Laupäev, märts 29, 2008

Turn Turn Turn...



Nüüd on nii, et on juhtunud või toimumas asjad, millest ma ei saa vähemalt praegu rääkida. Võibolla hiljem, aga väga võimalik, et ka mitte.
Praegu seega paus.

Neljapäev, märts 27, 2008

Kirjandus

Kirjandusajakirja toimetaja oli eile õhtul saatnud 85 -90 % lootust andva vastuse. Selle sisse oli küll ära peidetud paras solvang -- või kuidas võtta järgmist hinnangukatket: "...on hästi ja hoogsalt kirjutatud, huvitava ainestikuga, mitte ehk nii palju kirjanduslik kui (reisi)ajakirjalik...".
See oli novell nr 4, mille ma sinna saatsin vähem kui kolme aasta jooksul. Esimene oli üldse esimene tekst, mille kunagi kirjutanud olen, mis pole essee või mõnda sorti artikkel. Ma saatsin selle kõigepealt paarile sõbrale, kirjanikust perekonnatuttavale ning oma isale ning siis kohe kirjandusajakirja. Mõtlesin, et kui tuleb positiivne vastus, siis kirjutan ilukirjandust edasi, kui mitte, siis ei. Nagu kull ja kiri. Teisiti läks. Vastus saabus kahe kuu pärast. Et ma kirjutavat elavamalt ja paremini, kui enamus algajaid, aga teised inimesed olevat peategelasele (see on -- minule) kõigest dekoratsiooniks ning kõigele lisaks ei saa tema, kirjandustoimetaja, absoluutselt aru sellest, miks inimesed tegelevad sellise ohtliku jamaga. Novellis oli perfokakirjeldus. Mõtlesin, kas kirjutada pikemalt vastu, miks inimesed sellise jamaga tegelevad, aga lõpuks seda siiski ei teinud. Kunagi ei maksa ametiisikutele kirjutada, kui oled solvunud ja vihane. Eriti, kuna ma tahtsin mainida, et selle hetke seisuga kirjandusajakirja viimases numbris oli avaldatud mingi literaadi pikk konverentsi-reisikirjeldus, mis keskendus põhiliselt Saksamaa väikelinna restoranide teeninduse taseme hindamisele. Samuti sõimas see literaat põhjalikult türklasi ning ei varjanud, et oli üheaegselt meesshovinist, ksenofoob, rassist, homofoob ja snoob. Talle oli ajakirjas antud üle kümne lehekülje.
Igal juhul avaldati novell nr 1 lõpuks lühemal kujul NG punases raamatus (lk 82, seda on sisukorrast suhteliselt raske leida...) ning mina kirjutasin poole aasta pärast kaks järgmist. Loomulikult saatsin nr 2 ja nr 3 samuti kirjandusajakirja.
Toimetaja saatis mõlemad tagasi. Mis ta novelli nr 2 kohta ütles, absoluutselt ei mäleta. Võimalik, et mitte midagi, kuna ta keskendus novelli nr 3 puuduse esiletoomisele. See, mida ma kirjeldan, olevat vastik, selline rahateenimisviis on küll nutikas, aga mõlemale poolele alandav. Novell nr 3 ilmus lõpuks kunstiajakirjas.
Ja nüüd saatsin umbes poolteist kuud tagasi oma kõige viimase valmis loo, millele sain lootustandva vastuse. Mille sees on küll väike solvang. Aga mis siis.

Kohtumine ekstremistidega

Pühendusega I-le (I-le, mitte I-le, kuigi nad on lähedaselt seotud)

Vanamees-ekstremist on üllatavalt asjalik ning kõik, mis ta räägib, moodustab tervikliku ning loogilise maailmapildi. Ostan ta raamatu ning kavatsen selle läbi ka lugeda. Ja mul tekkis ekstremistidega seoses juba üks plaan. Aga kuna nad on minu avastatud ekstremistid, siis siia hetkel pikemalt ei kirjuta. Rääkida võin küll millalgi. I, sulle oleks see meeldinud.

Aga enne seda on mul järgmine dialoog new age/save the Earth/Uue Maailma liikumine/tegelen enda arendamisega -tüüpi hipiga. Ei, ta ei ole seotud mainitud ekstremistide kambaga. Ta on ühe tuttava sõbranna, kes on juhuslikult kaasas ning teeb natuke aega parajaks. Aga dialoog, see on järgmine.

Tema: Mida sa õppinud oled?
Mina: Maali ja interdistsiplinaarseid kunste.
Tema: Mina olen dimensioonidevahelise transformatsiooni magister. Kui kaua sina õppisid?
Mina: Kokku kuus aastat.
Tema: Mina 12. See on salajane ülikool, millel pole isegi netilehekülge. Sinna peab üks dotsent ja üks professor kutsuma.
Mina: Oled sa kindel, et sa lihtsalt sharlatan ei ole?
Tema: vaikus.
Veel vaikust.
Mina: Sorry, see oli lihtsalt small talk. Ebaõnnestunud nali nähtavasti...
Tema: Ei, see on hea küsimus. Mulle meeldib see suhtumine. Sharlatane on ümberringi palju, sa peadki kahtlema selles, mida sulle räägitakse. Aga see, kas ma olen sharlatan, pole mitte minu, vaid sinu probleem.

Ja mõni tund hiljem õnnestub vist kergelt solvata ekstremist-noormeest, kui talt küsin: "Mida sa seal Tartus õpid?" -- "Semiootikat" -- "Parateadust!" -- "Parateadust?!?" -- "See on ju vana nali, et semiootika on parateadus..." -- "Parateadus?" -- "Alkeemia, astroloogia, semiootika, need on nagu kolmikvennad..." -- "Mis mõttes parateadus?"-- "Sorry!"

Kolmapäev, märts 26, 2008

Tuntud ja tundmatu

Siis veel seda, et eile õhtul veenis mind pikalt ja tulutult endaga kaasa minema üks minu jaoks täiesti tundmatu tüüp. Varastes neljakümnendates hallinevate juustega keskpärase välimusega mees.
Ta oli tüütu, aga ma olin enda üle uhke, et tunnen kohe koolitatud hääle järgi ära näitleja. Küsisin vist mõnevõrra ülbelt tema viimase aja rollide ja nende retseptsioonide kohta,lisades, et ma näitlejaid ei tunne, sest teatris ei käi. Olin kindel, et tegu on mingi luuseriga, kes Kukus joob. Tüüp lahkus ilma minuta ja keegi ütles ta nime. See kõlas pooltuttavalt, aga mitte enam. Mingi Linnateatrist koondatud luusernäitleja, ei mingit kahtlust.
Täna küsisin ka filmi alal tegutsevalt sõbrannalt, kas ta teab sellenimelist inimest. "Ofkoors", vastas sõbranna. Tuleb välja, et tegu on hinnatud näitlejaga, kes mängib ühte keskset tegelast eesti kõige populaarsemas seriaalis, oli viimase aja kuulsaimas lühimängufilmis ning loeb peale suurele osale reklaamidest.
Ja eile kohatud tütarlaps on juba mind "Orksi frendiks ädinud."

Gucci Versace, gruupid

Tõin näituse Hobusepeast ära. Need kujud on nüüd koridoris ja ehmatasid mind tõsiselt, kui eile hilja õhtul koju tulin. S kutsus koos endaga perfokat tegema samaaegselt helilooja K kontserdiga Niguliste kirikus (nulleelarve, mis sisuliselt tähendab peale maksmist, of course) ja E (horvaat, via KK) osa võtma näitusest väidetavalt Zagrebi parimas galeriis. Need on head uudised -- täna sain teada ka ühe halva. Ja lisaks kõigele muule pakuti mulle osa reklaamis (tund aega ja küllaltki korralik summa), mida ma ei saa vastu võtta, sest olen just sel päeval Vilniuses. Mitte nii suur summa, et selle eest saaks lennikupileti osta bussi asemel ja ikka kasumis olla.
Kurat, mu kogu elu on nulleelarvega. Või, noh, äkki mul on siiski karmavõlad ja aegajalt tekkiv karmadeposiit...mille karmavõlad küll kohe nulli viivad.

Käisin eile I ja I-ga K näituse avamisel. A kutsus edasi aftekale koos noore paljutõotava kirjaniku V-ga. Komplekti kuulusid ka kolm kirjandusgruupit. See on uskumatu, noortel meeskirjanikel on oma gruupid! 17-20-aastased tibid, kes on natuke teistmoodi kui need tshikid, kes näiteks Sal-Salleril järel jooksevad.
Teistsugusus väljendub selles, et nad kannavad tumeda raamiga prille või hambaklambreid ning on natuke "alternatiivsemalt" riides, näiteks kannavad seelikut pükste peal. Aga nad on südamlikud nagu ka noorkirjanik V ise ega bitchi või midagi. "Sa olid Justis!" ja muud taolised sõbralikkuseavaldused.
V ütles, et on ühte tüdrukutest armumas -- kõige blondimasse ja elavamasse.Lapseliku näo ja hambaklambritega. V ütles ta kohta powerchick.
Edasi läksime Kukusse, kus olid muuhulgas päevakangelane K ja tüüp, kelle nimi on kokkupandud kahest tuntud brändist. Umbes nagu Gucci Versace. Küsisin K-lt, kas mis on tüübi kodanikunimi. K vastas: "Ta ei olegi kodanik!" Tüübi poole pöördutaksegi niimoodi: "Kuule, Gucci, ädi mind Orksi frendiks!" Näiteks. Gucci Versace on Tartust saadud juuraharidusega literaat. Advokaat, kellel oli kaasas oma uus -- vist esimene-- raamat. Ta on kirjutanud kunagi siia blogisse pika ja naljaka kommentaari. Lisaks sain teada, et Gucci on astunud samasse magistratuuri, mille ise kunagi lõpetasin ning töötanud kinnisvarabüroos, mille poolt korraldatud performance`iworkshopis osalesin (viimase kohta on detsembrikuust 2007 siinsamas sissekanne). Gucci Versace nimetas neid kinnisvarainimesi värdjalikeks tüüpideks.
Seltskonnas oli ka kena pikk miniseelikus tüdruk, kes juba K avamiskõne ajal sõbralikult minu poole pöördus ja kellega seoses ma pikalt pead murdsin, kes ta olla võiks. Et kas mõni K gruupidest, keda kunagi näinud olen kusagil seltskonnas või siis midagi muud. Näiteks mõni noor modell. Laulja. Või siis näitleja. Olin ÜSNA kindel, et oleme tüdrukuga varem kohtunud -- peamiselt kinnitas seda tema minu poole pöördumine, aga ka ta visuaal tundus tuttav.
Alles Kukus, kui keegi tüdruku poole nimeliselt pöördus, panin pildi kokku. L, Eesti juhtiv vegan ja loomakaitsja. Lisaks nimetatule skulptuuritudeng, kellega olin hiljuti Raja tänavas tutvunud ning pikalt ja korduvalt vestelnud. Ta oli lihtsalt seekord natuke teist stiili riides. Jeesus Kristus. Mul on tõsine probleem nägude meeldejätmisega -- pidevalt tekib otsekui lühis. Mäletan detaile, aga mitte tervikut. Ühte tüüpi inimesed lähevad segamini -- mulle tundub, et üks isik on korraga mitu oma tüübi esindajat. Või siis vastupidi. Ja otsekui kompensatsiooniks selle nägudelühise eest jäävad mulle detailideni meelde situatsioonid: kes mida ütles, mis toimus, mis edasi sai, kes veel oli ja kes hiljem juurde tuli.... Võiksin aastatetagused vaidlused peaaegu sõnasõnalt rekonstrueerida, kusjuures ilma igasuguse pingutuseta.
Aga gruupidest veel -- eilne õhtu möödus siiski eelkõige nende tähe all. Mingi hetk astus Kukust läbi P, teine kunstigruupi, keda olen oma elus kohanud. Esimene, kuigi mitte kronoloogiliselt esimene, on kahtlemata segarassiline õpetajanna Uus-Meremaalt Aucklandist. Kes liikus avamiselt avamisele, üritas suhelda sealsete kõige mainekamate kunstnikega, kandis hõbedases plaskus kaasas alati viina ning lubas M-le inglise keele privaattunde anda, ise selle kinnituseks viimase nimetissõrme imedes. Sealsamas galeriis, meie näituse avamisel. Kunstigruupil olid klassikalised õlgupaljastavad ja liibuvad õhtukleidid ning diivalik hoiak. Meie kohtumise publikuga päästis just tema oma arvukate ning üllatavalt adekvaatsete küsimustega.
P-s ei ole mitte midagi diivalikku. Vaid ebalev ning meeldidapüüdev hoiak. Ta on sama vana kui mina ning teinud paar maalinäitust kõrvalistes kohtades. Osalenud paaris perfokas -- neid vaadates on jäänud mulje, et teda kasutatakse ära. Püüdnud aastaid tulutult EKAsse sisse saada. Hängib kunstinäituste avamistel ja muudel taolistel üritustel. P-l on olnud suhe eesti maalikunsti püha lehmaga, millele viimase perekond oli väga vastu. Ma ei suuda P vastu kaua sõbralik olla, mis tekitab minus iga kord tunde, nagu oleksin ma halb inimene. P küsis mu käest eile, kas ma võtan osa tänasest Tiibetit pooldavast ning Hiinat vaenavast tänavameeleavaldusest. Vastasin, et kindlasti mitte. P küsis, et miks. Ütlesin, et ma ei poolda suurriikide siseasjadesse sekkumist ja et ma saan ka neist tegelikult aru. Et oma impeerium on iga rahvakillu unistuste tipp ja need, kellel see olemas, ei saa teistmoodi käituda. Ei saa vastupanuta laiali laguneda. Et ma ei pea olema automaatselt kellegi poolt, sest ta on väike ja nõrk. Et nagu liiga lihtne positsiooni valimine. Et seetõttu ma ei andnud kümme aasta tagasi EKAs ka tshetsheenide pommitamise vastu allkirja. P küsib veel, kas siis, kui Venemaa Eestile kallale tuleks, oleksin ma Eesti või Venemaa poolt ja kuna ta mulle niivõrd närvidele käis, samuti, et see vestlus kohe ära lõpeks, teatan, et oleksin kahtlemata Venemaa poolt. Selle peale jäi P vait, minuga rohkem ei rääkinud ja ka mitte keegi teine ei tahtnud enam poliitikateemadel vestelda.
Nüüd suhtlen sõbranna ja endise rühmitusekaaslasega MSN-is samal poliitilisel teemal, kirjutades ühtlasi seda blogi, kuigi peaksin hoopis teist teksti ette valmistama. Ning mulle tuleb meelde endine klassivend MK. M kurtis eilsel avamisel, et tal tuleb mõne aja pärast näitus, aga ta pole veel mitte kui midagi selle heaks teinud. Et ta peaks vist arvuti välja lülitama, sest ta päevad mööduvad MSN-is, netist filme tõmmates ja vaheldumisi Orkutit ning meili vaadates.

Laupäev, märts 22, 2008

Meedia

Postimehes oli kolmveerandleheküljeline artikkel sel nädalal ja osalesin Areeni vestlusringis. Ilmub neljapäeval.

Teisipäev, märts 18, 2008

Meditsiinist

Ma võtan täna hommikust saadik antibiootikume, mis ravimiinfo lehekülje põhjal aitavad küll põletiku vastu, mille sain pärast seda, kui nädalavahetusel käisin mööda Kalamaja riietuses, milletaolisega oleksin end suveõhtul natuke õhukselt riides olevana tundnud. I viis autoga peole, aga lahkus T sünnipäevalt minust palju varem.
Mul on varu igaks juhuks. Sest kui sul pole haigekassat, siis pead perearsti juurde minnes kõik ise kinni maksma. Ja aega läheb ja stressitekitav on ka. Tema aga hoiab rutiinselt raha kokku ja kirjutab sulle sedasasorti põletiku puhul tavaliselt mõjuva antibiootikumi välja. Mida ma võtan praegu ise. 5 päeva järjest. Kunagi käisin sellesama korduva probleemiga kõik erialaarstid läbi ja mitu ringi järjest. Kasu ei mingit. Nagu ka homoöpaadist mitte.
Lisaks on mul igaks juhuks varuks nõrgemaid antibakteriaalseid ravimeid (täiendasin varu poolteist aastat tagasi Venemaal, kus neid sai suhteliselt lihtsalt apteekritelt välja rääkida)ja karp ekstrakangeid antibiootikume, mille sain R käest eelmisel kevadel. R-l oli angiin, aga ta ei pidanud vajalikuks ravimeid tarvitada. Terveks sai, vist. Ma võtsin ta retseptid endale ja ostsin igaks juhuks välja. Ülejäänu kulus USA-s ära V-l, kellel tekkis murdunud hambast põletik. Erinevalt temast olin mina endale tervisekindlustuse teinud -- mul oli hirm, et jään auto alla, murran kasvõi jala ja mu perekond peab korteri maha müüma. Ma olen ka näinud filmi Sicko ega taha vastata kiirabis küsimusele, kumma sõrme tagasiõmblemist jaksan kinni maksta. Arvatavasti oleksin igal juhul pidanud vastama: " Sorry. Thanks, but no thanks. Can`t afford it." Ja kuna Ameerikas on suur osa inimesi ilma haigekassata, siis on seal vabamüügis ülikanged valuvaigisteid ning geeli, millega saab endale hambavalu korral kohalikku tuimestust tekitada. Antibiootikume võib hea õnne korral osta tänaval narkodiilerilt. Kahjuks mina selliseid ei näinud -- mulle pakuti ainult kräkki ja kanepit müüa, millest ma polnud huvitatud.
Mul pole haigekassakaarti 2002. aastast saadik, kui lõpetasin magistratuuri ja ma olen selle olukorraga üsnagi harjunud. Eelistaksin küll, et mul oleks kangeid laia spektriga antibiootikume natuke rohkem --- samas pole ma nendesuguseid vähemalt kümme aastat võtnud. Aga mingi turvavöönd või puhvertsoon on ikkagi vajalik.
Ja ma võin end lohutada mõttega, et kümne aasta pärast langeb mõningatel ennustustel haigekassa kokku ja analoogses olukorras (st peavad maksma suurema osa meditsiiniteenustest ise) on väga paljud kindlustustatud. Seda põhjusel, et just siis jäävad massiliselt AIDS´i praegused noored viirusekandjad. Ja HIV`i leviku kohapealt oleme me teadupärast Euroopas esikohal. Ja selle haiguse ravimid on teadupärast ülikallid. Küünilise kommentaarina lisaksin mõttekäigu : ei ole vaja kolmeteistaastasena ringi hoorama hakata, varaküpsed indigolapsed!

Leedukad pole vastanud. Lähen minema.

Pollock

Päev on täis suhtlemist leedu kuraatori, välisministeeriumi ametnike ja reisibüroo töötajatega, application`ite täitmist, mõtestatud ringisebimist ja muud sellist.
Saan teada, et mul ei ole USA kunstifilmide festivalile mitte üks, vaid tervelt kaks tasuta piletit igale seansile. Kuna A hüppab alt ära, võtan kaasa M-i -- rezhissööri, kes teeb minust dokki.
See on selline tänuväärne ja kunsti publikule lähendav üritus, millega seoses pakutakse veini ja sponsorjäätist ning enne filmi algust peab mõni asjaga kursis olev isik publikule lühiloengu. Kui lühike on lühike? Enne eileõhtust filmi rääkis kuraator ja kriitik, kelle kohta veel hiljuti (ja võibolla praegu ka) kasutati sõna "noor", vähemalt tund aega. Ta luges muuhulgas ette enda poolt selleks puhuks tõlgitud lehekülje süva-kunstiteaduslikust raamatust. Ta tahab olla põhjalik -- paraku on kavas biograafiline kahetunnine mängufilm ning kunsti tundvale osale publikust on see kõik juba enamvähem tuttav. Aga neile, kes on Pollocki nimegi vaevalt kuulnud, neile on selline sügavutiminek kahtlemata liig. Loeng kestab ja kestab, kuraator ja kriitik räägib veel suhteliselt aeglaselt, tehes sõnade vahele kohati mitmesekundilisi pause ja sündmustest ette rutates kustutakse mingi, (suhteliselt pika) aja möödudes, lõpuks lektorile otsekui delikaatselt märku andes ka saalis tuled.
Meie kõrval istuvad varajastes kahekümnendates noormehed. Need käivad endale korduvalt veini juurde toomas ning ühel sellisel korral ütlen: "Too meile ka!" Tüüp toobki. "Ma olen muuseas ühest su aktsioonist osa võtnud." Selge, Viru tänava kerjamisaktsioon 2001. aasta kevadel, millest võtsid osa mitme kunstikeskkooli õpilased. Ta võib nii vana olla küll. Loomulikult on mul õigus. "Millega sa nüüd tegeled?", küsin, olgem ausad, kõigest viisakusest. Tüübi sõbrad on juba kergelt purjus. Aga noormees ise osutub kirjanduskriitikuks ja luuletajaks, kelle nime ma isegi olen kuulnud. Ta kasutab uskumatult literatuurseid väljendeid kohe, kui hakkab oma erialast rääkima, tehes seda täiesti loomulikult ja enesestmõistetavalt. See on ülimalt lahe. On kohutavalt kahju, et samal ajal toimub juba venima hakanud loeng ja meie vestlus on tegelikult ebaviisakas. Eriti arvestades seda, et just meie taga istub loengut pidava kriitiku girlfriend, kes vaatab esinejat sellise ilme ja kaasaelamisega, nagu tavaliselt emad oma koolipeol luuletust lugevaid lapsi. Aga me räägime siiski. Kirjandusest. Tüüp räägib, kus tasub kirjanduskriitikat avaldada, kus mitte (EPL ja Postimees on promoartiklite kohad, kuhu kirjutada asjadest, mis sulle sellist muljet avaldavad, et tahad neid ainult kiita; kriitilisemat laadi, pikema analüüsi jaoks on siiski Looming ja Vikerkaar). Sellest, et ta on asunud uurima stalinistlikku luulet ja kirjutab selles võtmes poeemi. Kui tüüp uue veiniga tagasi tuleb, küsin: " Kas sulle Lauri Pilter meeldib?" --"Suurim elav eesti kirjanik! Aga väga veider sell." --"Ma arvan ka nii!" Kuulen, et Pilter on rohkem sellise ameerikaliku suuna esindaja, tüübi kokkupuudetest temaga ja sellest , et meil võib olla ka muus osas sarnane kirjanduslik maitse, aga just selle põneva koha peal jõuab mulle lõplikult kohale, et see ei ole vist päris õige koht intensiivseks vestluseks kirjandusteemadel. Vahetame numbreid ja enamikul kordadel, kui tüüp juba filmi ajal mulle midagi öelda tahab, teen : "Tshshshshshshsh!" Ka see pole vist väga viisakas, arvan ma nüüd, tagantjärele...
Tema käib vahepeal oma sõpradega suitsu tegemas. Üks ta kaaslastest karjub hetkel, kui ekraanile ilmub juua täis Pollock koos pudeleid täis käruga: "See on mees! See on mees!"
Film ise vajub pärast esimest nii 40 % ajast üsnagi ära. Tavalised klisheed. "See võib mõjuda primitiivselt, aga ma armastan Pollocki maale!", pöördub mu poole noor luuletaja. "See on okei, mulle ka meeldivad, eriti suured. Väga ilusad on!" -- "Ma ei kasutaks just väljendit "ilus" ja mind ei huvita, mis on "okei" ja mis mitte..." --"Tshshshshshsh!" See on väga tüütu, kui paljud inimesed peavad vajalikuks tõestada, et neid ei huvita, mida teised neist arvavad. Et neid ei huvita trendid ja mood kõige üldisemas tähenduses ehk siis lühidalt kokku võttes -- et nad ei ole mitte kariloomad. Ometi on. Nagu me kõik. Ja see on täiesti okei.
Kuna ma tean, et Pollock hukkus autoõnnetuses, tärkab minus iga kord, kui ta ekraanil autosse istub, algul nõrk, aga siis järjest jõudu koguv lootus, et kohe lõpeb film ära. Mul ei ole kahjuks kella ega mobiili, mis aega näitaks.
Täpselt nagu film "Tantsija pimeduses", mida vaadates ootasin viimased 45 minutit, millal nad selle Björki ometi üles poovad.

Esmaspäev, märts 17, 2008

Telefon

On metsas jälle. Aga eriti sõnumit saata võib proovida -- on nii, et kui telefon on tükk aega väljas olnud, siis nupud töötavad jälle. Aga see ei kesta kaua.
J helistas just sel hetkel, kui välisministeeriumis ankeete täitsin: "Sa helistasid mulle laupäeval kolm tundi järjest. Sa peaksid oma energeetikat kusagilt tasakaalustama. Mul on ka mõnikord, et ma mõjutan vaimselt elektroonikat."
Üks võimalik vaatenurk.

Telefon

Töötab jälle.

Leidsin prostituudi blogi

patuingel.blogspot.com

Ise lugeda jõudnud pole. Seega soovitada ei oska. Aga fakt iseenesest....

Pühapäev, märts 16, 2008

Totaalne muutumine

T avamisele ja sünnipäevale lähen, kandes punasest naturaalsiidist disainerkleiti. Kleidil on salatiroheline paeldetail ja sellega harmoneeruv sama värvi klaasist pärlikee. Viimase ostmiseks laenasin hommikul Pärnust lahkudes raha. Lisaks olen võlgu:
1. I-le
2. noorele skulptorile, kelle loomingut ostsin A-le sünnipäevakingiks.
3. räpparitele, kellest üks on kinni istunud selle eest, et lõi kellegagi tülli minnes pudeli "roosiks" ning selle oma kaaslasele kõrri, purustades unearteri -- süüd kergendav asjaolu on, et ta kutsus oma ohvrile ise kiirabi ja teine sooritas analoogse teo, aga maksis kellegi kinni ... maksan esimesena ära!
4. teisele noorele skulptorile temalt laenatud plasti eest
5. Tele 2-le.
Minule on võlgu kaks suuremat sorti institutsiooni, aga ilmselgelt häirib see neid väga vähe.
Lisaks kannan punast lateksmantlit ja lakksaapaid. Ja helerohelist lauvärvi. Saan palju komlimente. Pidu ise on lahe. Leian ka endale modelli.
Olen nii õhukeselt riides, kuna I viib autoga ära. Olen end suhteliselt üles löönud, kuna minus tõstab pead karjalooma hirm, et kaaslased ta maha kannavad. Eelmisel päeval, Pärnus käies, oli mul kopsujama pärast (see klaas) üsna paha olla ja ma rääkisin oma õnnetusest kõigile. Ja tüüpiline reaktsioon nüüd ongi: " Eile olid suremas, aga täna täiesti elus!"

Aga koju jõuan hommikul kommuunist, esindades pigem stiili, mida minust targemad pead (loe: Briti Vogue`i toimetaja) on nimetanud : Napoleoni väed jäid Moskva all külma kätte. See on: haara ükskõik mida selga, et mitte surnuks külmuda. Sest vahepeal on maha sadanud lumi. Olen M-i toast kaasa haaranud tema bordoopunase fliisi ning puusade ümber sidunud põiepõletiku vältimiseks sealtsamast leitud suure beezhi kampsuni, mis kuulutab, et tema omanik ei jäta naljalt ühtki Viljandi Folki vahele. Lisaks K lilla sall.

Koju jõudes leian hulga uusi meile, millest ühes teatab tuttav noorepoolne ärimees, et olen USA kunstifilmide nädala tasuta nimekirjas ja teises galerist, et installatsioon on osaliselt maha sadanud.

Laupäev, märts 15, 2008

Nimeta

Hakkasin kirjutama öko-vastast arvamuslugu.

New Age

Eile. Pärnus-käik.
J seletas, et inimese elu juba on selline, et kui millegagi hakkama saad, siis antakse kohe uus katsumus. Seisime näitusepaiga ees ja suitsetasime, kuigi ma poleks seda oma kopsude tõttu teha tohtinud. See klaasitolm ajas ikka väga hingeldama ja köhima ka. Põgenesin siseruumidesse, kui J jõudis mõttekäiguni : "Ega peale enesetapu ei aita miski!".
Täna mõtlen, et äkki see ongi nii. Mitte enesetapu-, vaid katsumuste-teema. Mis murdis kaameli selgroo -- mul võivad olla kopsud ajutiselt kahjustatud (eilne joomine aitas imelisel kombel)ja pankrot ning võlad. Aga miks peab mu telefon just nüüd lõplikult üles ütlema? Lauatelefoniga ei saanud juba kuid välja helistada, nüüd ka kõnesid vastu võtta. Mobiil kukkus Hobusepea galeriis trepi käsipuult, kuhu ta pannud olin, helina ja vibratsiooni toimel alla keldrisse. Ja eile võtsin telefoni dushshi alla kaasa. Ootasin ühte olulist kõnet. Nüüd helistab telefon kontrollimatult inimestele, aga ühtki kõnet vastu võtta ei saa.

Reede, märts 14, 2008

Tasakaal

Päeva esimese poole täiendan galeriis esimese korruse installatsiooni ja avastan, et redeli peal seistes ajab valge seinapind pea pööritama. Mu isa, kes on kaasas ning ulatab mulle teipi (ning algatab paarkümmend tuliseks kiskuvat vaidlust -- ta annab mulle natuke pealetükkivalt nõu nii kunstilises kui tehnilises mõttes) seletab nähtuse psühhofüsioloogilisi tagamaid.
Annan Postimehele intervjuu, millesse sekkuvad nii galerii valvur kui ka mu isa. Kogu selle nelja või nii tunni jooksul käib galeriis neli-viis külastajat. Vähe sellest -- rahvast ei liigu ka kogu Hobusepea tänaval.
Asendan 100 kg liiva, toon Rajast ära suure hulga oma asju --tööriistad nõuab isa endale, aga ta paikas ka eelarve augud. Koristan Starkopfi putkat, loomulikult respiraatorit mitte millekski pidades (kõigest koristamine ju!) ja tulemusena on mu kopsud taas täis klaaskiupuru. Mul on kerge õhupuudus ja astmaatiliselt köhima ajab. Kurat küll. Jälle.
Saan kaks suhteliselt nõmedat asja teada -- ühest neist lubasin mitte rääkida ja teine puudutab seda, et on väga võimalik, et mulle tehtud töö eest ei maksta. "Meil on eelarve miinustes, võib-olla saame raha juurde... hiljem räägime. " Ütlejal on kõrge ametikoht ja korralik palk mitmest kohast. Ja haigekassa kahtlemata.Aga minul -- klaaskiud kopsus. Meenub eilne maani täis kinoklassik, kes seletas, et oli just kümme päeva reanimatsioonis seoses kahepoolse kopsupõletikuga -- mille ta sai tõenäoliselt seoses lumehanges ööbimisega, pakuksin. "Iga päev tegin tööd!", pidas ta vajalikuks oma intensiivravikogemuse mainimisele lisada. See on see edu-ja töökultus: sellist juttu kuulen ma põhjakäinud kuulsuse käest, eks ole...
Viskan putkat koristades kogemata ära kilekoti, kus on respiraatori lisafiltrid ja relaka kaitse. See rikub tõsiselt tuju. Bussis jään magama.

Ja selle kõige tasakaalustamiseks lahkus mu juurest äsja 30-aastane tehnikapoe müüja (algul arvasin, et tegu on ehitajaga), kes koristas mu juures ikka tunde. Kraapis põrandalt kipsi, pesi seda, sorteeris asju. Ta kandis seda tehes musta lateksminikleiti, kunsttisse, pikka parukat, naistepesu, sukki ja ülikõrgeid kontsi. Mina ise magasin. Ta ise nautis olukorda. Mina ka. Oma tööga valmis saanud, serveerisin ta mulle kohvi voodisse ja ma õpetasin teda end maitsekalt meikima ning kritiseerisin tema kaasavõetud naiselikku garderoobi -- liiga palju odava litsi riideid. Ta saab aastas keskmiselt 18 000 kuus palka koos ületundide tasuga ja vastutust ei mingit. Tema juuresolekul ei teinud ma mitte ühtegi liigutust. Ei liigutanud lillegi. Mulle tundus see kuidagi õiglane.

Neljapäev, märts 13, 2008

Näitus

Never ever ei taha ma ühtegi näitust sellise tempoga ette valmistada, eriti korrata seda , mis toimus lõpus.Kolm viimast ööd (või mis ööd, pigem üksikud tunnid, kusjuures vahetustega, sest üks peab kriitilises olukorras olema alati adekvaatsem kui teine) saatsime mööda Raja tänava esimese korruse dushshiruumi põrandal sealtsamast leitud poroloonitükil. Paradoksaalsel kombel mulle meeldis seda (skulptuuri) teha. Päris tõsiselt kohe. Võin öelda, et ma olin seda tehes tõeliselt õnnelik. Ma tahan sellega edasi tegelda -- mul on väga mitu uut ideed. Nagu oleks millessegi uude armunud.
Mulle meeldis ka see äärelinnakeskkond -- mets ja pikk sõit trolliga nr 3 Mustamäe ja Nõmme üleminekupunkti. Seal trollis olid inimesed, kes mulle iga kord absurdielamusi pakkusid.
Näide nr 1: naistepäeva hommik. Mu kõrval istub kaks meest. Mõlemad purjus, üks magab. Teine peab telefonikõnet.
-- Head naistepäeva, kallis. Palun lepime ära.
-- Palun.
-- Palun!
-- Palun!!!
-- Mis mõttes sa mu peale avalduse kirjutad?
-- Ma ei ole midagi varastanud!
-- Mis mõttes?!
-- Ja see koer on MEIE oma!
-- Lepime ära...
-- Head naistepäeva, kallis.
Edasi läks kordusse. Ja nii mitu korda järjest. Naersin ja samas kartsin, et tüüp annab mulle tagantkätt vastu hambaid... Ülejäänud kodanikud tegid sellise näo, et no nemad küll aru ei saa, kuidas nad selliste inimjätistega ühte ruumi on sattunud...
Või näide nr 2: sama troll, päev hiljem. Vanem naiskodanik, keskmises joobes. Räuskab üle trolli midagi vene keeles. Korduvad vandesõnad: "Bljääd! Pizdeets!". Sekkub vanem meeskodanik: "Nekulturnõi narod zdes, jopptvajumatt!" Edasine on ühe ilusa sõpruse algus. Selgub, et mõlemad elavad Mustamäel alates 1969. aastast. Millega see lõpeb, ei tea, sest lahkun Keemia peatuses.

Aga mis puutub näituse ettevalmistamisse, siis J kuju saab jalatallad alla siis, kui M ootas oma mikrobussiga juba hoovis ja värvi peale Hobusepea galerii siseõues. Sõna otseses mõttes viimasel minutil.
See on: Raja tänaval kujud auto peale, kähku Nõmme teelt läbi, taburett ja vahetusriided kaasa, K ja J kujude värvimine nimetatud sisehoovis, kähku EKAsse räpparite tehnika järele, viinapoest läbi, avastus, et noorelt skulptorilt laenatud 50 kg liivast ei piisa, oma isa moosimine, et ta sealtsamast Raja tänavalt veel teist sama palju tooks, asjade koordineerimine distantsilt (oma isa ja ühe teise noore skulptori kokku viimine), liivakottide tassimine ja kärutamine vanalinna munakividel. See on: liivakottide säilitamine, sest noor skulptor tahab täpselt samasugust (kusjuures kahte erinevat sorti) tagasi. Kindlasti oli midagi veel, mis kohe üldse meelde ei tule.
See on: kiire meik ja riiete vahetus galerii tualetis. Parukas, sest juukseid pole pesnud juba väga tükk aega -- uskumatu, aga selleks pole olnud vaba hetke. Kontaktläätsed on silmas olnud vist nädal aega jutti. Ühepäevased. Mulle öeldakse, et ma näen shikk välja ja et lahe uus soeng, aga ka seda, et eelmine oli palju parem. Vestlus emaga on järgmine: "Mis sa endaga teinud oled?!" -- "Nagu noor Mare Vint, kas pole? See on parukas." -- "Jumal tänatud!"
See on ka telefonikõne R-lt (noor skulptor) pool tundi enne viit: "Kas saite valmis? On ikka avamine?" Viimane kord nägin teda eelmisel ööl, kui kell neli öösel suures ateljees oma töid värvisin (kolm eri värvi spreid)ja K putkas J-t veel pahteldas ja lihvis. Leidsin Ziggy Stardusti plaadi, millega ülejäänud noored skulptorid suurest ühisateljeest minema peletasin. Kui seda kaheksandat korda kuulasin. Mul on mingi värk, et äärmise väsimuse korral suudan kuulata ainult vana kooli popmuusikat -- sellist, milles on mingi primaarne pauer sees. Selline, mis kaasneb asjade maailma ajaloos esimest, no tõesti esimest korda tegemisega.
See on ka tunne, et peaksin ülemise korruse ekspositsiooni muutma. Ja paari tunni eest tulnud idee, kuidas seda tegema peaks. Hoiaksin end juba mitmendat tundi tagasi, et mitte N-le helistada, aga õnneks või kahjuks jätsin telefoni A autosse.

Näituse avamise üllatavamad külalised on lapsepõlvesõbranna M oma kolmanda lapsega ja eesti kino hinnatud näitleja AK. Viimane saabub maani täis olekus nartsissipotiga, tänab sõnumi eest (mul ei ole enda teada ta numbrit, kuigi ta andis meile magistratuuris ühe pooliku workshopi. Näitlejameisterlikkusest. See jäi poolikuks, sest meisterlik näitleja sattus joomatsüklisse. ), kallab endale klaasi viina ja magab ülejäänud aja, kuni ta kell üheksa galeriist välja talutame. Vahepeal ärkab üles: "Kuule, kalla mulle midagi lahjat juua..." AK on viimase viie aastaga, kui ma teda näinud pole, vananenud umbes kolmkümmend aastat. Ta kukub tänaval mitu korda järjest pikali, aga on üllatavalt shikilt riides. Ilma igasuguste reservatsioonideta. Ma otsustan tema turvalisuse huvides talle politsei kutsuda, aga saan äärmiselt kriitilise suhtumise osaliseks. "Andke toru kellelegi, kes ei naera. Nii, kuidas te seda inimest tunnete? Andis kunagi teile loenguid? Miks te temaga koos olite? Teil oli näituse avamine? Kas te pakkusite talle seal alkoholi? Kas te teda enda juurde ei saa viia?" Politseinaine tundub olevat seisukohal, et ma olen ise süüdi ja peaksin AK-ga ka edasi tegelema. Aga lubab patrulli kohale saata, küsib mu nime ja ei luba tuntud näitlejat minema lasta. Loomulikult lahkub AK selle peale koheselt tuigerdades ja ma ise ei julge ka üksinda politseinikke oodata. Eriti, kuna ma olen koos seltskonnaga, kellest vist keegi pole eriti kaine. Ma tõesti loodan, et ma pole politseis nüüd mingis mustas nimekirjas ega saa selle eest trahvi või midagi.
Ja kõik see jama sellepärast, et mu telefon saatis tema numbrile sõnumi. Numbrile, mida ma ei tea. AJ ütles, et olin temale ka kolm sõnumit saatnud ühe asemel, et tegelikult saab inimene väga hästi vaimselt elektroonikat mõjutada ja et see on märk sellest, et mul on energia lahti minemas. Mida iganes see viimane ka tähendaks.
T ütles, et ma kasutasin räppareid avamisele kutsudes ära, et see oli neile alandav bäkki laulmine. J(moefotograaf) vaidles T-le vastu, kuni sekkus keegi kolmas, öeldes, et lahe taustamuusika, mis illustreeris paraku pigem esimese seisukohta. Mina lootsin, et räpparid võtavad kaasa ka oma hip-hopipubliku, mida nad paraku ei teinud. Aga ma ise oleksin publikuna, kellel pole erinevalt näituse avajast intensiivse suhtlemise kohustust, küll kontserti kuulanud. Niipalju sellest. Lisaks sain ka näitust kuni lõpuni saatva heli. (Kirjutasin ühe hooga siia sõna "taustaheli", aga kustutasin selle siis ära...)

Üks asi veel. Ma loodan, et see ei mõju siinkohal ülbe ja tänamatuna. Lilledest. Mulle tegelikult tohutult meeldib
vana kooli komme tuua inimesele, kes avab näitust, midagi ilusat. Ise katsun ka sellest kinni pidada, aga alati ei jõua. Aga ma ei saa aru, kohe mitte absoluutselt aru, miks kingitakse lilli ja milleks üldse kogu see tööstus. Mingite taimede kasvatamine, transport ja siis ost-müük. Lilled on lisaks mõttetult kallid ja näituse avamise ajaks olen praktiliselt iga kord sügavates võlgades. Mõtlen iga kord, kui palju need kokku maksma läheksid ja et kui igaüks, kes toob uhke lillekimbu või õie, annaks mulle kasvõi poole sellele kuluvast summast, saaksin osta näiteks 100 kg liiva, mille pean M-le (noor skulptor) tagasi viima. Lilli on ebamugav käes hoida, neid kuhugi sealsamas vedelema jätta aga kinkija suhtes ebaviisakas ja lõpuks jäävad nad alati galeriisse või kui keegi ,tavaliselt sealne valvur, need mulle poolvägisi kaasa topib, afterparty käigus kuhugi baari. Ma ei saa aru, miks ei kingita rutiinselt pidulikel puhkudel näiteks lehtsalatit. Või mida iganes. Mis oleks kasvõi poolpraktiline. Suvalised pähetulevad neutraalsed asjad, mis ikka ära kuluvad: teip, tühjad DVD-d, ajakirjad (isegi kui mööda paned valikuga), alkohol, tee, patareid, kohv,isekõrvetatud muusika ja filmid (omal valikul)...
Aga võibolla on asi selles, et ma olen oma senises elus liiga palju olnud sunnitud lilli vaatama. Nii maalitud kui elusaid. Kohutavas koguses. Külmkapis, sest mu ema säilitas neid seal kui oma modelle. Lühidalt kokkuvõttes: lille kinkimise zhest on väga ilus, aga need ise jätavad mind sügavalt ükskõikseks.

Seisused

Kolmapäeval, 12.03.2008 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis SANDRA JÕGEVA (1976) ja KAAREL SAMMET´i (1976) ühisnäitus „Seisused”.

Nagu kirjutavad kunstnikud näituse kaassõnas, kujutab näitus endast omamoodi pseudomonumente Eesti kaasaja ähmaste piiridega ja varjatud seisustele, kelle esindajaid kohtab linnades, alevikes ja külades iga päev. Vaadates mõnda aega tänaval möödujaid, võib märgata nii varjatuid kui ka teadlikult demonstreeri-tavaid klassikuuluvuse märke.

Seisused kaotati Eesti Vabariigis juba 1920. aasta Põhiseadusega, 1919. aasta Maaseadus oli võõrandanud aadelkonna ja kiriku suurmaaomandi. Ometi räägitakse uues Eesti Vabariigis varakapitalistlikult järskudest seisusevahedest, klassi- ja kastiühiskonnast. Kui kastiühiskond on oma olemuselt ontokraatia, kasti sünnitakse, see on paratamatu; siis seisusteühiskond on meristokraatia ehk siis teenetel põhinev. Seisuste vahel liikumine on raske, aga võimalik. Uusaegses klassiühiskonnas aga on klasside vahe varanduslik, sul kas on või ei ole ja seda kõige laiemas määratluses. Kas ja kui palju inimesed oma klassikuuluvusest teadlikud on, sõltub riigist ja ühiskonnast. Eesti on vaimselt kahtlemata lähemal Ida-Euroopale kui Lääne-Euroopale, kui eliit välja arvata, klassiteadlikusest ei ole siin palju märke. “Prole” ja “pööbel” on tugeva negatiivse hinnanguga sõnad ning edukultus on vaieldamatu ja vaesus häbiasi. Seetõttu on raske hinnata, millisesse klassi kuulub näiteks mujal vaieldamatult keskklassi liige olev, aga siin madalalt tasustatud, vaesepoolne kooliõpetaja. Tänapäeval liigub kogu maailm vaikselt eemale vabaduse-võrduse-vendluse ideaalile allutatud atomaarsest mudelist, kus ühiskond koosneb põhiolemuslikult võrdsetest indiviididest, kelle üle valitsevate seaduste ülesandeks on seda võrdsust kaitsta. Paraku on kadunud demokraatiaideaalide eelsete ajastute pakutav tervikpilt ning arusaam kohast, kohustustest ja vajalikkusest. Demokraatia levik toob kaasa järjest suurema individualismi ning nägemuse, et tegemist on üksikisiku saatusega, mille ühisosa sootsiumi kui tervikliku organismiga vaevalt tajutakse. Orgaanilise mudeli suunas liikumisest aga annavad tunnistust vaba tööjõuturg, mis tekitab migratsiooni ning tervete tööstusharude kiiret ümberpaiknemist vastavalt kohalikele palkadele. Inimestele, kes tänu sellele on tihti väga raskes ja keerulises olukorras, on aga maast-madalast sisendatud, et nad on teistega võrdväärsed, kordumatud indiviidid ning kõik sõltub nendest endast.

Avatav näitus on omalaadne monument ühiskonna praegusele arenguetapile, üleminekuperioodile, kus paljud üritavad näida paremate, rikkamate ja edukamatena kui nad tegelikult on, leppinud olukorraga või kaotanud igasuguse lootuse ühiskonda nö tagasi pääseda.



Pressiteksti koostamisel on kasutatud Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammeti projektikirjeldust



Näitus jääb avatuks kuni 24.03.2008.



Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Norfolier AS.

Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.



Suured tänud: Eike Eplik, Berit Talpsepp, Hannes Starkopf, Ain Nurmela, Triinu Jürves, Marje Mee, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Allan Tõnissoo, Villu Jõgeva, Ants Torim

Modellid: Malle Jürves, Okym Reem, Jaan Klõsheiko, Jekaterina Novosjolova, Kuldar Ebruk



Soengud: Anu Aaremäe



Muusika: Andrus Elbing, Okym Reem

Pühapäev, märts 09, 2008

Kõrvalmõjud

Plast on nahale sattudes närvimürk. Mida see täpsemalt endast kujutab, ei tea, aga kokkupuutekohas on valus, nahk läheb punaseks ja hakkab kipitama. Maha saab seda atsetooniga (lahustab orgaanilisi kudesid), mis omakorda kuivatab nahka. Kuigi ma ei kreemita praktiliselt kunagi oma käsi, tundub nüüd, et nahk hakkab kuivaks muutuma.
Kõvendi paneb käenaha ka läbi kummikinda kipitama.
Ilma maskita hakkab plasti valamise ruumis pea pööritama ja silme ees virvendama mingi aja möödudes.
Relakaga plasti lõigates satub tolm (klaasriide kiud ja plast) nahale ning tekitab kerge lööbe. See sadestub ka riietesse, mis paneb naha pidevalt kihelema.
Kõige hullem on see tolm kopsudele -- aegajalt ei pannud ma endale maski ette, kui K vormide ääri lõikas ning selle tagajärjel ärkasin eile hommikul õhupuudusega. Kopsud vilisesid. See oli hirmutav. R ütles, et sellise asjaga (hullemal juhul)satutakse haiglasse ja kõige halvemal juhul surrakse ära. Aga kopsujama -- see minevat üle paari päevaga. Seni ajab kõndides veel väga kergesti hingeldama.
Ja ei tohi unustada, et respiraator vajutab vorbid näole.
Ja näituse eelarve vaatasin ka üle -- see on isegi üllatavalt täpne, kuigi loomulikult ületavad tulud mingil määral (aga mitte suurel) kulud. Ainult et need on üllatavalt ümberpaigutunud. Põhjuseks loomulikult see, kui eelarvet koostasime, polnud meil selgeks õppimist vajavatest tehnikatest ning vajaminevatest lisamaterjalidest piisavat info. Meile anti väga palju ekslikku informatsiooni.
Kui meile makstaks töö eest tunnitasu, oleksime rikkad.
Igal juhul tunnen end töökangelasena.
Ja lähen kohe Raja tänavale tagasi.

Tulekul

Kui ma öösel tagasi jõuan, siis kirjutan plasti ning selle lõikamisel tekkiva puru (sisaldab klaaskiu osiseid) kõrvalmõjudest.

Laupäev, märts 08, 2008

Kasiino

Helistasin numbrile 1503 ja kuulasin oma kontoseisu. See oli väga mitu korda väiksem, kui lähituleviku kulutused. Eile tuli arvele honorar -- üllatavalt väike summa. Tõsiselt väike. Raamatusse kirjutatud essee kohta pole lepingut tulnud, kuigi kohe saata lubati nüüd juba kaks kuud tagasi ja ma olen neile kaks meili saatnud. Rohkem tundub piinlik. Juba see teine oli võib-olla üleliigne -- jätab meeleheitliku mulje. Nagu ma oleksin vaene või midagi. Ja kolmanda asja eest pole mulle samuti veel makstud. Ning kuna oli reede, pole nädalavahetusel mingit raha loota. Küll aga kulutusi.
Olin Raja tänavalt tulnud Järve Selveri kõrval olevasse ehituspoodi, kus ei olnud ei
a)autopahtlit
ega
b)pronksivärvi spreid.
Ühistranspordiga mööda ehituspoode käimine võtab kohutaval kombel aega. Need on kõik äärelinnas -- et autoga oleks mugav kohale tulla. Bussid käivad seal kah hirmus harva.
Enne oli juttu olnud -- noorte skulptoritega, kellega olen viimast näitust ettevalmistades tuttavaks saanud -- kasiinodest. Nad teevad neisse pidevalt tellimustöid. Mingeid plastist ahve näiteks, automaatide külge. Ja kohv pidavat tasuta olema ja suitsetamine lubatud. Mulle tuli meelde, et J, kunagine totaalseks orjaks pürgija, oli mulle rääkinud, kuidas ta käis kord kuu aega järjest kasiinos, pani iga kord mängu 500 krooni ja võitis niimoodi 200-300 krooni . Et alla 500 pole mõtet mängida ja et kord võitis ta tervelt 20 000. Ja et kunagi ei tohi üle 500 maha mängida, siis läheb käest ära. Aga vähemaga pidi kah mõttetu olema. Ma olin selle üle aasta vähemalt mõelnud ja mitmele inimesele rääkinud, aga nad kõik laitsid mõtte maha ja keeldusid kaasa tulemast.
Järve Selveri kõrval oli just kasiino. Oli külm ja ma mõtlesin, et kui võidan, sõidan taksoga Raja tänavale tagasi. Kasiino oli seest üllatavalt avar, valge ja luksuslik. Mitte mingi räpane urgas. Kohv oli tasuta, suitsetamine lubatud, aga ventilatsioon suurepärane ning personal südamlik, hoolitsev ja sõbralik nagu verekeskuses. Müntidega automaate enam pole ega ka kangist tõmbamist, selle asemel on sularaha vastu võtvad. Ja need kõige lihtsamad ühekäelise röövli tüüpi on nüüd nuppudega. Üle piltidega ridade võib nupule vajutades tõmmata jooni --horisontaalselt, vertikaalselt ja mõlematpidi diagonaalis. Sellest sõltub panus, vasakul nurgas tiksub olemasolev raha ning paremal on nupp, mis asendab kangi. See on tegelikult tohutult igav -- numbrid hüppavad edasi-tagasi ja midagi eriti ei toimu. Väga rutiinne. Mõtlesin, et teooria testimiseks peaks mängu panema vähemalt 300 krooni, aga kahju hakkas ning ma valisin 100. Summa kõikus paari krooni kuni paarikümne ulatuses ja hakkas tüütuks minema. Iga mängu vahel vajutasin automaatselt viis korda järjest , mille tulemusel moodustus ekraanile tähesarnane kujund. Ikka väga rutiinne. Veerand tunni pärast hakkasid numbrid taas kord kiiresti edasi liikuma, mis tähendas võitu ja ma olin 150 krooniga plussis. See oli täpselt see, millest räägiti -- ma olin mõõdukalt võitnud ning nüüd oli aeg lahkuda, enne kui tekib kiusatus edasi mängida. 150 krooni -- see on purk kroomspreid ja 25 jääb veel ülegi. Vajutasin nupule Cash Out, aga masin ei reageerinud. Vaatasin ringi ja mu pilgu püüdis kinni kasiino töötaja -- abivalmis ja südamlik, nagu öeldud. Ütlesin, et tahaksin raha välja võtta. Ka tema vajutas nupule Cash Out. Mitte kui midagi. Ja siis avastasime me mõlemad tähekujulise kujundi ekraanil, mis tähendas, et ma olin veel enne, kui võidusumma lõpuni tiksus, vajutanud nupule Start või Play. Ja mitte mingit võimalust tagasikäiku sellele anda ei olnud. Ma olin sunnitud vähemalt korra edasi mängima, kuigi ma olin 100% kindel, et selle liigutusega on saadud pluss läinud. Ja nii oligi. Järgmise veerand tunni jooksul tiksusid numbrid väikeste kõikumistega vääramatult allapoole. Ma ei saanud miljonäriks ega sattunud hasarti, vaid olin lihtsalt väga pissed off, ilma oma 100 kroonist, lisaks veel poolest tunnist kiirel ajal. Ja kuna tekkis kerge enesehaletsus, seadsin mõttes veel rida kokku: ilma ka pronksspreist, autopahtlist, räpparist modellist, kes oli oma kipskiivrist küll lahti saanud, küll aga sõidab kohe viimase hetke reisile Egiptusesse koos tüdruksõbraga (gängstaräppar!) ja kindlasti veel paljust muust.
Mu vastas istus vaeselt riides keskealine naine, kes nägi nii kustunud välja, et ta tundus olevat selles asutuses viibinud vähemalt ööpäeva. Temas oli kõik poolsurnud peale parema käe, mis vajutas ühele nupule.

Ja lõppu midagi õpetlikku. Üks poole aasta tagune mulle edasi saadetud meil.Eksperthinnang.

Küsisin prof. Võhandult, mida tema selle 200 500 strateegia kohta arvab.Vastus on all. X
---------------------------- Original Message ----------------------------Subject: Re: Mänguautomaatide strateegiadFrom: xxxv@xx.ttu.eeDate: Mon, October 29, 2007 7:40 amTo: xx@staff.ttu.ee
--------------------------------------------------------------------------
Jõudu, X!Mänguautomaati kui ühte objekti pole olemaski. On ca 50-100 erinevat mängu, milles kõigis on 3-5 rattaline (igal rattal sama arvsümboleid)juhuarvudega positsioneeritav tulemuspilti määrav võidusüsteem.Põhiline õnnetus, mis EEsti (ja maailma) rahva task ühjaks teeb, on see,et iga konkreetse sihverplaadi kohta ei oska keegi ütelda, milline onseadme tagastusprotsent. Olen neid ise firmadele arvutanud ja tean asjahästi. Kõige hullem on see,et meil leidub hulle, kes usuvad, et pikaltmängides saab jackpotiga suurelt võita. Täielik umbluu.Seadmes on tuhandiksekundiga vahetatav just käibel olev progamm nr xxxprogrammiga nr yyy, mis välimuselt täpselt sama pildi annab, aga mängijaprotsente kõvasti muudab.Mida protsendi muutmine tähendab, selle kohta advokaat Rüütli lause: "Meieautomaadid annavad väga kõrge protsendi tagasi 92-97%".Mängides 97%-sel masinal kaotate iga kord 3% keskmiselt, kokku krooni eest33 mängu, 92% masinal aga kaotate 8%, mängite seega vaid 8 korda kroonieest. Neljakordne (400%!!) vahe. Mängijal pole aimugi, millisel masinal tamängib.Meie hasartmänguseadus masina võidutõenäosust paljastama paraku ei sunni.Kuigi HAs,seadus nõuab täielikku infot mängu kohta. Vargus, eks ole.On oluliselt erinev, kas mängite slotte või pokeriautomaate. Mõlema jaokson pakutud mängitavaid käitumiseeskirju, mis võimaldavad saalist ülesleida parimaid %% andvaid seadmeid. Aga võrk teeb ka need meetodidillusoorseks.See 200 500 jutt on umbluu. Muidugi on õige, et nii võit kui kaotus peabolema limiteeritud, kuid niimoodi ühe lausega asja ei lahenda.Vaja oleks lausa koolitust LV > Tere,>> Tülitaksin küsimusega mänguautomaatide kohta. Nimelt on üks mu tuttav> kuulnud strateegiast, kus mängimine lõpetatakse kui sessiooni käigus on> teenitud üle 200 krooni või kui on kulutatud üle 500 krooni. Inimene, kes> seda rääkis, oli väidetavalt nii mitu kuud järjest stabiilselt võitnud.> Kuna tuttav, kes pole varem kasiinos käinud, soovib seda järgi proovida,> mõtlesin asjatundja kommentaari küsida.>> Minule tundub see kahtlane, kuna ei tahaks hästi uskuda, et kasiinod nii> lihtsa võitva strateegia tähelepanuta jätaksid. Lisaks> http://wizardofodds.com/slots ja Wikipedia väidavad, et mänguautomaadi> tulemus on eelmistest tulemustest sõltumatu kui jätta kõrvale juhuarvu> generaatori lahtimuukimise võimalus. Ja mainitud strateegia ei ole> kindlasti juhuarvu generaatori ülekavaldamine.
>> Parimat,> XX XX>>>

Reede, märts 07, 2008

Miinus, pluss ja neutraal

Räppar pole siiani tagasi helistanud. Telefoni vastu ei võtnud. Fantaasia töötab tema võimalike peatraumade ulatust ette kujutada.

Mind kutsuti ka Vilniuse graafikatriennaalile (lisaks Kalingradile).

Läheme nüüd dokkfilmi kangelased olema ja vaatame ühtlasi, kuidas näitlejanna välja tuli.

Ideaalne modell 5 ( ja mis juhtus modelliga nr 2)

42-aastane ettevõtja, omamoodi Ostap Bender. Elav ühendus kaasaja ning üleminekuperioodi kreiside ettevõtmiste ja mitte millegist tekkivate karjääride vahel.Muu hulgas Nelli Teataja kopiraiter. Näeb välja nagu umbes Alex Lepajõe...
Esimesed sõnad saabudes: "Ma ei saa aru, miks ma sellega nõus olin. Ju ma olin väsinud, kui sa helistasid."
Lõpus on ta ilmselgelt tüdinud ja omadega läbi, aga enne seda lõbustab meid lugudega tuntud ärimehe ja tuntud skulptori ühisprojektist,Tauno Kangrost, sellest, kuidas tsenseeritud, Nelli Teataja reklaamikampaaniatest ( pean tunnistama, et olen ühe sellise klipis näitlejana osalenud, Sh rääkis ära). Ja sellest, kuidas ta ise on messidel pesu ja naiste intiimtooteid reklaamides kasutanud tuntud videokunstnikku koostööpartnerina. "Vaata, see mees, kes ta töödes alati on, see ühe hambaga hull. See irvitab sulle ekraanilt näkku, taustaks on pinin. Mõtled, et mis see on.Pereisa mõtleb, et telekas on rikki läinud. (Siinkohal rääkisin talle Andy Kaufmanist.) Nagu reklaampostidel on algul must ruut ja siis järgneb sõnum. See osa jäi meil muidugi ära... Ma ütlesin neile (messi korraldajad), siin on teile maailma kuulsaim kunstnik. Ma ütlesin talle (rahvusvaheliselt tuntud eesti videokunstnik),muidu ei näe sind keegi, aga siin vaatab su tööd 20 000 inimest. Nõus oli. Ha-ha-haa!"
Peale ettevõtja lahkumist tuleb räppar. Tema peast on vaja kordusvormi, sest õhumull tekkis ta nina juurde ja tulemus näeb välja, nagu oleks tal ulatuslik nägu moonutav kasvaja). Mulle tundub, et ta lühikesed juuksed on pikemad kui eelmisel korral. Räppar väidab vastupidist. Sama tundub kehtivat habeme kohta -- aga eelmine kord tuli kipsvorm ilma igasuguse vaevata lahti. Igal juhul. Järgnevad 2,5 tundi veedame kipsi millimeeterhaaval ta peast eemaldades, lõigates seda erinevate kättesattuvate vahenditega lahti. Karjatuste saatel. Skalpeerimisnalju tuleb palju. Kõike seda filmib räppari poolt üles pandud kaamera. "Panen Tube`i üles," lubab ta. Räppar lahkub koos kipsist mütsikesega kuklas, umbes sellisega, millist ortodoksed juudid kannavad.
Ta lubas varsti helistada, et kuidas tal läks ja mis kell ta tagasi tuleb.

Neljapäev, märts 06, 2008

Ideaalne modell 4

Imekena vene näitlejatar. Esimest korda proovisime temast vormi võtta suve. Aga meie üolnud korralikku konsultatsiooni saanud ja ei osanud seda tagantjärele vaadates üldse. Oli äärmiselt kuum ilm ja tütarlaps minestas. Ja nuttis, et miks ta on ometi nii nõrk -- see oli südantlõhestav. Sellest hoolimata tuli ta järgmisel päeval tagasi. Siis, tundus meile, saime me asjaga hästi hakkama. Vähe teadsime. Kõigele lisaks magas R kipsvormil ühe peo lõppstaadiumis otsas ja T tõstis selle eest ära vanni. Ja kõige tipuks kasutasime me ehituskipsi, sest keegi ei olnud öelnud, et see on liiga vilets, imab endasse niiskust ja muutub pudedaks. Liiga õhuke oli see algusest saadik. Ja J (näitlejanna) kannatab klaustrofoobia all ning sai viimane kord paanikahoo, tegi suu lahti ja kips valgus talle suhu. Ta vandus, et see on üks ta elu hirmsamaid kogemusi -- nagu elusalt maetud.
Täna tuli J enne õhtust etendust ja proovi uuesti. Ja kuna näitlemine on suures osas enesevalitsemine ning oma reaktsioonide kontrollimine, sai J oma vahepeal tekkinud algavast paanikahoost üle ning kõik läks hästi.
Lisaks saime teada, milliseid ootamatuid keemilisi reaktsioone võivad anda plast koos sünteetiliste materjalidega ning sprei erinevatel kangastel.
Vahepeal käisin pervertide laudkonna kokkutulekul sealsamas lähedal, aga mitte ühtegi ei tulnud kohale. Pärast rohkem kui tundi aega ootamist otsustasin baaridaami käest asja kohta küsida -- selgus, et ürituse korraldaja helistab sinna iga kord ette, aga täna ta oli öelnud, et vist keegi ei jõua. Kohutav pettumus.

Teisipäev, märts 04, 2008

Issanda teed on imelikud

Mulle helistas eile keegi Toomas. Toomas oli leidnud mu nime, meiliaadressi ning telefoninumbri kahekrooniselt mingist baarist Tallinna lähedal. Tuli kohe meelde, kellele olin sellise nimekaardi andnud, sest muud paberit käepärast polnud. "Väga originaalne! Ma hoian seda muust rahast eraldi, ma ei anna seda kusagil poes ära."
"Oled sa vähemalt ilus? Mis teed muidu?" Seda küsis Toomas. Ütlesin, et ostku selle nädala Just.

Ja eile õhtust saadik on mul väike auk otsa ees.

Esmaspäev, märts 03, 2008

Flow

"Ja Maiu kirjutab meile: "Eelmisse saatesse saatsin oma luuletuse enesetapust. Nüüd otsustasin, et ma ennast ära ei tapa, vaid valan oma südamevalu luulesse.""
Saatejuht jätkab: "Ja ma loen teile ette Maiu uue luuletuse: "Kümnes klass. Ajaloo tund. Nietzche. Kurbus...""
Kell on kümme õhtul, ma panen plasti ja klaasriidega kokku Keskealise Haridustöötaja pead. See on hetkel viimane, ma olen pea poolte kokku sobitamisega tõsist vaeva näinud. Mul pole maski ees (enne oli, aga ma tahan testida, kuidas see keemia mulle mõjub -- räägitakse ju, et paaditehastes töötatakse sama materjaliga ilma igasuguste kaitsevahenditeta -- aga see lühendavat eluiga ka 20 a) ja ma ei suuda otsustada, kas see on mürgistest aurudest (vaikplast, kõvendi, atsetoon, sprei), mis pead kergelt pööritama paneb või ongi puberteetide südamevalu nii hüsteeriliselt naljakas, kui hetkel tundub. See on "Sinu saade", raadiojaamast, mis on ainus, mida putkas olev kipsi-, tsemendi-, ja plastikutolmuga kaetud raadio mängib. Ja ma olen tõsiselt õnnelik fakti üle, et pole oma elus kirjutanud mitte ühtegi luuletust. Ausalt. Ega vist enam ei kirjuta ka. Luule tundub suures osas nagu mingi tühjatoimetamine ja ma imestan jätkuvalt, miks nn rahvas ei vihka kaasaegse kunsti asemel või vähemalt kõrval ka luuletajaid, moderntantsijaid ja nn uut muusikat. Põhjuseid ju oleks. Ma ise kuulun Orkutis küll kommuuni pealkirjaga "Kristiina Ehin -- poeet või asi".

Selle eest olin reedel DJ skulptuurigalerii avamisel. See ei ole nii lihtne, kui su käsutuses on kehv wifi, läptop ja "töövahendiks" Youtube. Viletsa ja katkeva netiühenduse tõttu tõmbab see lugusid sisse üliaeglaselt. Ma teen järgmiselt: ühte mängib, kahte tõmbab korraga, ilma helita , nii läheb mõnevõrra kiiremini. Kuna aegajalt pole vana lõppedes uus veel valmis, tuleb mõni repiidi peale panna, kuni kolm korda järjest. Rõhun hittide peale ja noored (no päris noored) ütlevad, et hea muusika. Aga mäluaugus klassik langeb mulle korduvalt kaela ja üritab tantsima tirida. "Ma olen DJ, ma ei tantsi", katsun olla viisakas. Vanamees kipub käperdama ka umbes endavanuseid naissoost kolleege, kes, tõsi küll, on küllaltki hästi säilinud. Vananeva alfaisase käitumine, ütleksin. Hiljem, palju hiljem sõimab ta mind, et ma nägevat jõle välja, eriti mu latekskorsett, mu kostüümi ülemine ja alumine osa ei minevat kokku. Kurat, ma tegelesin selle kombinatsiooni väljatöötamisega ikka tükk aega. Papi laiab, et temal on järjekord ilusatest noortest naistest, noorematest ja ilusamatest kui mina. Ja kordab oma mõtteavaldusi mu kostüümi kohta. Ütlen talle midagi, mis on tegelikult alatu, ülimalt isiklik ja mis mind veel järgmisel päeval piinab. Kuigi, olgem ausad, papi ei mäleta sellest suure tõenäosusega mitte kui midagi. Kohalik kateedrijuhataja lohutab mind: "Ta oli piinlik küll, aga ta oli isegi enda kohta väga purjus. Ja ta sureb niikuinii varsti ära". See ei viita vanamehe nõrgale tervisele (niimoodi looma moodi juues ja samas nii härga täis olles on see kahtlemata raudne), vaid on vihje suuremale looduse ringkäigule.
Ja imede ime, A sünnipäevale vanalinna kallis kohas jõudsin sel õhtul ka.

Ja üldse, ma olen viimasel ajal saanud teada äärmiselt palju väga huvitavaid ja olulisi asju.