes, on tema Eestis olnud oma 75-st eluaastast 60 ja peab end hingelt eestlaseks. Ivan ei räägi muide sõnagi eesti keelt.
Sünnipäeval katuseaias olid muide alguses ka seda ehitavad vene hipid (või tegelikult -- mis hipi näiteks arstitudeng ikka on), kellel soovitasin lugeda Wiedemanni "Maagide kooli". Kes omakorda mulle kirjutas, et tuleb augustis Eestisse.
Sünnipäeval säras E, kes saabus koos peaaegu poole catering`i, sõbranna ning prantslasest inimõiguste advokaadist mehega. Õnnestus M-d tuvustada helilooja E-ga. Mulle lauldi. Inimesed, kellel on väiksed lapsed, käisid põgusalt läbi (T ja I, M ja I)ning inimesed, kellelt seda ei oleks oodanud, ei jõudnud üldse kohale. Tegin mitu ekskursiooni maja peal ja kõik oli väga chill. Kella poole kuuest (vene hipid) ehk "ametlikust" algusest kella kuuest öösel ühe-poole kaheni. Nagu alati, kingiti mulle suurepäraseid asju: raamatuid, ehteid, keraamikat ja punasest lakknahast pesu. Ning profi-juuksehooldustooteid. Ma pole iial kellelegi öelnud, et kingitusi pole vaja, küll aga, et lilli ei toodaks.
Ja kuna K, kes oma mütsi katusele jättis, palus täna selle ära tuua Uue Maailma seltsimajja, sattusin seal hoopis teistsugusele sünnipäevale. Kaunitarist poetess luges oma luuletusi, euroopa hipid musitseerisid ning lõpuks lauldi regivärsse. Ma rääkisin väga pikalt juttu tuttava skulptori disainerist mehega (ratsutamisest, sektidest, apokalüpsisennustustest ja maalikateedrist, milles mõlemad õppinud oleme) ja hoidsin tegelikult eemale nii luuletustest, regilauludest kui euroopa hipidest.
Jalutasin südaöösel koju ning mõtlesin, et huvitav, kas see on mingitpidi ohtlik. Olen selle peale öösel jala koju tulles aegajalt mõelnud 15 viimast aastat. Ja Tondi ülesõidu juures vaatasin, et ei astuks peale seal üle raudtee joonistatud valgele inimfiguurile. Seal läks nimelt eelmisel aastal rongi alla minu tuttava vend.
Ja nüüd lähen magama, sest mulle jõudis just kohale, et ma ei jõua Austraalia bürootunde ja sealsete inimeste ärkvelolekut ning meilivastuseid ära oodata.

Kommentaare ei ole: