Kolmapäev, märts 31, 2010

?

Võibolla peaksin ma selle ära lõpetama --- just lõppeva märtsi jooksul olen siia pannud üles neli postitust. Millest kaks on pressiteadet ja üks artikkel, mis ilmus mujal.
Mida veel lisada.

Esmaspäev, märts 29, 2010

Teemasse, täna ilmus Delfis

Sandra Jõgeva: New Age teel religiooniks
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
28. märts 2010 11:00

LIITU DELFI POMMUUDISEGA LIITU DELFI POMMUUDISEGA
saada sõbrale e-mailiga saada sõbrale e-mailiga
teade toimetajale teade toimetajale
loe kommentaare (103) readComments.title
prindi uudis prindi uudis


sandra jõgeva


Koht, mida pahatahtlikud nimetaksid sektiks ning heatahtlikud vaimse arengu keskuseks ning aašramiks. Tallinna lähedal maal. Väga varajane hommik. Toimub hinduistlik riitus metsas selleks ehitatud kultusehoones.

Riitus on iseenesest väga ilus: sanskritikeelne, ilmselgelt iidsete reeglite järgi ning sinna on sisse “kirjutatud” ka aegajalt kaootilise kõrvulukustava lärmi tekitamine. Kolistamine ja suurtesse merekarpidesse puhumine. Nagu India templis, juhul kui suudad mööda vaadata eriti külma ja lumerohke Eesti talve lõpusirgest.

“Kuss! Kuss!”, kutsub tseremoonia läbiviija, Õpetaja, kes muuhulgas erinevaid vedelikke - nagu mesi ja jogurt - ruumi keskel asuvasse elava tulega ohverdamisauku valab, ruumisviibijaid korrale. Üldiselt tundub see ülearune: kõik on hiirvaiksed niikuinii ning see keskealine habemega mees on nende jaoks selle vaimse kogukonna asutaja ja liider. Õpetaja suure tähega.

Ma olen siin, sest New Age kui inimesi liitev uusreligioon ning alternatiivsete kogukondade teema on mind juba mitu viimast aastat paelunud. Hetkel kureerin rahvusvahelist grupinäitust “New Age” Pärnu Kunstnike Majas, mis avatakse juba 30. märtsil ning valmistun aasta lõpus toimuvaks isiknäituseks, mille teemaks on - parema sõna puudumisel — sektid.

Inimgrupid, mille liikmeid liidavad omavahel ülejäänud ühiskonnale võib-olla võõrad ideaalid – või siis ei võta “tavainimene” neid ideaale kunagi piisavalt tõsiselt. Kogukonna- ja kuuluvusetunne, mida sellistest kohtadest otsitakse ja leitakse. Hierarhiad, mis inimeste vahel paratamatult tekivad, sest tavaliselt on sellistel gruppidel tugev ja karismaatiline liider.

Loomulikult ei ole ma oma äkki tekkinud huviga kogukondade vastu tohutult originaalne – see teema on aktuaalseks muutunud ka näiteks sotsioloogias ning eriti on tänapäeval uurimise all ökokogukonnad, millel on spirituaalne aluspõhi.

Ühes sellises ma sel varahommikul olengi. See ei ole esimene kord – käisin siin juba korra kolm ning teise kaks aastat tagasi. Täiesti planeerimatult sealjuures osalesin ka samal riitusel täpselt samal aastaajal. Eelmistel kordadel viis küll tseremooniat läbi üks teine mees ja “Kuss” Kuss!” -korralekutsumine jäi ära.

Nüüd olen siin tagasi, et kohtuda noore humanitaarteadlasega, kes on kirjutanud antud kogukonnast magistritöö ja teeb nüüd samal teemal dokumentaalfilmi. Hoian end võttegrupi eest eemale, sest ei soovi, et mingi aja pärast oleksin ekraanil kui kellegi jünger ning kuhugi kuuluja, mida ma tegelikult ei ole.

Jään sellega Õpetajale vahele: “Sa jäädvustad teisi, aga ennast jäädvustada lasta ei taha. Sul ei ole need asjad tasakaalus.”

Ja siis ma nüüd olen : tukun sanskritikeelse leelotamise taustal ning katsun kõike, mida viimase paari aasta jooksul sellest kogukonnast teada saanud olen, enda jaoks süsteemi panna.

See koht on mitme rahvusvahelise organisatsiooni liige, nende hulgas ökokülasid koondav. Siin on esindatud kaks joogaõpetuse liini. Kohapeal elab kümmekond inimest – “pühendunut”, nagu siin öeldakse. Siia valmib peaagu kakskümmend ökomaja, nende hulgas paarismajad – vaimse keskuse vahetusse lähedusesse kerkib ökoküla.

Kogukonnal on Õpetaja, kelles ei kahtle keegi. Kui mainin vanale tuttavale, kes mulle sel korral ökokülas ekskursiooni teeb, et Õpetaja tundub mulle nende jaoks olevat midagi enamat kui inimene, saan vastuseks enesestmõistetavalt kõlava: “Aga seda ta ju ongi!"

Õpetus algas siin Castanedast ja indiaanipraktikatest, kuni sisse tuli ida liin. Vaimne kogukond on tegutsenud juba 17 aastat ja on enda poole tõmmanud tuntud arhitekte, disainereid ja kunstnikke; semiootikuid, juriste ja riigiametnikke. Tegevus tundub koonduvat nädalavahetusse ja laagritesse ning loomulikult tuleb kõige eest maksta.

Suure maja, kogukonnakeskuse stendil on täpsed tariifid MTÜ-sse kuulumise, toidu, ööbimise, joogatundidest ja üritustest osavõtmise kohta. Ma ei kahtle, et kogu selle süsteemi ülevalpidamine on kallis – piisab sellest, kui vaadata suuri ilusaid uusi puust hooneid ning mitmesuguseid riituslikke ehitisi nagu kiviring, indiaani tipi või spiraalne teerada, mida mööda kõndides on võimalik oma karmast vabaneda.

Vastavad visioonid on ilmunud Õpetajale või kohta külastanud indiaani šamaanidele nägemustes. Kõrvaltvaatajana avaldab muljet ka sealsamas stendil rippuv info Õpetaja Fondi kohta, mis, kui ma õigesti aru saan, koosneb täiendavalt annetatud 400 000-st kroonist ning katab Õpetaja auto-ja reisikulud ning kogukonnaliikmete abistamise. Õpetaja sõidab muide uhke dzhiibiga.

Kui see ei ole suurejooneline alternatiivmajanduslik süsteem, siis ma tahaksin teada, mis veel sellele kriteeriumile vastab.

Õpetaja ise katkestab mu unelemise: “Tule siia!” Ma olen nurga taha pugenud selles hinduistlikus välitemplis, kaamera vaateväljast ära. “Mina või?” Inimesed nihkuvad mu teelt. Öeldes “Näita, mida sa oskad!” ulatab Õpetaja mulle indiapärase rippuva küünlaaluse või millegi taolise – sakraalse instrumendi, mida selles riituses kasutatakse.

Inimesed tiirutavad seda päripäeva ning teised puudutavad seda tiirutajat. See tähendab valguse toomist või midagi taolist – hinduistlikus sümboolikas pole ma eriti kodus. Võtan instrumendi ning tiirutan seda päripäeva nagu teised enne mind ning kahetsen, et ei pannud tähele, mitu korda seda teha tuli. Panen tähele, et mind ei puuduta keegi. “Sa said teada, et sa midagi ei tea!” See on Õpetaja, kes naerab ning tundub endaga väga rahulolev.

Jään sinna veel mitmeks tunniks ning osalen karmajoogas, mis äraseletatult tähendab tasuta tööd kogukonna hüvanguks. Antud juhul köögitoimkonda. Koorin ja hakin juurvilju koos inimestega, kes on kogukonnaga seotud ning viibivad siin parasjagu kevadlaagris. Ostan taimeteesid – olen seda ka eelmistel kordadel teinud ning võin omast kogemusest tunnistada, et need on efektiivsed.

Kuulen, et taimesegusid paneb kokku farmatseut ning aegajalt ka Õpetaja ise. “Mis haridus temal on?”, küsin. “Tema on kogu aeg Õpetaja olnud”, kõlab vastus. Kui oma vanalt tuttavalt küsin, kas ta sai kohe aru, et tegu on tema Õpetajaga, kuulen vastuseks, et päriselt mitte. Seda tuli harjutada.

Küüniline inimene võiks siinkohal teha märkuse isikukultuse kohta ning mainida sellistes seltskondades ebasoovitavat s-tähega algavat sõna, aga milleks. Inimesed, kes siia on koondunud, tunduvad olevat õnnelikud ning Õpetuse eest tänulikud. Samamoodi võib algul tunduda harjumatu Õpetaja sõna otseses mõttes kummardamine ning temapoolsed natuke järsud ja isiklikud pöördumised oma õpilaste poole.

Eelmisel korral pärast indiapärast riitust nähtud stseen hommikusöögilauas, mille ühes otsas istuva Õpetaja ees oli sümmeetriliselt kummuli maas kaks nuuksuvat naist, tekitas minus rohkem kui kerget ebamugavust. Kuulasin, mida Õpetaja ükshaaval oma õpilastele ütles ning vaatasin kramplikult oma kohvikruusi, vältides pilkkontakti guruga. “Õppida on palju veel!”, kuulsin talt natuke hiljem ikkagi. Sulatõde vist iga inimese puhul.

Sel korral lahkun poole päeva ajal, jättes vahele sauna, õhtusöögi ning Õpetaja praktikaks kutsutava loengu. Küll aga ostan päev hiljem raamatupoest sellesama seltskonna poolt väljaantud “Joogi autobiograafia” ning loen lisaks läbi ka Lea Altnurme Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas kaitstud doktoritöö pealkirjaga “Kristlusest oma usuni: uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel”.

Sealt saan teada, et New Age- mõjutused on ilmunud ka mitte ühtegi usku kuuluvate inimeste ning vabameelsemate kristlaste maailmapilti ning olgugi, et New Age pole terviklik religioon, võib ta selleks saada. Ma ei kahtle selles millegipärast enam absoluutselt.

Reede, märts 26, 2010

New Age Pärnus

NEW AGE



Grupinäitus Pärnu Kunstnike Majas

30.03 – 23.04 2010


Avamine teisipäeval, 30. märtsil kl 17

Avamisel on igaühel võimalik lasta oma aurat fotografeerida soodushinnaga (250.-), sest kohale sõidab Tallinna vanalinnas asuva, Aurafoto-nimelise New Age- ja kalliskivipoe esindus. Samuti annab selle omanik Aleksandr Nevmerzitski konterdi, lauldes mantraid ning toimub Meghan Van Alstyne`i performance.

Kogu näituse aja on Pärnu Kunstnike Majas miniraamatukogu New Age.raamatutest, mida võib kohapeal lugeda või koju kaasa laenutada. Raamatuvalikut tasakaalustavad eestlaste religioossust uurivad magistri-ja doktoritööd.




Osalevad kunstnikud:




Teet Raudsepp

Liisi Eelmaa

Josephine Wood (UK)

Rene Reinumäe

Maigi Magnus

Meghan Van Alstyne (USA)

Mari Prekup

Demodictus

Cecilia Flores (Tshiili)

Jaanus Samma

Mai Sööt







Tegemist on samanimelise, 2009.a. septembris Tartus Y-galeriis väljas olnud näituseprojekti edasiarendusega, millest nüüd võtab osa poole rohkem kunstnikke.


XXI sajandi esimese kümnendi lõpul on õhus mõnevõrra apokalüptilised meeleolud. Keskkonnakatastroofid, jõuvahekordade muutumine maailmapoliitikas ning algav globaalne majanduskriis annavad selleks ka põhjust. Ja nagu alati segastel aegadel, otsivad inimesed, nende hulgas juba olemuslikult ebakindla ühiskondliku staatusega kunstnikud tuge müstikast ja alternatiivsetest maailmanägemise viisidest.
Ja samas ei tohi unustada, et teatavast New Age-miksist (sulamist iganädalasest joogatrennist, reinkarnatsiooniõpetusest, usust nõidadesse, sensitiividesse ning auratransformatsiooni) on läbi imbunud ka keskmise Eesti Vabariigi kodaniku teadvus. Olles üks ateistlikumaid Euroopa riike, oleme samas kaugelt üle keskmise altid kõikvõimalikele esoteerilistele õpetustele.
Me elame küll pealiskaudselt usuvabas, domineerivalt ratsionaalse maailmavaatega riigis. Ometi sellises, mille kultuuriminister käis ametiisikuna tuntud ravitsejale ja selgeltnägijale selle sünnipäeva puhul õnne soovimas.


Näitusel osalevad kunstnikud tegelevad kõik New Age -maailmavaate uurimisega, tehes seda äärmiselt erineva nurga alt ning kattes nii mitu selle aspekti. Uususundi järgimine (Teet Raudsepa video üksildane krishaiid), kitsh ja vandenõuteooriad (Jaanus Samma), uusmütoloogilised rituaalid (Liisi Eelmaa videos nn Jeruusalemma leiva küpsetamise õpetus, mida sunnib Eesmaale peale tema isiklik, varjatud kaameratega filmitud ema), veider versioon joogast (Josephine Woodi video ) ja oma füüsiliste võimete sihipärane arendamine (Rene Reinumäe video). Lisaks ingliteraapia (Meghan Van Alstyne skulpturaalne installatsioon) versus okultismiga kokkupuutumine varases lapsepõlves (Mari Prekupi dramaatilist kogemust taaelustav makett, samuti tshiili kunstniku Cecilia Florese pop up- raamat). Teispoolsuse teemaga suhestuv tõukeratas (Demodictuse-nimeline kunstnikuplatvorm), algkristlus ja armulaualeib (Mai Sööt) ning vanade paganlike riituste taaselustumine anglo-ameerika lastemängus (Meghan Van Alstyne`i video ning performance) . Ja et New Age-fanaatikute meelisteemad ikka kindlasti suures osas kaetud oleksid, analüüsib Maigi Magnus läbi oma kineetilise skulptuuri ei midagi muud kui dramaatilist ema-tütre suhet...



Lisaks on näitusel eksponeeritud kõigi osalevate kunstnike ning kuraatori aurafotod Kirliani meetodil.

See kõik läheb loomulikult suurepäraselt kokku New Age-gurude õpetusega, et iga hing on siia maailma tulnud arenema ja erinevate kogemuste kaudu õppima. Ning et kohe-kohe on algamas Uus Ajastu, kus inimkond tõuseb kollektiivselt kõrgemale teadvuse tasemele, aga sellele eelneb kriisiperiood, mille jooksul terad eraldatakse sõkaldest ja karmavõlad nõutakse inkassoga sisse.

Neljapäev, märts 18, 2010

Reedel, 19. märtsil kl 18 avatakse Kunstikonteineris Kultuuritehases Polymer
Maigi Magnuse isiknäitus
"Läbi teeskluse ja mängu".

Skulptuurikomplektist ning videost koosnev installatsioon on jutustus autori perekonnast. Üleskasvamine maal lesbilise paari ainsa tütrena ning hiljuti leitud poolõde, kes kuulub sellisesse sotsiaalsesse klassi, et Maigi Magnus annaks ta hea meelega ära või müüks maha. Isiklikkuse mõõdet ületav teema on tunniajalise töölisklassi noort naist avava ja paljastava videointervjuu ning kineetilise hüperrealistliku skulptuuri vormis.

Samas presenteeritakse aasta tagasi Tallinna Kunstihoones toimunud,
Sandra Jõgeva kureeritud rahvusvahelise grupinäituse
"Loomakari/ Animal Collective" kataloogi.
Lisaks näitusel osalenud kunstnike ja nende tööde tutvustusele on kataloogis avaldatud mitmeid esseesid kollektiivusest, inimesele kui liigile omasest karjainstinktist ning selle mitmesugusest väljendumisest ja kokkupõrkest meie ühiskonnale omase individualismiideaaliga. Esseede autorid on Eestis elav ja töötav ameerika kunstnik ja õppejõud Ernest Truely, Londoni kuraator ja kriitik BirtheJorgensen, eesti kunstikriitik Mari Laaniste ning näitusel osalenud soome kunstnik ja invaliidide õiguste võitleja
Jenni-Juulia Wallinheimo.
Kataloogi koostas Sandra Jõgeva, kujundas Britt Urbla-Keller. Avaldatud fotode autor on Tanel Saar.

Teisipäev, märts 02, 2010

Noore venelase sotsiaalne portree

K leidis tehase peost siia jäänud noore vene tüdruku mobiiltelefoni. Et tegu on noore venelannaga, näitavad telefonis olevad ohtrad autoportreed, tehtud üht kätt enda ees hoides pidistades. Aga mõnikord võib kontaktide loetelu öelda kaugelt rohkem kui tuhat pilti.
Siin see on (NB! Tuleb välja, et noored venelased kasutavad w-tähte vene sh-tähe asemel):
Andrei Butik
Bank Dedulja
Dewevoje Taksi
Diana Work
Doktr Kljubina
Foll Julja
Ira Sex Shop
Iskust
Jan Tatoo
Kala Maja Banja
Lewi Mamusik
Maks Fabz
Olja
Priit Sudebnij Ispol
Rabota!
Svetlana Boss
Svetlana (remont)
Toma
Armani Duhi
Andrjuha Sirbi
Babulja Ljowenki
Bilet
Vika
Garoh Kolja
Ira Rabota
Ljoha Instruktor
Nastjuha
Nos
Patron
Rave Gerl
Rafik
Roma Parikmaher
Sanja Svarka
Sigaretõ
Spiner2
Tolik Rabota
Tserkov