Teisipäev, mai 31, 2011

Päevik: mai lõpp 2011

Kolmapäev, 25. mai:
ML retsensent EKA kaitsmisel.
Retsenseeritav on mu peale vihane.
Alustan Raja tänava skulptuuriateljees oma Soome Mänttässe mineva installatsiooniga.
Läheb väga hilise õhtuni.
Saan R-le konsultatsiooni ja M-le muu abi eest maksta.

Neljapäev, 26. mai:
Varahommikul trennis (hüpohondria tõttu on mul tekkinud hirm seljaprobleemide ees -- eelmisel päeval panin tähele, kuidas M raskemaid asju tõstes oigas).
Hommikul K magistritöö kaitsmine, kelle juhendaja olin.
Kuulen, et retsenseeritav on ikka väga vihane. Ma ei saa aru, mille pärast. Kokkuvõttes sai ta (täiesti ebaõiglaselt) isegi parema hinde kui K .
Dokkfilmi esilinastus, kus on kasutatud juppi mu perfokast.
Ülejäänud päev Raja tänaval.

Reede, 27. mai:
Raja tänav; vahepeal taksoga ehituspoodi.
Global Container. Olen peol poole ööni ja sellega seoses on süümepiinad.
Laenan materjalide ostmiseks 100 eurot.

Laupäev, 28. mai:
Raja tänav, K tuleb appi; veel kaks korda ehituspoodi; veel 100 eurot laenuks.

Pühapäev, 29. mai:
Raja tänav.

Esmaspäev, 30. mai:
Raja tänav.

Teisipäev, 31. mai:
Varahommikul trennis.
Raja tänav.
Kuju läheb veoauto peale ja sellega Soome.
Montaazhiaeg on kinni pandud, aga sinna ei jõua.
Konteineris palub sakslane K mul endafilmitud video juures Globali lõpus aset leidnud T ja RK kismast subtiitrite juures aidata. Pean eestikeelse sõnasõja inglise keelde panema. On naljakas küll: juba live`is oli seda, aga videos samuti. "Ma olen kuulnud, et sa olid kuulus maketitegija New Yorgis!" ja "Eestimaa parimad pojad on end nii segi tõmmanud, et... Sama lugu on eesti kunstiga." Ja "Minu elu on viimase ajal üks suur trauma. Ma ei hakka teile sellest rääkima, sest te hakkaksite nutma. " Kohati on RK jutust raske aru saada -- see on vaikne pomin segatuna näomoonutustega, millest käivad üle minu, K ja TJ irvitamine taustal koos kommentaaridega. Me olime nimelt selle kisma tänuväärne publik.
Ma ei oska esimese hooga tõlkida "Persse! Raisk!" ja ütlen K-le: "A few cursing words." "Shit! Fuck!", pakub K. Nii jääbki.
"Trauma? Vaene mees. Ma juba peaaegu nutan", kommenteerib K ilma nähtava irooniata.
Pärst tundi selle video edasi-tagasi kerimist tunnen, et tahan oma skulptuuriprojekti lõpetuseks ja üleüldse midagi hoopis teistsugust. Lähen kinno, kus ma ikka tasuta käia saan, vaatama eriti lolli romantilist komöödiat.

Kisma kunstiklassiku ja eks-staariga

Tsenseeritud

Kolmapäev, mai 25, 2011

Margit Lõhmuse magistritöö retsensioon

AINULT ÜKSILDASED

Margit Lõhmuse magistritöö, nii selle kümnest videost, ühest luuletusest, ühest
neooninstallatsioonist ja avamisel presenteeritud kiirtoiduinstallatsioonist koosnev
praktiline osa kui seda toetav/analüüsiv kirjalik osa on äärmiselt enesekeskne ja
introvertne samaaegselt.
Minimalistlikult mõjuv, põhiliselt autobiograafilistest videotest koosnev näitus Draakoni
galeriis tegeleb Margit Lõhmusega. Täpsemalt kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub.
Need kunstiteosed siin on omamoodi eneseabi ja autoteraapia – katse võita oma
suhtlemishirm; analüüsida oma suhteid teiste inimestega, alustades kõige lähedasematest
nendest nagu vanemad; luubi alla lähevad ka oma seksuaalsus ning suhted sõprade-
korterikaaslastega. Samuti jõuab Lõhmus tõdemuseni, et tema välimus (armas malbe
naiivne tüdruk ) ei ole tema sisemaailmaga kooskõlas. Omamoodi coming of age
või “tütarlapsest sirgub naine” –tüüpi väljapanek. Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert. Siinkohal ei hakka ma defineerima mõistet "pervert", vaid loen ette lõigu oma seniavaldamata blogikatkendist -- kirja pandud vahetult pärast KUMU ööd. See on lühike ja mõnevõrra tsenseeritud katkend.

Minu ja MK juurde tuli Margit Lõhmus, mõlemi tuttav, noor maalikunstnik, lõpetamas EKA magistratuuri. Noor ja ilus. Olen ta retsensent.
Margit oli purjus. MK talle: "Kuidas sa küll sellisesse konditsiooni oled sattunud?" MK rääkis, kui halva mulje jätavad endast inimesed, kes on täis ning rõhutas enesekontrolli tähtsust.

Margit nimetas mind vaimseks emaks. Äkki leidsid nad ühise keele, hakates rääkima pornost. Jutt sai alguse mingist indie-fiilmist "Father is coming", mida vaadates Margit oli aru saanud, et ta pole ikkagi lesbi. See, kuidas tuntud pornostaar ja performance`ikunstnik Annie Sprinkle oli naisega, polnud Margitile olnud üldse erutav, küll aga see, kuidas Sprinkle`it keppis keegi kole saksa mees. MK karjatas selle peale Margitle vahele : "Ma olen täielik pornosõltlane!". Mõnda aega käis juttsellest zhanrist. Samas rõhutas MK, et lesbipornost ta aru ei saa: neil pole ju midagi kuhugi toppida, ainult hõõrumine. Olevat täiesti loomuvastane. Mida nad sellest saavad? Margit: "Naistevaheline suhe on eelkõige vaimne." Edasi rääkis ta, kuidas vaatab tihti kahte Balti jaama kerjust, küürakat vana naist ja temas pealtnäha natuke nooremat meest. Ta mõtleb alati,et need on ema ja poeg ning et nende vahel toimub intsest. Mõtlesin: kaks perverti on üksteist leidnud.

Ühe oma eeskujuna mainib Margit Lõhmus noorema põlvkonna tunnustatud ameerika
videokunstnikku Laurel Nakadatet.Kuna Nakadate mõjutused on niivõrd ilmsed, räägin siinkohal viimase loomingust pijkemalt. Ühtlasi tõmban paralleeli ühe teise selleaastase magistrandi tööga -- nimelt poleks Art Allmäe teos mingil juhul selline nagu ta on, kui poleks olemas kunstnikku Marko Mäetamme. Samamoodi -- usun, ei teeks Margit Lõhmus selliseid videoid ilma Laurel Nakadateta.
Selle aasta talvel oli New Yorgis MoMa PS1-s
väljas Nakadate retrospektiiv pealkirjaga “Only the Lonely”. . Kunstnik täitis ruumid
suurte väljaprintidega omaenda pisarais näost (aasta aega kestnud performance
fotokaamerale – dokumenteerida end nutmas iga päev) ja eksponeeris oma vanemaid
videoperformance`id. Nakadate on saanud tuntuks ning pälvinud vastuolulist kriitikat
(ei puudu süüdistused ebaeetilisuses!) sellega, et teeb koostööd juhuslike inimestega,
minnes nende juurde koju ning lavastades koos performance`i kaamera jaoks. Lolitaliku
välimusega (selleski on Nakadate sarnasus Lõhmusega) naine tähistab koos ilmselgelt
eraklikuna mõjuvate keskealiste meestega oma fiktiivset sünnipäeva, tantsib nendega
koos nagu Britney Spears, mängib strip-pokkerit ning ajab sellestsamast Britney Spearsist
kurje vaime välja. Tulemuse bisarsust rõhutab videotele valitud muusikataust (Elvis,
Neil Young), mis annab neile veidratele, piinlikele ning ilmselgelt väljaspool hea maitse
piire asetleidvatele situatsioonidele uue mõõtme. Lisanduvad melanhoolia, ülevus ja
katarsiline efekt.
Margit Lõhmus nii kaugele veel ei jõua, aga mingi võlu vähemalt osades tema
videotes kahtlemata on. Tõstaksin enim esile videosid pealkirjaga “Emale” ning kahte
pealkirjata teost; lavastatud situatsioone, kus teevad kaasa inimesed, kes täidavad
vastavalt Margitiga äsja kohtunud noormehe ning Margiti peale vihase korteriomaniku
rolle. Mõjuvaim on kahtlemata viimane: keskealine naine peab köögis monoloogi,
loopides Margiti suunas süüdistusi, tekst muutub kohati vaevuaimatavalt absurdseks
ning emotsioonitulvas argentiinlanna kõrval on vaikiv Margit. Samamoodi säilitab ta
oma staatilise poosi ka teistes videotes: seistes oma õhtust sööva ning teda täielikult
ignoreeriva ema köögis nurgas, käes mikrofon, mida ta ei kasuta. Või pannes vastu
noormehe vägistamiskatsele.
See, mis on tõsi ning mis on lavastatud, jääb häguseks ja see ambivalentsus annab
Lõhmuse teostele kahtlemata jõudu ja mõjuvust juurde. Tekitab omakorda piinlikkust
ning segaseid tundeid --- ja see emotsionaalne mõjuvus, julgeksin omakorda öelda, on
Margit Lõhmuse videoloomingu tugevaim komponent.

Oma magistritöö kirjalikus osas põhjendab Margit Lõhmus veenvalt ning piisavalt, miks

ta on sellise kunstiprojekti teostanud.

Teen ettepaneku hinnata Margit Lõhmuse magistritööde hindega approbator.

Sandra Jõgeva

KUMU öö

Tsenseeritud.

Teisipäev, mai 03, 2011

"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"

"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"
See on tütarlaps EKA kantseleist. Kõlab nagu: "Kas teie tellisite pizza?" või "Kas teie tellisite need neiud?"
Tellisin küll, sest kui linnapea külaskäik loengusse ära jäi, küsisin linnavalitsuse pressiesindajalt, ega neil midagi -- see on kedagi -- asemele pakkuda ei ole. Vastati, et kahjuks on linnavalitsuse koosseis just muutunud ja et seega linnapeaga võrdväärselt "sädelevaid isiksusi" välja käia ei ole. Küll aga pakuti mitteametlikku Tallinna heeroldit ning kultuurinõunikku Jüri Kuuskemaad.
Umbes nii, nagu lähed poodi ostma jumestuskreemi, endale sobivat tooni pole, aga lased endale maha müüa lauvärvikomplekti.
Võtsin pakkumise vastu.
Ja nüüd oli vanahärra siin, mina aga ootasin teist loengukülalist, Õhtulehes ning Kroonikas töötanud ja samuti ise kollase meedia huviobjektina alustanud naisajakirjanikku. Kuulsin, et kolmele tudengile poleks ta rääkima ilmunud. "Ma eelistan suuremaid auditooriume. Mina olen rohkem massiprohveti meelelaadiga..."
Kõmuajakirjanik jäi hiljaks, magistrandid vaatasid auditooriumis "Õhtusöögi viiele" osa Farmi-Gabrieliga ning heerold oli kogu selle asja venimise tõttu muutunud pahaseks. Vabandasin. Vabandasin. Vabandasin veelkord. Mõtlesin: miks ma ta endale pähe määrida lasksin!
Aga vanahärra osutus tõeliseks professionaaliks. Nüüd juba kahe tudengi ette astudes alustas ta enesekindlat monoloogi ega lasknud endale sõnagi vahele ütelda. Luges ette kõik oma saavutused . Omamoodi namedropping --- ta mainis nii Katariina Suurt kui Ermitaazhi direktorit, kellega täna õhtul pidi kohtuma. Sarjas eestlaste labastust, keelesolkimist ja Õhtulehte. Mainis ikkagi ka selle ära, et siin kolmele tudengile loengu pidamine on õigupoolest raiskamine ("Kahele!*", ütlesin vahele.) ning näitas ühele neist kahest näpuga, teatades, et see võib olla temast noorem ja kasvõi kolm korda andekam, aga nii palju asju kui tema, Jüri Kuuskemaa, ta kindlasti ei mäleta. Üritasin mitu korda sõna ka ajakirjanikule anda, aga see ei õnnestunud hetkeni, kui heerold ise loomuliku pausini jõudis (nii kahekümne minuti pärast) ja ajakirjanik otsustavalt jutujärje üle võttis. Järgnes nendevaheline poolkirglik vaidlus Õhtulehe teemadel. Kuuskemaa teatas, et austab pigem sportlasi kui "estraadilauljaid", sest esimesed vähemalt pingutavad, aga teisi ei mäleta mõne aastakümne pärast keegi. Vanahärral tundusid oleva kindla piirid, mis eraldavad kõrget ja madalat, kõrgkultuuri ja labast meelelahutust. Sarjas küll Õhtulehte, olles sinna ometi pika intervjuu andnud ja selle väljaandega ilmselgelt kursis. ("Igal pühapäeval, kui raadios saadet teen, sirvin seda seal. Iiveldama ajab!")Minu vaheletorgatud näide Casanovast, 18. sajandi Alex Lepajõest, kriminaalist ja aferistist, kes ometi oma sajandile kirjandusliku monumendi püstitas, kirjutades ühe vähestest sellest ajast mingil määralgi oluliseks jäänud raamat(ud), ei veennud teda ilmselgelt.

Usun, et oli tegemist päris eksklusiivse ja kvaliteetse meelelahutusega -- nagu ka eelmistel kordadel, kui loengukülalisteks olid
-- Selgeltnägija Sergei koos oma reality-produtsendist abikaasaga (õppematerjaliks Phil Collinsi video "Return of the Real"
-- Tauno Kangro (õigemini oli tegemist külaskäiguga tema ateljeesse)
-- kurikuulus sektiliider Hannes Vanaküla; enne seda tütarlaps, kes oli keskkoolitüdrukuna selles neopaganlikus kogukonnas "sees olnud" (õppematerjaliks Kaidi Tamme dokk Lilleorust pealkirjaga "Normaalne inimene", millele lisandus minu jutt selle sekti kohta)
-- noor rezhissöör Kaidi Kaasik, filmi "Kuku: mina jään ellu" Maimikuga võrdväärne kaasautor, näitamas nimetatud filmi, rääkimas selle tagamaadest ning samuti näitamas oma esimest filmi "Tõuteadur" Ilmar Soodlast ja rääkimas oma järgmisest dokist, seekord Billeneevest (lisa-õppematerjaliks viimase perfokavideod.


* Kui Kuuskemaa oli lahkunud, ilmus kohale ka kolmas. Mitte see, B, kes oli alguses loengus, aga enne külaliste saabumist oli kuhugile eksamile läinud. Veel üks tudeng, kes algul kohal käis, oli enne loenguid teada andnud, et ta on:
1) tööintervjuul
2) tööl
3)töötukassas.
Kolmel järjestikusel nädalal ja just sellises järjekorras! Annab akadeemilisel oleva tütarlapse tööotsingutest üsna kujuka pildi ja on omamoodi koomiline, kas pole...