Reede, august 31, 2012

Seltskonnakroonika -- eile ja täna II

T2nase p2eva k6rghetk on kahtlemata alkeemiaworkshop. Seda annab asjaga tegelenud kirjanik P, kes oli mind peaaegu aasta tagasi oma alkeemiateemalise raamatu esitlusele kutsunud. Sealt ka idee ta vastava parateaduse kursust festivalile andma kutsuda.
P saabub koos assistendiga ja valib musta saali, mida olin isegi selleks otstarbeks siin majas parimaks pidanud. See saal on peaaegu valmis homseks psyhhedeeliapeoks, mingid neoonv2rvides mustrid laes ja puha.

Saan (mina ja veel yheksa inimest) mingeid baasteadmisi alkeemiast ja n2ha vastava rituaali l2biviimist. Muljet avaldab pakutav yheksakymne kuue kraadine meditsiiniline piiritus. Saan aru, miks piiritus t2hendab ladina keeles alkoholi vaimu. Yhtlasi tundub alkeemia nagu n6iav2l  kohe midagi enamat kui kahtlane, h2mar parateadus...

L2hen l2bi telejaamast, et tegeleda eile ylesfilmitud uudisega kurdide avamiselt. Yhtlasi allkirjastan viimaste poolt kujundatud ning kirjutatud piduliku v2ljan2gemisega dokumente, mis kinnitavad nende eksootilist p2ritolu kunstnike siinviibimist. Sinise pastakaga loomulikult, mis sobib imeliselt kokku tyrgi byrokraatidele meeldiva punase Polymeri pitsatiga.

Katuseaias j2tkub pidu.

Kerge v6tmedraama. Sakslane K otsib taga musta saali ning sellest veel tagapool asuvatesse ruumidesse viiva ukse v6tit. See tuleb v2lja yhe ukse eest...

T helistab, et hoiaksin katuseaial silma peal. Sulgeksin syda66l v2lisukse. Yldiselt olen oma kollases residentuuriruumis, kuhu olen festivali ajaks kolinud ja mida nyyd koos iirlanna Rga jagan.

Hilis6htul saabub noor jaapanlane. Noormees, kes tuleb EKAsse metallikunsti ning skulptuuri 6ppima. Iirlanna R on temaga emalikult hoolitsev ning pakub talle 6htus66ki.

Katuseaias on vaikne. Chill muusika ning enamuses noored, keda ma pole eales n2inud.

Hoovi on oma hobuste vedamiseks m6eldud kaubiku peatanud prillidega prantslane, kes teeb mingisugust m66da Euroopat r2ndamisega ja postkaartide tegemise ja jagamisega seotud projekti. Ta ilmus v2lja t2na.

Olen voodis, vaatan lage ja m6tlen, et sellel, kes seda maja Indiaga v6rdles, oli vist 6igus.





Neljapäev, august 30, 2012

Seltskonnakroonika -- eile ja täna

Eile.
Hommikul kl 10 saan Vabaduse väljakul kokku kurdi kunstnike ja nende kuraatoriga. Juhatan nad Tatari tänaval asuvasse koopiakeskusesse, rääkides tee peal Eestis juba keskajast olnud tatari kogukonnast. Kurdid teavad tatarlasi väga hästi.

Tagasi Polymeri. Kurdid on otsustanud loobuda nii perfokatest (sest Eesti perfokakoolkond olevat liiga heal tasemel; nad on sellest kuulnud nii Türgis kui otsustanud ise, nähes festivali avamisel sauna), türgi muusikast kui türgi köögist (sest midagi vastavat pole nad Tallinnast leidnud....). Need kõik olen avamisel välja kuulutanud. Lisaks on nad osad väljaprindid koopiakeskusesse jätnud.
Viin kuraatori Kristiine keskuse ette trollipeatusse ja sunnin teda türgi köögi pähe ostma kioskist usbeki pirkuaid ("tshiiburekke") ning saadan ta trolliga Vabaduse väljakule. Iirlanna R-ga ostame avamiseks alkoholi ja halvaad ("türgi köök" samuti). Kristiine keskuses tuleb vastu soomlanna S, kes on lubanud avamisel oma saksofoni puhuda. Vähemalt nii olen asjast aru saanud. S tahab saksofonimängust keelduda, ettekäändel, et tal on kiire oma bändi esinemise ettevalmistamisega ning et ta peab bänditehnikat tassima. Lepime kokku, et S puhub avamisel saksofoni ja et mina puhun tuld.

S tormab koju saksofoni järgi ja mina koju tuleasjade järele. Avastan, et mul pole lambiõli. Palun K-l seda Konteinerist otsida, aga igaks juhuks ostan uue pudeli. Teine mark. Helistan poest koreograaf K-le ning küsin järele -- jah, see on õige aine.

Tagasi Polymeri. Trollis saan kõne soomlanna S-lt, kes väidab, et ta ei jõua. "Aga meil oli kokkulepe! Ma kulutasin praegu oma viimase raha lambiõli peale! Mis mõttes sul pole aega süüagi! Me ostsime just usbeki pirukaid! Sinule mõeldes on varutud taimetoidupirukaid!" S annab järgi. Siis helistan K-le. Loomulikult on K vahepeal mu lambiõlipudeli üles leidnud, samas pole tal võimalik oma telefonilt välja helistada.

Pean kurdide avamisel kõne nende interventsionistlikest linnaruumiaktsioonidest, selgitan oma diili Soome muusiku S-ga ning puhun tuld. Saksofonimäng on ilus.
Uut marki lambiõli on erakordselt vastiku maitsega, kuigi keemiliselt valemilt korrektne.

Joon katuseaias veini. Saabuvad riigiametnikud K, K ja K. K, kes jääb kõige rohkem täis, räägib, et kui ta tehasesse saabus, oli mingi seltskond temalt küsinud, kas tal nende jaoks veini on. See seltskond osutub kurdi ülikooliprofessoriteks ning kunstikdoktorandideks. Nad on vaimustuses Eesti odavast alkoholist ja on mu käest küsinud juba, mis asi on siider. Kas see on õlu?

Ameerika juut E kurdab katuseaias oma uusi probleeme kodakondsuse-ja migratsiooniametiga.

Kurd U räägib mulle umbes nii: "Ishmaijaraa müsteriii! Ishmaijaraa müsteriii!" Ma ei saa midagi aru. Kurd U teeb suu ja käega tulepuhumist imiteeriva zhesti ning kommenteerib sealjuures: "It is wonderful! You!" Tänan teda.

Jään ise ka täis. Vaidlen T-ga teemal minu (ja austaallanna T, ja Ameerika juudi E) halb suhtumine Saksa hipidesse.

Lähen kell üksteist magama.

Ärkan kell üks.

Ruumis on sügavalt isiklikel põhjustel ääretult õnnetu iirlanna R. Katsun teda lohutada.

Läheme tagasi katuseaeda. Seal annab soomlanna S, kelle bändiga esinemist ma polnud jaksanud kuulata, privaatkontserti kitarriga.

Läheme tagasi kollasesse residentuuriruumi, kus mina koos iirlanna R-ga festivali ajal elan ning joome edasi veini ja roosat jõhvikaviina. Mina, iirlanna R, maalikunstnik K. Youtube. Iirlanna R on jätkuvalt sügavalt õnnetu ja nõuab armastuslaule. Aga mitte U2-te. R ja R tantsivad. Laual põlevad küünlad. Vahepeal hüppab sõna otseses mõttes läbi -- karkudega -- austraallanna K, kes läheb edasi oma tuppa ise oma kipsi eemaldama.

Jätkub.

Kolmapäev, august 22, 2012

Sleeping arrangements

Üheksa kurdi¤ näevad neile reserveeritud suure aknaga residentuuriruumi ja tahavad kohe hotelli minna. Silmapilkselt. Austraallanna T on selle ruumi nende jaoks korda teinud, voodipesu masinaga puhtaks pesnud ja kuivatanud ja on sündmustest ette rutates tunde hiljem, öösel Polymeri jõudes kohutavalt vihane, saades teada, et T on sellesse suurepärasesse ruumi oodatud Türgi kurdide asemel majutanud saksa hipid. Austraallanna T lubab selle peale Polymerist välja kolida oma praegusel visiidil siia.
Aga kurdid viin niisiis linna hotelli. Õigemini hostelisse. Neil on ettekujutus, et maksimum 20 euroga on võimalik Tallinna kesk-või vanalinnas augustikuus ööbida. Nii see päris ei ole. 12 -eurone 10-ste tubadega, milles ainsana kohti on, hostel Laial tänaval neile ei meeldi. Sealsamas kõrval on vist vanalinna parima hinnaga hotell -- alates 35 eurot inimene. Igaks juhuks, kui kellelgi on vaja, mainin selle nime :Meriton. Mujal on hinnad kordi kallimad. Jõuame 16-eurosesse hostelisse, kus on imepisikesed toad ja tugev plastmassilõhn. Hiljem kuulen, et Võsa-Pets külastab seda hostelit tihti. Nagu ka prostituudid.
Kurdid on majutatud. Järgmisel päeval tulevad nad Polymeri oma interventsionistlikest linnaruumiprojektidest rääkima ja tuleb välja, et  nad analoogsete asjadega tegelenud nii Sudaanis, Süürias Etioopias, Hiinas kui Hollandis.
Polymeri kohta ütleb aga ameeriklane E, residentuuri koordinaator, et seda on mitu inimest hiljuti Indiaga võrrelnud. Imelik, et see ruum nüüd kolmandast maailmast pärit ja kolmandas maailmas reisinud inimestel nüüd valuläve ületas. E ise korraldab endale enne festivali iga kord ise residentuuri ja nimetab festivali "stresstivaliks".
E räägib, et seekord Kesk-Rootsi külas kultuurikeskuses viibides oli tal õnnestunud saada stipendium, mis paraku saabus ta arvele alles sealoleku viimasel päeval. E oli residentuuris koos oma sõbra, samuti Eestis elava ameerika kunstniku J-ga. Nad leidsid oma olukorrale lahenduse kohaliku kohviku prügikasti näol. E räägib, et seal oli täiesti korralikku värskeltküpsetatud leiba -- ainult kergelt kõrbenud. Ja et need rootslased jätavad kilepakendite sisse samuti kõlblikke lõhetükke -- ainult kergelt hallikad või nii. E ja J olid oma tegevusega Rootsi külaelanikke tõsiselt shokeerinud. "Kui nad seal kohvikus oleksid ainult oma kohvipuru kuhugi mujale kallanud -- sellega oli kõik kaetud ja kõik ka maitses kohvi järele!", lõpetab E oma jutu.¤¤
Rootslanna J aga teatab mulle, et ta ei saa siin tehases enam ühtegi ööd viibida -- ta olevat nädal otsa magamata, kuna ta ruumi ukse taga ehitatatakse installatsioone. Suures ruumis, kuhu ta kolis, olevat saksa hipid poole ööni pidutsenud. J seletab, et ta töötab praegu distantsilt ühe suure Rootsi firma jaoks ega saa endale lubada, et hommikul värske pole. "Mulle ütles ta, et on anarhist", kommenteerib ameeriklane E mitte ilma irooniata. J kolib Polymerist välja.
Ise kolin suurde kollasesse residentuuriruumi. Sinna oodati kuni viimase hetkeni Hispaaniast kunstnikke, kes aga kohale ei ilmunud.
Ja valgevenelasest vanamees I õpetab T-d ja K-d sauna ehitamise juures, soovitatades sellele rattad alla panna. "Mitu inimest sinna korraga mahub?" -- "Viisteist", vastab T. ---"Aga pange neliteist. Seitse tüdrukut ja seitse poissi. Kustutage valgus ära. I seks budet!"


¤ See, kelle pärast mulle nii Eesti saatkond Türgis kui Politsei-ja Piirivalveamet helistasid, jäi koju. Lisaks tuli välja, et see, kes mulle helistas, ei saanud mingil juhul olla õige inimene. Mulle helistas naine, aga Ugur on nimelt mees... Eesti saatkond oli helistanud kooli, kus ta õpetajana töötab ja veendunud, et ta siiski pole kitsekasvataja.

¤¤ Igaks juhuks mainin, et küsisin E-lt järgi, kas võin seda juttu siia blogisse panna. E lubas.

Reede, august 17, 2012

Üks päev elus (enne festivali)

Mu ees laual on paber, kuhu olen kirjutanud:
1. alkeemiakursusele registreerunute nimed
2. politseiametniku meiliaadressi, kes tahtis saada kogu mu türgi ja kurdi külaliskunstnikke puudutavat korrespondentsi, samuti sõnumit, mille üks neist mulle saatis. Telefonikõne toimumise täpset aega. Miks ma olen kinnituskirjale alla kirjutanud kui MTÜ juhatuse liige, aga äriregistris seda pole (vastus: midagi läks kandega valesti, tegime just uuesti)...


Ärkasin austraallanna T toas -- suures ruumis, millel on hiiglaslik klaasaken vaatega tehase hoovile ning katuseaiale. Olen alati mõelnud, et kui ma oleksin rikas, üüriksin seda endale. Lihtsalt, niisama. Omaks lõbuks. Igaks juhuks. Ja uhaks talvel kogu aeg kütta.

 Kõigepealt vastan meilidele, mis puudutavad joonistusnäitust teiselt kuraatorilt R-lt. Suhtlen koreograaf H-ga tema poolt pakutava tööotsa -- valmistada üks kuju -- teemadel. Kirjutan Viru hotelli PR-esindajale S magistritööga seotud Viru ärikate teemalise akadeemilise konverentsi asjus. Saan teada täpse kuupäeva, mis on nüüd lõpuks fikseeritud (27. november 2012). Saadan kuupäeva kohta teate sellel osalejatele.

Üritan kultuuritehase programmist eestikeelset dokumenti teha.
Aga mulle helistavad:
1. Pariisi perfokaürituse organiseerija, kes tõesti üritab Polymeri oma 50 kunstnikku tasuta majutada, seda kokkulepitud 15 madratsikohast ja kommunaalkulude katmisest hoolimata. Tegu on üsna agressiivse lähenemisega.Vaidleme. Sakslane K kommenteerib, et küsimus olevat olnud, kumb alla annab. No mina ei andnud.
2. Sama ürituse organiseerija eestlannast assistent, kes pehmendab eelmise kõne mõju.
3. Noor kunstnik K, kes tahab festivali Globalil esineda ning on 45 minuti pärast kohale tulemas.
4. Keegi politseist: "Kas ma räägin... Mina olen... Politsei-ja piirivalveametist. Helistan teile Türgi kodaniku... asjus." ---"Kas ta osutuski tegelikult kitsekasvatajaks, kes tahtis Euroopa Liitu emigreeruda ning jäi just piiril narkootikumidega vahele?" Politseinik hakkab naerma: "Ei, veel mitte!" Kõne on väga pikk ja ausalt öeldes ei kujutaks ma sellisele professionaalile valetamist hästi ette. Mõtlen, kas olen kõigi oma Kurdi-küla-kolib-Polymeri-ja-alustab-kebabi-äri-siin-naljadega nüüd kurja välja kutsunud, samas kuulen varsti sõbrannalt, et taolistest mitte-Euroopa riikidest pärit suuremate delegatsioonide korral esitataksegi kutsujatele küsimusi.

K tuleb ja räägib oma perfokaideest.

"Katusevenelane" M tuleb ja laenab mootorsaagi.

Helistan S-le tema näituse ja Viru ärikate teemalise magistritöö asjus -- viimane teema pole mul õigupoolest kavas, aga sõidab paratamatult sisse.

Hipid taovad katuseaias trumme. Olen mööda maja sagivate saksa noorte suhtes, kes katuseaia venelastest visuaalselt väga ei erinegi, järjest tolerantsemaks muutunud. Üks rootslanna, kes siia oma joonistusi tegema sõitis, samuti üks sakslanna tundusid küll juba alguses sümpaatsed.
Kuulan mingi iroonilise nihke mõttes autentset hipimuusikat. Barry McGuire, Gram Parsons, Youtube`ist ikka leiab... juba enda harimise mõttes. Mõtlen Delfisse kirjutada sellest, et kunagise hipiajastu ideaalid elavad jälle (ikka ja jälle!) taassündi läbi. Institutsioonipõlgus. Kontrakultuur. Ilma konkreetse põhjenduseta protest. Occupy. Tarbimisvastasus. Copyleft. Igasuguste idamaiste religioonide ja praktikate tohutu populaarsus. Jne. Jne. Jne. Isegi India-stiilis riided on neil tänapäevastel hipidel üsna samasugused kui nende vaimsetel esivanematel 40-50 aastat tagasi.
Samuti mõtlen kirjutada Pussy Riotist: et see vangiminek oli teadlik investeering tulevikku ja et selle interventsionistliku kunstiaktsiooni põhiline komponent oligi võimude reageering. Muidu keegi ju midagi sellist ei teekski. Anu Saagim korraldas Eestis kirikus Madonna afterparty ja kõik, mis ta sellest sai, oli üks fotosessioon Kroonikas ja Õhtulehe esikaas. Vene naised said maailmakuulsuse ja Madonna tätoveeris nende nime oma seljale hiljuti. Üsnagi aus kaup -- mõni peab aastaid mingit ilget tööd tegema ja ei saa selle eest mitte midagi. Pussy Rioti naised tunduvad mulle saatanlikult kavalad tüübid olevat ning nende kahe aasta pärast kahtlemata õitsele lööv karjäär tekitab mus kerget kadedust ning rikub õige pisut tuju.
Artikleid kirjutama siiski kohe ei hakka -- nii palju olulisemaid asju tundub teha olevat.

Viin festivali treileri Tallinna TV-sse.

Käin Balti jaama turult läbi.

Tulen tagasi.

Ameeriklased N ja A analüüsivad N suurt maali, mis on juba alumises galeriis seina peal. See on suur maastikumaal, mida N sõitis New Yorgist Stalkeri, talle sügavat muljet avaldanud filmi võttepaika Jägala joale maalima. Õli lõuendil. 2,75 m ja 4,85 m. Lähivaade kõrgest rohust.  Nüüd saan teada, et see rohi, tegelikult kõige tavalisemad Eesti suve taimed, jättis N-le filmis kustumatu mulje. Et ta pole sellist botaanikat mitte kusagil varem näinud...
N sõitis oma sõbra A-ga siia Eestisse justnimelt maalima, pärast seda kui ühte eestlannat Amsterdamis kohtas, kes talle rääkis, kus Stalker peamiselt filmitud on. Eestis, nimelt. Maalis kolm kuud ning lõpuks eelmisel laupäeval sellele järgi minnes, et nädal aega omapäi kuivanud maal Polymeri ära tuua, avastas ta eest tühjuse. Lõuend raamilt maha lõigatud, värvid ja töövahendid kadunud. Samuti oli ära viidud N telk.
Olin oma Tallinna TV saatega N-d juba filmimas ning intervjueerimas käinud, nüüd tegin seda uuesti. Samal õhtul tuli ka uudis. Edasi: politsei. Kuulutused kolmes kohalikus keeles maali kunagises asukohas ning lähikonnas. Õhtuleht. Delfi. Kunstnike Liit...
Lahendus tuli peale meediaekspansiooni peaaegu kohe: N-ga võttis ühendust kohaliku keskealise abielupaari tütar, kelle vanemad olid hiiglasliku maastikumaali valmimist ja selle kallal tööd teinud noort ameeriklast korduvalt vaatamas käinud. Aga keelebarjääri tõttu ei olnud nad võimelised temaga suhtlema. Nähes maali nädalaks hüljatuna, hakkasid nad muretsema ning võtsid selle raamilt maha ja viisid kindlasse kohta koos muude asjadega. Lugedes kunstniku murest Õhtulehest, hakkasid nad kõigepealt kartma, et  on nüüd vargad, kuigi  ameeriklane oli kõikjal meediaga suheldes rõhutanud, et maali tagasi saamise korral ei hakka ta kellegi vastu süüdistusi esitama.
Nüüd on need inimesed rulli keeratud maali maalimis-ja võttepaiga lähedale varjendisse jätnud. Sõidame Polymeri "katusevenelase" V mikrobussiga: N, tema venelannast sõbranna A, mina, V. Ühtlasi tuleb sündmust jäädvustama Õhtulehe ajakirjanik koos fotograafiga. Politsei esindajad tulevad ka. Nemad, uurija ja fotograaf sisenevad varjendisse esimesena. Tulevad välja ja uurija teatab, et maaliga on kõik korras. Siis astub varjendist, rull kaenlas, välja õnnelik N. Fotod: klõps-klõps. Maal tehakse lahti. Kõik on tõepoolest korras. Veel fotosid. Mina teen intervjuu oma saate jaoks. V filmib -- kedagi teist pole nii ruttu, N saadetud teate peale võimalik operaatoriks saada.
N jõuab niisiis oma maaliga kolme päeva jooksul teist korda Õhtulehte.

Ja nüüd on see lõuend galerii seinal. N annab sellele viimast lihvi, viimseid pintlsitõmbeid. Tunnen vajadust maali natuke kommenteerida. N võiks esiplaanile natuke detaile sisse tuua. See on hea, et see maal on ühtaselt roheline, aga esiplaanil võiks midagi natuke teistmoodi olla. See konkeetne roheline on eriti hea! Kasutagu väiksemaid pintsleid! Teine ameerika maalikunstnik A hakkab naerma ja ütleb, et andis N-le just hetk tagasi TÄPSELT sedasama nõu.

Tulen Konteinerisse ja siin töötab jätkuvalt oma arvuti taga sakslane K. Päeval ütles ta äkki ilma pikema sissejuhatuseta, samas mitte ilma dramaatikata, et ta talle tundub -- ta on oma elus äkki sihi kaotanud.

Päev on märkamatult õhtusse läinud. 






Esmaspäev, august 13, 2012

Vanad märkmed (domina-teema)

Otsisin ühte muud asja hoopis, aga leidsin üles  selle. Mõtlesin, et avaldan nüüd. Ei mäletanudki enam midagi sellist. Aga ühtlasi olen mõelnud ka loobuda initsiaalide kasutamisest, sest mis oma ajastu dokumenteerimine see nii olgu. Casanova küll nii ei oleks teinud -- kasutanud ainult nimetähti. Varjan ainult ühe isiku identiteeti.

 10. dets 2008

Nooremapoolne naisterahvas, kellega eelmisel kolmapäeval Scotland Yardis sado-maso ringkonna kokkusaamisel tutvusin ning kes minu käest häbelikult ("Kas su solvumislävi on kõrge? Ma tahan sinu käest midagi küsida... Mitte praegu... Ma ei julge.... Ma kirjutan sulle paberile ---  Kas sa oleksid nõus minuga koos kedagi alandama? -- Aga sellist asja ei ole ju?!?") ning kelle jaoks domina-otsade eest raha küsimine on vastuvõetamatu, kutsub mind koos endaga endale allutama oma sõpra, varakeskealist abielus pereisa, kellega tal on mingitsorti sado-maso armukesesuhe. 26-aastane naiseliku figuuriga brünett põhikooli õpetaja. Ta küsis veel, kas ma suudan kahte seanssi päevas teha ning enne kl 20 tema sõbraga kohtumist alandada üht naist. Mõlemad maksvat 1000 krooni. Loomulikult tuleb välja, et see salapärane naisterahvas on ta ise. Lepime Kelluka hotellis aja kokku, saabun sinna 17 45.
Kokkuvõttes ainult räägime, sest ta on ebalev selle kohapealt, mis ta tahaks, et temaga teeksin. Jagan niiöelda nooremale kolleegile kogemusi. Ta saab oma raha eest konsultatsiooni ja lühikese meigikursuse, ta on nimelt äärmiselt argisena kohale ilmunud, ilma igasuguse kostüümita, kenas mustas atlass-seelikus ja kõrgekontsalistes saabastel, seljas valge pluus, millega ta vist koolis lapsi õpetab. Minu soovitusel vahetab ta selle musta ja läbipaistva vastu välja. Viimane on tal kaasas. Ta nimi on H.
Saabub mees, kellele koos elamusi pakume. H on ebakindel ja küsib nii enne seanssi kui siis, kui mees dushshi all on, mida ta tegema peab. Meenuvad mu enda esimesed grupiperformance`ite kogemused võõraste inimestega ja mu enda ebakindlus. Katsun olla H-ga professionaalselt julgustav ja toetav. Ta on täitsa tubli. Võtab kohati initsiatiivi enda kätte ja improviseerib. Nagu ma aru saan ja millist arvamust H kinnitab, on meie mehe näol tegemist leebe inimesega, kellele valu (peks piitsade ja kettidega, küünlavaha, pikalt kinniseotuna külma dushshi all ning klistiir nii tulise kui külma seebiveega -- mille viib tegelikult läbi H, olgugi see minu idee) päriselt ei meeldi. Mu noor kaaslanna jalutab teda koera karistusrihma otsas mööda tuba, mina lasen tal kohe alguses -- ja alasti , millest mees keeldub -- pudeli vahuveni ("Korralikku!") tuua, kallan seda maha ning sunnin põrandalt lakkuma. Leebe mees teeb kästut, nagu ta ka meie poriste saabaste lakkumisest ei keeldu. Ma imestan küll igakord, kas neis tüüpides pole karvavõrdki hüpohondriat...
Enne seansi algust ning siis, kui mees on pärast klistiiri väga pikaks ajaks tualettruumi kadunud, võtan telefonikõnesid vastu. Minu Tartu esitlus, Global Container, Veiko Õunpuu filmivõtted ning selle eest ülekandmata jäänud raha. Noora helistab, et on spontaanselt Tallinna tulnud ning istub nüüd Nokus ja tahab mind näha. Noora on kergelt purjus ja väga sentimentaalne. Al helistab ning sõimab ameerika kunstnikke, kes pole Riias lennuki pealt maha tulnud, Tanelit, kes ei võta toru, Ernestit, kes ajavat segast. Allik helistab ja kurdab, et plakati peal on liiga palju infot ja et välismaa performance`ikunstnikud ei huvita Tartus kedagi -- kui miski, siis Tartu Sensatsiooniline kevadbänd ja mina. Allik on sügavalt purjus. Teet helistab ja lubab end maha tappa -- ta olevat hale, ta palka Salvestis alandati 6500 kroonini, tuues ettekäändeks majanduslanguse ja talle ta elu ei meeldi. Teet on mõõdukalt purjus. Mina helistan Remole ja kurdan omakorda. Seda kuuleb pealt leebe pereisa sealsamas hotellis, kes on tänu mu uuenduslikule klistiirimeetodile tualetti aheldatud. Ja Teedule teatan irvitades ja valju häälega, et majanduslangus ning pankrotid tulevad ja lähevad, aga sado-maso jääb. Ma olen nii talle kui Remole situatsiooni kirjeldanud, valju hääle ja suure lõbuga, loomulikult. Kommenteerin ise veel juurde: "Selle äri põhiline märgusõna on konfidentsiaalsus, aga no selle vastu olen ma algusest peale eksinud. Ihihihiiii!"
Aga Kelluka hotelli kaheses toas (700 krooni) ütleb noor H mulle, et ma olen primadonna ja isiksus. Ja et kas oleksin nõus seda veel koos temaga tegema -- arvatavasti mitte enam selle mehega -- nii arvab ka tema. Pakun välja, et võiksime Soomes "otsi" tegema hakata -- aga tema tegelgu organisatoorse töö, kuulutustega ja korrespondentsiga. H on nõus, tundub mulle.
Aga selle õhtu lõpp on dramaatiline -- algaja domina on julgust saanud ja ütleb, et peaks mehe voodi külge siduma ja tema peaks ka  tegema näo, nagu me lahkuksime koos. Ta seobki masohhisti käed hoolikalt voodipeatsisse kinni. "Kas sa saad end liigutada?" --"Ei!" Mina seon mehele pluusi silmade ette. Aga õnnetuseks tuleb mulle  teravam idee. Kutsun H kõrvale: "Võta ta riided ka kaasa, jäta ta siia ja tule siis poole tunni pärast tagasi." Tuletan meelde: nad saavadki H-ga aegajalt sellel eesmärgil kokku, on toa võtnud 24 tunniks ning kavatsevad pärast mu lahkumist veel edasi "mängida". Mees saab aru, et midagi plaanitsetakse: "Kas sa lähed ka ära?" Mina teatan, et ta riided võetakse kaasa, kuna ta on olnud küllaltki allumatu. Mees karjub: "Nii need asjad ei käi!" H on ehmunud. Mina ütlen, mitte küll otseselt vabandades, et salasõna jäi meil enne kokku leppimata. Mees on enda all oleva voodi keset tuba viselnud. "Nii need asjad ei käi !!!" "See läks nüüd üle piiri", sosistab mu poole heitunud H, silmad suured ja ise vist meeleheitel. Mees on ilmselgelt väga endast väljas ning vihane. "Oli meeldiv, tshau!" -- see olen mina. Mu järel suletakse uks ning selle tagant kostab vihast vaidlemist. Tüli hääled. Mina tellin takso.


Pärast seda sõimas noor H, kes oli küll mulle kahe domina-tunni eest täitsa korralikult maksin, Eesti sado-maso ringkonna listis ebaprofessionaalseks prostituudiks. Samas vastas ta mu samal õhtul saadetud vabandusele, et kõik oli OK. Tema armuke olevat öelnud, et ta pole isegi siis, kui ta naine autoavarii tegi, nii palju TUNDNUD.
Järgmisel sado-maso ringkonna kokkutulekul sõimasin H-l näo täis ja ta oli sealt sunnitud lahkuma. 
Veek mitu kuud hiljem, kui olin asja juba ammu unustanud, saatis ta mulle ühe pika maniakaalsena mõjuva sõimukirja. Ja ega ma rohkem domina-otsi raha eest ole teinudki. 


Pühapäev, august 12, 2012

Kontorielu (enne festivali algust)

Vaidleme T-ga millegi üle, kui korraga ütleb sakslane K, kes vist päevi (nädalaid, kuid?)on oma arvuti taga süvenenult tööd teinud: "Kuulge, ma tahaks teile midagi öelda nüüd..."  K alustab oma kõnet: "Te võibolla teate, et ma ei armasta inimesi -- võiks isegi öelda, et ma ei salli neid, aga ma armastan süsteeme..."
K jätkab ja jätkab ja jätkab ning see kõne on suurepärane. Meenutab veidi Hitlerit. Muidugi on K intonatsioon ja eelkõige sõnum -- mille iganes poole ta tüüribki -- sadades kordades leebemad, aga ma saan päris kindlasti aru, et oraatorikunstil on Saksamaal pikad traditsioonid. K pole isegi puhas sakslane vere poolest: ta on mulle rääkinud, et tema vanavanemad olid ehtsad mustlased, kes elasid karavanis ... aga sel pisikesel detailil pole antud juhul kõige vähimatki tähtsust. K on kultuuriliselt oma süsteemiarmastusega nii sakslane kui seda keegi eales olla saab. Lisaks saab ta aegajalt ehedaid, täiesti Klaus Kinski väärilisi raevuhoogusid. K on nooremana ka näitlemisega tegelenud. K on 30, lühemat kasvu,  minu arvates kahtlemata kena, tema näojoontest on pärinemine kurikuulsa rändrahva hulgast tegelikult märgata, kuigi tal on suured sinised silmad ja hele nahk. Aga mustad juuksed. Ta stilistika on äärmiselt hooletu ja nagu B kunagi ütles, meenutab ta natuke tänavale heidetud armast kassipoega. K meeldib väga paljudele naistele väga palju. Küllap see on see kassipoja-efekt, mis äratab naistes emainstiktid, aga samas on K võimeline kirglikult ja väga heas inglise keeles huvitavat ja intellektuaalset juttu ajama, on laia silmaringiga ning kuulub kahtlemata koos kogu oma neurootilisusega kategooriasse "huvitav isiksus".
K jätkab oma kõnet ja peatub sellel, et hetk tagasi olen mina T-le meie vaidluse käigus karjunud, et ta on K orjastanud. K räägib, et teda see ütlemine ei häiri, et ta on niikuinii mõne süsteemi poolt orjastatud, aga et eelkõige on ta omaenda ori... Surun maha soovi vahele torgata, et mis on K kõne mõte. Ja natuke aega hiljem jõuab K lõpuks kulminatsioonini: ettepanekuni teha Exceli tabel, kus on kirjas, kus keegi väliskülalistest ööbib.
Olen etteastest lummatud.
Siis küsib T, mis kell see alkeemiakursus algabki. Vaatan järele. Kell neli. "Aga me ju leppisime kokku, et iga päeva programm algab kell kuus!" See on K. "Kuulge, see on ainus workshop, see on kuidagi seotud selle riitusega, mille see kirjanik läbi viib, mingid maagilised reeglid, ma ei tea ise ka, miks..." K lepib lõpuks sellega, et ühel päeval algab programm kaks tundi varem ja mina mõistan äkki täie selgusega saksa rahva karakterit ja ka seda, miks neil need asjad 20. sajandi keskel nii käest ära läksid. Põhjuseid on kaks ja kõik teavad neid juba ammu: oraatorikunst ja süsteemiarmastus.

Pühapäev, august 05, 2012

Kaks linna


Ütlen kohe alguses ära, et varastasin selle pealkirja Harri Sirolalt. Traagilise saatusega (hüppas rongi alla) Soome kirjaniku romaani tegevus toimub 1980ndate Tallinna undergroundis, kus tegutsevad kahtlased aferistid, Viru ärikad, prostituudid, Soome kirjanikud ning mille peategelased on vennad Urbid, kellest ühte, sellesse kiilakasse, on Sirola ilmselgelt platooniliselt, latentselt ja homoseksuaalselt armunud. See vend Urb elab Tallinna öös seal raamatus ning ta on kirjutatud võimalikult karismaatiliseks tegelaseks. Ta on äärmiselt vabameelne, mis väljendub karjas naistes, keda ta on alati valmis sõpradega jagama. Lisaks on "Kahe linna" vend Urb alati valmis jooksma alasti Soome lahte ujuma või puid kallistama. Ka on tal igaks elujuhtumiks varuks mõni zen-mõttetera ning "loomulikult" usub ta horoskoopidesse. Ta jõuab Sirola romaanis nii Siberi vangilaagrisse, hullumajja (kus ta võidab kaaspatsientide südamed, lauldes: "I am the citizen of sun / Dun dun dun") ja hukkub siis lõpuks Soome lahel, püüdes kummipaadiga üle piiri saada.
Kui nüüd aus olla, siis ma enne selle raamatu lugemist ei teadnudki, mida metafoor "puid kallistama" tähendab.
Väga lühidalt asjad kokku võttes: "Kahe linna" Tallinnas elavad lahedad inimesed ning siin on naljakas, kohati jabur ja põnev.
Helsingis ei toimu sisuliselt mitte midagi.

Ja nüüd --- kolmkümmend aastat hiljem. Käisin Helsingis Eesti kunstile pühendatatud kunstifestivalil nimega ESTOMANIA. Kuraator Tallinnas ja Helsingis elav kunstnik Johanna Sipilä. Festival toimus kahel päeval paaris galeriis Helsingi kesklinnas, pargis Kallios ning ühes klubis sealsamas. Lähen esialgse plaani kohaselt ainult avamisteks ja perfokateks, aga vanaemalik Soome seitsmekümneaastane perfokakunstnik Inari Virmakoski, kelle korteris ööbin, palub tulla üks õhtu varem -- ta sõidab nimelt juba ärgmisel varahommikul Norrasse. Kohtun I-ga Senaattitoril, kuhu jõudmiseks pean korra kohalikelt teed küsima. Mulle jõuab kohale, et ma ei tunne Soome pealinna tegelikult üldse. Välja arvatud väga väike tükike absoluutset kesklinna. Ma käin Helsingis tegelikult äärmiselt harva. Viimastel aastatel liikusin siit läbi eelmise aasta juunis Mänttässe sõites, enne seda 2010.a. suvel, kui käisin kusagil Kesk-Soomes debüütkirjanike seminaril, kuhu mind kutsuti. 2009. detsembris veetsin Helsingis paar tundi lennujaamas minnes New Yorki, et sealt jõuda Miami kunstimessile. 2006.a. suvel aga käisime aga K ja tema mehe R-ga Olümpiastaadionil Billy Idoli kontserdil... Ah jaa, 2008.a.juunis toimus Diverse Universe vist Poris ning ka sinna pidi jõudma läbi Helsingi. Ausalt öeldes pole ka mingi ime, et see linn on mulle igas mõttes võõras.
Ja mina talle ka. Laevalt linna poole jalutades märkan enda ees sammuvat lesbipaari beebiga. Ühel naistest on sääremarjadele tätoveeritud koledad multikategelased, midagi nagu karvased muumitrollid. "Kuradi koledad lesbid, minge kappi tagasi või pange vähemalt pikad püksid jalga!", taban end mõttelt, enne kui mulle meenub, et Eestis olen ma tuntud kui vähemuste õiguste eest võitleja ning feminist, kelle allkiri paluti koos 40 valitud kohaliku kuulsusega samasooliste partnerlusseadust nõutavale petitsioonile...
Samal hetkel kuulen põlastavat naeru. Need on kõrvalasuval ehitusplatsil ametis olevad soome ehitustöölised. Kuulen midagi sellist, et eesti lits tuli Tallinna laevaga Helsingisse tööle. Ma olen sellel päeval end eriti korralikult riidesse pannud, sest kohtusin hommikul Polymeris koos T-ga Pariisi perfokafestivali tüübiga ning käisin pärast seda Tallinna TV-st läbi. Mul pole isegi meiki. Ma ei näe välja nagu modell või strippar. Ma pole piisavalt noorgi. Samas meenub magistratuuriaeg, kui käisime kogu kursusega ühe Tallinna bordelli sisekujundust üle vaatamas, et sinna sobivaid pilte maalida. See võimalik tööots tuli kuidagi meile EKA-s esinemas käinud pornoteatri kaudu. Ka "päris" prostituudid polnud kõik 20-aastased ega modellivälimusega. Vahet pole -- see ehitustööliste hirnumine on solvav. Juba tunnen end puudutatuna. Ma kannan peaaegu põlvini ulatuvat avarat 1920ndate stiilis oliivirohelist siidkleiti ning selle peale korralikku õrna triibuga pikka pintsakut. Mul on üsna keerulise mustriga võrksukad ja mitte ülearu kõrge kontsaga helesinisest samssnahast Vivian Vau kingad. Seevastu tätoveeritud, maikasid ning shortse kandvatele lesbidele pole neil ehitusmeestel midagi ette heita. Ilmselgelt pole ehitajate näol tegu Eestist Soome tulnud odava tööjõuga...
Hommikul vaatan I ruumika korteri aknast välja ja näen maja ees kaljut. See on otse zenilik hetk -- ma taipan, kust on Kallio linnaosa oma nime saanud. Umbes nii, et asjade nimed ongi nende tähendus. "Kahe linna" peategelane hiilgas selliste mõtteavaldustega pidevalt, võites sellega oma kaaskodanike lugupidamist ning naisi. Pärast raamatu lugemist vaatasin muide Youtube`ist vendade Urbide muusikavideosid. Tüüpiline "näitlejate muusika" -- leidsin.
Selle päeva veedan, kirjutades oma soome-ja ingliskeelse stand up`i teksti. Isegi taksoga galeriisse kohalesõitmise kirjutan sisse. Perfokas läheb hästi. Taksoarve kümneminutilise sõidu eest koos kohaletellimisega -- 30 eurot. Selle sees on ka jootraha.
Teises galeriis väljas olnud Triinu Jürvese ja Villem Jahu installatsioon töötab Soomes imehästi. Autorid on seinale projitseerinud merelained ning sellele ruudukujulisele pinnale seinal kinnitanud tohutu hulga erinevaid plastmassist klaase, kõik täidetud puhta viinaga. Juua võib installatsiooni mustadest kõrtest. Tulemus on publikule ootuspäraselt hukatuslik.Kuus kasti viina.
Ville Kareli perfokas on hea. VK hiilgab oma näitlejameisterlikkuse ja eneseirooniaga ning kõik see on üles ehitatud laulule "Olen suomalainen"/"Sono italiano".
Non Grata perfokas seevastu ei hiilga mitte millegagi. Pigem vastupidi. Seda omakorda kiruvad paljud.
Ma ei viibi seal galeriis ülearu kaua --- väike pind täis süvenevalt purju jäävaid inimesi hakkab ahistavalt mõjuma ja ma lahkun läbi paduvihma.
Kursuseõde maalikateedrist, N, nelja poja ema, tuleb festivali vaatama. R üritab tema käest oma kolm-neli korda küsida, kust saab siin linnast heroiini ja spiidi. Narkootikumid on siin ühiskonnas olemas olnud umbes kolm-nelikümmend aastat kauem kui meil. N ei shokeeru vaid soovitab ühte konkreetset Helsingi tänavat.

Ka järgmise päeva veedan I korteris koos samuti festivalist osa võtva kunstniku K ning tema sõbranna, kriitikuna kaasasoleva J-ga. Õnneks tuleb välja, et park, kus tsirkus esineb, asub siin Kallios I korterist umbes 100 meetri kaugusel. Tsirkus on kohalike parmude ja lastega perede lemmik. Billeneeve teeb ootamatu etteaste, esinedes muude etteastete vahel üheaegselt go-go-tantsijat ning klouni meenutava tegelaskujuna. See on väga lahe. Minu kõrval istuvad kohalikud joodikud on nii temast kui kahest ülejäänud tsirkuses osalevast naisest absoluutselt vaimustuses. Nagu ka meessoost klounidest. Parmud naeravad lakkamatult. "Nyt tulee prankkarit!", korrutavad nad ühe etteaste järel. Minu kõrval istuv K tahab teada, mida see tähendab. Saan teada, et "prankkarit" tähistab kohalikus dialektis tuletõrjet.

Pärast tsirkust lähen trammiga laevale. Ostan nii Iltalehti kui Õhtulehe ja avastan, et esimene tabloid on ikka kõvasti asjalikum. Õhtulehes annavad sensitiivid teada, et inimeste probleemide taga on tõenäoliselt energiavampiirid, tavaliselt lähedased sõbrad või kolleegid. Ainus väljapääs olevat selliste inimestega suhtlemisest otsustavalt loobuda...
Kujutan elavalt ette õnnetuid, üdini õnnetuid eesti maanaisi seda õpetust lugemas. Nad saavad teada, et nad on puruvaesed, ilma hammasteta ja tööta ning nende mehed joovad, kuna nende sama hullus olukorras parim sõbranna varastab nende energiat.... Masendus tikub peale. Mõtlen, mille kuradi pärast ei julge ükski sensitiiv välja öelda, et inimesed on õnnetud, kuna nad on vaesed. Palgad on tohutult väiksed elamiskuludega võrreldes. Samas kuulume vaimselt läände ning ühtlasi Ida-Euroopasse, kus staatussümbolid on inimestele äärmiselt olulised. Seda loomulikult üldise vaesuse taustal ja sellele vastukaaluks. Meil ei ole kolmanda maailma riikide religioossust ega kogukondlikku ühtekuuluvustunnet.
Ja selle kõige juures on üsnagi loomulik, et inimesed on õnnetud. Äkki polegi asi mitte energiavampiirides või ühes teises Õhtulehes teiste sensitiivide poolt esile tõstetud niinimetud surnute energias?
Ühtlasi loen kollasest meediast, et vend Urb, kes päriselus erinevalt Sirola "Kahest linnast" ei hukkunud põgenemiskatsel Soome, on jõudnud USA sensitiivide tõsielusarja osalejaks. Vähemalt keegi ei ole vaene ja õnnetu.

Viking Line`l tundub toimuvat ühe teise tõsielusarja võte. Selle peaosades tunduvad olevat kamp maani täis ja kriiskavaid ning juhuslike kaasreisijatega tüli norivaid soome naisi. Olen tükk aega veendunud, et see kõik on pahaaimamatuid kaaskodanikke kaasav ja ärakasutav lavastus a` la Borat, aga pingutustest hoolimata ei märka ma kusagil võttegruppi kuuluvaid inimesi...

Olen südamest õnnelik, kui laev jõuab Tallinna sadamasse. Siin on kahtlased aferistid (vt eelmist postitust) ja mind ootavad Kultuuritehase Festival, Austraaliast kohe samale festivalile saabuv sõbranna T, samal põhjusel siia tulevad kurdi ja türgi kunstnikud.... alkeemia-workshop ja nagu A nüüd just teatas, Vormsi Enn teeb ka festivalil perfokat...
Lõpetamist ootavad kodulehekülg ja meigiportfoolio.
Juhendatav magistritöö Viru ärikatest.
Kaks stand up`ivideot, mille materjalid tuleks kõigepealt koraldajatelt kätte saada.
Mahavõetav näitus.
Mu saated.
Kipsvormid.
Festivalist osavõtjate materjalid kokku koguda koduka ja pressiteadete jaoks.
Juuksur.
Need rohelised saapad Vivian Vaus.
B isa läbilugemist ootav käsikiri.
E ning ameerika maalijad, kelle ma lubasid enda vanemate juurde maale viia..
...
..
.






Neljapäev, august 02, 2012

Ühe armuloo lõpp

Kui ma olin 20 ja astusin EKAs-sse, oli mu suurimaks eeskujuks Andy Warhol. Ma jumaldasin ta biograafiat (autor: Victor Bokris), päevikuid, raamatut "Philosophy of Andy Warhol. From A to B and back again". Ma lugesin ja vaatasin kõike kättesaadavat Factory seltskonna kohta. Ma teadsin neist ikka väga palju. Mu eriline lemmik oli Brigid Berlin. Ma vaatasin isegi viletsa kvaliteediga VHS-idelt väheseid siiajõudnud Warholi filme (ainult kõige kõrgema kaliibriga filmihullude kogudes!) ja kirjutasin oma filmiajaloo essee "Women in Revoltist".
Ja loomulikult meeldis mulle see kunst. Mitte see näitus Rotermanni soolalaos, millega kaasnes Eestis nn transpopi laine (mida ma omakorda vihkasin), vaid pigem Warholi suurnäitus Helsingis. Mis oli absoluutselt, absoluutselt jumalik.
Ma tahtsin elada ja teha kunsti nagu Warhol. Ja seda mitte pinnapealsel, maneeride tasemel vaid kuidagi väga, väga palju sügavamalt... ma ei olnud päris kindel, kuidas just, aga ma tahtsin kunsti tuua sisse midagi päris uut, taasavastada unustatut, nagu kõik innovaatorid seda teevad... Saada kuulsaks -- seda loomulikult ka. Ilma selleta poleks see kõik kuidagiviisi töötanud...
Ja ma ei imestaks, kui ma oleks tegelikult üks kõige rohkem Warholist mõjutatud Eesti kunstnikke -- ja seda hoolimata sellest, et ma pole 1. mees, 2. homoseksuaalne, 3. rõugearmiline, 4. autismi piiril introvert ega 5. tee midagi, mis kaugeltki meenutaks klassikalist popkunsti. Warhol rehabiliteeris minu jaoks pahed nagu tundide kaupa telefoniga rääkimine (väidetavalt rääkis ta ainüksi ÜHE oma kunstikaupmehest sõbraga VIIS tundi IGA PÄEV!) ning shoppamine. Ma ei pingutanud enam, et end neis asjus tagasi hoida. "Talle meeldisid inimesed, kellel oli palju probleeme ja kes neist lakkamatult rääkisid", kirjutas Bokris Warholi biograafias. Mulle ka. Warhol jumaldas klatshi. Mina ka. Warhol tegi oma sõpradele alati jõulukingitusi. Mina ka. Seltskonda enda ümber eeldas ta oma kunsti tehes alati üksindusele. Kas ma muidu Polymeris tegutseksin? Warholil oli oma tehas... No comments.

Ja hiljemgi, suure vaimustuse hajudes, vaatasin hea meelega mängufilme ja dokke, mis seda ajastut ja seltskonda kuidagiviisi kajastavad. Ka praegu seda sissekannet oma blogisse tehes kõlab mul taustaks Velvet Underground, kõigi maailma kunstitudengite lemmikbänd. "This is the beginning of a New Age..."

Pärast Helsingi suurnäituse külastamist nägin ma Warholit unes. Ütlesin talle, et mul on väga kahju, et teda enam ei ole. Et ma tunneksin end natuke kindlamalt, kui ta oleks kusagil teisel pool maailma olemas. "Ära muretse. Sa saad hakkama", ütles Warhol. Ta on üks kahest surnud geeniusest, kellega olen unes vestelnud. Sergei Dovlatovilt küsisin, kas on palju inimesi, kellele ta end unes ilmutab. "On mõned", tuli napp vastus. Suhteliselt rumal küsimus legendaarselt naistemehelt, mõtlesin unes oma küsimuse üle kerget piinlikkust tundes.

Maailmas kunstimessidele ja galeriidesse sattudes aga olen alati hämmelduses olnud, kui paljud kunstnikud siiamaani Warholit järjekindlalt, nürilt ja ütlemata tüütult väga otseselt matkivad.

Ja eile sattusin Eesti kunstniku MS avatud uste päevale tema kesklinna ateljees. Sattusin sinna kui Tallinna TV reporter, aga ka seetõttu, et mu kunstiajaloolasest sõbranna B kunstnikku taas pärast oma Pariisist naasmist mingil määral manageerib.
Kunstnik MS teeb Warholist filmi, mille peaosalist kehastab Eesti kunstnik K. Võtted on juba osaliselt toimunud Tallinnas ning toimuvad veel Berliinis ja New Yorgis. Kunstnik MS on kuidagiviisi seotud Warholi kaaskonda kuulunud Bob Colacelloga ja kavatseb peatselt New Yorki kolida, et seal PÄRISELT läbi lüüa.
K oli Warholi grimmis (kuigi, mida kuradit, kus on rõugearmid!?!) ning troonis keset MS ateljeed. Ma intervjueerisin teda. K oli Warholi rollis ega öelnud eriti midagi. MS ei osanud kah oma suurprojekti kohta suurt midagi öelda, olles oma vastustes napp ning olekult krampis ja kohmetu. Ta läks siiski aeglaselt käima, hakates rääkima, milline liider ja lehekülje pööraja kunstiajaloos Andy Warhol oli ning sellega temale, MS-le, suureks eeskujuks.
Kus tegutseks kunstiajaloo legend nüüd, oleks ta nüüd sama vana kui MS praegu?
"Berliinis, tehastes, kõrgete lagedega ruumides", kõlas vastus. "Siinsamas!"
Vaatasin ringi: MS open studio. Pidu. Palju inimesi. Baar. Catering. Nn glamuur.
Vaatasin ringi: juuksurid, kes kehastasid modelle. Meikarid, kes kehastasid suurilmadaame. K, kes kehastas Warholit. MS, kes kehastas geniaalset ning edukat kunstnikku. Yeah, right.
Küsisin MS-lt seda, mida olen alati tahtnud küsida kõigilt Warholi-imiteerijatelt: et kas Warhol oleks oma karjääri alustanud, kopeerides midagi, mis muutis kunstiajalugu umbes 50 aastat enne nende aega. Tehes näiteks varase Picasso stiilis maale?
MS mõtles hetke ja vastas siis: "Aga temal ei olnudki ju kedagi kopeerida!"

Peab tunnistama, et sel hetkel oli ta korraks oma suure eeskuju vääriline.

Mina aga otsutasin sealt stuudiost lahkudes, et ma räägin edaspidi vähem telefoniga ja ei osta nii palju asju kokku. Mulle aitab Andy Warholi mõjudest.
Ma ei tea küll, mida ette võtta selle suurepärase paari roheliste saabastega, mille just Vivian Vau poes kinni panin...