Neljapäev, juuni 26, 2008

Karakterid

Esimene ilmub välja, enne kui Sh autoga Tallinnast Tartu poole lahkume. Kultuuritehase avamisele seal ja Lõuna-Eesti spontaansele tripile hoopis teiste inimestega -- aga seda ma veel ei tea. Eelmisel laupäeval.
F, tuttava videokunstniku abikaasa, vajab küüti Tartusse. "Tunnete mu ära patside järgi!". Tegelikult olen teda korra varem, paar kuud tagasi näinud, aga siis oli ta F vaikiv kaaslane. Ma ei mäleta, kas tal ka siis oli nii palju sinimustvalgeid kunstjuukseid. Ehk oli. Nüüd avaneb ta karakter. Tüüp istub mu kõrval tagaistmel ja suhtleb. Ma ei saa suurest osast ta jutust eriti aru, kusjuures kõnedefekt (ta ei suuda hääldada S-tähte) ei ole ainus põhjus. Kuulen, et tüüp on just käinud ORBi kontserdil KUMU ööl, et ma ei tunne elu (seda korduvalt), veel sadat asja ja kui ma järjest vaiksem ja mornim olen (ja panen päikseprillid pilves ilmast hoolimata ette), lehvitab ta pikalt mu silme ees käsi ning kommenteerib, et see, et ma kunstnik olen, ei tähenda, et mul peaks depressioon olema. Et see on kõigest üks müüt. Seda teksti tuleb palju, kusjuures ta on tegelikult südamlik ja heatahtlik.Kuigi peab tunnistama, et ütlemata väsitav. Tuleb välja, et laotööline ("Ma panen su "külmkambrisse tööle! Sa ei tunne üldse elu..."). Ja kui ta Tartus maha pannakse -- "Minu seltskond on teile vist närvidele käima hakanud..." -- eneseiroonia on tüübil täiesti olemas.
Aga karakteritest edasi.
Tartus on ka K, üleminekuajastiilis aferist-ärimees-playboy. Ja minu skulptuurinäituse üks modellidest. Ta on Tartus kõigest läbisõidul ning temaga on võimalik järgmine päev edasi lõuna poole saada. Ma helistan talle pühapäeval just siis , kui ta on linnast välja sõitmas. K-l on kaasas A, stilist ja ajakirjanik. Mina võtan kaasa T, kah laotöölise. Lisaks on T animaator. Aga tagasi K juurde -- ta on neljakümnendates eluaastates, kes on kunagi ilmselgelt olnud väga ilus mees kõige klassikalisemas mõttes. Alex Lepajõe analoog. Tal on juustes mingi hooldusvahend nagu itaallasel, mis ta lokid filigraanselt välja toob. K-l on olnud mitu rikast naist. Ma pole temast seni midagi väga palju arvanud, kuigi ta on iseenesest sümpaatne -- meeldivate sõbralike maneeridega ja oma playboy-väilimusest hoolimata pigem tagasihoidlik inimene.Kuigi kohati laiab, rääkides oma tegevusest lõbusaid lugusid. Tema eelmisesse luksuskorterisse olen sattunud mitmele absurdsele peole -- ja nende kohta on ka paar blogisissekannet. Seekord näen K uut tahku -- see avaldub juba teatrikriitiku AK Valgemetsa suvilas, kuhu kõigepealt jõuame. K-l on nimelt säästureklaamiagentuur, kahemehefirma. Nad lendavad erinevatele asutustele peale, kui neil midagi vaja on (kallist tehnikat, autot või motorollerit, laseroperatsiooni...)ja teevad pakkumise, millest on võimatu keelduda. Reklaam mitte 100 000, vaid 25 000 eest. Vähemalt nii K räägib ja näitab läpakast juurde oma loomingut, mis parimatel hetkedel küündib väga hea absurdihuumorini. Ja kui ta oma mõttelende kirjeldab, säravad tal silmad tõeliselt. See on alati väga ilus, kui inimesed räägivad millestki, millesse nad siiralt kiindunud on. Ja on selge, et K pühendub oma odavreklaamidele tõsiselt.
Järgmine eredam karakter on Ü. Tema maakohta või õigemini talusse jõuame järgmisena. See on vana veskikoht, suur palkmaja ülimalt maalilises kohas kusagil Lõuna-Eestis. Maja ühe otsa alt jookseb jõgi sisuliselt läbi. Sh on ta kohta kunagi rääkinud, et Ü on midagi Tartu Robin Hoodi taolist ja istunud kümme aastat vangis. Nüüd on tal talu, naine ja lapsed ja pole eriti hambaid. Kõhn habemega mees. Ü pakub viinatõmmises ürdijooki ja toob välja ka suurema koguse kärbseseeni. Mida teadupärast alkoholiga segada ei või ja mis seetõttu jäävad nendest külalistest puutumatuks. A (ajakirjanik ja stilist)ning Ü vestlevad omavahel seenevana (väidetav kärbseseene vaim, kellega on inimestel võimalik suhelda) teemadel. Mida temalt küsida ja kui adekvaatsed või siis riukalikud on vastused. Ü väidab, et kärbseseenelt on mõtet küsida ainult teispoolsusega seotud küsimusi. Mulle on see asi alati kahtlane tundunud. Trügida hallutsinatoorse mütoloogilise olevuse valdustesse, kes sinusse juba kui (pilves) inimesse halvasti suhtub... no ma ei tea.
Edasi tuleb üsnagi kohutav suvelavastus Võõpsus, mille käigus avastan, et vähemalt amatöörnäitlejatel on võime teha absoluutselt iga argine liigutus nii, et kaugelt on näha -- see on 100% võlts. Tuleb meelde kunagi kuuldud lugu näitleja koerast, keda proovidesse kaasa võeti ja kes seal kohe magama jäi. Koer ärkas üles sekundipealt siis, kui proov oli lõppenud ja inimesed normaalse taaskord häälega rääkima hakkasid.
Siis loobun võimalusest külastada legendaarset põldude vahel asuvat ööklubi LIFE. Mille omanik olevat legendaarne Tartu eks-prostituut.Vaid jään Räpinasse. Tuntud luuletaja majja, kus ööbimist on lahkelt lubatud. Ja mille asukoha saab teada alevi pealt juhuslikelt inimestelt ja kus võtab vastu luuletaja südamlik ema. Ta on nõus võõrad inimesed oma maja alumisele korrusele laskma, läheb ise üles tagasi ja teeb iroonilist nalja oma naistelemmikust poja aadressil -- "Voodis on ikka üks korraga, teised on järjekorras!". Oleksin ma sel hetkel seal öömaja otsimas koos mõne naissoost kaaslasega T asemel, hakkaks mul väga piinlik ja ma üritaksin arvatavasti kahtlusiäratavalt seletada, et ma ta poega tunnen väga vähe ja et ma tõepoolest ei ole gruupi. Rohkem ma luuletaja ema ei näe. Luuletaja ise ja A saabuvad millalgi hilja öösel ja neid ma ei näe enam ka.
Järgmisel ennelõunal hääletame koos T-ga Tartusse ja Räpina piiril algab paduvihm. Autojuht, vastutulelik inimene (juba väga mitmes selline) viib Kunstnike Majja M ateljeesse. On troostitu ilmaga jaanipäev. A tuleb Tallinnast järele. Edasi on kaks varianti: Harjumaal koos A suguvõsaga tema riigikoguliikmest onu suvilas või Võrumaal M juures. Viimane tundub mulle toredam. Läheme sinna, maaakohta Põlva maakonna piiril. Seal on M (kultuuritehased), H (viimase naine, minu kunagine pinginaaber peale selle), L (legendaarse luuletaja semiootikust poeg), viimase kaaslanna, M klassivend, A ("minu informaatik"), A (kunstirühmituse liider) ja T (samast rühmitusest). Ja P. P on kergelt neurootiline (tegelikult süvenevalt neurootiline, eriti alkoholi toimel) lavastaja ja näitleja, keda ma mäletan kui oma väga hea sõbranna väidetavalt vägivaldset elukaaslast. Seda viimast kümme aastat tagasi. P oli midagi eesti teatri tulevikulootuse taolist, kuna oli õppinud legendaarses Moskva teatrikoolis. Mul õnnestub P mitu korda närvi ajada (natuke valesti läinud small talk) ja hilisööl norib ta ka T-ga tüli, millele järgneb äge sõnavahetus nende vahel ja P saab lõpuks T käest pudeliga pähe. Väga naiseliku Saku D-Lighti pudeliga kusjuures. Klassikaline jaaniöö.
Mis puudutab minu enda suhtlemist P-ga, siis asja õpetlik osa on vist selles, et ühele näitelajale ei tohi kunagi tema nõrga ja käheda hääle osas nõu anda. Soovitan nimelt läheneva P monoetenduse huvides proovida töötlemata merevaigust kaelakeed. P vaidleb vastu, et miks ma arvan, et näitleja hääl peab olema teatud moodi. Ei pea! Hiljem esineb P spontaansete improvisatioonidega nagu näitlejad seltskonnas tihti. Karjub ja hüppab. Veel hiljem tundub mulle, et võiks anda P-le võimaluse rääkida, millest ta tahab, ilma et 15 minutit sõnagi vahele ütleksin. Selline eksperiment. P vahetab neurootilise intellektuaali rolli kähku väga sügava zen-õpetaja oma vastu. P käseb vaadata taamal olevat kuuske, mis sündmustest ette rutates osutub valgemaks minnes küll hoopis männiks. "Vaata seda kuuske! Vaata seda kuuske! Vaata seda päriselt! Mind ei ole olemas! Ma olen nagu see kuusk! /---/ Sa oled loll, sa ei oska seda vaadata. Sa vaatad mind ja mõtled, et GITIS ja lavastaja ja... Aga mind ei ole. Ma olen nagu see kuusk..." Lõikan vahele, soovides teemat muuta: " Aga miks sa E-t peksid?" See on tõsine viga. Kuulen, et mis sellest siis on, kui ta on paarile oma elu olulisemale naisele (kahele-kolmele, nagu ta korrutab), avalikult pasunasse andnud on (tema oma väljend). See teema läheb korduse peale, P muutub tülinorivaks ja saab lõpuks, nagu öeldud, pudeliga pähe.
L (kirjanduskuulsuse poeg) teeb mulle huvitava ettepaneku.

Neljapäev, juuni 19, 2008

Emil Tode

Ma lugesin kogu päeva oma kunagise (väga ammuse) iidolkirjaniku üldiselt läbikukkunuks peetud romaani, mis on selline... piiri peal; kergelt naeruväärne nagu vennad Urbid Harri Sirola raamatus ja samas see mitmes mõttes meeldis mulle. Ja isegi selles, et meeldis, tundus midagi kahtlustäratavat. See on raamat, kus pooltel sõnadel on sulgudes prantsuskeelsed analoogid, kus on pikalt kirjutatud Eesti ajaloost lääne lugejale, seal on hästi palju homoseksuaalsest eneseleidmisest, üleminekuajast siin ja ida-eurooplasest metropolides; see on ilmselgelt konjuktuurne ja täis püüdu ootustele vastata. See on "Piiririigi" remake -- midagi sellist, mis juhtub, kui laheda filmi teinud euroopa rezhissöörile antakse Hollywoodi suured rahad, tippnäitlejad ning kästakse kunagi väikese eelarvega ja spontaanselt saavutatut korrata. Ainult et suuremalt ja uhkemalt ja glamuursemalt. Emil Tode "Raadios" on ka üks tegelane rahvusvaheline diiva, osad on rikkad ja teised ilusad....Tartu-Pariis-New York. Kunagi, kui ma käisin keskkoolis, tundus mulle, et kui kirjutada midagi sellist, nagu "Piiririik", pole eriti palju rohkem elus vajagi. See on vist suhtumine, mida võiksin oma novellikoguga seoses meeles pidada -- see, et inimesed tahavad su tekste, ei tähenda, et peab neid edaspidi kindla ajavahemiku tagant ühtlases taktis pakkuma. Oodatud teemal pealegi.
Aga ma pean tunnistama, et kunagi, siis ammu, olin Õnnepalusse mingil veidral moel distantsilt kergelt armunud ja ta oli peaaegu mu iidol. Ja täna hakkas mulle tunduma, et olen selle romaani peategelane (see on : suhtlemisprobleemidega äärmiselt introvertne 40-aastane ebaedukast dokumentalistist homo, kes ei tee juba pikemat aega mitte midagi). Mis, olgem ausad, on saavutus. Või oli mul lihtsalt täna halb päev. Või on ta siiski väga hea kirjanik.

Kolmapäev, juuni 18, 2008

Fullagrace

Töötab!
Ma ei teagi, mida kõigi oma vanade lubadustega teha...

Teisipäev, juuni 17, 2008

Praegu ja vahepeal (ja lõpus hipidest)

Praegu:
Intervjuuküsimused. Palju intervjuuküsimusi. Ja lõppu ei ole näha. Mõtlen neid. Hulgi. Ja kahe tunni pärast saan kokku tuttavaga, kellele teen stilisti ja meiki. Loomulikult ei sobi mul selle eest raha küsida -- tuttav on üksikema, kes kandideerib oma töökohal paremasse ametisse. See on seotud visuaalse meediaga ja seetõttu on vajalik täispikkuses foto ning portree.Talle tundub 500 krooni ka liiga palju nende stuudiofotode eest. Ja ma võtan seda stilistiotsa tõsiselt ja mõtlen, kas selline vabatahtlik töö toob kaasa karmadeposiiti või tühistab tekkiva krediidi selline mis-ma-selle-eest-saan-mõtlemine juba eos.

Vahepeal:
Rabarock (mõttetul vihmasel päeval, olin R käest juba festivalipassi ära ostnud, muidu oleksin arvatavasti käitunud nagu I & Co, kes parklast kaugemale ei jõudnud ega piletit ostnudki). Sh on NYCist tagasi. Elektroonika- ja punkkontsert, romaanipresentatsioon (kirjanikud tülitsevad minu meelest liiga avalikult oma kirjastajaga, teen elu esimese cateringi, L kukub trepist alla ja saab ajupõrutuse, kuigi ma teen booli alkoholivaba ja viin on eraldi -- omavastutus), põletik lõualuus (vahetan hambaarsti), antibiootikumikuurid ja kohutav väsimus selle haigusega seoses. Väga hea uudis ja kutse Walesi kas augustis või oktoobris; kultuuriatashee tundub vähemalt esialgu väga asjalik.
Ja vahepeal olin haige,väsinud ja kodus, lugedes ostetud, aga ajapuudusel seisma jäänud raamatuid. Harri Sirola "Kaks linna" (millel oli Päevalehes üliintrigeeriv arvustus — maniakaaldepressiivse, praeguseks juba end rongi alla heitnud soome luuletaja autobiograafiline romaan 1980ndate Tallinnast ja Helsinkist, karismaatilisteks kõrvaltegelasteks vennad Urbid; viimased on nii ülicoolid seal raamatus, et osutusid üsnagi naeruväärseteks; aga ma soovitaksin kellelgi sellest filmi teha), Vahur Afanasjevi "Kosmos" (pole ikka päris romaan, kui on vaja kasutada nii suurt fonti nagu aabitsas); Ljudmila Ulitskaja "Kukotski juhtum" ja "Bad Medicine", mis on ikka pooleli.
Ja mis hambaprobleemidesse puutub, siis teevad sellised asjad tunduvalt empaatilisemaks -- ma saan aru, miks pensionärid on poes ja ühistranpordis nii tigedad -- neil pole oma vastavate probleemide lahendamiseks päris kindlasti raha. Nüüd ma tean, kui halvasti nad end pidevalt tundma peavad. Sellest hoolimata tekitas poetess, kellega ma presentatsioonil esimest korda elus natuke rääkisin ja kes muidu jättis südamliku mulje, minus õõvastust -- tal on kogu esihammaste rea kohta ainult üks tükike suus. Tükike hambatüügast. Ma üritasin vaadata temaga rääkides kuhugi mujale -- aga ka mitte paljastele puuduva pediküüriga varvastele. Loogiline tundus kinnitada oma pilk ta rinnale, aga see tuletas omakorda meelde poetessi hiljutist sõnavõttu meedias vabaarmastuse teemadel -- et ta ärkab tihti tundmatu kõrval üles ja tal pole õrna aimugi, kes see inimene on. Ma kujutan ette jah, et selline käitumine oli millalgi kuuekümnendatel väga vabastav (Vt ka: "Kukotski juhtum"!), aga eks ole see juba vanaemadeaegne radikaalsus. Ma ei saa midagi parata, mulle tundub hambutu inimene aseksuaalsus ise. Küllap see on jälg raskete vaimupuuetega inimestele kunstiterapeut olemisest aastaid tagasi. Nende inimeste (või olid nad päris inimesed -- pigem inimesesarnased elusolendid) hambad olid hirmsad. Pärast seda , mitme aasta tagust kogemust panen kohe tähele iga puuduvat, katkist, tumedaks tõmbunud hambast kellegi suus. Viimane häirib mind kõige vähem, see tähendab lihtsalt, et hamba närv on surnud; selline defekt on minu jaoks võrdne sellega, kui hambad pole ideaalses reas, aga on iseenesest terved. Need tühjad kohad vaheldumisi igas vikerkaarevärvis tüügastega on aga asi, mis tekitab mul kerge ja lihtsaltvarjatava paanikaataki iga kord. Ja paneb mõtleva kõige kaduvusele. Ühe liigutuse (löögi, kukkumisega) kaunitarist koletiseks. Ei tea, mida nad keskajal asjast arvasid?

Neljapäev, juuni 05, 2008

Armastus tööpostil

Täna pool tundi enne alkoholikeeldu, see on 19 30. Ostan Maximast asju homse romaanipresentatsiooni jaoks -- 10 pudelit viina, 12 liitrit jõhvikamahla ja muud ka, kokku peaaegu 30 kilo. Jaotan selle kilekottidesse ning avastan mitte väga kaugel poest, et mul on tõelisi raskusi selle kõige koduni tassimisega. Abi kõige lähem -- alt-vanamees, kes võtab tõelise vana kooli härrasmehena oma kanda rohkem kui poole mu koormast. Alt-vanamees on pensionär, kes töötab viimasel ajal kojamehena. Meil on heanaaberlikud suhted -- pärast seda, kui naine ta maha jättis, hakkas alt-vanamees veel hullemini jooma kui varem ja iga kord, kui ta purjus peaga koju tuli, lasi ta altukse juurest minu kella, seletades ja vabandades, et tema küll aru ei saa, miks see võti ei keera seekord. See juhtus päeval või siis hilja öösel, ma tõusin alati üles, vajutasin nuppu ja ütlesin, et pole hullu, on jah vilets lukk. Ja eelmisel suvel, kui tema ukse alt trepikotta paksu suitsu tuli, kutsusin ma tuletõrje. Aga vastupidiselt kardetule ei olnud alt-vanamees suitsetades ära kukkunud ja surnuks lämbunud, vaid tegi tuletõrjujate kellaandmise peale täiesti elusana ukse lahti ja vabandas, et ta praadis parajasti muna, kui hirmus uni peale tuli....
Kui maja ette jõuame oma suurte kottidega, on alt-vanamees jõudnud mulle kurta, et tal oli rinnataskus 200-grammine pudel, aga ta kummardus ja see kukkus maha. Müün talle poehinnast odavamalt ühe pudeli viina -- ta ise teeb selliseks tehinguks ettepaneku. Mõtlen, kas olen halb ja mitte-suurejooneline inimene, et talle seda abi eest niisama ei anna, aga ta nõuab maksmist. Korraga kostab venekeelset sõimu. See on brünett naine, kes samuti elab meie majas ja töötab koristajana. Mul on kohe kahtlus, et see on armukadedusstseen -- ja mul on õigus. "Kas see on su uus naine?" Jah, olevat küll. Neil on 25 aastat vanusevahet, temake olevat armeenlanna ja väga kirglik, midagi ei kuulavat, olevat alt-vanamehele juba vastu hambaid andnud. Näha, et 69-ne papi on oma noore temperamentse pruudi üle uhke. Sellele ei meeldivat ka, kui vanamees Valli baaris käib. "Tead ju seda kohta küll, seal käib tants ja laul ja..." Avaldan lootust, et ta oma kolleegist elukaaslasega ruttu ära lepib ja soovitan seetõttu täna kogu viina mitte korraga ära juua.
Ja cateringi asjade pärast pean homme veel mujale poodi minema -- Maximas pole ei viinamarju, jõhvikaid ega maasikaid.

Why don`t you do your earlier stuff!

Ütlen kohe, et vähemalt esialgu jääb välja rahvusvaheline festival ja selle enne ning pärast. Pärast -- see on after-after-afterpartyd, näiteks kaks autotäit ameeriklasi ja tshiillasi I ja I juurde maale I sünnipäevale, tahtmatult üllatussünnipäevale siis...

Aga eile käisin sõpruses filmi "I`m not there" vaatamas. Peale minu oli umbes neli inimest saalis, minuga samas reas veel üks õlgkübaraga tädi.Viimane kuuekümnendates eluaastates. Tädil olid suured plastmassraamidega prillid (umbes anno 1970)ja kui lõpus Cate Blanchetti Dylan suures plaanis naeratas, oli ta ekraanil otse tädiga vastamisi. Blanchetti nägu oli ekraanil paremal pool ja otse tema vastas oli ainsa inimesena saali selles pooles see tädi. Mulle tundus, et just nimelt tädile oli see naeratus suunatud -- oma põlvkonna prohvetilt, protestilaulikult ja olulisemalt poeedilt. Mulle tundus see naeratus kuidagi vandeseltslaslik ja kõikemõistev ja isegi, et tädi naeratas vargsi vastu.
Loomulikult oli tädi ka tänasel kontserdil. Tundsin ta ära nende suurte prilliraamide ning pikkade paksude, kuid hallinevate juuste järgi. Lisaks olid tädil tütarlapselik figuur, korrapärased näojooned ja seljas korralikud, tagasihoidlikud, kuid kergelt varaste seitsmekümendate hipimoodi markeerivad riided. Kindlasti mitte isiklikust vanast riidekapist või taaskasutusest.Vaid korralikud ja kallipooksed. Istudes seal pimedas kinosaalis oli ta jätnud palju armetuma mulje; nüüd, täispikkuses, enam üldse mitte. Ja ma sain aru, et arvatavasti oli see tädi kõige groovy`m tshikk 1971. aasta lennust näiteks Tartu Ülikooli inglise fillist ja oskas oma sõpradele selgeks teha, mida Dylan "Like a Rolling Stone" sõnadega TEGELIKULT öelda tahtis. See on muuhulgas Andy Warholi kaaskonnast, Factory seltskonnast ja Edie Sedgwickist, eks ole...
Ja tädi, siis kui ta ei olnud veel tädi, kandis kahtlemata liibuvat T-särki ILMA rinnahoidjata nagu Jane Fonda Nooruses avaldatud mustvalgel fotol. Ta tundis eilses filmis ära kahtlemata ära kõigi varjunimedega tegelaskujude prototüübid ning sai pihta insaidnaljadele ("Meet Brian Jones from the groovy cover band!").
Ja kontsert -- mu isale meeldis see väga. Ka muusikakriitikust tuttavale. Mina eelistan eilset filmi. Ma oleksin Bob Dylanile öelnud sellesama lause, mille ta filmis karjus krutsifiksile.