Laupäev, märts 15, 2008

New Age

Eile. Pärnus-käik.
J seletas, et inimese elu juba on selline, et kui millegagi hakkama saad, siis antakse kohe uus katsumus. Seisime näitusepaiga ees ja suitsetasime, kuigi ma poleks seda oma kopsude tõttu teha tohtinud. See klaasitolm ajas ikka väga hingeldama ja köhima ka. Põgenesin siseruumidesse, kui J jõudis mõttekäiguni : "Ega peale enesetapu ei aita miski!".
Täna mõtlen, et äkki see ongi nii. Mitte enesetapu-, vaid katsumuste-teema. Mis murdis kaameli selgroo -- mul võivad olla kopsud ajutiselt kahjustatud (eilne joomine aitas imelisel kombel)ja pankrot ning võlad. Aga miks peab mu telefon just nüüd lõplikult üles ütlema? Lauatelefoniga ei saanud juba kuid välja helistada, nüüd ka kõnesid vastu võtta. Mobiil kukkus Hobusepea galeriis trepi käsipuult, kuhu ta pannud olin, helina ja vibratsiooni toimel alla keldrisse. Ja eile võtsin telefoni dushshi alla kaasa. Ootasin ühte olulist kõnet. Nüüd helistab telefon kontrollimatult inimestele, aga ühtki kõnet vastu võtta ei saa.

Kommentaare ei ole: