Pühapäev, märts 09, 2008

Kõrvalmõjud

Plast on nahale sattudes närvimürk. Mida see täpsemalt endast kujutab, ei tea, aga kokkupuutekohas on valus, nahk läheb punaseks ja hakkab kipitama. Maha saab seda atsetooniga (lahustab orgaanilisi kudesid), mis omakorda kuivatab nahka. Kuigi ma ei kreemita praktiliselt kunagi oma käsi, tundub nüüd, et nahk hakkab kuivaks muutuma.
Kõvendi paneb käenaha ka läbi kummikinda kipitama.
Ilma maskita hakkab plasti valamise ruumis pea pööritama ja silme ees virvendama mingi aja möödudes.
Relakaga plasti lõigates satub tolm (klaasriide kiud ja plast) nahale ning tekitab kerge lööbe. See sadestub ka riietesse, mis paneb naha pidevalt kihelema.
Kõige hullem on see tolm kopsudele -- aegajalt ei pannud ma endale maski ette, kui K vormide ääri lõikas ning selle tagajärjel ärkasin eile hommikul õhupuudusega. Kopsud vilisesid. See oli hirmutav. R ütles, et sellise asjaga (hullemal juhul)satutakse haiglasse ja kõige halvemal juhul surrakse ära. Aga kopsujama -- see minevat üle paari päevaga. Seni ajab kõndides veel väga kergesti hingeldama.
Ja ei tohi unustada, et respiraator vajutab vorbid näole.
Ja näituse eelarve vaatasin ka üle -- see on isegi üllatavalt täpne, kuigi loomulikult ületavad tulud mingil määral (aga mitte suurel) kulud. Ainult et need on üllatavalt ümberpaigutunud. Põhjuseks loomulikult see, kui eelarvet koostasime, polnud meil selgeks õppimist vajavatest tehnikatest ning vajaminevatest lisamaterjalidest piisavat info. Meile anti väga palju ekslikku informatsiooni.
Kui meile makstaks töö eest tunnitasu, oleksime rikkad.
Igal juhul tunnen end töökangelasena.
Ja lähen kohe Raja tänavale tagasi.

Kommentaare ei ole: