Kontorielu (enne festivali algust)

Vaidleme T-ga millegi üle, kui korraga ütleb sakslane K, kes vist päevi (nädalaid, kuid?)on oma arvuti taga süvenenult tööd teinud: "Kuulge, ma tahaks teile midagi öelda nüüd..."  K alustab oma kõnet: "Te võibolla teate, et ma ei armasta inimesi -- võiks isegi öelda, et ma ei salli neid, aga ma armastan süsteeme..."
K jätkab ja jätkab ja jätkab ning see kõne on suurepärane. Meenutab veidi Hitlerit. Muidugi on K intonatsioon ja eelkõige sõnum -- mille iganes poole ta tüüribki -- sadades kordades leebemad, aga ma saan päris kindlasti aru, et oraatorikunstil on Saksamaal pikad traditsioonid. K pole isegi puhas sakslane vere poolest: ta on mulle rääkinud, et tema vanavanemad olid ehtsad mustlased, kes elasid karavanis ... aga sel pisikesel detailil pole antud juhul kõige vähimatki tähtsust. K on kultuuriliselt oma süsteemiarmastusega nii sakslane kui seda keegi eales olla saab. Lisaks saab ta aegajalt ehedaid, täiesti Klaus Kinski väärilisi raevuhoogusid. K on nooremana ka näitlemisega tegelenud. K on 30, lühemat kasvu,  minu arvates kahtlemata kena, tema näojoontest on pärinemine kurikuulsa rändrahva hulgast tegelikult märgata, kuigi tal on suured sinised silmad ja hele nahk. Aga mustad juuksed. Ta stilistika on äärmiselt hooletu ja nagu B kunagi ütles, meenutab ta natuke tänavale heidetud armast kassipoega. K meeldib väga paljudele naistele väga palju. Küllap see on see kassipoja-efekt, mis äratab naistes emainstiktid, aga samas on K võimeline kirglikult ja väga heas inglise keeles huvitavat ja intellektuaalset juttu ajama, on laia silmaringiga ning kuulub kahtlemata koos kogu oma neurootilisusega kategooriasse "huvitav isiksus".
K jätkab oma kõnet ja peatub sellel, et hetk tagasi olen mina T-le meie vaidluse käigus karjunud, et ta on K orjastanud. K räägib, et teda see ütlemine ei häiri, et ta on niikuinii mõne süsteemi poolt orjastatud, aga et eelkõige on ta omaenda ori... Surun maha soovi vahele torgata, et mis on K kõne mõte. Ja natuke aega hiljem jõuab K lõpuks kulminatsioonini: ettepanekuni teha Exceli tabel, kus on kirjas, kus keegi väliskülalistest ööbib.
Olen etteastest lummatud.
Siis küsib T, mis kell see alkeemiakursus algabki. Vaatan järele. Kell neli. "Aga me ju leppisime kokku, et iga päeva programm algab kell kuus!" See on K. "Kuulge, see on ainus workshop, see on kuidagi seotud selle riitusega, mille see kirjanik läbi viib, mingid maagilised reeglid, ma ei tea ise ka, miks..." K lepib lõpuks sellega, et ühel päeval algab programm kaks tundi varem ja mina mõistan äkki täie selgusega saksa rahva karakterit ja ka seda, miks neil need asjad 20. sajandi keskel nii käest ära läksid. Põhjuseid on kaks ja kõik teavad neid juba ammu: oraatorikunst ja süsteemiarmastus.