Üks päev elus (enne festivali)

Mu ees laual on paber, kuhu olen kirjutanud:
1. alkeemiakursusele registreerunute nimed
2. politseiametniku meiliaadressi, kes tahtis saada kogu mu türgi ja kurdi külaliskunstnikke puudutavat korrespondentsi, samuti sõnumit, mille üks neist mulle saatis. Telefonikõne toimumise täpset aega. Miks ma olen kinnituskirjale alla kirjutanud kui MTÜ juhatuse liige, aga äriregistris seda pole (vastus: midagi läks kandega valesti, tegime just uuesti)...


Ärkasin austraallanna T toas -- suures ruumis, millel on hiiglaslik klaasaken vaatega tehase hoovile ning katuseaiale. Olen alati mõelnud, et kui ma oleksin rikas, üüriksin seda endale. Lihtsalt, niisama. Omaks lõbuks. Igaks juhuks. Ja uhaks talvel kogu aeg kütta.

 Kõigepealt vastan meilidele, mis puudutavad joonistusnäitust teiselt kuraatorilt R-lt. Suhtlen koreograaf H-ga tema poolt pakutava tööotsa -- valmistada üks kuju -- teemadel. Kirjutan Viru hotelli PR-esindajale S magistritööga seotud Viru ärikate teemalise akadeemilise konverentsi asjus. Saan teada täpse kuupäeva, mis on nüüd lõpuks fikseeritud (27. november 2012). Saadan kuupäeva kohta teate sellel osalejatele.

Üritan kultuuritehase programmist eestikeelset dokumenti teha.
Aga mulle helistavad:
1. Pariisi perfokaürituse organiseerija, kes tõesti üritab Polymeri oma 50 kunstnikku tasuta majutada, seda kokkulepitud 15 madratsikohast ja kommunaalkulude katmisest hoolimata. Tegu on üsna agressiivse lähenemisega.Vaidleme. Sakslane K kommenteerib, et küsimus olevat olnud, kumb alla annab. No mina ei andnud.
2. Sama ürituse organiseerija eestlannast assistent, kes pehmendab eelmise kõne mõju.
3. Noor kunstnik K, kes tahab festivali Globalil esineda ning on 45 minuti pärast kohale tulemas.
4. Keegi politseist: "Kas ma räägin... Mina olen... Politsei-ja piirivalveametist. Helistan teile Türgi kodaniku... asjus." ---"Kas ta osutuski tegelikult kitsekasvatajaks, kes tahtis Euroopa Liitu emigreeruda ning jäi just piiril narkootikumidega vahele?" Politseinik hakkab naerma: "Ei, veel mitte!" Kõne on väga pikk ja ausalt öeldes ei kujutaks ma sellisele professionaalile valetamist hästi ette. Mõtlen, kas olen kõigi oma Kurdi-küla-kolib-Polymeri-ja-alustab-kebabi-äri-siin-naljadega nüüd kurja välja kutsunud, samas kuulen varsti sõbrannalt, et taolistest mitte-Euroopa riikidest pärit suuremate delegatsioonide korral esitataksegi kutsujatele küsimusi.

K tuleb ja räägib oma perfokaideest.

"Katusevenelane" M tuleb ja laenab mootorsaagi.

Helistan S-le tema näituse ja Viru ärikate teemalise magistritöö asjus -- viimane teema pole mul õigupoolest kavas, aga sõidab paratamatult sisse.

Hipid taovad katuseaias trumme. Olen mööda maja sagivate saksa noorte suhtes, kes katuseaia venelastest visuaalselt väga ei erinegi, järjest tolerantsemaks muutunud. Üks rootslanna, kes siia oma joonistusi tegema sõitis, samuti üks sakslanna tundusid küll juba alguses sümpaatsed.
Kuulan mingi iroonilise nihke mõttes autentset hipimuusikat. Barry McGuire, Gram Parsons, Youtube`ist ikka leiab... juba enda harimise mõttes. Mõtlen Delfisse kirjutada sellest, et kunagise hipiajastu ideaalid elavad jälle (ikka ja jälle!) taassündi läbi. Institutsioonipõlgus. Kontrakultuur. Ilma konkreetse põhjenduseta protest. Occupy. Tarbimisvastasus. Copyleft. Igasuguste idamaiste religioonide ja praktikate tohutu populaarsus. Jne. Jne. Jne. Isegi India-stiilis riided on neil tänapäevastel hipidel üsna samasugused kui nende vaimsetel esivanematel 40-50 aastat tagasi.
Samuti mõtlen kirjutada Pussy Riotist: et see vangiminek oli teadlik investeering tulevikku ja et selle interventsionistliku kunstiaktsiooni põhiline komponent oligi võimude reageering. Muidu keegi ju midagi sellist ei teekski. Anu Saagim korraldas Eestis kirikus Madonna afterparty ja kõik, mis ta sellest sai, oli üks fotosessioon Kroonikas ja Õhtulehe esikaas. Vene naised said maailmakuulsuse ja Madonna tätoveeris nende nime oma seljale hiljuti. Üsnagi aus kaup -- mõni peab aastaid mingit ilget tööd tegema ja ei saa selle eest mitte midagi. Pussy Rioti naised tunduvad mulle saatanlikult kavalad tüübid olevat ning nende kahe aasta pärast kahtlemata õitsele lööv karjäär tekitab mus kerget kadedust ning rikub õige pisut tuju.
Artikleid kirjutama siiski kohe ei hakka -- nii palju olulisemaid asju tundub teha olevat.

Viin festivali treileri Tallinna TV-sse.

Käin Balti jaama turult läbi.

Tulen tagasi.

Ameeriklased N ja A analüüsivad N suurt maali, mis on juba alumises galeriis seina peal. See on suur maastikumaal, mida N sõitis New Yorgist Stalkeri, talle sügavat muljet avaldanud filmi võttepaika Jägala joale maalima. Õli lõuendil. 2,75 m ja 4,85 m. Lähivaade kõrgest rohust.  Nüüd saan teada, et see rohi, tegelikult kõige tavalisemad Eesti suve taimed, jättis N-le filmis kustumatu mulje. Et ta pole sellist botaanikat mitte kusagil varem näinud...
N sõitis oma sõbra A-ga siia Eestisse justnimelt maalima, pärast seda kui ühte eestlannat Amsterdamis kohtas, kes talle rääkis, kus Stalker peamiselt filmitud on. Eestis, nimelt. Maalis kolm kuud ning lõpuks eelmisel laupäeval sellele järgi minnes, et nädal aega omapäi kuivanud maal Polymeri ära tuua, avastas ta eest tühjuse. Lõuend raamilt maha lõigatud, värvid ja töövahendid kadunud. Samuti oli ära viidud N telk.
Olin oma Tallinna TV saatega N-d juba filmimas ning intervjueerimas käinud, nüüd tegin seda uuesti. Samal õhtul tuli ka uudis. Edasi: politsei. Kuulutused kolmes kohalikus keeles maali kunagises asukohas ning lähikonnas. Õhtuleht. Delfi. Kunstnike Liit...
Lahendus tuli peale meediaekspansiooni peaaegu kohe: N-ga võttis ühendust kohaliku keskealise abielupaari tütar, kelle vanemad olid hiiglasliku maastikumaali valmimist ja selle kallal tööd teinud noort ameeriklast korduvalt vaatamas käinud. Aga keelebarjääri tõttu ei olnud nad võimelised temaga suhtlema. Nähes maali nädalaks hüljatuna, hakkasid nad muretsema ning võtsid selle raamilt maha ja viisid kindlasse kohta koos muude asjadega. Lugedes kunstniku murest Õhtulehest, hakkasid nad kõigepealt kartma, et  on nüüd vargad, kuigi  ameeriklane oli kõikjal meediaga suheldes rõhutanud, et maali tagasi saamise korral ei hakka ta kellegi vastu süüdistusi esitama.
Nüüd on need inimesed rulli keeratud maali maalimis-ja võttepaiga lähedale varjendisse jätnud. Sõidame Polymeri "katusevenelase" V mikrobussiga: N, tema venelannast sõbranna A, mina, V. Ühtlasi tuleb sündmust jäädvustama Õhtulehe ajakirjanik koos fotograafiga. Politsei esindajad tulevad ka. Nemad, uurija ja fotograaf sisenevad varjendisse esimesena. Tulevad välja ja uurija teatab, et maaliga on kõik korras. Siis astub varjendist, rull kaenlas, välja õnnelik N. Fotod: klõps-klõps. Maal tehakse lahti. Kõik on tõepoolest korras. Veel fotosid. Mina teen intervjuu oma saate jaoks. V filmib -- kedagi teist pole nii ruttu, N saadetud teate peale võimalik operaatoriks saada.
N jõuab niisiis oma maaliga kolme päeva jooksul teist korda Õhtulehte.

Ja nüüd on see lõuend galerii seinal. N annab sellele viimast lihvi, viimseid pintlsitõmbeid. Tunnen vajadust maali natuke kommenteerida. N võiks esiplaanile natuke detaile sisse tuua. See on hea, et see maal on ühtaselt roheline, aga esiplaanil võiks midagi natuke teistmoodi olla. See konkeetne roheline on eriti hea! Kasutagu väiksemaid pintsleid! Teine ameerika maalikunstnik A hakkab naerma ja ütleb, et andis N-le just hetk tagasi TÄPSELT sedasama nõu.

Tulen Konteinerisse ja siin töötab jätkuvalt oma arvuti taga sakslane K. Päeval ütles ta äkki ilma pikema sissejuhatuseta, samas mitte ilma dramaatikata, et ta talle tundub -- ta on oma elus äkki sihi kaotanud.

Päev on märkamatult õhtusse läinud.