Pühapäev, oktoober 29, 2006

SÜNNIPÄEV MAAL

Aurora:

Naine, 28 aastat vana. Kohalik. Tema mees oli õnnetult surma saanud paar kuud varem. Oli saanud külavahel peksa, millest olid tekkinud valud, aga tegelikult oli ära lõhutud maolukuti, maosisu sattus magades kopsu ja mees lämbus.Sünnipäevalaps koos oma elukaaslasega (naabrid seal maal elades) olid teinud kunstlikku hingamist. Aga sellest polnud abi. Naine jäi üksi kahe lapse, 2500 krooniga kuus ja korterilaenuga (50 000 -- 700 krooni kuus) krooni .Ämm on kohutavalt halb inimene -- kustutas matusepiltidelt lese ja lapsed. Külapeal räägitakse, et naine ise lämmatas oma mehe. Sest külas räägitakse kõigist kõike. Ta rääkis sellest ja mina kuulasin. Üks asi veel -- kui tänapäeva inimene ootamatult sureb, siis käib ta kummitamas omaostetud tehnika kaudu. Plõksutab kodukino sisse-välja ja vajutab arvutiklahve. Jättis järele pärast seda, kui naine palus mitte midagi ära lõhkuda. Et ise ostsid küll, aga ära sa midagi Jumala eest katki tee.

Tütarlaps-legend, 25 (?) aastat vana. Pöörane peoloom konventsionaalsest perekonnast (ja perekond on tema dõupamise pärast väga mures), kes sai kunagise punkbändi liikmega lapse. Nagu üks tuttav lapse isa kirjeldas, 40-aastane suurte silmadega amfetamiinik võidunud ülikonnas. Tütarlaps-legend ise oli imeilus, kah suurte silmade ja haldjaliku olemisega. Tõesti kaunis.

Ma arvan, need kaks naist esindasid sünnipäeval kahte äärmust, omamoodi absoluuti.
Teiste sünnipäevakülaliste kohta niipalju ei räägitud või ei rääkinud nad ise. Vähemalt mulle.Ja nad olid pilves: kanepi-Raffaellod, Afganistani hashish, E, kokaiin. Alkohol niikuinii. Homoseksuaalne varakeskealine house´i DJ ja tema muusikavalik kohaliku rahvamaja üüritud suures saalis , mis oli tühi, tekitas tulevikuvisiooni --- äkki on J. 50. sünnipäev 25 aasta pärast samasugune. Ja sedalaadi muusika uus rahvalik. Ja külalised on vanemad, kühmus, hallinevad, räägivad rohkem lastest, suitsetavad samamoodi kanepit , aga enne stimulantide manustamist kontrollivad vererõhku. Ja meenutavad. Aegu ammuseid. Nagu rääkis mulle sünnipäeva boyfriend, oli nende põlvkonna jaoks lakkamatu pidu aastatel 1998 - 2003.

Ja meil on juba varsti 2007. Eks ole.

Reede, oktoober 27, 2006


JOOKSVAD SÜNDMUSED


Aurora:

Ehk siis: kroonika.
Kolmapäev, 25. oktoober: videovõtted Tartu näituse jaoks. Nõmme gümnaasium, mitukümmend statisti, profesionaalne tehniline crew (via Niina noorrezhisöörist boyfriend), mitu tundi. Vanema põlve fotograaf, kes samuti statisti rollis oli ning kõike veel fanaatiliselt ja omaalgatuslikult dokumenteeris (tänud!). Palju keskkoolinoori ning nende juua täis kunstiajaloo õpetaja (mitte-statist).
Nii. See on nüüd tehtud. Kunstiga seotud aktsioonide reaalajas dokumenteerimine, nagu kunagi (endale?) lubatud.

Pühapäev, oktoober 22, 2006

Rindekas

Niina:
Võtteplats on töökoht, mis vastab enamikule töökuulutustest: pakub "huvitavat keskkonda", "põnevaid väljakutseid", "nooruslikku meeskonda", "kiiresti arenevat "firmat"" ja võibolla isegi "konkurentsivõimelist palka", kui mitte arvestada töötundide arvu. Või ekstreemseid töötingimusi või pühendumisprotsenti 100 ja veelkord 100. Kui ühte võttepäeva mahuvad ära pidev vihmasadu, olematud soojakraadid, kaks magatud tundi (juba viiendat ööd), Aadu Luukase matuserong treileri trajektooril, tõsine autoavarii samal trajektooril, niiskuse tõttu pidevalt üles ütlev tehnika, rekvisiidiauto, mille aknad on pimendatud ja milles filmida ei saa, rekvisiidiauto, millesse ei mahu ei kaamera ega näitlejad, rekvisiidiauto, mis hakkab keset võtet tossama, kadumaläinud vihmavari, mis kaitses nii klappi (elektrooniline) kui kaameraraporteid läbimärjaks saamast, vildikas, mis märjale klapile ei kirjuta ühtegi numbrit, klapp, mis vahetult enne pikalt ettevalmistatud võtet üles ütleb, taevas, kust valgus läbi ei tule, näitleja, kes osaleb filmis ainult kolmel päeval ja peab just sellelt venivalt võttelt varem ära minema, vettinud ja külmunud võttegrupp ning Täiesti Segane Storyboard, siis võtab küll needma päeva, mil leping sai tehtud ja palka küsitud. Ja see tunne läheb üle momendil, mil öeldakse "lõuna" ja päev on läbi. Eesseisvad kaks (aga võibolla isegi neli) magamiseks mõeldud tundi tunduvad tõsise kvaliteetajana.
Selle filmi režissööri teine assistent (naissoost) ütles, et olid ühe eelmise filmi esimese assistendiga (naissoost) mõelnud teha endale t-särgid kirjaga "Ma olen tegelikult ilus". Pakkusin, et peaks tegema t-särgid kirjaga "Ma olen tegelikult naine".

Laupäev, oktoober 21, 2006

KANA-KANA-HAKKLIHA

Aurora:

Videosse on vaja statistiks vähemalt ühte vanemat meesterahvast. Ja ma olen linnas, vaatamas üle võimalikke ruume ning kerin telefonis numbreid. Harry E.! Nõukogudeaegsete reklaamklippide rezhissöör helistas mulle pärast Niinaga koos tehtud näitust kevadel . Helistas veel ka suvel, kutsus mingile kontserdile. Täna helistan talle ise. Harry E. määrab kohtumise kohe, veerand tunni pärast. Kesklinnas asuva solaariumi (!) fuajeesse. Ta tuleb, kaenla all värske Just. Sees tema tehtud fotod ja intervjuu suvepiigaga. Lugegu ma kohe läbi. Sama kehtib solaariumis töötava neiu kohta ("Ta on oma-inimene."). Nagu Harry kohe paljastab, on tegu meedia-manipulatsiooniga. Ta mõtles kogu teksti nimelt ise välja! Järgmine number on veel drastilisem -- selles ilmuvate piltide modell esineb kui Dancing Queen, kuigi ei oska ühtegi tantsusammu!
Veerand tunni jooksul on selge, et meie videos Harry ei osale, küll aga kuulen järgneva kolmveerandtunni jooksul tema arvamusi ja õpetussõnu kaasaegse kunsti (üdini negatiivne), meie haridussüsteemi (inimestes ei tekitata huvi ajaloo vastu), Sinimägede lahingute, suvilate küttesüsteemide , Egiptuse ajaloo ja kaasaegse Eesti kino (kah tauniv )kohta. Loetelu ei suuda olla täielik.
Harry ei osale, kuna sõidab kohe Egiptusesse, tal on suvilas tohutu õunasaak ning lisaks on tal 15- tunnised tööpäevad. Politseis. Küsin, mida ta seal teeb, nähes vaimusilmas romantilisi fotosid vahialustest. Loojangule vastu vaatamas. Aga ei. "Ma osalen ülekuulamistel." -- "Ja kuidas?" "Oh, pole oluline", heidab Harry E. tehtult hooletult käega (a`la James Bond) ja pilgutab mulle silma. Paremat silma.
Lõpuks põgenen solaariumist. Mida vaesed kinnipeetavad ei saa endale lubada. Ja mis on Harry E. viimased sõnad mulle -- "Te kõik tahate teha midagi originaalset, aga te teete ikkagi filmi!"
Ja siis helistan fotograaf Jaan K.-le. "Teie nimel olen nõus ka neli tilka verd andma! Komejanti teen alati kaasa." Korras. Statist olemas.

Käin külas Irma P.-l ja Ips ?-l.
Pärast saan kokku Remo R.-ga Levikas. Osa jutuajamist puudutab eelseisvat perfokat ja on üsna konstruktiivne. Näen ka Mihkel K.-d , kes kingib mulle Guns`N`Rosesi T-särgi. Mille saab endale R. Mõne tunni pärast tuleb Aino S., mingilt tõusikute ürituselt, väga kena. Koju jõuan kl 4. Lisaks ostan endale seeliku ja gripivaktsiini, aga seda 12 tundi varem.
Igav, muidugi. Aga blogi ongi hübriidzhanr, osaliselt päevik ja osaliselt midagi muud. Fast food-ilukirjandus, vastutustundetu kolumn. Asjade reaalajas ülestähendamine, lootuses (?), et seda saab toormaterjalina või klasvõi arhiivina kunagi kasutada.
Raamatupoes nägin just vist eelmise aasta parimat inglise blogi raamatuna. Londoni lõbutüdruku päevik. Kusjuures kaanel oli kirjastusepoolse tutvustusena kirjas vaid see, et autor pidas päevikut, vaikides maha selle, et antud päevik on igaühele kättesaadav ja täiesti tasuta. Kes see loll muidu raamatut ostaks...

Reede, oktoober 20, 2006

Rindeteade

Niina:
"Chill töö," ütles eelmise filmi esimene assistent minu selle filmi ameti kohta. Kui pakutakse teha klappi ja continuityt, siis pärast suurema filmi teist assistenti tundub see endalegi suhteliselt lõdva randmega tehtav. Aga ei ole! Meenuvad klišeed klapi ameti kohta erinevatest filmidest ja no mitte ei taha pilt kokku minna. Siiani on mul olnud julgelt vähemalt 20-tunnised tööpäevad, kuna pärast tegusat võttepäeva veedab klapp (praeguse keissi puhul) öö raporteid trükkides ja ära saates. Mitu meetrit filmi mis plaanide peale läks, mitu sekundit see teeb, mitu lehekülge ja minutit stsenaariumist on filmitud, mis on kulunud filmilindi ja kasulike minutite suhe. Mis optika, mis number rull, mis kaadrites toimub. See on siis lisaks, ütleme, 14-tunnisele võttele, kus klapp ei saa peaaegu et istudagi. VÄLIvõttele, ei saa ma lisamata jätta. Ja, armsad lugejad, saabunud on külm talv.
Asja teine ehk positiivne külg ehk miks inimesed seda teevad. Inimesed saavad kõigega hakkama. Endiselt. Inimesed ei vingu, ei virise, ei nõrke, ei vedele, ei egotse. Inimesed püsivad elus ja tegevuses. Inimesed säilitavad seejuures naljategemisoskuse ja sooja suhtumise. Inimesed hindavad iga vaba minutit, iga magatud tundi, iga soojendavat lonksu, iga pakutud võileiba. Inimesed ON KOHAL. Sest võttel tasub meeles pidada, et Seda Kaadrit saab võtta Terves Maailmas ainult Nüüd ja Praegu, Mitte Kunagi Enam. See, mida hetkel tehakse, ongi Kõige Tähtsam. Elu valem.

PS. Ja ärge enam, palun, mulle öelge, et filmis on midagi suhteliselt suvaline, eks?

Kolmapäev, oktoober 11, 2006

Niina:
Võtsin vastu järgmise väljakutse filmi alal. Seekord siis 6 nädalat tihedat tööd. Mõnus. Ei munade laiaksmagamisele.

Pühapäev, oktoober 08, 2006

Aurora:

Ei kirjutanud vahepeal, kuna:
1.
Windows 95, mis mul kodus on, ei võimalda seda teha. Enam mitte.
2.
Erinevalt Niinast ei puutunud ma eriti teiste dimensioonide ega paralleelmaailmadega kokku (nagu film, moefotograafia, kontoritöö vms), vaid veetsin aega omaeenda trööstitus universumis. Või, noh, sel hetkel tundus see üsna trööstitu. Ja juhtus ka ainult asju, milletaolistest olin siin juba kirjutanud ja mis ei ületanud mu isiklikku uudiskünnist. Tavalisi asju.
3.
Ja täna lõpuks omandab see vaikne ja omajagu kurb periood uue valguse, sest siin, hallis ja vihmases linnas T. sain kokku masendunud K.-ga. Ja me pidasime improviseeritud koosoleku. Mille käigus avastasime , et a) meil on olnud viimasel ajal üsna samade sümptomitega masendus, b) me oleme huvitatud samasuunaliste asjade tegemisest, põhi-ideena ja c) -- tõesti oluline! -- me mõtlesime välja asjade seeria, mida teostama hakata. Ning, loogilise jätkuna, on -- d) elul jälle mõte. Ja e), ma suutsin defineerida enda jaoks teema, millega tahan nüüd mõnda aega tegeleda. Ja, lõppude lõpuks, f) leida selle teema jaoks ka universaalse pealkirja.
g) see universaalne pealkiri on juba ühe heavy- bändi nimi,tuleb välja, aga
h) MIS SIIS.

Esmaspäev, oktoober 02, 2006

Viimane rindeteade

Niina:
Eesti perioodi viimane võttepäev pidi minu kui režissööri teise assistendi jaoks kujunema üsna lihtsaks. Pidin kontrollima, et kõik oleks õigel ajal õiges kohas ning paralleelselt tegelema paberitööga. Istusin cateringi kõrvale ja tegin endale välikontori. Nautisin isegi kuu ajaga kogunenud üleväsimust ja viimaste päevadega kogunenud pohmakat. Mõte töötas aeglaselt, pea surises. Libistasin kohvi. Lihaseid ei pidanud sundima ei jooksma ega ronima ega väntama ega püsti seisma. Töötasid käed, mis vajutasid klahve ja tõstsid telefoni kõrva äärde. Kuni ühel hetkel toodi suurde puumajja ehitatud võtteplatsilt välja režissööri esimene assistent, kellel oli pilt eest läinud. Süda paha, pea uimane, istus 1st AD maja ees ja teda turgutasid lokatsioon, valgustajad, catering... Võte seisis. Aimasin halba. Kui läksin esimesele assistendile ütlema edasi tootmisjuhi soovitust üks valgusepoiss teda asendama panna, suruski 1st AD oma klapid mulle pähe. Läksin platsi ja teatasin, et asendan nüüd natuke aega esimest assistenti. Esimest korda elus sain praktikas tunda seda, mida tuntakse nende unenägude ajal, kus avastatakse ennast järsku alasti lavalt. See, kuidas mind kaasati sellesse filmi ja mis tundega ma enda esimesel ja teiste kaheksandal võttepäeval platsil seisin, ümberringi 99% võõrad näod ja ametid, ei ole isegi võrreldav selle adrekasüstiga, mida minus tekitas viimasel võttepäeval juhtimise ülevõtmine. Sain järjekordse laksu teadmist, et mul ei ole pääsu. Ma pean hakkama saama. Silmad ilmselt suured nagu tõllarattad, tegin platsil toimuvast endale kiire ülevaate ja ütlesin esimese käskluse walky-talkydesse. Ma olen südamest tänulik nendele inimestele, kes mulle platsi eri nurkadest sõbralikult vastu irvitasid ja julgustavalt küsisid, noh, kas ei julge midagi öelda või. Et "ketsi, ketsi!" Tegin esimese assistendina ära proovi, võtte, duubli ja suunavahetuse. Kui ütlesin elus esimest korda walkydesse "kontrollime raami", nentis klapp: "Süütus läks." Sain aru, et ma oleksin võimeline selle päeva lõpuni viima. Ma oleksin võimeline ka lahutama režissööri naispeaosatäitjaga juttu rääkimast ja kamandama uut võtet tegema. Ma ei oleks selles kõiges nii pädev kui päris esimene assistent, sest mul puudub piisav informatsioon, aga ma saaks hakkama. Kui jõudsin ära öelda, et kaamera on järgmiseks prooviks valmis, tuli elluärganud 1st AD ja võttis mu peast klapid tagasi. Läksin välja ja tegin mitu sigaretti järjest. Käed värisesid. Süda peksis. Teise assistendi töö, mille juurde naasesin, tundus tuttav, turvaline ja lihtne. Tundsin, kuidas ma saan ise ennast toetada ja aidata (selle lühikese aja platsil esimest assistenti asendades puudus mul tugi teise assistendi kujul ja ma pidin tegema paralleelselt ka oma tööd). Ma usun, et mu süda peksis terve tunni.
Öösel Eesti võtteperioodi läbisaamist tähistades vaatasin kõiki neid inimesi, kellest minu elu viimane kuu aega koosnenud oli, ja tundsin mingit eriti siirast õnne. Elu oli lõpuks ilus. Ma olin tulnud kusagilt, kus mulle näidati, et kõik on võimalik. Kus mulle näidati, et mina olen kõigeks võimeline. Kui millalgi pärast mõningaid (a kes luges?) viinakokteile produtsendile teatasin, et ma hakkan nüüd ilmselt rattaga kodu poole sõitma, keelas ta mul selle ära (tundsin ise ka, et olen pisut purjakil), surus pihku sajalise ja tellis takso. Ütles, et ilma minu võttegruppi tulemiseta oleks nad väga hädas olnud. Tänas. Tänasin. Hommikul kerge pohmakaga ärgates naersin. Sest ma olin lihtsalt õnnelik.