Pärnu kunstnikud tagasi kodus
Sirp 28.07.2011 Pärnust pärit kunstnike näitus „Tagasi koju” Pärnu Linnagaleriis kuni 13. VIII . Kuraator Mari Kartau, kunstnikud Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Malle Leis, Marco Laimre, Maiu Rõõmus, Flo Kasearu, Elin Kard.
„Tagasi koju” näol on tegemist justkui kerge suvenäitusega, mis samas erineb n-ö Eesti suvenäituste isast, aastatepikkuse traditsiooniga „Mehest ja naisest”. Pärnu endises raekojas asuvad ruumid on täidetud suhteliselt napi valikuga suvepealinnast pärit kunstnike töödest. Tõsi, Maiu Rõõmus, kuigi ta on teinud ka näitusi, on paljude jaoks pigem legendaarne Eesti Kunstiakadeemia anatoomiaõpetaja ning Elin Kardi teatakse rohkem kuraatori-galeristi kui maalikunstnikuna.
Kontrastiprintsiip töötab. Korralikule maalinäitusele sattunud üksik hea videoteos paneb ennast vaatama. Nii särab ka sellel näitusel Flo Kasearu lühifilm „Parim enne on möödas” (2010), mis oli minu jaoks isiklikult üllatus. Filmi on varem eksponeeritud „ART IST KUKU NUT’il” Tartus ning Kasearu hiljutisel isikunäitusel nüüdseks juba suletud kontrakultuurikeskuses Pärnu südalinnas. Dokumentaalsel ainesel põhinevas lühifilmis löövad kaasa tuntud ja populaarsed eesti näitlejad, kes tänu oma tuntusele ja populaarsusele osalevad pea kõigis eesti nii tudengi-, lühi- kui mängufilmides. Seetõttu mõjub tõsiasi, et Kasearu kasutab neid näitlejaid (Taavi Eelmaa, Piret Kalda, Marika Vaarik, Marika Korolev, Peeter Volkonski) oma filmis lamenukkude vormis, küllaltki (enese) iroonilisena. „Parim enne on möödas” on lugu Pärnu agulipoest, mille omanik on leidnud võimaluse kulusid kokku hoida, kasutades müüjatena ühepäevast katseaega tegevaid inimesi. Tragikoomiline sotsiaaldraama on lisaks lamenukkude poes sebimisele antud edasi kaadritaguse monoloogi vormis: suurepärane rollisooritus Marika Vaarikult, olgugi, et ta etteaste piirdub paari erineva ilme lamenukule andmise ning kaadritaguse häälega. Märkimisväärne on ka fakt, et Flo Kasearu filmi tekstile on lõpliku vormi andnud Andrus Kivirähk ise. Kokkuvõttes on tegemist sotsiaalkriitilise lühifilmiga, mis oleks kahtlemata väärt rahvusvahelistel kinofestivalidel ringlemist.
Mari Kurismaa, Kaarel Kurismaa ja Malle Leis on esindatud oma tuntud headuses: küllap on loomulik, et klassikud enam väga ei üllata. Esile tasub tõsta hoopis üht näituse kujunduse aspekti: iga näituse praktiliselt kohustuslikku elementi, millele on kuraator Mari Kartau väga loominguliselt lähenenud. Need on kunstiteoste sildid, mis pole tavapärased väljaprinditud ja kapaplaadile kleebitud napi tekstid. Nimelt on iga autori kohta meeldivalt palju infot – seda noorema põlvkonna esindajate puhul nende Facebooki profiili ja vanemate puhul mõne muu infoallika, näiteks EKBL-i lehekülje värvilise reproduktsiooni näol. Marco Laimre eksponeerib oma personaalseid maailmakaarte formaadis „õli lõuendil”, nii oma lapselikku maailmapilti 1974. aastast kui evakuatsiooniplaani 2001-2002. Mõlemad teosed, samuti õunakottidest põrandal eksponeeritud installatsioon pealkirjaga „Kuningas Valdemar II reis üle Läänemere Taani lipu järele” on peaaegu kümne aasta tagused, 2002. aastast. Samamoodi tegeleb personaalse kartograafiaga Maiu Rõõmus, kaardistades oma kollaažides nii oma Pärnust pärit suguvõsa ja oma lapsepõlvekodu kui selle linna peatänavat. Elin Kard viib oma suuremõõtmelistel lõuenditel kokku teatavas abtraheerituse astmes päevapoliitilised probleemid ja maalikunsti. Moodne mustvalge figuratiivne maal, mis flirdib ajakajaliste teemadega.
Kokkuvõttes võib öelda, et need erinevatest põlvkondadest ja kunstiväljal erineva aktiivsusega kunstnikud, keda ühendab formaalne tunnusjoon – pärinemine ühest Eesti mereäärsest väikelinnast, on Pärnu Linnagalerii raekoja kammerlikes ruumides üllatavalt hästi kokku kõlama pandud.
kolmapäev, august 03, 2011
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar