Reede, märts 14, 2008

Tasakaal

Päeva esimese poole täiendan galeriis esimese korruse installatsiooni ja avastan, et redeli peal seistes ajab valge seinapind pea pööritama. Mu isa, kes on kaasas ning ulatab mulle teipi (ning algatab paarkümmend tuliseks kiskuvat vaidlust -- ta annab mulle natuke pealetükkivalt nõu nii kunstilises kui tehnilises mõttes) seletab nähtuse psühhofüsioloogilisi tagamaid.
Annan Postimehele intervjuu, millesse sekkuvad nii galerii valvur kui ka mu isa. Kogu selle nelja või nii tunni jooksul käib galeriis neli-viis külastajat. Vähe sellest -- rahvast ei liigu ka kogu Hobusepea tänaval.
Asendan 100 kg liiva, toon Rajast ära suure hulga oma asju --tööriistad nõuab isa endale, aga ta paikas ka eelarve augud. Koristan Starkopfi putkat, loomulikult respiraatorit mitte millekski pidades (kõigest koristamine ju!) ja tulemusena on mu kopsud taas täis klaaskiupuru. Mul on kerge õhupuudus ja astmaatiliselt köhima ajab. Kurat küll. Jälle.
Saan kaks suhteliselt nõmedat asja teada -- ühest neist lubasin mitte rääkida ja teine puudutab seda, et on väga võimalik, et mulle tehtud töö eest ei maksta. "Meil on eelarve miinustes, võib-olla saame raha juurde... hiljem räägime. " Ütlejal on kõrge ametikoht ja korralik palk mitmest kohast. Ja haigekassa kahtlemata.Aga minul -- klaaskiud kopsus. Meenub eilne maani täis kinoklassik, kes seletas, et oli just kümme päeva reanimatsioonis seoses kahepoolse kopsupõletikuga -- mille ta sai tõenäoliselt seoses lumehanges ööbimisega, pakuksin. "Iga päev tegin tööd!", pidas ta vajalikuks oma intensiivravikogemuse mainimisele lisada. See on see edu-ja töökultus: sellist juttu kuulen ma põhjakäinud kuulsuse käest, eks ole...
Viskan putkat koristades kogemata ära kilekoti, kus on respiraatori lisafiltrid ja relaka kaitse. See rikub tõsiselt tuju. Bussis jään magama.

Ja selle kõige tasakaalustamiseks lahkus mu juurest äsja 30-aastane tehnikapoe müüja (algul arvasin, et tegu on ehitajaga), kes koristas mu juures ikka tunde. Kraapis põrandalt kipsi, pesi seda, sorteeris asju. Ta kandis seda tehes musta lateksminikleiti, kunsttisse, pikka parukat, naistepesu, sukki ja ülikõrgeid kontsi. Mina ise magasin. Ta ise nautis olukorda. Mina ka. Oma tööga valmis saanud, serveerisin ta mulle kohvi voodisse ja ma õpetasin teda end maitsekalt meikima ning kritiseerisin tema kaasavõetud naiselikku garderoobi -- liiga palju odava litsi riideid. Ta saab aastas keskmiselt 18 000 kuus palka koos ületundide tasuga ja vastutust ei mingit. Tema juuresolekul ei teinud ma mitte ühtegi liigutust. Ei liigutanud lillegi. Mulle tundus see kuidagi õiglane.

Kommentaare ei ole: