Teisipäev, märts 18, 2008

Meditsiinist

Ma võtan täna hommikust saadik antibiootikume, mis ravimiinfo lehekülje põhjal aitavad küll põletiku vastu, mille sain pärast seda, kui nädalavahetusel käisin mööda Kalamaja riietuses, milletaolisega oleksin end suveõhtul natuke õhukselt riides olevana tundnud. I viis autoga peole, aga lahkus T sünnipäevalt minust palju varem.
Mul on varu igaks juhuks. Sest kui sul pole haigekassat, siis pead perearsti juurde minnes kõik ise kinni maksma. Ja aega läheb ja stressitekitav on ka. Tema aga hoiab rutiinselt raha kokku ja kirjutab sulle sedasasorti põletiku puhul tavaliselt mõjuva antibiootikumi välja. Mida ma võtan praegu ise. 5 päeva järjest. Kunagi käisin sellesama korduva probleemiga kõik erialaarstid läbi ja mitu ringi järjest. Kasu ei mingit. Nagu ka homoöpaadist mitte.
Lisaks on mul igaks juhuks varuks nõrgemaid antibakteriaalseid ravimeid (täiendasin varu poolteist aastat tagasi Venemaal, kus neid sai suhteliselt lihtsalt apteekritelt välja rääkida)ja karp ekstrakangeid antibiootikume, mille sain R käest eelmisel kevadel. R-l oli angiin, aga ta ei pidanud vajalikuks ravimeid tarvitada. Terveks sai, vist. Ma võtsin ta retseptid endale ja ostsin igaks juhuks välja. Ülejäänu kulus USA-s ära V-l, kellel tekkis murdunud hambast põletik. Erinevalt temast olin mina endale tervisekindlustuse teinud -- mul oli hirm, et jään auto alla, murran kasvõi jala ja mu perekond peab korteri maha müüma. Ma olen ka näinud filmi Sicko ega taha vastata kiirabis küsimusele, kumma sõrme tagasiõmblemist jaksan kinni maksta. Arvatavasti oleksin igal juhul pidanud vastama: " Sorry. Thanks, but no thanks. Can`t afford it." Ja kuna Ameerikas on suur osa inimesi ilma haigekassata, siis on seal vabamüügis ülikanged valuvaigisteid ning geeli, millega saab endale hambavalu korral kohalikku tuimestust tekitada. Antibiootikume võib hea õnne korral osta tänaval narkodiilerilt. Kahjuks mina selliseid ei näinud -- mulle pakuti ainult kräkki ja kanepit müüa, millest ma polnud huvitatud.
Mul pole haigekassakaarti 2002. aastast saadik, kui lõpetasin magistratuuri ja ma olen selle olukorraga üsnagi harjunud. Eelistaksin küll, et mul oleks kangeid laia spektriga antibiootikume natuke rohkem --- samas pole ma nendesuguseid vähemalt kümme aastat võtnud. Aga mingi turvavöönd või puhvertsoon on ikkagi vajalik.
Ja ma võin end lohutada mõttega, et kümne aasta pärast langeb mõningatel ennustustel haigekassa kokku ja analoogses olukorras (st peavad maksma suurema osa meditsiiniteenustest ise) on väga paljud kindlustustatud. Seda põhjusel, et just siis jäävad massiliselt AIDS´i praegused noored viirusekandjad. Ja HIV`i leviku kohapealt oleme me teadupärast Euroopas esikohal. Ja selle haiguse ravimid on teadupärast ülikallid. Küünilise kommentaarina lisaksin mõttekäigu : ei ole vaja kolmeteistaastasena ringi hoorama hakata, varaküpsed indigolapsed!

Leedukad pole vastanud. Lähen minema.

Kommentaare ei ole: