Teisipäev, märts 18, 2008

Pollock

Päev on täis suhtlemist leedu kuraatori, välisministeeriumi ametnike ja reisibüroo töötajatega, application`ite täitmist, mõtestatud ringisebimist ja muud sellist.
Saan teada, et mul ei ole USA kunstifilmide festivalile mitte üks, vaid tervelt kaks tasuta piletit igale seansile. Kuna A hüppab alt ära, võtan kaasa M-i -- rezhissööri, kes teeb minust dokki.
See on selline tänuväärne ja kunsti publikule lähendav üritus, millega seoses pakutakse veini ja sponsorjäätist ning enne filmi algust peab mõni asjaga kursis olev isik publikule lühiloengu. Kui lühike on lühike? Enne eileõhtust filmi rääkis kuraator ja kriitik, kelle kohta veel hiljuti (ja võibolla praegu ka) kasutati sõna "noor", vähemalt tund aega. Ta luges muuhulgas ette enda poolt selleks puhuks tõlgitud lehekülje süva-kunstiteaduslikust raamatust. Ta tahab olla põhjalik -- paraku on kavas biograafiline kahetunnine mängufilm ning kunsti tundvale osale publikust on see kõik juba enamvähem tuttav. Aga neile, kes on Pollocki nimegi vaevalt kuulnud, neile on selline sügavutiminek kahtlemata liig. Loeng kestab ja kestab, kuraator ja kriitik räägib veel suhteliselt aeglaselt, tehes sõnade vahele kohati mitmesekundilisi pause ja sündmustest ette rutates kustutakse mingi, (suhteliselt pika) aja möödudes, lõpuks lektorile otsekui delikaatselt märku andes ka saalis tuled.
Meie kõrval istuvad varajastes kahekümnendates noormehed. Need käivad endale korduvalt veini juurde toomas ning ühel sellisel korral ütlen: "Too meile ka!" Tüüp toobki. "Ma olen muuseas ühest su aktsioonist osa võtnud." Selge, Viru tänava kerjamisaktsioon 2001. aasta kevadel, millest võtsid osa mitme kunstikeskkooli õpilased. Ta võib nii vana olla küll. Loomulikult on mul õigus. "Millega sa nüüd tegeled?", küsin, olgem ausad, kõigest viisakusest. Tüübi sõbrad on juba kergelt purjus. Aga noormees ise osutub kirjanduskriitikuks ja luuletajaks, kelle nime ma isegi olen kuulnud. Ta kasutab uskumatult literatuurseid väljendeid kohe, kui hakkab oma erialast rääkima, tehes seda täiesti loomulikult ja enesestmõistetavalt. See on ülimalt lahe. On kohutavalt kahju, et samal ajal toimub juba venima hakanud loeng ja meie vestlus on tegelikult ebaviisakas. Eriti arvestades seda, et just meie taga istub loengut pidava kriitiku girlfriend, kes vaatab esinejat sellise ilme ja kaasaelamisega, nagu tavaliselt emad oma koolipeol luuletust lugevaid lapsi. Aga me räägime siiski. Kirjandusest. Tüüp räägib, kus tasub kirjanduskriitikat avaldada, kus mitte (EPL ja Postimees on promoartiklite kohad, kuhu kirjutada asjadest, mis sulle sellist muljet avaldavad, et tahad neid ainult kiita; kriitilisemat laadi, pikema analüüsi jaoks on siiski Looming ja Vikerkaar). Sellest, et ta on asunud uurima stalinistlikku luulet ja kirjutab selles võtmes poeemi. Kui tüüp uue veiniga tagasi tuleb, küsin: " Kas sulle Lauri Pilter meeldib?" --"Suurim elav eesti kirjanik! Aga väga veider sell." --"Ma arvan ka nii!" Kuulen, et Pilter on rohkem sellise ameerikaliku suuna esindaja, tüübi kokkupuudetest temaga ja sellest , et meil võib olla ka muus osas sarnane kirjanduslik maitse, aga just selle põneva koha peal jõuab mulle lõplikult kohale, et see ei ole vist päris õige koht intensiivseks vestluseks kirjandusteemadel. Vahetame numbreid ja enamikul kordadel, kui tüüp juba filmi ajal mulle midagi öelda tahab, teen : "Tshshshshshshsh!" Ka see pole vist väga viisakas, arvan ma nüüd, tagantjärele...
Tema käib vahepeal oma sõpradega suitsu tegemas. Üks ta kaaslastest karjub hetkel, kui ekraanile ilmub juua täis Pollock koos pudeleid täis käruga: "See on mees! See on mees!"
Film ise vajub pärast esimest nii 40 % ajast üsnagi ära. Tavalised klisheed. "See võib mõjuda primitiivselt, aga ma armastan Pollocki maale!", pöördub mu poole noor luuletaja. "See on okei, mulle ka meeldivad, eriti suured. Väga ilusad on!" -- "Ma ei kasutaks just väljendit "ilus" ja mind ei huvita, mis on "okei" ja mis mitte..." --"Tshshshshshsh!" See on väga tüütu, kui paljud inimesed peavad vajalikuks tõestada, et neid ei huvita, mida teised neist arvavad. Et neid ei huvita trendid ja mood kõige üldisemas tähenduses ehk siis lühidalt kokku võttes -- et nad ei ole mitte kariloomad. Ometi on. Nagu me kõik. Ja see on täiesti okei.
Kuna ma tean, et Pollock hukkus autoõnnetuses, tärkab minus iga kord, kui ta ekraanil autosse istub, algul nõrk, aga siis järjest jõudu koguv lootus, et kohe lõpeb film ära. Mul ei ole kahjuks kella ega mobiili, mis aega näitaks.
Täpselt nagu film "Tantsija pimeduses", mida vaadates ootasin viimased 45 minutit, millal nad selle Björki ometi üles poovad.

Kommentaare ei ole: