Esmaspäev, märts 03, 2008

Flow

"Ja Maiu kirjutab meile: "Eelmisse saatesse saatsin oma luuletuse enesetapust. Nüüd otsustasin, et ma ennast ära ei tapa, vaid valan oma südamevalu luulesse.""
Saatejuht jätkab: "Ja ma loen teile ette Maiu uue luuletuse: "Kümnes klass. Ajaloo tund. Nietzche. Kurbus...""
Kell on kümme õhtul, ma panen plasti ja klaasriidega kokku Keskealise Haridustöötaja pead. See on hetkel viimane, ma olen pea poolte kokku sobitamisega tõsist vaeva näinud. Mul pole maski ees (enne oli, aga ma tahan testida, kuidas see keemia mulle mõjub -- räägitakse ju, et paaditehastes töötatakse sama materjaliga ilma igasuguste kaitsevahenditeta -- aga see lühendavat eluiga ka 20 a) ja ma ei suuda otsustada, kas see on mürgistest aurudest (vaikplast, kõvendi, atsetoon, sprei), mis pead kergelt pööritama paneb või ongi puberteetide südamevalu nii hüsteeriliselt naljakas, kui hetkel tundub. See on "Sinu saade", raadiojaamast, mis on ainus, mida putkas olev kipsi-, tsemendi-, ja plastikutolmuga kaetud raadio mängib. Ja ma olen tõsiselt õnnelik fakti üle, et pole oma elus kirjutanud mitte ühtegi luuletust. Ausalt. Ega vist enam ei kirjuta ka. Luule tundub suures osas nagu mingi tühjatoimetamine ja ma imestan jätkuvalt, miks nn rahvas ei vihka kaasaegse kunsti asemel või vähemalt kõrval ka luuletajaid, moderntantsijaid ja nn uut muusikat. Põhjuseid ju oleks. Ma ise kuulun Orkutis küll kommuuni pealkirjaga "Kristiina Ehin -- poeet või asi".

Selle eest olin reedel DJ skulptuurigalerii avamisel. See ei ole nii lihtne, kui su käsutuses on kehv wifi, läptop ja "töövahendiks" Youtube. Viletsa ja katkeva netiühenduse tõttu tõmbab see lugusid sisse üliaeglaselt. Ma teen järgmiselt: ühte mängib, kahte tõmbab korraga, ilma helita , nii läheb mõnevõrra kiiremini. Kuna aegajalt pole vana lõppedes uus veel valmis, tuleb mõni repiidi peale panna, kuni kolm korda järjest. Rõhun hittide peale ja noored (no päris noored) ütlevad, et hea muusika. Aga mäluaugus klassik langeb mulle korduvalt kaela ja üritab tantsima tirida. "Ma olen DJ, ma ei tantsi", katsun olla viisakas. Vanamees kipub käperdama ka umbes endavanuseid naissoost kolleege, kes, tõsi küll, on küllaltki hästi säilinud. Vananeva alfaisase käitumine, ütleksin. Hiljem, palju hiljem sõimab ta mind, et ma nägevat jõle välja, eriti mu latekskorsett, mu kostüümi ülemine ja alumine osa ei minevat kokku. Kurat, ma tegelesin selle kombinatsiooni väljatöötamisega ikka tükk aega. Papi laiab, et temal on järjekord ilusatest noortest naistest, noorematest ja ilusamatest kui mina. Ja kordab oma mõtteavaldusi mu kostüümi kohta. Ütlen talle midagi, mis on tegelikult alatu, ülimalt isiklik ja mis mind veel järgmisel päeval piinab. Kuigi, olgem ausad, papi ei mäleta sellest suure tõenäosusega mitte kui midagi. Kohalik kateedrijuhataja lohutab mind: "Ta oli piinlik küll, aga ta oli isegi enda kohta väga purjus. Ja ta sureb niikuinii varsti ära". See ei viita vanamehe nõrgale tervisele (niimoodi looma moodi juues ja samas nii härga täis olles on see kahtlemata raudne), vaid on vihje suuremale looduse ringkäigule.
Ja imede ime, A sünnipäevale vanalinna kallis kohas jõudsin sel õhtul ka.

Ja üldse, ma olen viimasel ajal saanud teada äärmiselt palju väga huvitavaid ja olulisi asju.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

imestan jätkuvalt, miks nn rahvas ei vihka kaasaegse kunsti asemel või vähemalt kõrval ka luuletajaid, moderntantsijaid ja nn uut muusikat - :)