Vahepeal kirjutatud artikleid I : Sirpi Rubensitest

Poeetiline ehituspoeglämm

Sirp 28.07.2011 Billeneeve ja Rubensite näitus „Hõllandustunglik vajadus” Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas 23. VI – 16. VII .

„I bought my heart from a hardware store.”

I g Noir

Rubensid on kahtlemata eesti tegevuskunstirühmitustest (mida on meil üllatavalt palju, kas pole?) üks väljaspool kodumaad aktiivsemalt tegutsevamaid. Pärnu näitusel on valik peamiselt eelmise, 2010. aasta performance’ide dokumentatsioone, geograafiliselt kaetakse Riia, Lõuna-Korea, Boston ja Pärnu. Lõuna-Korea festivalid on need, kuhu Rubenseid ikka ja jälle tagasi kutsutakse. Populaarsuse põhjuseks asiaatide hulgas võib olla ka teatav vägagi ilmne seos Rubensi grupi tüdrukute visuaalse imidžiga ning Aasia subkultuuride traditsiooniga: tegeldakse peamiselt oma ekstravagantse välimuse järjekindla kujundamisega. Rubensid näevad ise välja nagu mõne olematu subkultuuri liikmed: rühmituse korporatiivses imidžis domineerivad valge värv ning baroksed, kohati napid kostüümid, mis koos ebatavalise meigiga jätavad tulnukaliku mulje ning mõjuvad tihti läbimõelduma imidžikujundusena kui nii mõnedki glämmiajastu rokkstaarid oma hiilguse tipul.

2004. aastal Koreas (taas!) asutatud rühmituse juhtfiguur ning ainus kogu selle aja jooksul oma püsiliikme staatuse säilitanud Rubens on Billeneeve. Tema on ka nüüd juba ikoonilistena mõjuvate kostüümide autor ja ilmselgelt lähtuvad need temast endast – ta kehast ja aastate jooksul järjest filigraansemaks minevast, kuid samas oma põhiolemuselt üllatavalt muutumatuna säilivast visuaalsest identiteedist. Disainides kehtivatele iluideaalidele vilistades iga tolli oma kehal, on Billeneeve kahtlemata rohkem moekunstnik kui mitmedki moekunstnikud ise.

Samas ei ole see, mida Rubensid oma etendustes teevad, vähemalt mitte tegevuskunsti piisavalt palju näinud inimesele iga kord midagi jahmatavalt uudset, ennenägematut ja žanripiire nihutavat. Keskne tundub siiski olevat nende visuaalne imidž ning Billeneeve isiksus, kes on korduvalt deklareerinud, et tema ongi kunst. Rubensite etendused on tavaliselt puänteeritud visuaalsed draamad: piisavalt abstraktsed ja samas teatraalsed ning sümboleid kasutavad. Naine valges ja naine mustas on läbipaistvas boksis tantsupoosidesse tardunud, taustaks kirglik, samas lääge lauluviis. Üks valges kleidis neidis kaunistab teise kostüümi macroflex’iga ja siis vastupidi. Lõpuks haaratakse kätte hõbespreipurgid – ehituspoeglamuur, kui nii võib öelda. Billeneeve seisab peegli ees, seljas kleit, mille saba on põrandal olevad küünlad süüdanud. Loeb ookeani kaldal koreakeelset teksti, kõrval liikumatult istumas teine Rubens, kelle selg on kaetud hieroglüüfidega ning lõpetuseks purskab viimasele vett kõrva. Korduvalt on etenduste puänt Billeneeve hääleimprovisatsioonid. Kummalisel kombel astub tahtmatult kunstiklassikaga dialoogi etendus „68”, mille käigus on teine Rubens integreeritud Billeneeve kostüümi osaks, liikudes peadpidi mustas kastis, mis diiva valge kleidi orgaanilise osana mõjub. Ajaloolisi paralleele: Valerie EXPORT oma musta kastiga, kuhu käsi pistes võis kunstniku rindu katsuda ning Marina Abramovići minimalistlikud aktsioonid. Ja seda, et see kõik on poeetilisena mõeldud, rõhutavad Rubensite teoste pealkirjad, aga ka nii rühmituse kui Billeneeve pressitekstid: pikad, segased ning täis vabade assotsiatsioonide meetodil üksteise otsa lükitud kujundeid ja sürrealistlikku hõngu.

„See oli fantastiline performance! Ta tuli oma valges kostüümis ja lõhkus oma käte vahel klaase! Verd voolas ja me olime kõik kohutavalt ehmunud, aga siis tuli välja, et see oli kunstveri!”, kirjeldas mulle Bostoni MEME nimelise galerii üks omanikest seal toimunud Billeneeve etendust „Halffulllover III ”. Tundes Billeneeve ja Rubensite loomingut ja selle arengut, tundub kunstvere kasutamine esmapilgul üllatav: nad ei ole kohkunud tagasi ka üksteist nahkapidi kokku õmblemast ega oma kehasid lõikumast ja kõrvetamast. Olen isegi kunagi kunst.ee noore kunsti eri jaoks Rubenseid tutvustades võrrelnud nende etendusi keskaegse meelelahutusega nagu avalikud hukkamised – võib näha oma kaaskodanike haavatavust, päris valu ja ehtsat verd ning seeläbi leppida omaenda haavatavuse ja surelikkusega. Ja lõpetuseks performance’i dokumentatsiooni kui sellise problemaatikast: koosneb ju Billeneeve ja Rubensi näitus performance’ivideotest ning otsekui nende õilistamiseks lõuendile trükitud performance’i-fotodest.

Eriti tänapäeval, kui mitmed tegevuskunsti kui sellise sünni juures olulised olnud kunstnikud on vaieldamatuks klassikuks saanud ning juhtivad muuseumid eksponeerivad nende retrospektiive, on arutlused selle probleemi üle elavnenud. Kas performance’i kui oma olemuselt efemeerse kunstiala dokumenteerimine ja seeläbi konserveerimine on üldse adekvaatne? Kas performance’i-kunstniku juhtnööride kaudu taaslavastamine oleks alternatiiv? Isiklikult olen veendunud, et küsimus ei ole filosoofilist laadi. Tegelikult on probleem tegevuskunsti dokumentatsiooni kvaliteedis meediaajastul, kui oleme harjunud tipptasemel ülesvõetud ja kokkumonteeritud liikuvate piltidega. Võrreldes kas või õhtuste teleuudistega, on keskmine performance’i-video staatiline, veniv ning tavaliselt filmitud ühe kaameraga, tihti ka ühes plaanis. Kokkuvõttes: natuke igav ja tüütu. See näitus pole selles mõttes erand – montaaž on korralik (Ig Noir alias Remo Randver), kaameratöö seevastu performance’i-kunstile omaselt kõikuv. Võib vaid ette kujutada Billeneeve ja Rubensite performance’ide mõjuvust videos, oleks need üles võtnud keskmine rindereporter või MTV operaator.