Neljapäev, juuni 19, 2008

Emil Tode

Ma lugesin kogu päeva oma kunagise (väga ammuse) iidolkirjaniku üldiselt läbikukkunuks peetud romaani, mis on selline... piiri peal; kergelt naeruväärne nagu vennad Urbid Harri Sirola raamatus ja samas see mitmes mõttes meeldis mulle. Ja isegi selles, et meeldis, tundus midagi kahtlustäratavat. See on raamat, kus pooltel sõnadel on sulgudes prantsuskeelsed analoogid, kus on pikalt kirjutatud Eesti ajaloost lääne lugejale, seal on hästi palju homoseksuaalsest eneseleidmisest, üleminekuajast siin ja ida-eurooplasest metropolides; see on ilmselgelt konjuktuurne ja täis püüdu ootustele vastata. See on "Piiririigi" remake -- midagi sellist, mis juhtub, kui laheda filmi teinud euroopa rezhissöörile antakse Hollywoodi suured rahad, tippnäitlejad ning kästakse kunagi väikese eelarvega ja spontaanselt saavutatut korrata. Ainult et suuremalt ja uhkemalt ja glamuursemalt. Emil Tode "Raadios" on ka üks tegelane rahvusvaheline diiva, osad on rikkad ja teised ilusad....Tartu-Pariis-New York. Kunagi, kui ma käisin keskkoolis, tundus mulle, et kui kirjutada midagi sellist, nagu "Piiririik", pole eriti palju rohkem elus vajagi. See on vist suhtumine, mida võiksin oma novellikoguga seoses meeles pidada -- see, et inimesed tahavad su tekste, ei tähenda, et peab neid edaspidi kindla ajavahemiku tagant ühtlases taktis pakkuma. Oodatud teemal pealegi.
Aga ma pean tunnistama, et kunagi, siis ammu, olin Õnnepalusse mingil veidral moel distantsilt kergelt armunud ja ta oli peaaegu mu iidol. Ja täna hakkas mulle tunduma, et olen selle romaani peategelane (see on : suhtlemisprobleemidega äärmiselt introvertne 40-aastane ebaedukast dokumentalistist homo, kes ei tee juba pikemat aega mitte midagi). Mis, olgem ausad, on saavutus. Või oli mul lihtsalt täna halb päev. Või on ta siiski väga hea kirjanik.

Kommentaare ei ole: