Viimane rindeteade

Niina:
Eesti perioodi viimane võttepäev pidi minu kui režissööri teise assistendi jaoks kujunema üsna lihtsaks. Pidin kontrollima, et kõik oleks õigel ajal õiges kohas ning paralleelselt tegelema paberitööga. Istusin cateringi kõrvale ja tegin endale välikontori. Nautisin isegi kuu ajaga kogunenud üleväsimust ja viimaste päevadega kogunenud pohmakat. Mõte töötas aeglaselt, pea surises. Libistasin kohvi. Lihaseid ei pidanud sundima ei jooksma ega ronima ega väntama ega püsti seisma. Töötasid käed, mis vajutasid klahve ja tõstsid telefoni kõrva äärde. Kuni ühel hetkel toodi suurde puumajja ehitatud võtteplatsilt välja režissööri esimene assistent, kellel oli pilt eest läinud. Süda paha, pea uimane, istus 1st AD maja ees ja teda turgutasid lokatsioon, valgustajad, catering... Võte seisis. Aimasin halba. Kui läksin esimesele assistendile ütlema edasi tootmisjuhi soovitust üks valgusepoiss teda asendama panna, suruski 1st AD oma klapid mulle pähe. Läksin platsi ja teatasin, et asendan nüüd natuke aega esimest assistenti. Esimest korda elus sain praktikas tunda seda, mida tuntakse nende unenägude ajal, kus avastatakse ennast järsku alasti lavalt. See, kuidas mind kaasati sellesse filmi ja mis tundega ma enda esimesel ja teiste kaheksandal võttepäeval platsil seisin, ümberringi 99% võõrad näod ja ametid, ei ole isegi võrreldav selle adrekasüstiga, mida minus tekitas viimasel võttepäeval juhtimise ülevõtmine. Sain järjekordse laksu teadmist, et mul ei ole pääsu. Ma pean hakkama saama. Silmad ilmselt suured nagu tõllarattad, tegin platsil toimuvast endale kiire ülevaate ja ütlesin esimese käskluse walky-talkydesse. Ma olen südamest tänulik nendele inimestele, kes mulle platsi eri nurkadest sõbralikult vastu irvitasid ja julgustavalt küsisid, noh, kas ei julge midagi öelda või. Et "ketsi, ketsi!" Tegin esimese assistendina ära proovi, võtte, duubli ja suunavahetuse. Kui ütlesin elus esimest korda walkydesse "kontrollime raami", nentis klapp: "Süütus läks." Sain aru, et ma oleksin võimeline selle päeva lõpuni viima. Ma oleksin võimeline ka lahutama režissööri naispeaosatäitjaga juttu rääkimast ja kamandama uut võtet tegema. Ma ei oleks selles kõiges nii pädev kui päris esimene assistent, sest mul puudub piisav informatsioon, aga ma saaks hakkama. Kui jõudsin ära öelda, et kaamera on järgmiseks prooviks valmis, tuli elluärganud 1st AD ja võttis mu peast klapid tagasi. Läksin välja ja tegin mitu sigaretti järjest. Käed värisesid. Süda peksis. Teise assistendi töö, mille juurde naasesin, tundus tuttav, turvaline ja lihtne. Tundsin, kuidas ma saan ise ennast toetada ja aidata (selle lühikese aja platsil esimest assistenti asendades puudus mul tugi teise assistendi kujul ja ma pidin tegema paralleelselt ka oma tööd). Ma usun, et mu süda peksis terve tunni.
Öösel Eesti võtteperioodi läbisaamist tähistades vaatasin kõiki neid inimesi, kellest minu elu viimane kuu aega koosnenud oli, ja tundsin mingit eriti siirast õnne. Elu oli lõpuks ilus. Ma olin tulnud kusagilt, kus mulle näidati, et kõik on võimalik. Kus mulle näidati, et mina olen kõigeks võimeline. Kui millalgi pärast mõningaid (a kes luges?) viinakokteile produtsendile teatasin, et ma hakkan nüüd ilmselt rattaga kodu poole sõitma, keelas ta mul selle ära (tundsin ise ka, et olen pisut purjakil), surus pihku sajalise ja tellis takso. Ütles, et ilma minu võttegruppi tulemiseta oleks nad väga hädas olnud. Tänas. Tänasin. Hommikul kerge pohmakaga ärgates naersin. Sest ma olin lihtsalt õnnelik.