Neljapäev, märts 27, 2008

Kirjandus

Kirjandusajakirja toimetaja oli eile õhtul saatnud 85 -90 % lootust andva vastuse. Selle sisse oli küll ära peidetud paras solvang -- või kuidas võtta järgmist hinnangukatket: "...on hästi ja hoogsalt kirjutatud, huvitava ainestikuga, mitte ehk nii palju kirjanduslik kui (reisi)ajakirjalik...".
See oli novell nr 4, mille ma sinna saatsin vähem kui kolme aasta jooksul. Esimene oli üldse esimene tekst, mille kunagi kirjutanud olen, mis pole essee või mõnda sorti artikkel. Ma saatsin selle kõigepealt paarile sõbrale, kirjanikust perekonnatuttavale ning oma isale ning siis kohe kirjandusajakirja. Mõtlesin, et kui tuleb positiivne vastus, siis kirjutan ilukirjandust edasi, kui mitte, siis ei. Nagu kull ja kiri. Teisiti läks. Vastus saabus kahe kuu pärast. Et ma kirjutavat elavamalt ja paremini, kui enamus algajaid, aga teised inimesed olevat peategelasele (see on -- minule) kõigest dekoratsiooniks ning kõigele lisaks ei saa tema, kirjandustoimetaja, absoluutselt aru sellest, miks inimesed tegelevad sellise ohtliku jamaga. Novellis oli perfokakirjeldus. Mõtlesin, kas kirjutada pikemalt vastu, miks inimesed sellise jamaga tegelevad, aga lõpuks seda siiski ei teinud. Kunagi ei maksa ametiisikutele kirjutada, kui oled solvunud ja vihane. Eriti, kuna ma tahtsin mainida, et selle hetke seisuga kirjandusajakirja viimases numbris oli avaldatud mingi literaadi pikk konverentsi-reisikirjeldus, mis keskendus põhiliselt Saksamaa väikelinna restoranide teeninduse taseme hindamisele. Samuti sõimas see literaat põhjalikult türklasi ning ei varjanud, et oli üheaegselt meesshovinist, ksenofoob, rassist, homofoob ja snoob. Talle oli ajakirjas antud üle kümne lehekülje.
Igal juhul avaldati novell nr 1 lõpuks lühemal kujul NG punases raamatus (lk 82, seda on sisukorrast suhteliselt raske leida...) ning mina kirjutasin poole aasta pärast kaks järgmist. Loomulikult saatsin nr 2 ja nr 3 samuti kirjandusajakirja.
Toimetaja saatis mõlemad tagasi. Mis ta novelli nr 2 kohta ütles, absoluutselt ei mäleta. Võimalik, et mitte midagi, kuna ta keskendus novelli nr 3 puuduse esiletoomisele. See, mida ma kirjeldan, olevat vastik, selline rahateenimisviis on küll nutikas, aga mõlemale poolele alandav. Novell nr 3 ilmus lõpuks kunstiajakirjas.
Ja nüüd saatsin umbes poolteist kuud tagasi oma kõige viimase valmis loo, millele sain lootustandva vastuse. Mille sees on küll väike solvang. Aga mis siis.

Kommentaare ei ole: