Neljapäev, juuni 05, 2008

Why don`t you do your earlier stuff!

Ütlen kohe, et vähemalt esialgu jääb välja rahvusvaheline festival ja selle enne ning pärast. Pärast -- see on after-after-afterpartyd, näiteks kaks autotäit ameeriklasi ja tshiillasi I ja I juurde maale I sünnipäevale, tahtmatult üllatussünnipäevale siis...

Aga eile käisin sõpruses filmi "I`m not there" vaatamas. Peale minu oli umbes neli inimest saalis, minuga samas reas veel üks õlgkübaraga tädi.Viimane kuuekümnendates eluaastates. Tädil olid suured plastmassraamidega prillid (umbes anno 1970)ja kui lõpus Cate Blanchetti Dylan suures plaanis naeratas, oli ta ekraanil otse tädiga vastamisi. Blanchetti nägu oli ekraanil paremal pool ja otse tema vastas oli ainsa inimesena saali selles pooles see tädi. Mulle tundus, et just nimelt tädile oli see naeratus suunatud -- oma põlvkonna prohvetilt, protestilaulikult ja olulisemalt poeedilt. Mulle tundus see naeratus kuidagi vandeseltslaslik ja kõikemõistev ja isegi, et tädi naeratas vargsi vastu.
Loomulikult oli tädi ka tänasel kontserdil. Tundsin ta ära nende suurte prilliraamide ning pikkade paksude, kuid hallinevate juuste järgi. Lisaks olid tädil tütarlapselik figuur, korrapärased näojooned ja seljas korralikud, tagasihoidlikud, kuid kergelt varaste seitsmekümendate hipimoodi markeerivad riided. Kindlasti mitte isiklikust vanast riidekapist või taaskasutusest.Vaid korralikud ja kallipooksed. Istudes seal pimedas kinosaalis oli ta jätnud palju armetuma mulje; nüüd, täispikkuses, enam üldse mitte. Ja ma sain aru, et arvatavasti oli see tädi kõige groovy`m tshikk 1971. aasta lennust näiteks Tartu Ülikooli inglise fillist ja oskas oma sõpradele selgeks teha, mida Dylan "Like a Rolling Stone" sõnadega TEGELIKULT öelda tahtis. See on muuhulgas Andy Warholi kaaskonnast, Factory seltskonnast ja Edie Sedgwickist, eks ole...
Ja tädi, siis kui ta ei olnud veel tädi, kandis kahtlemata liibuvat T-särki ILMA rinnahoidjata nagu Jane Fonda Nooruses avaldatud mustvalgel fotol. Ta tundis eilses filmis ära kahtlemata ära kõigi varjunimedega tegelaskujude prototüübid ning sai pihta insaidnaljadele ("Meet Brian Jones from the groovy cover band!").
Ja kontsert -- mu isale meeldis see väga. Ka muusikakriitikust tuttavale. Mina eelistan eilset filmi. Ma oleksin Bob Dylanile öelnud sellesama lause, mille ta filmis karjus krutsifiksile.

Kommentaare ei ole: