Esmaspäev, august 29, 2011


Kultuuritehase Festival 2011. Minu sellel filmitud saate Kultuuritehas lõpukaader.

Reede, august 26, 2011

Global Container XVIII



* TÄNA
* ARHIIV
* KUNSTIKONTEINER
* MEEDIA
* PILDID
* VIDEOD
* RESIDENTUUR

* PÜHAPÄEVAKINO

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:



"PLANEET



VAARIKAS"



20.08.2011 - 25.09.2011

Collective exhibition of Visual Art and Live Music Association Vadelma.

Vernissage Saturday 20th August at 7 pm. WELCOME!!!













LIVE MUSIC:



20 000 Hz ("the Ramones of electronical music") (plays 9pm)






Yokotai (plays 8pm)







DJ Hermuset is taking care of the rest of audio-space'



VJ Random Doctors provides video screenings







Exhibition is open
21.-28.08. Sunday & Tuesday 12-19 Wed-Sat 15-22
and until 25th October by appointment
tel. (+372-) 5543961, 55941211 or 56358294













KUNSTIKONTEINER ESITLEB:



GLOBAL CONTAINER XVIII



+ SERVATAGUSE MUUSIKA



Reedel, 26. Augustil 2011


Alates 19: 00

NB! Global Containerile eelneb kl 18: 00:

„Ellujäämine viimselpäeval“ loeng Indrek Vainu



Loeng ellujäämisest
päeval enne utoopiat. Paljud saabuvast õndsusest jutustavad lood kirjeldavad viimsepäevaga kaasnevaid õuduseid. Tee õndsusesse on ääristatud katastroofidega. Esitlus annab võimaluse vaadata endasse ja mõista kui valmis sa oled. Keskendutakse võimalikele katastroofistsenaariumitele,(religioossetes) ennustustes lubatule, sellega toimetulemisele, vajalikule varustusele, mõtteviisile ja ettevalmistusele. Taustaks temaatiline infograafika ja pildid. Pärast powertalk -esitlust on küsimuste-vestlusring.



Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kuueteistkümnendal Global Containeril astuvad üles:



„How to properly love/destroy something” Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Julischka Stengele (Saksamaa), Teresa Novotny (Austria), Cizzy Conzales (Austria). Tegemist on üheksast performance´ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria. On tekstipõhiseid performancei´id kui neid , mis kasutavad erinevaid rekvisiite, muusikat ja kaasaegse tantsu ning teatri väljendusvahendeid.

Performance Art Union of Latvia / on Lätis asutatud performance´i kunstnikke koondav ühendus, mille eesmärgiks on korraldada seda kunstiliiki tutvustavaid eksperimentaalseid üritusi nii oma kodumaal kui ka mujal. Kultuuritehase Festivalil osaletakse projektiga „ Korter“- tegemist on üritusteseerjaga , mille puhul kureeritakse performance´i üritus tavalises korteris- eluruumis toimuvad nii mitmed etendused ühel või mitmel õhtul järjest kui kontsert. Samuti on eksponeeritud kümme „Korterit“ video- ja fotodokumentatsioonide kujul.„Korter“ leiab aset viie minuti kaugusel asuvas korteris.

Fred Pinault (Prantsusmaa): performance

ALT GR (Prantsusmaa): installatsioon

Laura Porter (USA): performance
Maarit Suomi-Väänänen (Soome): video
Kimberley Bianca (Austraalia): performance
Christian Barré (Kanada): performance
Claire Dehove (Prantsusmaa): performance
Doyon/Demers (Kanada): performance
Sarah Zürcher (Shveitsi): performance
Sylvain Breton (Kanada) : kuraatoriprojekt, kestvusperformance
Raoul Kurvitz: performance
Krista Sokolova: maal
Eleriin Ello: maal

Tanel Saar & Sylvain Breton (Kanada): installatsioon

El Mayonesa (Argentiina / Eesti): hitid



SERVATAGUSE MUUSIKA ESITLEB:



STREETS OF SEX (Lat)
satanic free jazz
http://www.myspace.com/streetsofsexband

http://www.last.fm/music/Streets+of+Sex



HORST QUARTET (Fin)
http://horstquartet.tumblr.com/



MORGUE´S LAST CHOICE (Est)
http://www.youtube.com/morgueslastchoiceest



XY2140(Lat)
fractured garage noise
http://www.last.fm/music/XY2140

Esmaspäev, august 22, 2011

Suvekokkuvõte 2011: enne festivali

Ühel augustikuu öösel kell pool kaks avastasin end Polymeri katuseaiast absoluutselt hipilikust trummiringist! Endal käes kord aafrikapärased trummid, kord mingid kõristid.... Rääkimata puust konnast, mis käis komplektis koos puust pulgaga. Või rainstick`ist. Need etnilised instrumendid ei teinud ükski kuigi teravat või pealetükkivat häält -- küllap on see nii ette nähtud. Austraalia aborigeenide shamanistlikku lõkkeõhtut ei saa tuksi keerata hõimuliige, kel pole rütmitaju. Kõik kokku moodustaski ühtlase rütmilise sahina ja kopsimise.
Katuseaia on ehitanud "katusevenelased" -- noored entusiastid, kes siin juba eelmisel suvel tegutsesid. Rakendusökoloogia Noorte Klubi ehk RÖNK.

Eile avastasin sealsamas aias, et blond soomlane, kes mulle Bloody Mary`t pakkus, on tegelikult seotud Soomes tegutseva täitsa intrigeerivana tunduva rühmitusega. Oli lihtsalt tulnud oma sõprade rühmituse Vadelma avamisele. Kutsusin ta mingile järgmisele Globalile esinema, loomulikult. Selline käigupealt kureerimine. Samamoodi hängisin paar päeva tagasi ühe kuulsa vene rühmituse liikmega, keda tutvustas mulle tuttav galerist I. Venelane/pool-grusiin oli melanhoolse ja eemalviibiva ilmega, kui talle Polymeri, tänavakunstifestivali KONT ning Von Krahli etenduse aftekat F-hoones näitasin. Ja tunnistas siis, et on siin Eestis just viis päeva järjest joonud. Sebis endale presentatsiooni sealsamas tänavakunstifestivalil. Käisin seda järgmisel päeval vaatamas -- venelase rühmituse aktsioonid olid lahedad ning publikut täitsa palju.

Kanadalane S, kes mind tükk aega oma grandioosseid plaane tutvustavate ja ühtlasi varjamatult nõudlike (ja kohati hüsteeriliste) e-mailidega pommitas, on kohal juba üle nädala. Loomulikult ei saanud ta oma segasevõitu projekti jaoks Kanadast raha -- see tundus mulle ausalt öeldes loogiline, nimelt on kõigele lisaks tegemist tema esimese kuraatoriprojektiga. Aga S müüs mingid fotod seal Montrealis maha ja on siin. Midagi väga hullu polegi* -- see üliemotsionaalsus jätab ilmselgelt koos keskpärase inglise keelega distantsilt hullema mulje kui tegelikult on. S õpib koos kahe keskealise naisega (üks shveitsi kuraator, teine Pariisist pärit kunstnik) Manifesta 6 ärajäämise põhjuseid. See on S idee. Residentuur kui kool. Daamid nõudsid enda Polymerist hotelli viimist kohe pärast seda, kui olid oma tuba näinud. Samas on nad nüüd siin ja seda erinevalt väga sõbralike ja tolerantsetena tundunud kolmest keskealisest kanadalasest, kellest varsti peale Polymeri saabumist midagi kuulda pole olnud.
S ise ostab Regaliast 40 -euroseid veine -- iga õhtu ühe pudeli, ja leiab, et need prantsuse veinid on siin uskumatult odavad. Ühe esimese neist pudelitest jõime prantslase F-ga ära ja see tundus täiesti tavaline. F kinnitas mu arvamust ja ma usaldan prantslasi nendes küsimustes kaugelt rohkem kui nende koloniaalmaade kodanikke.

Täna lähen New Orleansist pärit noorele naiskunstnikule lennujaama vastu.

Aga suvi muidu:

juunis nädal Mänttäs seoses suure installatsiooniga sealsest kuraatorinäitusest osavõtmisest

juulis nädal Rootsis seoses Global Containeriga Fengersforsis

kaks korda Pärnus, mõlemal korral paar-kolm päeva korraga -- esimesel korral käisin näituste avamisel ja teisel korral vaatamas Jan Uuspõllu stand up`, võttes kaasa austraallanna K

esimest korda elus performance`i käigus sünnipäeva tähistatud, seda Rootsis -- ning järelsünnipäeva Tallinnas tavaliselt, neile, kes Rootsis ei olnud

korra vihmases Haapsalus -- kunstifestival Seanahk

palju tegemist olnud seoses kohe algava festivaliga

üks suur installatsioon Soomes

R monteeris kolme perfoka videod

ise tegin kaks uut stand up tragöödiat -- ühe mainitud Globalil Rootsis ja teise K sünnipäeval Kalamaja kommuunis tsirkuse esinemisse integreeritud

ja loomulikult -- mingi arv artikleid.


Ja kui ma selle kõik siia kirja panen, tundub mulle, et ma pole seda suve õieti kuidagi kasutanudki. Aga nii on see igal aastal. Eriti, kui soojalainet pole õieti olnudki.





* Aga S tahab siia nüüd aastaks ajaks jääda....

Pühapäev, august 21, 2011

Seoses Wiedemanni loenguga Kultuuritehase Festivalil 27. augustil -- minu arvustus tema "Maagide koolile"

Rock`n`roll! -- tema oli seal


Sirp, 27.03.2009

„Punk rock!”

„Circus!”

„Rock’n’roll!”

Hüütuna põlguse ja üleolekuga. Kivirahe. Neid heidavad Kentucky osariigi pealinna Louisville’i halvamainelise äärelinna (ütleme otse välja: geto) tänavatel mustad teismelised. Noorte eesti kunstnike pihta. Viimaste vanus sel ajahetkel (2007. aasta september) on 19–23 aastat. Osa nende ideaalidest – „Punk rock!”, tabab Kentucky või Brooklyni teismeline asja, nähes katkiseid teksaseid või võrksukki koos tennistega, punkmõjutustega soenguid ja eelkõige attitude’i – on kaks-kolm korda vanemad kui nad ise.



Ja mis oli musta tatika poolt lendu lastud kivi tõeline sõnum: teie aeg on läbi, te kuulute surevasse kultuuri, rock’n’roll on surnud! Ma olin seal. Ja võtsin sõnumi vastu. Viiekümneaastase traditsiooniga angloameerika valge noorsookultuur on muutunud sama naeruväärseks kui viiekümneaastane party-girl, kes tunneb igal nädalavahetusel vajadust tõestada, et ta on jätkuvalt ilus, jätkuvalt ihaldusväärne, jätkuvalt mässumeelne. Anu Saagim, kes oma kaaspidulised šampanjaga üle valab. Sest olla mässaja ilma põhjuseta – see käib asja juurde. Juba viiskümmend aastat järjest.

„Rock’n’roll!” November 2008. Narva äärelinn, lagunev stalinistlik kultuurikeskus. Eesti rahvusvaheliselt edukaima, nooremasse põlvkonda kuuluva režissööri uusima mängufilmi võtted. Näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursil leitud kohalikud vene kaunitarid ja noormehed, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad, noored seltskonnakaunitarid, „iginoored” meessoost seltskonnategelased ja mitte enam nii noored seltskonnakaunitarid. Filmitakse napp kaader, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja siseneb dekadentlikku, rahvast täis klubisse. Selle kaadriga saab ühele poole umbes kell pool neli öösel. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad ohtlikult oma kontsadel ning komistavad aeg-ajalt prahisel põrandal. Enamik inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Üks naine magab röötsakil laua taga. Keegi deklareerib: „Rock’n’roll!” Hüütuna väsimuse, kuid ühtlasi elujanu ning võidurõõmuga.

„Rock’n’roll!” – see on antud juhul kümme kasti tasuta viina, mis režissöör oma statistidele välja tegi. Ma olin seal ka. Ja sügistalve 2008/2009 menukaim raamat Eestis on autobiograafiline romaan, mis hõiskab pea igal leheküljel: „Rock’n’roll!”. Seda lugedes kõlasid mu kõrvus korduvalt Kentucky ja Brooklyni mustade ja latiinodest teismeliste põlglikud hüüded („Punk rock!” – „Circus!” „Rock’n’roll!”) ja ma mõtlesin korduvalt, kas rock’n’roll! ikka tähendab juua viina Kirde-Eesti kolhoosi sööklas koos bändikaaslaste ning kolhoosiesimehega jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios. Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt).

„Rock’n’roll!” tundus attitude’ina umbes sama uudne, värske ja nooruslik kui üks elatanud playboy, nalja, naiste ja napsumees. Õnneks mind seal ei olnud. Kas rock’n’roll! on kunagi tähendanud midagi muud? Seda jõudu, mida on asjade esmakordses tegemises, seda iseendale samal ajal teadvustades. Esimest korda maailma ajaloos – selline muusika. Sellised sünteetilised riided. Sellised sünteetilised narkootikumid – ja ammu unustatud orgaanilised. Selline (absoluutselt uus!) suhtumine inimestevahelistesse suhetesse kõige laiemas plaanis. Idamaade religiooni ning müstikasse. Ning seksi, seksi, seksi. Kontrakultuur ja We shall overcome! ja vuntsid ja usk kosmose vallutamisse nii enda sees kui väljas.

Ja otsekui vastuseks mu küsimusele sattus samal, 2008/2009. aasta sügistalvel mu kätte üks teine raamat, mis on sissevaade ajastusse, kui rock’n’roll tähendas kõike eelmises lõigus mainitut. Mitte ainult Londonis, Pariisis, New Yorgis, India tärkavas hipi- ja narkomekas Goas ja teises sellesarnases Marokos, vaid ka siinsamas Tallinnas. Trajektooril Kalamaja – Balti jaam – Raekoja plats – Harju mägi – Võidu väljak – Mustamäe. Need on kunagise hipi ja noore eestivenelasest filoloogiatudengi Vladimir Wiedemanni autentsed mälestused, mis on näinud trükivalgust amatöörliku ning üsna maitsetu kujundusega pehmekaanelise, mustvalgete fotodega raamatu näol. Kirjastuse alternatiivsest maailmavaatest ja/või anarhistlikust huumorimeelest annab tunnistust fakt, et nende teiste autorite hulgas on ka tuntud sensitiiv Paide Anna. Wiedemanni „Maagide kool” tuletab meelde nii Mihhail Velleri Nevski prospektil rahvasuus ringelnud ja täiustunud legendide kollektsioneerimist kui Sergei Dovlatovi autobiograafilise ainese kasutamist.

Ainult et kuigi need uskumatuna tunduvad, pole lood raamatu autorini jõudnud suulise uusfolkloorina, vaid on ta enda läbi elatud või lähedalt pealt nähtud. Need lood on nii hullumeelsed, et samast ajast ning kohast, 1970ndate Tallinnast pärit Dovlatovi „Kompromissi” tegelaskujud tunduvad Wiedemanni kirjeldatutega võrreldes esindavat mõistlikku ning kainet väikekodanlust. Põrandaalune koraanitööstus, tänu millele Tallinnas ümber kirjutatud islami pühakiri vahetatakse kanepi vastu. Eestisse jõudnud huvi esoteerika, jooga ning mediteerimise vastu ja õnnelikud hipid, kellel oli siinsamas olemas tõeline guru Mihkel Ram Tamm. Hipi, kes otsustas vägisi avada oma kolmanda silma: lõi endale otsaette naela ja käis sellega mitu päeva mööda õllekaid ringi. Eesti esimesed krišnaiidid. Hipi nimega Aleksander Lennon ja tema okultne kogukond. Täieliku enesestmõistetavusega kirjeldatud transikogemused. Astraalsed eksperimendid pronkssõduriga. Ning loomulikult üks ülemaailmse hipiliikumise ja 60ndate ning 70ndate kontrakultuuri olulisi noorte ühendajaid – illegaalsed narkootikumid. Mujal ilma teinud, miljoneid inimesi sisekosmosesse reisile viinud LSD asemel oli nõukogude hipidel selleks oma vahend – läti plekieemaldusvahend Sopals.

Süütuse ajastule omast, tänapäevasest nii erinevat suhtumist narkootikumidesse leiab „Maagide koolist” palju. Heroiinisüstimine ei ole veel täieliku sotsiaalse, vaimse ja füüsilise allakäigu sümbol ning tabu ka muidu vabameelsetele eksperimenteerijatele, vaid teretulnud abivahend suuremat painduvust nõudvate joogaharjutuste tegemisel – väidetavalt on heroiiniuimas inimese liigesed elastsemad. Nõukogude aja karme psühhiaatrilisi ravimeid võtavad „Maagide kooli” tegelased suurtes kogustes sisse muuseas. Kõlbavad ka hea õnne korral ilma retseptita saadaval astmarohud. Milleks seda farmatseutikat tegelikult kasutatakse ning mis on võimalikud ohtlikud kõrvalmõjud – see ei huvita kedagi. Eelistatakse tablette, millel pole vastikut maitset. Ja Sopals – selle kodukeemia mõju ning tarbimist kirjeldab Wiedemann suisa heroilisena, kasutades väljendeid nagu „Sopalsimess”, „sabat”, „meie šamanistlik seltskond”, „meie odüsseia”, „maagiline bardo”.

Ja loomulikult ei tohi unustada, et Eesti NSV-l oli tolle aja Nõukogude Liidus eristaatus – see oli „naš zapad” ehk „meie lääs”, mis andis loomavagunitega selle suure impeeriumi avarustes ringi liikuvatele Tallinna vene hipidele trendikate vaba maailma saadikute silmapaistva seisundi. Ühtlasi küllaga attitude’i ning missioonitunnet. Ka kerget üleolekut rohkem raudse eesriide varjus olijatest. „Julka, see-eest, soovides meeles pidada, et parasjagu on suur punane püha, ajas jalga needsamad punased kõrge kontsaga saapad, mille olime Rõbinskis ostnud. Muu osa tema garderoobis oli, tõsi küll, minu omaga samas vaimus, koosnedes samuti sõnnikuhaisusest vatikuuest ja väljaveninud põlvedega dressipükstest. Prillid andsid tema näole siiski küllaltki intelligentse ilme, värvitud punane juuksepahmakas aga rõhutas artistlikku üldilmet”, kirjeldab Wiedemann „Kulturträger’eid” Penzas.

Paavo Matsin on siinsamas ajalehes nimetanud „Maagide kooli” Tallinna „Meistriks ja Margaritaks”. Ma ei mäleta, millega algab viimati nimetatu, „Maagide kooli” alguses aga kohtub minategelane koos oma pruudiga Raekoja platsil raamatu läbiva kangelase Aleksander Lennoniga. „1974. aasta jaanuar. Mina olin 18, Julka 16. [---] Kõndides parasjagu üle Raekoja platsi, kus kavatsesin talle näidata üht iseäralikku paika – seal olid kivid sillutises L-tähe kujuliselt –, põrkasime kokku ühe paariga. [---] Seda poissi kutsuti Lennoniks, sest ta oli tõepoolest väga oma kuulsa originaali moodi – needsamad pikad juuksed, samasugune nina ja ümmargused prillid.” Olen lennujaamade raamatupoodides näinud riiuleid määratlusega „kultus”. Usun, et see nõukogude hipide Magical Mystery Tour sobiks mõtteliselt sinna lahtrisse küll. Ja mida öelda Wiedemanni ning tema „Maagide kooli” kohta lõpetuseks?

„Rock’n’roll!” Seekord ilma igasuguse irooniata. Sest tema oli tõepoolest seal.

Laupäev, august 20, 2011

Ja nüüd: Kultuuritehase Festivali täpsem kava

24. august KOLMAPÄEV

16.00- 21.00 Kunsti- ja Kirbuturg.

17.00- 20.00 „Tooliaed” Jan Pankovets / 21. sajandi jätkusuutliku kujunduse töötuba pakub osalejatele praktilisi oskusi, kuidas luua objekte linnaruumi kasutades selleks käepärast ning soodsat „tee- ise“ retsepti: autokummid + laudis + muld + naelad + taimed+ettekujutlusvõime= tooliaed. Polymeri hoov võetakse kasutusse luues mõnusad istumistoolid, kus saab nautida festivali tegevusi.

18-00- 21.00 „Raku” Leena Luther / Raku on iidne Jaapani keraamika põletustehnika, ääretult spetsiifiline ning huvitavaid tulemusi pakkuv viis keraamilisi nõusid dekoreerida. Osalejad saavad kohapeal valmis toorikud mis glasuuritakse ning põletatakse “Raku”-põletus-ahjus 1000 C juures.

Tehase hoovis avatud kohvik & muusikat mängivad majalised.
VJ Kimberley Bianca /www.kimberleybianca.com

20.00- … EKA tegevuskunstide osakonna tudengid.


22.00 – … Afterparty & baar katuseaias.

25. august NELJAPÄEV

17.00- 20.00 „Tooliaed” Jan Pankovets
18.00- 20. 00 „Meigikoolitus” Sandra Jõgeva. / Võimalus ennast jumestuskunstiga kurssi viiavõi oma oskuseid täiendada. Meigipõhi, näo modelleerimine, erinevad näotüübid ja parima esile toomine nende puhul, päevane ja õhtune jumestus, “klassikaline Hollywoodi meik”, erinevate toodete kombineerimine, valikute tegemine kosmeetikapoes, fotomeigi eripära ja soovi korral mõningad eriefektid.

Sandra Jõgeva on õppinud jumestamist Katrin Sangla kursusel Eesti Kunstiakadeemias ja Meghan E. Van Alstyne`i õudusfilmieriefektide workshopis Polymeris, olnud grimeeri ja paari lühifilmi ning lugematute fotosessioonide ja videovõtete juures.

20.00- 23. 00 Katusekino „Utoopia” Mihkel Kleis / Kinoseanss mis viiakse läbi Polymeri kaunis katuseaias.

26. august REEDE

18.00- 19.00 „Ellujäämine viimselpäeval“ loeng Indrek Vainu. / Loeng ellujäämisest
Päeval enne utoopiat. Paljud saabuvast õndsusest jutustavad lood kirjeldavad viimsepäevaga kaasnevaid õuduseid. Tee õndsusesse on ääristatud katastroofidega. Esitlus annab võimaluse vaadata endasse ja mõista kui valmis sa oled. Keskendutakse võimalikele katastroofistsenaariumitele,(religioossetes) ennustustes lubatule, sellega toimetulemisele, vajalikule varustusele, mõtteviisile ja ettevalmistusele. Taustaks temaatiline infograafika ja pildid. Pärast powertalk -esitlust on küsimuste-vestlusring.

19.00- … GLOBAL CONTAINER + SERVATAGUSE MUUSIKA

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid. Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

27. august LAUPÄEV

15.00- 17.00 „Elava teksti workshop” Peeter Sauter / „Kuidas ületada kirjutamisblokki ja
tõrkeid. Kuidas teha elusat teksti.“ Esmalt toimub loeng ja siis tulevad mõned käeharjutused lisaks.

17.00- 19.00 „Burning Man” loeng Steve Vanoni / Loeng legendaarsest igal aastal augusti lõpul Nevada kõrbes toimuvast festivalist Burning Man.

19. 00 – 20.00 „Nõukogude hipi scene” loeng Vladimir Wiedemann / Loeng nõukogude hipiscene`st Tallinnas ja kogu NSVL-is 1970ndatel, olles sellest ainesest ka autobiograafilisel ainel põhineva raamatu “Maagide kool” kirjutanud.

20.00- 21.00 Ig Noir

21.00- …..Vadelma Night

Muusika: Black Lizard & Liquid Plastic Castles
Visual: VJ Random Doctors & Valovirhe.

Avatud baar katuseaias.

28. august PÜHAPÄEV

12.00- 18.00 Avatud Ateljeed. / 2011. aasta hilissuve viiel pühapäeval avavad Tallinna
eri linnaosades elavad kunstnikud ja disainerid oma väravad ja uksed, et kutsuda huvilised ateljeedesse ja aedadesse külla. Lisaks pärastlõunasele jalutuskäigule saab kunstnike ja „Avatud Ateljeede“ eesmärgiks on tutvustada ja anda ülevaade Tallinnas elavast ja tegutsevast eripalgelisest kunstnikkonnast disaineritega juttu puhuda ning tutvuda nende loominguga, ilma kriitiku, kuraatori või galeristi eelneva valikuta. Ateljeed avanevad vaid viiel korral, igal pühapäeval erinevas linnajaos. Eesmärk on teha kunst nähtavaks ka linna kõrvalisemates piirkondades ning anda põhjus seal jalutamiseks. Sel pühapäeval võtame ürituse kokku Polymeris.

14.00- 16.00 „Autoportree läbi mustrite” Pusa (Piret Bergman) / Kunstnik annab ühepäevase töötoa käigus edasi oma maailmavaadet ning maalitehnilisi oskuseid. Kursus sobib ülimalt hästi ka neile, kes kunagi varem pole joonistamist ega maalimist õppinud. Kursus paneb osalejad vaatama ennast kui mustrite kogumikku. Erinevatest mustritest koosneb nii meie füüsiline kui ka vaimne keha. Kursuse käigus otsitakse, leitakse ja jäädvustatakse endid lõuendile läbi iseenda kujundite.

16-00- 19.00 „Telematic Performance Workshop“ Kimberley Bianca / www.water-wheel.net

20.00- 20.40 Erik Alalooga, Andreas W, Hans-Gunter Lock.

21.00- …. Grande Finale, DJ- set, KIWA

Kõik programmi üritused on tasuta!
Õpitubadele on vajalik eelregistreerimine: jagna (at) kultuuritehas.ee

Mõned pressiteated: Planeet Vaarikas ja eelolevad Global Container ja Kultuuritehase Festival 2011

Kunstikonteiner esitleb:

PLANEET VAARIKAS

Laupäeval, 20. augustil
Alates 19: 00


Soome kunsti-ja muusikarühmituse Vadelma näitus:
installatsioon
seinamaal
video
muusika


Avamisel kl 20: 00
Yokotai (Soome)

Kl 21: 00
20 00 Hz (Soome)
"elektroonilise muusika Ramones"

DJ Hermuset
VJ Random Doctors


Näitus on avatud 21.-28. augustil
pühapäeviti ja teisipäeviti
kl 12-19
kolmapäevast laupäevani
kl 15-22
kuni 25. septembrini kokkuleppel
+ (372) 55941211
+ (372) 5543961
+ (372) 56358294


+


EELTEADE:

GLOBAL CONTAINER XVIII
+
SERVATAGUSE MUUSIKA

Reedel, 26.augustil 2011
Alates 19: 00

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kaheksateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:



„How to properly love/destroy something” Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Cizzy Conzales (Austria), Julischka Stengele (Saksamaa), Teresa Novotny (Austria). Tegemist on üheksast performance´ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria. On tekstipõhiseid performancei´id kui neid , mis kasutavad erinevaid rekvisiite, muusikat ja kaasaegse tantsu ning teatri väljendusvahendeid.

Performance Art Union of Latvia / on Lätis asutatud performance´i kunstnikke koondav ühendus, mille eesmärgiks on korraldada seda kunstiliiki tutvustavaid eksperimentaalseid üritusi nii oma kodumaal kui ka mujal. Kultuuritehase Festivalil osaletakse projektiga „ Korter“- tegemist on üritusteseerjaga , mille puhul kureeritakse performance´i üritus tavalises korteris- eluruumis toimuvad nii mitmed etendused ühel või mitmel õhtul järjest kui kontsert. Samuti on eksponeeritud kümme „Korterit“ video- ja fotodokumentatsioonide kujul.„Korter“ leiab aset viie minuti kaugusel asuvas korteris.

ALT GR (Prantsusmaa): installatsioon, performance
Fred Pinault (Prantsusmaa): installatsioon, performance
Eames Demetrios (USA): linnaruumiinstallatsioon
Laura Porter (USA): performance
Maarit Suomi-Väänänen (Soome): video
Kimberley Bianca (Austraalia): performance
Christian Barré (Kanada): performance
Claire Dehove (Prantsusmaa): performance
Doyon/Demers (Kanada): performance
Sarah Zürcher (Shveitsi): performance
Sylvain Breton (Kanada) : kuraatoriprojekt
Raoul Kurvitz: performance
Krista Sokolova: maal
Eleriin Ello: maal



SERVATAGUSE MUUSIKA ESITLEB:
STREETS OF SEX
(Lat)
satanic free jazz
http://www.myspace.com/streetsofsexband
http://www.last.fm/music/Streets+of+Sex

HORST QUARTET (Fin)
http://horstquartet.tumblr.com/

MORGUE´S LAST CHOICE (Est)
http://www.youtube.com/morgueslastchoiceest

XY2140(Lat)
fractured garage noise
http://www.last.fm/music/XY2140

Kunstikonteineri näitusteprogrammi ja üritusteseeriat Global Container
toetab Eesti Kultuurkapital
Kultuuritehase Festivali toetavad
Kultuuriväärtuste Amet
Spordi-ja Noorsooamet



Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
info: +(372) 55 94 12 11
+(372) 55 43 961
+ (372) 56358294
www.artcontainer.ee


Kultuuritehases Polymer toimub juba seitsmendat korda festival, mis leiab
aset 24.- 28. augustil. Selleaastase festivali teemaks on "Utoopia" ning
hõlmab endas kunstiprogrammi, kontserte, loenguid ja õpitubasid.

Festivali avab kunsti-ja kirbuturg. Seekord on publikule avatud ka
Rakendusökoloogia Noorte Klubi loodud katuseaed ja tehase hoovis kohvik.

Esile võiks tõsta loenguid laupäeval, 27. augustil: Peeter Sauteri elava
teksti kursust ning ameerika kunstniku Steve Vanoni ettekannet festivalist
Burning Man. Endine Tallinna hipi, raamatu „Maagide kool“ autor Vladimir
Wiedemann peab loengu oma kunagisest põrandaalusest subkultuurist
seitsmekümnendatel Nõukogude Liidus. Utoopilistele visioonidele
sekundeerib Indrek Vainu loeng ellujäämistaktikates
katastroofisituatsioonides. Kunstiürituste sari Global Container reedel,
26. augustil toob esinejad Euroopast, Austraaliast ja Ameerikast,
muusikaliste klubiürituste eest vastutavad Servataguse Muusika 26.
augustil ja soome kunsti-ja muusikarühmitus Vadelma 27. augustil.
Õpitubadeprogrammis on muuhulgas mustrimaalikursus Pusalt, rakukeeramika
Leena Lutherilt, toolikursus Jan Pankovetsilt ja peo-ning karnevalimeigile
keskenduv jumestuskursus Sandra Jõgevalt.

Pühapäeval, 28. augustil osaleb Kultuuritehas Polymer Tallinn 2011 raames
toimuvas Tallinna Avatud Ateljeede programmis: majas tegutsevate kunstnike
ateljeesid, trükikoda ja Kunstikonteineri galeriid võib külastada igaüks.
Festivali programmi kuuluvad ka Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunstide
osakonna tudengite ja Erik Alalooga, Andreas W ning Hans Gunter Locki
etendused. Festivali programmi lõpetab DJ-sett Kiwalt.


Lisainfo: www.kultuuritehas.ee

Reede, august 12, 2011

Üks pilt sellest suvest


Haapsalu, festival Seanahk.
Juuli lõpp.
Foto: Epp Kubu.

Coming soon on video III



Ja veel üks etendus. Ema õpetussõnadest, ette kantud festivalil Ladyfest projketiruumis März samuti märtsis 2011.
Ka pea kogu muu info kordub: montaazh 16(Ig Noir), subtiitrid ja tõlge inglise keelde: Teet Raudsepp, kaameramehe nime ei mäleta. Samas kasutati juppi sellest perfokast Kaupo Kruusiaugu õpetlikus filmis soorollidest (tellimustöö, muidugi) pealkirjaga "Tööl ja kodus".

Coming soon on video II



Antud juhul on niisiis stand up tragöödiaga kaasaegsest tantsust, kontaktimprovisatsioonist ja mõtetest, millest tavaliselt ei räägita. Või siis just räägitakse.
Ette kantud märtsi alguses 2011 Kanuti Gildi saalis Made in Estonia tantsumaratoni raames.
Kaamera: Epp Kubu. Montaazh ja DVD kaas: 16 (Ig Noir).
Tõlge ja subtiitrid: Teet Raudsepp.
Samuti loodan, et see on varsti Youtube`is.

Coming soon on video



Stand up tragöödia hüpohondriast.
LABFactory, Viin, märts 2011.
Osa suuremast üheksa naise etendusest -- see, millega tuuritasime Viinis, Dresdenis ja Berliinis. "How to properly love / how to properly estroy something". Mai Sööt, Cizzy Conzales, Tiina Sööt, Olivia Verev, Epp Kubu, Alla Ting, Teresa Novotny, Julishka Stengele ja Sandra Jõgeva.
Selle video kohta veel niipalju, et loodetavasti on see varsti ka Youtube`is ning selle montaazh on 16-lt ning kaamerat hoidis Dario Wokurka. Kaane, mida te siin näete, kujundas samuti 16 (Ig Noir).

Neljapäev, august 11, 2011

Üle pika aja: Viru ärikad

Ei saa salata, selles, kuidas endine Viru ärikas oma kunagises töökohas kaamera ees seisis ja oma suurte siiraste pätisilmadega kadunud maailmast rääkis, ikka oli midagi.Ta oli dokkfilmi treileri võttele isegi rekvisiidiks Eesti NSV kriminaalkoodeksi raamatuna kaasa võtnud, seda küll kogemata ekslikult Eesti Vabariigi omaks nimetades. "Juba Ostap Bender ütles, et inimene peab kriminaalkoodeksit austama..." Jutt on edasi antud väärikal moel ja tõsise ilmega, kandvate pausidega. Kahtlemata võib seda, mida see kunagine aferist siiani endast välja kiirgab, karismaks nimetada. Kui küsin Anu Saagimi ja tema kunagise suhte kohta, kuulen vastuseks:" Ma olin üks neist õnnelikest". Shikk. Kunagine, kadunud ühiskonnakorra väga kummaline pseudoeliit: shveitserid, kelnerid, baaridaamid. Ja ärikad, kes iga päev riskisid Viru vahet saalides, soome purjus turiste teeseldes ja uksehoidjatest mööda hiilides vahelejäämise korral kuni 15-aastase vangistuse ning kogu vara konfiskeerimisega. Nad käisid iga päev jooksmas, olles enne järgi uurinud miilitsakooli sportlikud normid -- et olla miilitsatest 10 sekundi võrra kiiremad ning selle edumaa toel Tallinna kesklinna, mida nad tundsid nagu oma taskut, hoovidesse kaduda. Ja kõik see -- on magistritöö juhendamine. Õigemini osa sellest. Dokk, varikirjutajaga raamat, suur aktsioon... Olen magistrandi S oma sõbra SH-ga kokku viinud, kellel on väike filmikompanii. Ja see (dokkfilmi) idee läheb läbi. Juba järgmine päev toimub konkursile esitatava filmi treileri võte. "Mast hakkas jooksma" -- Viru ärikate släng. Otsustan seda väljendit kasutama hakata nagu mõnda vintage-aksessuaari.
Juhendatav S on pikkade hallikate juustega viiekümenele liginev mees, samuti endine Viru ärikas. Olen lasknud tal kiirkorras oma eluloo ära rääkida. Maakoolist linna spordikooli, sealt Virusse, vahelejäämine spekulatsiooniga ja "keemia" ehk tingimisi vangistus. Jackpot ja selle ringkonna karjääri tipp -- abielu soomlannaga.Küsin, kas S abiellus soome naisega pragmaatilistel põhjustel. "Ei. Armastusest", tuleb kindel vastus, samas räägib S kohe edasi, kuidas giidina töötanud naist lilledega Peterburis ja Moskvas hotelli ees külmetades ootas."Kas oleksid sama teinud eesti või vene naise nimel?", küsin. Sest S oli maininud, et esmakohtumisel oli endale meeldivat naist kõigepealt venelannaks pidanud. "Ei!", tuleb samavõrra kindel vastus. Seitse aastat Soomes -- äriajamiskatsed ning pankrot ja töötuna arvel olemine. Usun, et Virus alustanud spekulandid olid liiga paadunud, et "päris" kapitalismis hakkama saada. Lahutus ja tagasi Eestisse tulek, restoraniäri ja selle kuhtumine. Indiaanilaagrite korraldamine ja oma raha neisse paigutamine. See ei tule üllatusena -- S käis EKA-s mu loengutes ning võttis siis ühendust, rääkides, et otsib magistritöö juhendajat ja enda ideede ning minu loengute "sünkroonsusest". Kindel märk New Age`i mõjudest... Aga see kõik on väga cool, soovitan S-le raamatuid (Veller, Dovlatov, Wiedemann), mis võiksid tema teemaga -- spekulatsiooni ajalugu ja Viru ärikate subkultuuri dokumenteerimine -- haakuda ja ta mitte ei loe neid ise, vaid laseb sõbral, selsama, kes nüüd kaamera ees oma minevikust räägib, endale suuliselt refereerida... Mõni hetk tagasi mainis S, et Soomes töötuna veetis ta palju aega raamatupoes, aga tegi seda siiski, vaadates pilte ajakirjadest, päris raamatutest eemale hoides. Kuni nägi ühte allahinnatut intrigeeriva pealkirjaga : "Kuidas saada miljonäriks". Uue mõtlemise piibel. ENSV kriminaalkoodeks ja eneseabiõpikud. Nagu näha, võib nende toel kaugele jõuda.

Kolmapäev, august 03, 2011

Vahepeal kirjutatud artikleid III : Delfisse klassikutest

Sandra Jõgeva: Ühe, tegelikult mitme põlvkonna
traagikast (34)


29. juuli 2011 06:00

Juuli alguse nädalavahetuse Päevalehes ilmus tuntud vanema põlvkonna maalikunstniku Aili Vindi kibedavõitu artikkel pealkirjaga “Olematute näituste lugu”. Lugu sellest, kuidas Aili Vindil ei õnnestunud korraldada suurt meremaalide näitust.

Kogu maailm oli selle vastu.

Kunstihoone ei andnud näituseaega, Tallinn 2011 Merepäevade programmi lisada oli näitust juba hilja, U.S. Galeriist ei saabunud lõplikku vastust. Vabaduse Galerii oli otse solvavalt väike ning Tallinna Laululava Sammassaalis jäi tööde ülespanekuks lõpuks liiga vähe aega, seetõttu tuli näitus viimasel minutil asendada Aili Vindi raamatu presentatsiooni ja artist talkiga.



Vindist palju noorema kunstnikuna on kohati kummastav lugeda, kuidas klassik maailma avastab: “Oo õudust! Kõikidel asutustel on aastaplaan.” “Mul tuli maalimine lõpetada ja hakata õppima, kuidas küsida raha kultuuriga tegelevatelt asutustelt? Ma ei olnud toetusetaotluste kodukorraga enne kokku puutunud, polnud kunagi raha küsinud.” Ja Vindi varjamatu etteheide maailmale: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. No ei saanud! Sest ma hakkasin tegelema asjaga, mida oleks pidanud tegema riigiasutus. Suurte näituste korraldamine on suure grupi koostöö.”

Kui nüüd järgi mõelda, pole selles ühe ebaõnnestunud näituse saagas mitte ühe inimese, vaid terve põlvkonna traagika.

Minu arvates on asi järgmine: 1940ndatel sündinud (minu vanemate põlvkond, sellepärast olengi selle generatsiooni esindajate tegemistega keskmisest endavanusest rohkem kursis) põlvkond eesti kunstnikke hakkab oma loomingu ja elutööga… kuidas seda nüüd öeldagil… lõpusirgele jõudma. Võib-olla kohatu paralleel, aga isegi sama põlvkonna kõige edukam ja kuulsam bänd The Rolling Stones plaanib järgmisel aastal alustada oma nüüd juba tõesti viimast maailmaturneed. Seda pärast viitekümmend (!) aastat koostegutsemist.

Seitsmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on suurem ja kaalukam osa ka eesti kunstnike panusest antud. Ja nüüd läheb neil omavahel kergeks paanikaks ja omamoodi kismaks, et kes saab tõeliseks klassikuks.

Nagu mu samuti nõukogudeaegsest tippkunstnikust ema on öelnud — Eesti kunstis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab. Nemad on praeguse seisuga piisavalt kaua elanud, ületanud selle nähtamatu piiri ja nüüd tahaksid selle põlvkonna kunagised staarid olla rohkem klassikud kui mõni teine, kes on sama vana ja end ka tähtsaks peab.

Sellest ka retrospektiivid, kõvakaanelised albumid, mälestusteraamatud, mille kaudu nende minevikud omavahel võitlema ja võistlema pannakse. Niimoodi võitlema, et kuuldavasti ei ole pärast mõne raamatu ilmumist mõned klassikud omavahel aastaid suhelnud — mõnele tundub, et teine on oma mälestustes oma põlvkonnakaaslas(t)e rolli kohatult ja ülekohtuselt pisendanud.

Ärge saage minust valesti aru — ma hindan selle põlvkonna kunstnike, ka Aili Vindi panust väga. Ega imestaks üldse, kui kunagi vaadataks ajas tagasi ja leitaks, et eesti kunsti, aga võib-olla ka kirjanduse üks kõrgaegu oli kuue-seitsme-kaheksakümnendatel. Just nimelt sügaval stagneerunud nõukogude ajal.

Eesti kunstnikel oli selles impeeriumis väga eriline positsioon: tegu oli “meie läänega”, kus oli lubatud palju sellist, mida Moskva või Peterburi kunstnikel polnud. Taolist omas ajas uuenduslikku ja innovatiivset kunsti, mis näiteks Moskvas jäi põranda alla (ja sai aastakümneid hiljem maailmakuulsaks), võis Tallinnas eksponeerida Kunstihoones ja seda ostis oma kogudesse kohalik kunstimuuseum.

Vaadates ühe kirjeldatud põlvkonna säravama kunstniku, skulptor Ülo Õuna kahe aasta tagust retrospektiivi KUMUs, on selge, et tollal ei pidanud skulptor ära elamiseks treima kasiinodele plastikust ahve või arhitektuurimälestistele kirikukupleid nagu tänapäeval. Võis pühenduda kunstile, sest olid olemas muuseumiostud ja tellimustööd. Ei, ma ei mõtle siinkohal Lenineid. Nagu Ülo Õuna näitusel näha võis, olid olemas riiklikud tellimused: palun tee silmapaistva teadlase, näitleja, lavastaja, helilooja või kirjaniku portree või pronksbüst.

Veel vanema põlvkonna esindaja Jaan Kross profileerus luuletajast ümber romaanikirjanikuks tänapäeval täiesti mõeldamatul põhjusel: et pidada üleval oma perekonda. Ilmvõimatu oleks nüüdsete, vanas vääringus umbes 40 000-ste romaanihonoraridega seda teha. Nõukogudeaegne keskklass ostis kunsti ja kogu ühiskond raamatuid sel lihtsal põhjusel, et palju muu alla oma raha paigutada ei saanud.

Kontrast eelpoolkirjeldatud kadunud maailmaga on suure tõenäosusega põhjus, miks mulle kunstigaleriides väga tihti tundub, et ühe või teise näituse teinud kunstnikul oli tegelikult üks prioriteet. Prioriteet, millest ta tegelikult endale aru ei anna. Nimelt minimeerida oma kunsti tehes aja-, töö-, energia- ja rahakulu. Sest kunst on kunstnikule pahatihti mitte raha sisse toov, vaid pealemaksmist nõudev “hobitegevus”, millele leitakse aega ja ressursse põhitöö kõrvalt.

Ja see “säästurežiim” koos kohati kesisevõitu tulemustega omakorda põhjustab selle, et kunstinäituseid külastab Eestis üha vähem inimesi. Kunst ise pole vist iial olnud vähem oluline. Kunstitoimetaja on ajalehtedest olemas veel ainult kultuurinädalalehes Sirp ning enne minu “Kultuuritehase”-nimelist saadet paljukirutud Tallinna TV-s eelmisel hooajal pole üheski eesti telekanalis olnud regulaarset kunstisaadet juba viis või kuus aastat.

Omamoodi nõiaring. Ja kui aus olla, siis mina ei kujuta ette, kuidas saaks eesti kunst sellest välja tulla.

Kirjeldatud tänapäevase kunsti madalseisuga võrreldes elas Aili Vindi põlvkond priviligeeritud oludes. Raudset eesriiet võib pidada traagiliseks, samas — kui vaadata paarikümne aasta tagust eesti kunsti (aga ka kirjandust, muusikat, filmi, teatrit…), ei elatud tollal muust maailmast kindlasti lahus. Ja nagu tõestab kunagise Tallinna hipi Vladimir Wiedemanni laineid löönud mälestusteraamat “Maagide kool”, oli siin isegi täesti muu maailmaga sünkroonne (tõsi küll, põrandaalune) kontrakultuur koos imporditud idamaiste õpetuste, oma joogaguru, droogide ja Kesk-Aasia trippidega.

Kurb on ainult see, et klassikustaatust ja lugupidamist ise nõudma hakatakse. Jätab kuidagi… ebaväärika vananemise mulje.

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Vahepeal kirjutatud artikleid: Sirpi Pärnu kunstnikest

Pärnu kunstnikud tagasi kodus


Sirp 28.07.2011 Pärnust pärit kunstnike näitus „Tagasi koju” Pärnu Linnagaleriis kuni 13. VIII . Kuraator Mari Kartau, kunstnikud Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Malle Leis, Marco Laimre, Maiu Rõõmus, Flo Kasearu, Elin Kard.

„Tagasi koju” näol on tegemist justkui kerge suvenäitusega, mis samas erineb n-ö Eesti suvenäituste isast, aastatepikkuse traditsiooniga „Mehest ja naisest”. Pärnu endises raekojas asuvad ruumid on täidetud suhteliselt napi valikuga suvepealinnast pärit kunstnike töödest. Tõsi, Maiu Rõõmus, kuigi ta on teinud ka näitusi, on paljude jaoks pigem legendaarne Eesti Kunstiakadeemia anatoomiaõpetaja ning Elin Kardi teatakse rohkem kuraatori-galeristi kui maalikunstnikuna.

Kontrastiprintsiip töötab. Korralikule maalinäitusele sattunud üksik hea videoteos paneb ennast vaatama. Nii särab ka sellel näitusel Flo Kasearu lühifilm „Parim enne on möödas” (2010), mis oli minu jaoks isiklikult üllatus. Filmi on varem eksponeeritud „ART IST KUKU NUT’il” Tartus ning Kasearu hiljutisel isikunäitusel nüüdseks juba suletud kontrakultuurikeskuses Pärnu südalinnas. Dokumentaalsel ainesel põhinevas lühifilmis löövad kaasa tuntud ja populaarsed eesti näitlejad, kes tänu oma tuntusele ja populaarsusele osalevad pea kõigis eesti nii tudengi-, lühi- kui mängufilmides. Seetõttu mõjub tõsiasi, et Kasearu kasutab neid näitlejaid (Taavi Eelmaa, Piret Kalda, Marika Vaarik, Marika Korolev, Peeter Volkonski) oma filmis lamenukkude vormis, küllaltki (enese) iroonilisena. „Parim enne on möödas” on lugu Pärnu agulipoest, mille omanik on leidnud võimaluse kulusid kokku hoida, kasutades müüjatena ühepäevast katseaega tegevaid inimesi. Tragikoomiline sotsiaaldraama on lisaks lamenukkude poes sebimisele antud edasi kaadritaguse monoloogi vormis: suurepärane rollisooritus Marika Vaarikult, olgugi, et ta etteaste piirdub paari erineva ilme lamenukule andmise ning kaadritaguse häälega. Märkimisväärne on ka fakt, et Flo Kasearu filmi tekstile on lõpliku vormi andnud Andrus Kivirähk ise. Kokkuvõttes on tegemist sotsiaalkriitilise lühifilmiga, mis oleks kahtlemata väärt rahvusvahelistel kinofestivalidel ringlemist.

Mari Kurismaa, Kaarel Kurismaa ja Malle Leis on esindatud oma tuntud headuses: küllap on loomulik, et klassikud enam väga ei üllata. Esile tasub tõsta hoopis üht näituse kujunduse aspekti: iga näituse praktiliselt kohustuslikku elementi, millele on kuraator Mari Kartau väga loominguliselt lähenenud. Need on kunstiteoste sildid, mis pole tavapärased väljaprinditud ja kapaplaadile kleebitud napi tekstid. Nimelt on iga autori kohta meeldivalt palju infot – seda noorema põlvkonna esindajate puhul nende Facebooki profiili ja vanemate puhul mõne muu infoallika, näiteks EKBL-i lehekülje värvilise reproduktsiooni näol. Marco Laimre eksponeerib oma personaalseid maailmakaarte formaadis „õli lõuendil”, nii oma lapselikku maailmapilti 1974. aastast kui evakuatsiooniplaani 2001-2002. Mõlemad teosed, samuti õunakottidest põrandal eksponeeritud installatsioon pealkirjaga „Kuningas Valdemar II reis üle Läänemere Taani lipu järele” on peaaegu kümne aasta tagused, 2002. aastast. Samamoodi tegeleb personaalse kartograafiaga Maiu Rõõmus, kaardistades oma kollaažides nii oma Pärnust pärit suguvõsa ja oma lapsepõlvekodu kui selle linna peatänavat. Elin Kard viib oma suuremõõtmelistel lõuenditel kokku teatavas abtraheerituse astmes päevapoliitilised probleemid ja maalikunsti. Moodne mustvalge figuratiivne maal, mis flirdib ajakajaliste teemadega.

Kokkuvõttes võib öelda, et need erinevatest põlvkondadest ja kunstiväljal erineva aktiivsusega kunstnikud, keda ühendab formaalne tunnusjoon – pärinemine ühest Eesti mereäärsest väikelinnast, on Pärnu Linnagalerii raekoja kammerlikes ruumides üllatavalt hästi kokku kõlama pandud.

Vahepeal kirjutatud artikleid I : Sirpi Rubensitest

Poeetiline ehituspoeglämm

Sirp 28.07.2011 Billeneeve ja Rubensite näitus „Hõllandustunglik vajadus” Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas 23. VI – 16. VII .

„I bought my heart from a hardware store.”

I g Noir

Rubensid on kahtlemata eesti tegevuskunstirühmitustest (mida on meil üllatavalt palju, kas pole?) üks väljaspool kodumaad aktiivsemalt tegutsevamaid. Pärnu näitusel on valik peamiselt eelmise, 2010. aasta performance’ide dokumentatsioone, geograafiliselt kaetakse Riia, Lõuna-Korea, Boston ja Pärnu. Lõuna-Korea festivalid on need, kuhu Rubenseid ikka ja jälle tagasi kutsutakse. Populaarsuse põhjuseks asiaatide hulgas võib olla ka teatav vägagi ilmne seos Rubensi grupi tüdrukute visuaalse imidžiga ning Aasia subkultuuride traditsiooniga: tegeldakse peamiselt oma ekstravagantse välimuse järjekindla kujundamisega. Rubensid näevad ise välja nagu mõne olematu subkultuuri liikmed: rühmituse korporatiivses imidžis domineerivad valge värv ning baroksed, kohati napid kostüümid, mis koos ebatavalise meigiga jätavad tulnukaliku mulje ning mõjuvad tihti läbimõelduma imidžikujundusena kui nii mõnedki glämmiajastu rokkstaarid oma hiilguse tipul.

2004. aastal Koreas (taas!) asutatud rühmituse juhtfiguur ning ainus kogu selle aja jooksul oma püsiliikme staatuse säilitanud Rubens on Billeneeve. Tema on ka nüüd juba ikoonilistena mõjuvate kostüümide autor ja ilmselgelt lähtuvad need temast endast – ta kehast ja aastate jooksul järjest filigraansemaks minevast, kuid samas oma põhiolemuselt üllatavalt muutumatuna säilivast visuaalsest identiteedist. Disainides kehtivatele iluideaalidele vilistades iga tolli oma kehal, on Billeneeve kahtlemata rohkem moekunstnik kui mitmedki moekunstnikud ise.

Samas ei ole see, mida Rubensid oma etendustes teevad, vähemalt mitte tegevuskunsti piisavalt palju näinud inimesele iga kord midagi jahmatavalt uudset, ennenägematut ja žanripiire nihutavat. Keskne tundub siiski olevat nende visuaalne imidž ning Billeneeve isiksus, kes on korduvalt deklareerinud, et tema ongi kunst. Rubensite etendused on tavaliselt puänteeritud visuaalsed draamad: piisavalt abstraktsed ja samas teatraalsed ning sümboleid kasutavad. Naine valges ja naine mustas on läbipaistvas boksis tantsupoosidesse tardunud, taustaks kirglik, samas lääge lauluviis. Üks valges kleidis neidis kaunistab teise kostüümi macroflex’iga ja siis vastupidi. Lõpuks haaratakse kätte hõbespreipurgid – ehituspoeglamuur, kui nii võib öelda. Billeneeve seisab peegli ees, seljas kleit, mille saba on põrandal olevad küünlad süüdanud. Loeb ookeani kaldal koreakeelset teksti, kõrval liikumatult istumas teine Rubens, kelle selg on kaetud hieroglüüfidega ning lõpetuseks purskab viimasele vett kõrva. Korduvalt on etenduste puänt Billeneeve hääleimprovisatsioonid. Kummalisel kombel astub tahtmatult kunstiklassikaga dialoogi etendus „68”, mille käigus on teine Rubens integreeritud Billeneeve kostüümi osaks, liikudes peadpidi mustas kastis, mis diiva valge kleidi orgaanilise osana mõjub. Ajaloolisi paralleele: Valerie EXPORT oma musta kastiga, kuhu käsi pistes võis kunstniku rindu katsuda ning Marina Abramovići minimalistlikud aktsioonid. Ja seda, et see kõik on poeetilisena mõeldud, rõhutavad Rubensite teoste pealkirjad, aga ka nii rühmituse kui Billeneeve pressitekstid: pikad, segased ning täis vabade assotsiatsioonide meetodil üksteise otsa lükitud kujundeid ja sürrealistlikku hõngu.

„See oli fantastiline performance! Ta tuli oma valges kostüümis ja lõhkus oma käte vahel klaase! Verd voolas ja me olime kõik kohutavalt ehmunud, aga siis tuli välja, et see oli kunstveri!”, kirjeldas mulle Bostoni MEME nimelise galerii üks omanikest seal toimunud Billeneeve etendust „Halffulllover III ”. Tundes Billeneeve ja Rubensite loomingut ja selle arengut, tundub kunstvere kasutamine esmapilgul üllatav: nad ei ole kohkunud tagasi ka üksteist nahkapidi kokku õmblemast ega oma kehasid lõikumast ja kõrvetamast. Olen isegi kunagi kunst.ee noore kunsti eri jaoks Rubenseid tutvustades võrrelnud nende etendusi keskaegse meelelahutusega nagu avalikud hukkamised – võib näha oma kaaskodanike haavatavust, päris valu ja ehtsat verd ning seeläbi leppida omaenda haavatavuse ja surelikkusega. Ja lõpetuseks performance’i dokumentatsiooni kui sellise problemaatikast: koosneb ju Billeneeve ja Rubensi näitus performance’ivideotest ning otsekui nende õilistamiseks lõuendile trükitud performance’i-fotodest.

Eriti tänapäeval, kui mitmed tegevuskunsti kui sellise sünni juures olulised olnud kunstnikud on vaieldamatuks klassikuks saanud ning juhtivad muuseumid eksponeerivad nende retrospektiive, on arutlused selle probleemi üle elavnenud. Kas performance’i kui oma olemuselt efemeerse kunstiala dokumenteerimine ja seeläbi konserveerimine on üldse adekvaatne? Kas performance’i-kunstniku juhtnööride kaudu taaslavastamine oleks alternatiiv? Isiklikult olen veendunud, et küsimus ei ole filosoofilist laadi. Tegelikult on probleem tegevuskunsti dokumentatsiooni kvaliteedis meediaajastul, kui oleme harjunud tipptasemel ülesvõetud ja kokkumonteeritud liikuvate piltidega. Võrreldes kas või õhtuste teleuudistega, on keskmine performance’i-video staatiline, veniv ning tavaliselt filmitud ühe kaameraga, tihti ka ühes plaanis. Kokkuvõttes: natuke igav ja tüütu. See näitus pole selles mõttes erand – montaaž on korralik (Ig Noir alias Remo Randver), kaameratöö seevastu performance’i-kunstile omaselt kõikuv. Võib vaid ette kujutada Billeneeve ja Rubensite performance’ide mõjuvust videos, oleks need üles võtnud keskmine rindereporter või MTV operaator.