Reede, oktoober 12, 2012

Kohtumised (Mehhiko tegevuskunstnik)

Mehhiklanna Rocio Boliver tuli Polymeri, kuna me oleme mõlemad New Yorgis J galeriis näitust teinud; kohe üksteisele järel, 2009. a suvel. Minu domina-kogemust kasutava näituse pressiteate peale võttis ta J-ga ühendust, soovides minuga tutvuda. J ütles, et RB on väga radikaalne tegelane nii oma kunstis kui elus ja tuntud ühtlasi Mehhikus kui seksuaalsetest deviantsustest kirjutav kolumnist. Nagu ta nüüd mulle räägib, oli ta enne performance`iga tegelema hakkamist ajakirjanik teles ja raadios, kes naiseliku fassaadi tagant küsis poliitikutelt teravaid küsimusi. Kakskümmend aastat tagasi loobus ta kõigest sellest tegevuskunsti nimel.
Nüüd on ta siin. Kena keskealine daam, kelle otsaesisel on rohekaks tõmbuvad verevalumid. Jälg tema performance`ist Ljubljanas. Ta esineb Euroopas olles veel Brüsselis, Londonis ja Barcelonas. Ta on küllaltki kuulus.
Tema kehakunst on küllaltki räige ja verine ning ta viimase aja teema on aeg naise elus menopausi ja vanaduse vahel. Organiseerin talle augustaja (Dimanche Rouge`i perfoka jaoks), laulja (Luunja perfoka jaoks) ja võtan ta kaasa vaatama Ilmar Raagi filmi "Eestlanna Pariisis". Teema peaks haakuma küll. Õnneks talle film meeldib ja see on ka pooleldi prantsuse keeles, mida R oskab.
Ta räägib mulle oma 22-aastasest pojast ja samas plaanist oma järgmise perfoka jaoks lasta kliinikus neitsinahk taastada. Ja tekkivate kortsude kohale oma kehal tätoveerida taimed. Ja ta küsib:"Kuidas sa selle sõna inglise keelest eesti keelde tõlgiksid? Pussyfon! Mul on vaja slängisõna... See on instrument, mille ma valmistasin. Ma mängin seda oma tupe abil..."
Õnneks ilmus tema Euroopa-turneel kaks korda kaduma läinud kohver kunstiasjadega kohe järgmisel päeval pärast tema Eestisse-saabumist välja...