teisipäev, detsember 16, 2008

To do-list

Täna (mitte kronoloogilises järjekorras): nädalalehe fotolavastus.
Lisaks viisin oma raamatud kultuurilehte, kes oli mu kohta juba arvustuse tellinud. Lahkusin toimetusest kirjandusarvustuse tellimuse ning kolme erineva, tasuta saadud raamatuga. Ainult ühte neist, noorepoolse debütandi kallist fotoalbum-proosateost, pean kritiseerima.
Käisime ruume vaatamas.
Ja hommikupoole oli K mind oma magistrihindamisele kutsunud.
Lisaks kohustuslik, tõsi küll, avamise-eelne käik mu ema näitusele.
Lähitulevikus: pean kirjutama ühe artikli kolme näituse kohta.
Tegevuskava, vist.
Kaks tunnianalüüsi, või oli neid kolm, üks mu isikliku, aga võib ka imaginaarse tunniandmise kohta, pedagoogikakursuse jaoks.
Rühmituse C kataloogi sissejuhatuse.
Ja mitte ainult -- peaksin olema ka design manager või midagi taolist.
Tegema kolm aruannet. Enne selle nädala lõppu, soovitavalt.
Siis: huvitav, intrigeeriv, töömahukas ning isegi tasuv asi selle aasta lõpus. Mis, ma tõesti loodan, ikka toimub.
Ja päris tulevikus: kolm näitust, neist üks kureeritav, teised kaks soolo-; üks siin, ülejäänud mujal. Kaugel.
Ja natuke varasemas tulevikus (lähituleviku ja päris tuleviku vahepeal; esimene neist on antud juhul paari päeva kuni paari nädala, teine 3-6 kuu möödudes): veel üks väljakutse. Andsin ühe teene eest lubaduse, mis mind juba nüüd natuke hirmutab. Kõnekunsti eksam sisuliselt.

laupäev, detsember 13, 2008

Tartu linna ja maakonna ööelu

Peale mu Tartu esitlust tuleb tahtmine edasi minna. Mis variandid selles linnas on -- Zavood, mida säilitatakse hilisemaks võimaluseks ning Ujula tänava maja, mis on täis noorte kunstnike ateljeesid, kodupidu. Sinna kutsuvad M ja E. Jõuan sinna takso ning koos B ja viimase majandusajakirjanikust sõbra N-ga. Seal ateljees on OK. DJ ja kahekümneaastased trendikad noored fotograafid, kohalikud kontseptualistid ning ebamäärasema identiteediga inimesed. Osasid tean, enamusi mitte. Annan ühe kahest ülejäänud raamatust noorele sümpaatsele tüdrukule, kelle puhul tuleb välja, et ma tean ta töid. Ateljee ammendub mõne aja pärast ning minu tungival soovil läheme Püssirohukeldrisse -- ma ei maini praegu, mis põhjusel ma sinna minna tahan. Seal on pilet, B läheb märkamatult sisse, aga N-i, kes sama üritab, viskab venelasest turvamees välja. N on solvunud. Edasi tuleb Zavood, kus näen A-d, lauljannat ja teoloogi, kes saab südamliku pühendusega teise raamatu.
Siis sõidame taksoga N-i talusse 37 km kaugusel Tartust. N-i naine on vihane, et N ei jõudnud sel õhtul temaga teatrisse, vaid B-ga minu presentatsioonile. Ta ei lase N-i sisse, mille peale mina virisen, et külm ja uni on ja et mina ei taha kütmata saunas magada. Lisaks on mehhanisseeritud lambalaut. B heidab mulle ette vähest kohanemisvõimet. Lõpuks läheb nii, et N karjub tükk aega õues ja siis purustab köögi akna. Ja me ei ööbigi lambaalaudas, vaid ikkagi toas. Lapsed arutavad hommikul, kas päkapikud jätsid selle pärast tulemata.

kolmapäev, detsember 10, 2008

!

NG Raudtünn

ja

Global Container esitleb:

Tartu Kultuuritehases, baarisaalis,
Reedel,
12. 12. 2008
kl 19

DRAAMAPUNKT

Sandra Jõgeva ja Tema austajad tegutsevad Tartus!

Üritus pole hiljuti Tallinnas NG Art Containeris toimunu vaid täiesti uus, täiesti erakordne ja täieliselt ennenägematu. Tartlased, tulge vaadake oma uut ebajumalannat ja omandage Tema raamat Draamapunkt!

Reede õhtul kavas:

live performance`id:

Sean Smith (USA)
Christiane Flores (USA/Puerto Rico)
Ernest Truely (USA/Eesti)


+

videoperformance
Joao Caridade (Portugal)
description:
/03:41/ 2004
NeuromarteI.(round cage) is the first part of 4 piece cycle of experimental videos
that includes NeuromarteII(the beach), NeuromarteIII(basement´s on fire)
and NeuromarteIV(...when a plastic hand hits your head.).
The first part introduces a character who makes an attempt to break out
from his own established system of preconceived behaviour by performing
an ascending ritual that will put him on his way to a new place/reality.


+

Sandra Jõgeva novellikogu "Draamapunkt" Tartu esitlus

+

Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd unplugged

Kontakt:
Tanel Saar
55941211
Sandra Jõgeva
5543961


Lemmit Kaplinski, kirjastaja (Võluri Tagasitulek):

Sandra Jõgeva on ületanud korduvalt uudiskünnist oma skandaalihõnguliste etteastetega. Laiemat kõlapinda leidis 2007. aastal näituse "Kehaturg" avamise performance "Kadalipp", mille käigus dominateks kehastunud naiskunstnikud piitsutasid ekspositsioonile suunduvaid mehi. Teos tekitas nii käsikähmlusi kui diskussiooni tegevuskunsti eetiliste aspektide üle. Sandra kirjanduslik debüüt "Draamapunkt" jätkab elu ja kunsti sünteesimist žanriliselt raskesti määratletavas võtmes.

"Draamapunktis" saavad lugudeks sündmused Sandra elust ja ümbert, teos puudutab üsna paljusid teemasid ja ületab vahemaid USAst Uus-Meremaani. Emotsionaalses mõõtmes kistakse lugeja kaasa autori otsingutesse lunastuse järgi, tema kirgastumishetkedesse ja ajutistesse närvivapustustesse. Samas ristub teost läbiva emotsionaalse teljega alati ka analüütiline, mis püüab astuda sammu kõrvale ja kõrgemale ning selgitada ühe või teise sündmuse tagamaid. Olla korraga sündmuse sees ja vaadata seda kõrvalt on anne, mida Sandra rakendab ühthästi inglite veeniverest, tasulistest domina-sessioonidest kui alkoholist ja ööklubidest kirjutades.

Sandra kirjandus ongi kirja panemine, elu ja kunsti siduv tegevus nagu iga tema performance. Seetõttu sobikski teost kõige paremini iseloomustama väljend "tegevuskirjandus". Tugevad seosed autori muu loominguga annavad teosele täiendava unikaalse mõõtme.

"Draamapunkt" on kunstniku kirjutatud raamat - elust ja kunstist sündinud kirjandus.

KONTAKTANDMED

Kirjastus: Võluri tagasitulek OÜ, Lemmit Kaplinski, lemmit@v6lur.ee, 51 18619

teisipäev, detsember 09, 2008

Brave new world


"Sul on kolmas silm pärani lahti!"
"Kas te vaheelust olete kuulnud?"
"Need on tegelikult rakumälestused..."
Külaline -- skvottija Austriast.
New age- tädi, küllap mõne kogukonna liikme ema.
"Täielik hipipesa..." See olen mina või I. Oleme presentatsioonil Uues Maailmas, mis kujutab ennast puumaja korterit, seinad ja selles olevad palgid küllap kohupiimavärviga üle värvitud. Noored kogukonnaliikmed, nende hulgas imik -- ja väga külm tuba. Toomas Trapidot nimetatakse Trapsiks ja räägitakse, et 11. detsember on rahvusvaheline puudekallistamise päev -- ja kui segaduses olid eelmisel aastal kohale tulnud Rohelise Erakonna liikmed. Joome sisseelamiseks punast odavat pakiveini -- ja põgeneme, kui esilinastus on läbi.

esmaspäev, detsember 08, 2008

Trans-Eesti 2

Tartu. Kohaliku kultuuritehase ruume üle vaatamas koos selle töötajate ning bändi kitarristiga, kes reageerib nimele Jimi Hendrix.
Pärast viin oma meditsiinilisele mentorile ja spirituaalsele giidile raamatu. Ta küsib iga kord, kuidas mul läheb, nagu see huvitaks teda päriselt (vt ka: kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi). Ta kontor on täis meditsiinilist inventari, meedikutele ikka ja alati tänulikelt patsientidelt toodavaid produkte ning väljaprinditud aruandeid. "Sa shokolaadi tahad? Selle tähtaeg ei olegi läbi. Aga energiajooki?" Samas tuleb väljakutse ning mu mentor peab sõitma Kesk-Eesti haiglasse, et sealt ära tuua antibiootikumidest shokireaktsiooni saanud inimene. "Elupäästmistööle...", kommenteerib ta isem poolirooniliselt.
Shokolaadikarbi viin K-le, kelle juures ööbin. Ja nagu alati, on mul sellest meditsiiniasutusest lahkudes kott täis asju, mida muidu väljastatakse ainult haiglatele. Tartu on lumine ja kümme kraadi külmem kui Tallinn ning ma veedan aega, kuni K koju jõuab, kasiinos raamatut lugedes. Sealne personal ei julge midagi öelda, sest on õhkõrn lootus, et ma hakkan mängima.

pühapäev, detsember 07, 2008

Trans-Eesti

Eile tulin tagasi Pärnust, kuhu J oma kureeritud näituse avamisele kutsus. Ma peaksin sellest vist kirjutama. Näitus osutus new age-kogupauguks. Kui, siis just sellest peaksin ma kirjutama.
Ma lubasin sinna veel kolmapäeval tagasi minna, aga vahele tuli rahateenimisots. Ja neljapäeval või reedel peaksin minema Tartusse, kus on 12.-l mu sealne presentatsioon; tegelikult oleks hea seal korra varem ruume vaatamas käia. Homme. Või ülehomme. Ja veel midagi välja mõtlema selle esitluse jaoks.
Sissevaade new age mõttemaailma: reisimine väsitavat, kuna inimene ületab maakera jõujooni (?). Veel: hing võib lennukist maha jääda. Ta tuleb vist järgmise lennuga järele nagu mahajäänud pagas tavaliselt. Ma loen parajasti new age -leksikoni, mille vahetasin laste kunstistuudiost artist talk`i eest saadud kinkekaardi vastu. Selle ja Mari Saadi uue romaani. Lugemissoovitused.

reede, detsember 05, 2008

Videotreening

Vaatasime eile K filmitud materjali presentatsioonist. Ja selle järelpeo suhteliselt viimasest staadiumist. Viimane kaader: laval on bänd, L vist trummide taga, R-l on kitarr, K laulab. Mingi kergelt gootilik nooruk laulab ka. Läheduses tuigub M,inimene, kes järgmisel päeval helistas mulle mitu korda, et kus on tema müts ja tema raamat. Viimasesse kirjutasin pühenduse: "M-le, alkohoolikule, luuserile ja endisele ajakirjanikule." Ma kirjutangi kõigile isiklikke ja pigem pikki pühendusi.
Igal juhul, tagasi presentatsioonile. Õigemini selle afteka hilisesse staadiumi. Tulen mina, tõrjun gooti-noormehe kõrvale. Ronin lavale, ma mõtlen. Esitan oma, väga lühikese versiooni "Satisfactionist". E taob taamal käega trummil rütmi, kuni need laiali lendavad. Ja siis esinen mina järgmise mõtteavaldusega: "Minu suure vaevaga hangitud trummi-fucking-taldrikud! Viiesajakroonine mikrofon! Ma vihkan seda bändifetishismi! Idioodid! Ma ei salli teid! Rohkem teid siia ei tule!"
"Sound ei ole paigas," kommenteeris L eile seda vaadates. Ta on helimees, ta teeb bändi, parandab (ja laenab välja) tehnikat ja on kaasomanik vanalinnas asuvas tex-mex restoranis. L elas kümme aastat New Yorgis ning seetõttu on tema restoranis pakutav New York cheesecake külllatki autentne. Mul on viil seda külmkapis, mu isa jaoks, kes on paar viimast nädalat oma versiooni juustukoogist lihvinud. Võrdluseks või nii. Mu isa on kirglik kulinaariahuviline. Aga see selleks.
L restorani jõudsime koos K-ga pärast hilisõhtust filmiseanssi; film oli end näljastreigiga tapvast iiri vabadusvõitlejast, see oli küllaltki meeleolukas ja seal oli meeldivalt palju visuaalset meditsiinilist infot. Vaatasin peategelase vermeid ja mõtlesin, et suudaksin vastava kosmeetilise lateksi olemasolul ka selliseid mädanevaid haavu tekitada. Iirlasi peksid briti politseinikud ning ma avastasin, et kumminui võiks kuuluda mu domina-arsenali. Ja loomulikult juhtus ka selle vägivaldse filmiga nagu nende kõigiga -- kellelegi lasti ootamatult kuul pähe, ma karjatasin läbilõikavalt üle saali ning hakkasin siis oma reaktsiooni üle naerma. Sama juhtus veel üks kord. Kui ma käisin kevadel Sh-ga filmi "No Country for Old Men " vaatamas, oli see korduv tegevus kakskümmend korda vähemalt.

esmaspäev, detsember 01, 2008

Elu läheb edasi

Eile oli naljaka vene bändi fotosessioon minu laval, minu näitusel. Varases keskeas diiva, kes on vist Vene Draamateatrist laenanud endale kostüümi ülaosa, täiendanud seda kuldsete ehete, liibuvate teksade ja ülepõlve latekssaabastega. Vanaldase välimusega kitarrist kannab kantrimehe kaelaehet, paljal ülakehal musta nahktagi ning helesiniseid teksaseid. Tal on pikad hallid juuksed. L, kes on bändiga seotud, ütleb, et see tüüp näeb välja nagu vana mees. Ma kannan ta näole kerge meigi. Diiva "makijaazhi" eest on juba hoolitsenud ta sõbranna, fotograafi rase pruut. Aga ma jäin hiljaks ka. Meik on ehedalt slaavilik, nagu kogu bändki. Nad teevad tavapäraseid fotosid -- valge seina taustal ning ka laval, kusjuures laest keti otsast rippuvat tilgutit hoiab fotograaf pildistades kaadrist eemal, vandudes seda "huinjaaks".
L laidab maha kõik mu stilisti-ideed, öeldes, et Venemaal need ei tööta ning bänd olevat seal juba ohtlikult, piiripealselt läänelik.
Kui koju lähen, räägib mu ema veel E-st, kes jättis talle presentatsioonil sügava mulje. Kena mees, ilus soeng, kohe näha, et New Yorgist. Mu ema loobus kunagi oma juudi lastearstist peigmehe abieluettepanekust, kes suunati Narva. Mu ema aga oleks loobuma pidanud Kunstiakadeemiasse õppima minekust ja päris kindlasti tuleviku kunstnikukarjäärist. Ta ohverdas viimase nimel armastuse, aga juutidega on vist sellest ajast saadik hästi läbi saanud. Tema isaisa oli juudi rändkaupmees.
Lastearsti nägi ta veel kaks korda -- Narva-Ivangorodi sillal ning veel hiljem Tallinnas, Nõmme turul, käeotsas väike tumedapäine tüdruk. Lastearstist sai hiljem suure haigla peaarst. Mu ema aga on suure osa oma elust huvi tundnud alternatiivmeditsiini, eriti ravimtaimede, aga ka punktimassaazhi vastu. Ametlikust meditsiinist teab ta oluliselt vähem -- esitluse ajal helistas ta mulle galeriist bändi kontserdi ajal: "Tule siia! Tule kohe siia!" Tulin. "Sa unustasid ühe poisi tilguti otsa!" -- "Ei, see peabki nii olema. See on madalal rezhiimil, võib kaheksa tundi järjest küljes olla." Mu ema jäi skeptiliseks: "Joote end purju ja unustate ta siia..."
Saan positiivset tagasisidet inimestelt, kes on mu raamatut juba lugenud. Sõnumeid, telefonikõnesid. M mainib oma telefonikõne teises pooles MT-d: "Sa tead ju M-i , S-i meest, kellega tal on laps... "Surnud, jah?!", katkestan sõbranna jutu äkilise impulsi ajel. On küll surnud, une pealt, aastatepikkuse joomise ning ebaõnnestunud alkoholismiravide järel. "Persse!" karjun telefoni ja küsin kohe selle järel: "Ega ma üle ei reageerinud?" -- "Ei, see ongi küllaltki dramaatiline", tuleb vastus.
MT õppis minuga samal ajal EKAs metalli ning teda peeti andekaks. Ta jõi ja oli väga depressiivne. M visati lõpuks koolist välja. S, sotsioloog ning etnomuusik, blond väliseesti kaunitar, korjas M-i rentslist üles, viimane läks uuesti EKAsse, sedakorda restaureerimist õppima. Töötas ja teenis raha. S sai temaga lapse ning jättis M-i lõpuks viimase joomise pärast maha ja nüüd on see surnud. Tema matused on homme, tema endise elukaaslase ja lapse ema sünnipäeval.

Soundtrack: "Suicide is Painless". Absoluutselt ilma irooniata.

laupäev, november 29, 2008

Draamapunktid (ja trauma-)

Olen Tartu Katoliku kooli I A klassi kunstitunnis. Lapin oma kahte mädanevat näppu. Mul on iga minut arvel -- seitsme tunni pärast on minu esimese raamatu presentatsioon 230 kilomeetrit siit eemal.
Aga on ka alternatiivkooli vaatluspraktika, üks kolmest pedagoogikakursuse absoluutselt kohustuslikust asjast. Siin ja praegu. Kerin räpaseks muutunud sideme lahti -- see on kleepunud ühe neljast august külge, mis on mu kahel sõrmel. Pihustan antiseptikumi peale ning kannan peale uue kihi joodisalvi. Sis tuleb side. Palun kõrvalpingi poisil selle lahti lõigata. "Kas sa sõlme oskad teha?" Poiss ei oska.
Kaaspraktikandid vaatlevad mind varjamatu hämmastusega. Mul on seljas riided, millega olen viimased poolteist ööpäeva nonstop tööd teinud. Teksad on värvised, kampsun plekiline ja ma lonkan, kuna üks saabas on mu jala katki hõõrunud. Eelmisel ööl olen maganud kolm ja pool ning üleeelmisel null tundi.
Veel võiksin mainida, et mul õnnestus läbi põletada soojaõhupuhur, nii et tööd tuli teha kütmata galeriis -- eriti jubedaks läks hommikupoole ööd, kui avastasin, et ma vappun aegajalt kontrollimatult. Selle vastu aitas koos K-ga, kes mind aitas ning isegi E poolt unustatud augu seinas kinni lappis, üleval ahju kõrval enda soojendamine ja kaks pitsi E puskarit. Viimane on hägune vedelik, mis lõhnab hapukalt ning mille pinnal hõljub õline, vikerkaarevärvides kiht, mida vähemalt mina pean puskariõlideks. 52 kraadi alkoholi.

Oma elu ajaloolisel päeval ärkasin Tartu hotellis Dorpat (öö 960 krooni) -- jõudsin napilt eelviimasele Tartu bussile ning öömaja kellegi juures ei õnnestunud nii kähku saada. K ja M kodu aga hallitab, mis põhjustab mul iga kord astma-ataki, ma kasutan paar korda öö jooksul inhalaatorit ning olen iga kord järgmise päeva väsinud, poolhaige ning hingeldav. Täna ma ei saa seda endale lubada.
Öösel Tartusse jõudes avastan, et mu kaks sõrme on paistes ja üks ei kõverdu. Valutavad ka. Mul on vaja hotellis kindlasti dushshi all käia -- aga kindlasti mitte ilma kummikinnasteta. Hotellis Tartu (600 krooni) neid ei ole, hotellis Dorpat aga küll. Kuna sõrmed tunduvad ka kergelt lillakad, ei julge ma äkki traumapunkti vahele jätta. Ma ei suuda end käsitsi hotelli sisse registreerida oma parema käega. Kuna pean seletama, miks mul neid kummikindaid nii vaja on, soovitab südamlik vastuvõtu neiu mul tingimata arsti juurde minna -- võivat väga hulluks mina.
Taksojuht räägib emalikult, et tema vanem sugulane suri üldisesse sepsisesse, mis sai alguse lõunamaises rannas jalga astutud kivikesest. Minu sõrmed läksid hullemaks pärast seda, kui küll kummikinnastes, aga ohtra sooja veega, mis kinnastesse tungis, inglastest maha jäänud mädaneva kliistri ämbrit pesin. Ja sisuliselt keeva veega pruuni ollust seintelt maha nühkisin, mis üllatus-üllatus! osutus karamelliks.
"Te peaksite kindlasti perearsti juures vereproovi tegama, et poleks mingeid antikehasid või nii... Mustus võib verre minna!" , korrutab emalik taksojuht. Karjatan: "Teil on keskaegsed väljendid! Defineerige palun sõna mustus? On see bakterid? Kas te mõtlete veremürgitust või trombi?"
-- "Mõlemat... Ega ma paha pärast... Mu sugulane oli kuu aega kodus haige ja arsti juurde ei läinud. Lõpuks teda sunniti, ja arst pani ta kohe haiglasse. Aga selle päeva lõpuks teda enam ei olnud. "
Mulle soovitatakse joodisalvi ja antiseptikut. Vett ei tohi saada. Sidemes peab olema. Kutsun kena vastuvõtulaua tüdruku endale sidet tegema -- midagi peab ju oma raha eest saama. Lisaks hingematvale (hommikul olen korraga väga sentimentaalne) vaatele Emajõele läbi maast laeni hotelliakna. Ma otsustan, et jätan selle päeva meelde.
Tunnen alandlikkust ja tänulikkust.

Aga tagasi Katoliku kooli. Meile tutvustatakse vanamuusika õpetajat. Ta räägib, et see, mida ta siin teeb ja õpetab, antakse talle ilmutusena. Ja et see ilmutus rõhub. Mõtlen, et see on ikka hea kool. Nagu päris elu. Lapsed õpivad maast madalast, et on inimesi ühendavad ideoloogiad, erinevad ülemaailmsed võrgustikud ja kildkonnad. Nad puutuvad kokku fanaatikutega, kellega peab hakkama saama. Nad suhtlevad poola ja slovakkia päritolu nunnade ning Tshiilist sissetoodud naljaka preestriga. Nad saavad minna Itaaliasse vahetusõpilaseks. Nad peavad toime tulema sellega, et kusagil trennis ei pea alati ütlema, kus koolis nad õpivad -- sest välispidised võivad neid pidada usuhulludeks. Nad õpivad seda, et eelarvamused pole alati tõesed. Seal koolis on tegelikult ainult 10 % õpetajatest katoliiklased, kuigi jumalateenistused ja hommikupalvus on kohustuslikud, ka maausuliste lastele. Usutunnistust sisseastumisel ei küsita...
Siis teatab vanaldane põlevate silmadega muusikaõpetaja, et osa muusikast on saatanast -- nimelt kogu popmuusika. Tema jaoks on kindel märk see, et popkontsertidel ja -festivalidel tallatakse aegajalt inimesi surnuks.
Siis ma ei suuda enam vait olla. Ma olen saanud juba 10-12 kõnet Tallinnast. E õpilane L on ära kasutanud minu lavakatte oma installatsiooni jaoks tudengitööde näitusel. E pole talle midagi öelnud. L telefon on välja lülitatud. L oma ka -- tema pidi juba kella kümnest lava üles panema hakkama. Printimistöökojast öeldi, et nad ikka ei saa fotot oma autoga kohale saata. See, kas foto saab valmis, pole ka eriti kindel. Ma ei saanud neid kohe hommikul utsitama hakata, sest mu oma telefon ei helista välja. Kuigi ma just tegin selle probleemi vältimiseks ettemakse. Tele 2 esindusse ma enam ei jõua.
"Mõnikord ei ole tegemist saatana, vaid lihtsalt halva organiseerimisega", teatan vanamuusikule. "Inimesi tallatakse surnuks ka palverännakutel. Nii kristlikel kui muhameedlikel. Ka see tähendab, et inimesed ei peaks Mekasse minema? See on kõigest logistiline probleem!"
Fanaatiline katoliiklane vaatab mulle intensiivselt silma. "Kas te tõesti arvate nii?" Jah, ma arvan nii küll.
Kui ta hakkab rääkima, et Neeme Järvi rääkis laupäeaval raadios, kui palju peaksid palka saama Eesti muusikud, ta mõtleb interpreete, ma enam sõna ei võta. Ma ei ütle, et mulle kui maksumaksjale (siiski-siiski, ka mina maksan iga oma honorari pealt makse) on täiesti ükskõik, mis tasemel on Estonia viiuldaja. Mina peaksin teda kuulama minnes ikkagi pileti ostma. Aga ma ei lähe.(Hiljem ütleb R oma avakõnes, kui ta Konteineri liikmeid väga ausalt tutvustab, vastuseks bändi laulja küsimusele, millest siis ikkagi kultuurihuvi: "Kes on kunagi öelnud, et kellelgi meist on kultuurihuvi?")

Ja seitse tundi hiljem. Olen Tartust õnnelikult Tallinna jõudnud. M furgooniga, koos bändi, bänditehnika ning raamatutega. Olen ostnud asendussaapad Walkingist -- kampaaniatoode; hõbedasest nahast, pitsidega. Kontsakuju on selline, et kaob tasakaal ning ma liigun kergelt tuikudes... Lisaks itaalia disainerjaki Tartu Humanast. Ja ilusa pluusi. Need on mul nüüd räpaste riiete asemel seljas.
Polymeri kontoris on väga pehmelt öeldes närviline atmosfäär.
Kell on täpselt seitse, galeriis on näitus üleval ja publik saalis.
Trummar paigaldab bändi lauljale tilgutit. Trummar on ühtlasi arstitudeng. Mina hoian tilgutikotti üleval. Trummar otsib laulja veeni. Ei saa kätte. Mina ja R õpetame teda, mis trummarile ei meeldi. "Pane küünarveeni!" -- "Ei pane,sealt pole midagi näha? Ja mida sa üldse mõtled küünarveeni all?"
Kolm inimest teeb pilte. Trummar-arstile see ei meeldi. "Kui mu nägu peal on, teen ma end meditsiiniringkondades lolliks....", pomiseb ta.
"Kas see tüüp arvab ka midagi?" See on B. Atmosfäär läheb sellest fraasist veelgi hullemaks. Trummar teeb tilguti pakendist lahti ja ühendab voolikuga. Põrandale tilgub füsioloogilist lahust. M, kelle kontor see on, küsib närviliselt, kas vett tuleb veel. Kinnitan, et enam mitte tilkagi. Loomulikult valetan. Tilguti lahtikeeramine toob selle vältimatult kaasa, kui tahad olla kindel, et õhumulle ei ole. Vastuseks M küsimusele lahmab kontorilauale järgmisena umbes viiskümmend milliliitrit verd. "Taskurätikut!" Vaatan ringi -- pole. Trummar vannub vaikselt. Ta käed värisevad -- pool tundi tagasi avastas ta, et taldrikuid pole. Mina ütlesin, et enam pole midagi teha, tuleb ilma lavale minna. Põranda pühkimine on olulisem. Soundcheck`i katkestasin ka -- pole aega, tilgutid on olulisemad, way olulisemad. Keda see heli ikka huvitab, piisab kui mikrofonid ei unda ja laul tuntakse ära! L võlub kuskilt välja trummitaldrikud.
Lasen koti lahusega liiga madalale ja veri hakkab mööda voolikut ülespoole tõusma. Trummar käsutab mind kõrgemale hoidma ja veri jookseb bändi laulja vereringesse tagasi.
R on järgmine. "S on siit palju torkinud, siin on jämedamad", õpetab tema. "Siis tehku ise!" --"Õhku veeni ma küll ei taha!" Trummar teatab: "Sa kardad, et see on ohtlik, aga ise ajad endale pseudoefedriini sisse. Mina seda sinu asemel ei teeks!" R joob enda kõne jaoks konditsiooni ajamiseks apteegipudelitest vaheldumisi palderjanitinktuuri ning Sudafedi siirupit. Tema näost on näha, et sellist või analoogset epistlit on ta küll liiga palju oma elus kuulama pidanud.

Nüüd on kõik valmis ja me läheme galeriisse.

kolmapäev, november 26, 2008

Pealkirjata

Restauraatoriks ma ei hakka, ükskõik mis palga eest.
Mul on kahes sõrmes neli auku, need on paistes ja kanged, sest mingeid desinfitseerimisvahendeid polnud, kui ma seintelt kliistrit, puulehti ja pruuni tundmatut ollust, mille inglased kusagilt kätte said ja seintele kirjutamiseks kasutasid, kraapisin poole ööni.
"Sa saad veremürgituse! See pole naljaasi, sul amputeeritakse sõrmed!", vastas mu isa, kui just talle helistasin, et küsida, mis ravivahendeid sellisel juhul kasutatakse. Kuulsin, kuidas mu ema taustal sekundeeris: "Traumapunkti!". That`s the spirit.
K, hea hing, aitas seinu värvida.
E tuli, segas kõik 25 kilo tsementi liiga suure hulga veega ja kadus varsti. Ma pean ehituspoodi kah nüüd jõudma. Kuidas seda neetud auku parandada -- selle kohta on erinevatel inimestel erinevad teooriad.
Vahepeal küsis Päevaleht minult, mis oli mu jaoks aasta 2008 kõige suurem kultuurishokk ja riigi (kuri)kuulsaimad blogijad olid mu esitluse pressiteate oma blogisse üles pannud.
Minu ilus elu.

teisipäev, november 25, 2008

There are problems in these times, but, ooh, none of them are mine

Teen kojamehetööd alumises galeriis, viies välja kolm 250-liitrist prügikotitäit lehti, terve väiksema puu ning küllaga muud laga, mille sinna jätsid heakombelised, postkolonialistlike maneeridega inglased ning armas jaapanlanna.
(E käis sealsamas ükspäev neid kirumas: "Those bisquit-eating, tea-drinking.... Look at him -- he looks like a girl!" Ta ise tagus nende teejoojate perfokas osaledes seina sisse spontantaanselt augu -- ja ma tõsiselt loodan, et see on praeguseks parandatud, nagu E lubas. Rahvuslikud ja personaalsed vastuolud. See on kõigest tema arvamus -- mulle see kamp meeldis.)
Minu õnnetuseks praegusel hetkel olid inglased aga ka tekstifetishistid, mis väljendus ohjeldamatus seintele kirjutamises.

Eilne soundtrack : Velvet Undergound
Tänane: vist Koraan.

pühapäev, november 23, 2008

Siin ja praegu

Puutun kokku uute väljakutsetega uutes valdkondades. Mulle tehakse ettepanek design manager`iks hakata ühe projekti juures-- ja ma tunnen, kuidas selle peale mõtted jooksma hakkavad.
Lisaks olen kohalike venelaste kahtlase Venemaa turule suunatud plaadi fotosessiooni juures meikija. Laupäeval vist, peale presentatsiooni, kui tegelikult peaksin Tartus õpetajakoolituse loengus olema. Sellega seoses -- saatsin just essee ära sinna, teemal "Minu põhimõtted õpetajana" -- ja iga minu sõna võidakse kasutada minu vastu... Kujutan ette, et eelkõige võidakse mind süüdistada silmakirjalikkuses.
Presentatsiooni ja näitusega on veel tohutult tegemist. Muuhulgas saan ettekujutuse, kui tüütu võib olla "päris" muusikapromootori amet -- sa pead vastutama tohutu hulga erakordselt kalli tehnika eest, selle (tasuta küll, antud juhul) kohale sebima, vaatama, et keegi bassivõimu tööstusvooluga ei ühendaks (nagu kevadel juhtus) ega trummi nahka rebestaks (nagu juhtus paar nädalat tagasi) ja mis kõik veel. Kui L stuudio ei oleks samas majas, oleks see vist võimatu. Lisaks õppima kasutama õigesti termineid nagu "soolotrumm", "elektritrummid", "kitarrivõim", "taldrikud" ja "helimees". Ja mitte liiga palju oma arvamust avaldama.

Soundtrack: "Ego", Charles Manson. Tõe huvides pean mainima, et R oli see, kes tegi ettepaneku antud autori muusika Youtube`ist üles otsida. Aga see on lahe laul. Iga sõna on tõsi.

Sweet Hereafter

Fotosessioon.
Ja mulle valjakäidud suhteliselt radikaalne idee, mille üle pean veel motlema.
Self image vs eneseiroonia voi siis ilma vastandamiseta. Mina ka ei ei tea.

reede, november 21, 2008

Promo

Eile peale send-nupu vajutamis laskus Maa peale tohutu rahu.
Ja siis tulid:
artist talk lastekunstikoolis, kus põhiliselt diskuteeris 16-aastane Nietztche-huviline noormees, keda ma lõpuks ignoreerisin, sest ta tahtis koguaeg nii üliinimesest kui lõpuks Wittgensteinist rääkida. Ta kohta öeldi, et tark poiss. Soovitasin tal kunstiteadust õppima minna. Ja lõpuks nimetasin pubekaks. "Ma kohandan oma põhimõtteid vastavalt inimestele, kellega ma suhtlen! Ma võin ka väga nahhaalseks muutuda!" Mõtlesin, et sealt need kompleksides intellektuaalid tulevad; poisil oli ka kõnetakistus.
Muidu (või isegi selle kaasabil) läks artist talk hästi, kuigi mu käest ei küsitud murdosagi nii palju kui Innolt ja Irjalt.

Ekspressist tuli õrnalt irooniline meil, kus mainiti, et mu kirjastaja teeb mulle tohutult promo ja et selle algatuseks vastaku ma nende raamatu-küsimustele.

Kohe saan kokku naisteportaali fotograafiga, enne kui suundun kanga-ja riidepoodidesse, et enda pildistamissessiooniks täna pärastlõunal valmistuda. Intervjuu asemel tuli ajakirjanik eilsele kohtumisele. Veel tagasisidet dokile : sealt kumavat läbi negatiivne suhtumine minusse (mitme inimese üksteisest sõltumatu kommentaar).

Soundtrack: " Say a little prayer for you" Ja "White Rabbit".

kolmapäev, november 19, 2008

Transglobal Express

Eelpoolmainitud tegevus ja presentatsiooniga seotud asjade ajamine on kestnud peaaegu nonstop. Öösel näen unes asju, mida saab lähitulevikus kuidagi ära kasutada.
Suhtlen fotograafiga Mexico Citys ja tema assistendiga, radikaalse norrakaga New Yorgis, bändimehega Tartus, meedikuga Soomes, galeristiga Londonis, kilekotitehasega Peterburi maanteel, kirjastajaga Tartus, tehnikaüürimisfirmaga Õismäel, printimistöökojaga Sakus, veoautojuhiga Lasnamäel, invaglämm-kunstniku ja inimõigusteaktivistiga Soomes, loomakaitseaktivisti ning moetibidega siinsamas, vene näitlejannaga Kalamajas, arvamustoimatajaga päevalehes ja oma kõrgema minaga paralleelmaailmas. Vahepeal veenan oma ema, et see mõte, kinkida jõuluks inimestele Kihnu kampsuneid, ei ole ikka see. Ma avastan, et kui paljud noored kunstnikud on düsgraafikud, siis mina olen sellesama nähtuse tehniline ja sellest tulenevalt visuaalne ekvivalent eelarve graafilises kujundamises. Sõbranna tuleb appi.

Soundtrack :"Everything`s alright" rockooperist "Jesus Christ". Lapsepõlv.

esmaspäev, november 17, 2008

Enne ühenduste jätku

Kirjutan kokku projekti ja eelarvet, saatsin ära artikli. Olen läinud korra tülli selle mainstream/arthouse filmi produtsendiga, sest nad leidsid mu koti üles, aga kuna mina olen sunnitud olnud vahepeal juba asenduskosmeetika hankima, teen ettepaneku, et mulle natuke juurde makstaks. Et ma ei maksaks kõrgeeelarvelises filmis osalemisele peale, vaid jääksin vähemalt nulli. Miinus aeg, energia, frustratsioon selles seltskonnas viibimisest, pluss absurdikogemus ja natuke kirjutamismaterjali. Seda viimast ma ei maini. Produtsent muutub kohe bitch`iks -- kas kokkulepitud summa või mitte midagi ja lööb toru hargile. See on solvav ning ma otsustan temaga mitte enam suhelda. Õnnetuseks on mul uus telefon, kuhu numbreid pole salvestatud ning ma valin järgmisena sõbranna numbri asemel uuesti tema oma. Vastu saan pika ja mõnitava sõnumi. Teen järelduse, et filmitööstus toimibki suures osas bitchipoweri peal -- taolised sõjakad ja kõike ja kõiki paikapanevad naisterahvad ajavad asju, korraldavad ning manageerivad -- ja bitchivad omavahel, samal ajal kui mehed teevad "päris" tööd -- on rezhissöörid, operaatorid, helimehed ja valgustajad. Mul on hea meel, et mina ei ole sellises süsteemis tööl.
Hiljem loen ajalehest, et rezhissöör ei tea ka ise, millega ta film lõpeb( minu arust mitte kõige parem märk, aga mu isa ütleb, et nii tegi ka Bergman), selles on tegelane, kelle nimi on Meister (kahtlane) ning üldiselt on see sellest, kui raske on olla tänapäeval mees (no kuulge!).

Ja mul on soundtrack seoses viimase aja sündmustega, Youtube:
"Instant Karma" -- Lennon
"Mind Games" -- Lennon
"Living with War" -- Neil Young
"Starting Over" -- Lennon

Kohe otsin Tõnis Mägi videod üles.

Ühendused I

"Lähme ülemisele korrusele.Kas te kolmekesi oletegi?" --"Kas panen ukse kinni?"-- "Jah." Lõuna-Eesti väikelinna kiirabitöötaja on tõsise näoga. "Ma ei tahtnud sulle enne telefonis öelda, aga see, mida sa õppida tahtsid, ei ole päris ohutu. Seda ei tohi kõik Ameerika kiirabitöötajadki teha, osadel ainult on litsents." Ma tunnen, kuidas külm jutt minust läbi läheb. See ei ole aga koht, kus käed värisema hakata võiksid. Ta vaatab mind tõsiselt ja tähelepanelikult.
Mul on kotis pudel kõige kallimat rummi poes -- viimasel minutil tuli meelde, et meedikutele viiakse alati midagi ja mu sisetunne, õigemini ebausk ütles mulle, et see ei ole nüüd küll inimene, kelle pealt kokku hoida tohiks.
Järgneb loeng antiseptikast, siis demonstratsioon ja ma üritan pingsalt meelde jätta, kuidas kõik süsteemid omavahel ühenduvad. "See on invasiivne protseduur", rõhutab kiirabitöötaja. "See ei ole see, mis sa enne õppisid, et lased lihtsalt välja." "Nii, ja proovi nüüd ise." Hingan sügavalt sisse ja avan pakendi. "Nii, see ei ole enam steriilne! Ei pane otsa laua peale! Suru tugevamini. Sealt läbi. Õige!" Ta ei tundu ikkagi rahulolev. Ilmselgelt ei arva ta, et see on hea mõte. "Äkki mõtled ikka midagi muud välja?" Bändi "guru" omalt poolt lisab, et jääks esialgu selle plaani juurde, aga katsuks ka midagi muud välja mõelda. Ja et tema õppinud bioloogina lubab seda enda kallal teha küll. "Meie bändi trummar on arst, ta võib aidata küll."
On näha, et see on asi, mis muudab kõik. Kiirabitöötaja leebub äkitselt, kuigi bändimees seletab edasi, et tema arvates olen ma sedasorti naine, kes peaks selle asja ka ise selgeks õppima. Selge, me teeme koostööd. Bändimees lisab: "Sandra küll ütles enne, et olgu ma parem vait siin..." Selle väljaütlemine ei jäta meist kui meeskonnast just kõige paremat muljet, aga tõsi ta on -- mind ehmatasid natuke ära bändiguru seisukohavõtud ning mõtteavaldused meie eelmisel kohtumisel. Et äkki ta küsib ka kiirabitöötajalt: "Ega sul LSD-d ei ole?" Aga siin on ta vägagi asjalik.
"Tegelikult on ka selle protseduuri juures kõige keerulisem punkteerimine", ütleb meedik ja mina tänan taevast, et ta pole mind kunagi näinud telekat DVD-mängijaga ühendamas. Või, kohati isegi, võtit uksega. Sellised ühendamised ei ole tõesti mu kõige tugevam külg, aga punkteerimisega saan üldjuhul hakkama. A on meie juttu kuulates paar korda nägu krimpsutanud. Mina topin antiseptika lühiloengut kuulates hajameelselt sõrme mulaazhi hingetorru, millel on väga realistlikud pehmest kummist suu, keel ja hambad. Keel on kaetud näsadega. Seda kasutatakse intubeerimiseks, oletan. "Kaks sekundit on aega ja hambaid ei tohi puruks lüüa!", tuleb meelde suvel kirjanike suvepäevadel kuuldud noorkirjaniku jutt. Viimane töötas kunagi samuti kiirabis. Nemad harjutasid laipade peal, aga nüüd on kõigeks mulaazhid. Neli aastat tagasi proovisin veenikanüüli paigaldamist kõigepealt shvammitaolisest materjalist kunstkäe peal, mille kunstveresoonte sees oli vesine punakas vedelik ja mis nägi üldiselt välja, nagu kuuluks see kehva koordinatsiooniga heroiininarkomaanile. Üleni kunstsinikaid täis.
Siis tuleb väljakutse ja kiirabitöötaja kiirustab minema, andes mulle enne kotitäie suuri ja väikseid steriilsetes pakendites esemeid. "Oota, ära nüüd nii avalikult ka!" Topin pluusi kõige peale. Rummi üle, mis on seitse aastat laagerdunud ja just mille ma mingist ebausust valisin, tundub tal olevat siiralt hea meel. Aga mulle mantlit ulatades mainib ta: "Sul on juuksed lahti. Vaheta lakki. Muidu oled ainus kiilakas nais-tegevuskunstnik." Ütlen vabanduseks, et ma pole seda mantlit nädal aega harjanud ning mõtlen teel Tartusse, et äkki tabas tema meditsiiniliselt koolitatud pilk mul mõne fataalse haiguse esmase sümptomi.
"Sa ennustasid oma eelmise aasta videos shamanistlikult Wall Streeti börsikrahhi ette!", teatab bändimees mulle äkki tunnustavalt.
-- "Mis krahhi? Millal?"

reede, november 14, 2008

Jah, on küll *

Inno ja Irja lahkusid koos Jan Kausiga alles kl 12 või midagi. Seni oli vestlus. Kohtumine.
Täna järgmise taseme meditsiinikursus.
Homme õpetajakoolitus -- vaatluspraktika.
Ja siis teise linna edasi.

* Nii on tõlgitud ühe hea raamatu pealkiri.

kolmapäev, november 12, 2008

NG Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03




NG KUNSTIKONTEINERIS

KULTUURITEHASES POLYMER (MADARA 22)
12.NOVEMBRIL KL.19.00

KIRJANDUSLIKE KOHTUMISTE SEERIA
„ÜKS HULLEM KUI TEINE“ :

INNO & IRJA TÄHISMAA
+
JAN KAUS

VESTLUST JUHIB SANDRA JÕGEVA



Kirjanduslike kohtumiste seeriat toetab Eesti Kultuurkapital



KONTAKT:
Sandra Jõgeva +372 5543961
Tanel Saar +372 55941211
www.artcontainer.ee

teisipäev, november 11, 2008

Harku narkovangla

Seda kirjutasin ma kohapeal igavusest märkmikkusse:

Eesti edukaima rezhissööri uue filmi näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursi kaudu leitud kohalikud vene kaunitarid, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad (pean tunnistama, et mina ei tea kohati, kust jookseb see piir -- teatris ei käi ja seriaale ei vaata), noored seltskonnakaunitarid, Linnar Priimägi, Peeter Ristsoo ja mitte enam nii noored seltkonnakaunitarid. Viimaste hulgas on paar üheksakümnendatel aastatel siinmail tuntud olnud modelli ning ainsa eesti supermodelli narkoäri eest vangis istunud õde. Ma ei jäta igaks juhuks oma käekotti kusagile vedelema.
Oleme Narva eeslinnas, kuhu on kohale toodud bussitäis inimesi. Mind ja V-d kutsus osalema A, stilist ja castinguagentuuri omanik. Sellega peaks teenima raha. Ma tean ka juba, et enamus ülejäänutest ei saa midagi. See on see müstiline faktor, mis inimesi filmitööstuse juures tõmbab -- segu edevusest ja püüdest end igavikku jäädvustada ja staaridega koos hängida ja tunda end hästitoimiva masinavärgi osana. Minu motivatsioon, olgem ausad, on raha. Ja võimalik absurdikogemus ka. Paari väikse filmi võtetel, kus olen grimmi teinud või sõpradele vastu tulles mingis kaadris figureerinud, olen saanud kogemuse, et aega läheb tohutult.
V, keda nagu mindki eraldi pisirolli jaoks telliti, on silmnähtavalt tujutu. Talle ei meeldi need inimesed, keda siin nii palju on. "Kõik on niiöelda lahedad inimesed! Nagu topitud inimesed. Top-p-pitud!", rõhutab V. "Neile on mingid asjad külge top-p-pi-tud! Külge monteeritud." V-l, nagu ka minul, on seljas omad riided, temal on sinised tupeeritud juuksed ja silmatorkav meik -- see on ta identiteet ja igapäevavälimus. Samas monteeritakse kohale saabunud vene baabale sulgi pähe. Tädi juuksed on silmatorkavalt rasvased.
Igav on, loomulikult. Filmivõtetel ongi igav. Enamuse ajast. Juhul kui sa oled kaadri ees.Ehk siis: sees. Su osa ongi põhiliselt oodata ja sotsialiseeruda. Juhul muidugi, kui sa kedagi piisavalt hästi tunned. Teine asi filmivõtetel on loomulikult alkohol, aga kui sinu jaoks on spetsiaalne osa välja mõeldud, ehkki pisikene ja arvatavasti sind keegi suurel ekraanil ei näegi, on igas mõttes kavalam sellest eemale hoida. Ma ei tea täpselt, mida ma tegema pean, aga kasulikum on teha seda täie teadvuse ja koordinatsiooni juures. Osa näitlejaid ja statiste on juba kergelt vindised. Mitte enam esimeses nooruses selstkonnakaunitaride tagumikele libisevad juba näitlejate käed.
"Ma ei saa aru, millest see film on?!? Kõik inimesed on nagu erinevatest ooperitest. Vaata, ossid naeravad mu üle! Tõesti, nii loll koht. Mis mõttes nagu??!! Näha, et mingi eesti värk, wannabe-glamuur! Top-pi-tud! Öko-öko-öko-öko-värk!", pomiseb V ja paneb siis kõik paika: "Mingi la-ba-ne! Kui ma kohe drinki ei saa, siis ma ütlen neile kõik välja, mis ma nende kostüümidest arvan!"
"Sellised olukorrad ajavad mind nii närvi, need tekitavad tunde, et tahaks ise olla see...see... S E E asi!" Kogu kahekümneaastase maailmavalu ja ebamäärane ambitsioon ühesainsas lauses.
Endine naisvang ja supermodelli kuulsusetu õde teeb endale meie kõrval meiki. V koperdab ta oma poolemeetriste taldadega palatvormsaabastega peaaegu pikali, kui ka peeglile lähemale astub. Kumbki diiva ei pane teineteist tähelegi.
Ma pole enam eriti kindel, oli see kõik ikka hea mõte.

Tunde hiljem, võtteplatsil. See on mingi lagunev sammastega kultuurimaja Narva servas, kuhu on ehitusprahi keskele ehitatud dekadentlik ööklubi. Filmi kunstnikutöö tundub väga hea.
Enamus näitlejatest ja statistidest on juba ammu väga purjus. "Ega sa Peetrit pole näinud?", küsib mu käest rezhissöör. "Kas ta püsib veel püsti?" See on inimene, kellele episoodilise rolli eest makstakse muljetavaldav summa -- ta ütleb seda mulle ise paar tundi hiljem. Sest tema on tema. Mul palus A kaasa võtta meigiasju, jalanõusid ning riideid. Umbes tund aega pärast võtteplatsile saabumist on ilmselgelt ära varastatud enamus mu kaasatoodust -- profikomeetika ning riided, kusjuures saapad ja kingad on alles, aga laiali loobitud. Ju polnud õige jalanumber.Ma otsin igaks juhuks oma puuduvat kotti igalt poolt, aga loomulikult ei ole seda kusagil. Kahju on vähemalt 6000 krooni. Alguses on kõik osavõtlikud, lasevad endale käsuliinis alluvatel stilistidel, assistentidel ning meikijatel ka ringi vaadata ja hiljem küsivad, kas leidsin üles. Loomulikult mitte. Me oleme Ida-Virumaal.
Filmitakse, nagu aru saan, napp kaader sellest, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja* siseneb dekadentlikku klubisse, mis on rahvast täis. Selle kaadriga on ühel pool umbes kell pool neli öösel. Enamus inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Selleks ajaks on A diivanile magama jäänud ega reageeri enam millelegi. V on kõigil ümbritsevatel inimestel näo täis sõimanud. Või, noh, peaaegu kõigil. "Linnar, miks sa räägid ainult ohutute naistega?"
Produtsent, keda ma tunnen, seisab seina najal napilt püsti ja ajab segast juttu. Kõik käperdavad üksteist. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad oma kontsadel ning kukuvad aegajalt pikali sel prahisel põrandal. Ma ei ole kindel, kas see on nii hea mõte, anda amatöör-ja profinäitlejatele meelelahutuseks kümme kasti viina. Aga, jumala eest, see pole minu mure ega minu film. Ma ise pole praktiliselt joonud, aga mu "partner" filmis on algusest peale väga täis. Assistent toob talle oma käega õlut ja muretseb, ega tal külm pole.
Mina vaidlen pärast võtet produtsendiga, kas nemad vastutavad varastatud asjade eest ning tõrjun V-d, kes üürgab üle saali: "Nad ei maksa mulle mitte munnigi!" V on asjadest natuke valesti aru saanud, aga A, kes meid sinna arranzheeris, magab jätkuvalt diivanil ja temast pole suurt abi. Soodom ja Gomorra, kurat küll. Produtsent ajab käed külge kõigele, mis liigub ja meespeategelane on uue kaunitari embuses. Ma olen kadunud asjade pärast väga tujust ära. Aga ma saavutan selle, et mulle lubatakse mingi summa, kui kott välja ei ilmu. Sest ma suudan sellele omavastutuse asjale vastu vaielda. Ega soovi politseile avaldust kirjutada -- see on juba sulaselge mõnitamine.
Ja siis ongi kõik -- buss läheb Tallinnasse, inimesed; need kes veel ei maga, joovad edasi, V sõimab korra kõiki veel ja mina joon ära pool pudelit veini ning kokteiliklaasitäie peaaegu puhast viina, mille V on kaasa haaranud. Siis ma otsustan ka natuke sotsialiseeruda. See on viga. Keegi kena tütarlaps ,kellega mul oli enne hea klapp, küsib, kas ma sain oma asjad kätte ja mainib, et tema arust ei ole produtsent süüdi. Järgmisel hetkel kuuleb ta, et on ikka küll, kui kutsub statistideks Ida-Virumaa venelased ning narkoäri eest vangis istunud Carmen Kassi õe. Kes vedas oma kehaõõnsustes kokaiini (ma tunnen sel hetkel mingit seletamatut, mäekõrgust moraalset üleolekut selle õnnetu Carmen Kassi õe suhtes) ja istus nimetatud teo eest viis aastat kinni. "Kolm aastat ainult", parandab mind üks noormees, kes ka selle hetkeni mu vastu sõbralik oli. Nüüd ei salli mind keegi. Vaese Viktooria De Luna mainimine oli kindlasti viga ja nagu ma äkki taipan, on see õnnetu naine vist poolte siinviibijate hea tuttav või sõbranna. Aga ma lasen edasi. "Harku narkovanglast saab veel odavamaid statiste! Täna viid narkot üle, homme varastad huulepulga!" See alkohol, mida ma bussis nüüd kiiruga jõin, töötab täiega. Ma laon veel välja, mida ma eksvangide ja nende moraalse usaldusväärsuse kohta arvan. Ma ei või vanduda, et ei puuduta ka mainitud De Luna mustanahalisi järglasi.**
"Ii-lus!", kommenteerib V. "Kuule, kas ma ikka saan raha? Ma mõtlesin, et äkki ei saa ja varastasin igaks juhuks krae ja kindad!"


* Taavi Eelmaa
** Esitan retoorilise küsimuse, kas neegriga ikka tasub keppida. Ja siis koos kokaiini üle piiri viia -- rikuvad lapsi, kurat. (Ma ei kontrolli oma teksti eriti, kui olen purjus ja vihane ning võin jätta väga rassistliku, antisionistliku ning homofoobse mulje, mis on tegelikult petlik.)
"Ma ei vasta retoorilistele küsimustele!"
Hanif Kureishi

esmaspäev, november 10, 2008

And we all shine on (instant karma`s gonna get you)*

Eelmise nädala lõpul sain kokku, lõppude lõpuks, oma fänniga. "Tauno Kaks Krooni" -- see on tüüp, kes mulle regulaarselt helistab ning sõnumeid saadab, sest leidis aasta alguses kusagilt Harjumaa baarist kahekroonise, mille peale oli kirjutatud minu nimi. Ja muud kontaktid. See oli improviseeritud nimekaart kellelegi, kes lubas seda kahekroonist kindlasti teistest eraldi hoida.
Nüüd ta helistas jälle -- ja mina mõtlesin, et vaataks tüübi üle. Ta kutsus mind lõunale. Ja Lõuna-Eestisse järgmisel päeval.
Viru keskuse sushikohas (minu valik, mitte tema) nägin kõige täiuslikuma Iowa väikelinna redneck`i stilistikaga kauboikaabuga tüüpi. Punetava näoga, 47-aastane, just kinnisvaraäriga kõrbenud. "Poogen, tooge meile mingit kala! Savi, millist...", ütles ta venelannast ettekandjale ning snooblikus kohas teenindati meid edaspidi ilma mingi aupaklikkuseta.
"Ma tahaks sind veel näha, sa oled väga huvitav inimene. Kas keegi peale minu on veel öelnud, et sa oled huvitav?" Vastasin, et jah, see on umbes sama nagu mõnele öeldakse kogu aeg, et ta on väga ilus ja mõnele teisele, et tal on hea lauluhääl. Yep, I get it all the time.

Siis kohtusin Tartu bändi, kes on minust laulu teinud, solistiga. Liidriga. Guruga, nagu ta mind parandas. Umbes 75% jutust puudutas tema initsiatiivil tuntud sünteetilist hallutsinogeeni, mida bioloogiharidusega bändimees fetisheerib. Ta andvat selle mõju all ka kontserte, pidades siis erandkorras viisi ning lugedes inimeste mõtteid. Ta avaldas mulle omal moel tunnustust, et ma ilma sellise dopinguta hakkama saan. Nende loomiseks vajalike transpersonaalsete kogemustega.

Üleeile müüsin baaris kontserdi ajal õlut või siis pigem ei müünud(E ameerikalik turundustrateegia -- pakkuda õlut kõrrega kilekotist -- ei tööta üldse; inimesed pigem loobusid alkoholist või jõid oma jooki -- jah, see näeb omajagu rõve välja ja ainsa valikuna baaris ei ole hea mõte) ning lugesin läbi teise poole Mihkel Raua bestsellerist. See on päris hästi kirjutatud. Kuigi aegajalt tundub mulle, et autor hindab tugevalt üle selle maailma, kuhu ta post-punk bändi alaealise kitarristina kuulus, suurust ja glamuursust. Kui rock`n`roll on juua Kirde-Eesti kolhoosi sööklas viina jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios? Ja poseerida eesti popmuusikute grupipildil koos sinna meelitatud John Lydoniga, kes nädal hiljem su riiki ülemaailmses meedias mõnitab? Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt)?
Taustaks mängis varakeskealiste inetuvõitu soome meeste bänd, kelle taset ma ei osanud muusikahuvi puudumise tõttu hinnata. Fat, white and blod. Nad segasid raamatusse keskendumist natuke, aga olid samas sellele suurepärane soundtrack. Mihkel Raual oli kahtlemata oma 16-aastase alkohoolikust kitarristi eluperioodil rohkem publikut kui bändil nimega Lizard Dance, aga sügavamat vahet tõepoolest ei ole. Olen ma järjest enam veendunud. Rock`n`roll suri ega jätnud endast järgi ilusat laipa.

Eile assisteerisin M-i õrnalt etnograafilise laste work-shopi läbiviimisel äärelinna hotellis. Ma teenisin selle eest natuke raha.

Ja ma ei käinud eilsel endast tehtud doki esilinastusel (kuhu ma inimestele kutseid ei saatnud, sest mulle tundus ja tundub siiani vale promoda endast tehtud filmi, mis mulle väga ei meeldi -- seal on päris kindlasti puudu rezhissööri visioonist ning lihtsast tegemise rõõmust), vaid saatsin sinna M-i ning oma vanemad. Minnes ise varem kokkulepitud kohtumisele. Afterpartyle Kukus jõudsin küll, õigemini juba varem kinno seansile tagasi, kus näidati Tartu videokunstnikku portreteerivat dokki. Ta mõjus seal üleloomulikult asjalikult. Palju asjalikumalt kui mina endast tehtud dokis. Mis vist ei näita kuigi heast küljest kumbagi rezhissööri.
Sõbranna ütles, et Kuku on evil. Ongi, eriti kui seal toimub samal ajal ka suhteliselt äsja surnud klassiku avamise järelpidu. Matusemeeleolu oli. Kuna mu kokkusaamine filmi ajal oli Kunstihoones, nägin, kuidas avakõne ajal nuttis surnud kunstniku ema. Ja kuidas klassiku võitluskaaslane luges ette surnud sõbrale pühendatud seitsmeleheküljelise sentimentaalse luuletuse.
Õhtu kulminatsiooniks jõudsime sama sõbrannaga, kes Kuku kohta evil ütles, minu juurde. Taksojuhile kahtlasest erataksost jäime viisteist krooni võlgu, see loopis mulle killustikutüki järele -- tabas pead, aga valus ei olnud ning sõbranna unustas oma rahakoti sinnasamasse nimetusse taksosse.

Ja nüüd lähen Eesti edukaima rezhissööri filmi statistiks, millega teenib kolm kuni neli korda rohkem kui lastework-shopi assisteerides. Aga võtted toimuvad Narvas ning mul jääb ka täna kirjutamata essee teemal "Minu põhimõtted õpetajana", mille tähtaeg oli eile. Ma mõtlesin selle üles ehitada oma tuttava ning kolleegi kunagi välja käidud mõttele, et kui tema keskkooli õpetajaks läks, polnud tal muid põhimõtteid kui kaks: mitte ilmuda kooli tundi andma joobes peaga ning samuti vältida seksuaalsuhteid õpilastega. Sõbranna ütles, et tema tsiteerimisest tuleb veel mingi jama ning et ma peaksin lihtsalt "mingit iba ajama".


* John Lennon

kolmapäev, november 05, 2008

Viva Obama

Ameerika võitis esimese mustanahalise presidendi (ja ma ostsin just eile Lauri Pilteri "Loheja pilve", mida tahtsin juba kolm aastat tagasi oma isale jõuludeks kinkida ja seal ütles üks feministist tegelane peategelasele, et enne saab USA mustanahalise presidendi kui vastava naise -- tegevus toimub aastal 1990).
Ja väidetavalt sõja lähitulevikus Pakistaniga. Miinus sõja Iraagis. Aga maailma ainus supervõim peabki aegaajalt selliseid asju tegema.
Obama võitis -- loomulikult -- everlasting glory.
Ja mina võitsin kihlvedudega Obama peale kaks suurt pudelit rummi ning ühe valge veini. Ja tunde, et mu välispoliitiline intuitsioon aegajalt töötab.

esmaspäev, november 03, 2008

Times they are a-changing

See on käes. See, mida õpetati kunagi magistratuuris subkultuuride loengus -- inimesed elavad oma pisikestest mullides, miniõukondades ja huvituvad sellest, mis neile meeldib. Keegi ei pea vajalikuks, et oleks ühine suur enamvähem kohustuslik taustsüsteem.
Seda kinnitab mu "uus noor sõber".* Loengud olevat ka sellised. Sa ei saa enam kellelegi üllatunult otsa vaadata -- et sa pole SELLEST kuulnudki! Loomulikult ta ei ole -- samamoodi nagu sina ei tea pooli asju tema teadmistest!
Näide 1: uskumatult palju düsgraafiat nooremate inimeste juures. Keegi seletas mulle kunagi, kui tema kirjavigu täis teksti kritiseerisin, et miks peab olema üks grammatika, mis on ainuõige. Et tema sellisesse asja ei uskuvat. Fair enough. Selle taustal mõistan toimetaja komplimenti endale paremini -- et tekstid olevat tavaliselt (grammatiliselt siis vist?) hirmsad.
Näide 2: kirjastaja, kes vist ei ole Dovlatovit lugenud. Mina üritan naiivselt tõmmata paralleele enda ja tema vahele -- või vähemalt viidata D-le kui oma eeskujule. Nagu ma aru saan, eelistab kirjastaja ulmet. ** Fair enough.
Näide 3 : enamvähem kogu jutt ja suhtumine, mis selle alt läbi kumab, Õpetajate Seminaris.
Mis võtab maha pingeid ja kohustust tunda uue kunsti, kirjanduse ja kinokunsti kõrval huvi uue muusika vastu. Ei huvita ja ei tunne mingit vajadust. Muusika ja kogu see bändivärk, ehkki fenomenidena huvitavad, on tegelikult üks ülehinnatumaid asju maailmas üldse. Masinavärk, mis vajab kohutavas koguses ainet, mida endast läbi lasta. Iga ajahetk lasevad miljonid raadiojaamad miljoneid uusi lugusid, mille põhiväärtus on see, et need on uued; muusika-ja klatshiajakirjad peavad kellestki kirjutama ja nii edasi. Ja millegipärast inimesed käivad jätkuvalt kontsertidel.
Ja mind ei huvita -- mul on mu Youtube ja plaadid, mida R aegajalt mulle kümne kaupa kõrvetab -- pooleldi omal valikul. Aga mitte enam CD-mängijat, mis läks katki. Niisiis ainult Youtube hetkel***.



* "Enam ei ole moodne olla väga moodne", seda ütles ta ka. Ilus!

** Ma loodan, et ta selle peale ei solvu. Ta kommenteeris, et kajastasin meievahelist "konflikti". Kirjastaja on kirjanduslegendi poeg ja näeb välja nagu õrnem ja blondim cover viimasest. Asjalik. Päris hea kergelt antikvaarse stiilitajuga.

*** Hetkel "Age of Aquarius/Let the Sunshine in" -- mulle meeldib temaatilisus. Pühendatud indigolastele. Ja vanadele hipidele.

kolmapäev, oktoober 29, 2008

Autentsed märkmed Õpetajate Seminarist

Mu poole pöördub rida eespool istuv keskealine daam. Kergelt juudilike näojoontega ja absoluutselt äratuntav õpetaja-pitser sinna otsa löödud.
"Miks ta sellest räägib?"
Õppejõud, noor mees,täpselt ühe pooltuntud eesti kirjaniku nägu*, on oma psühholoogialoenguga jõudnud punkti, kus ta kirjeldab, kuidas mõttes mõnele ebasoovitavale füüsilisele reaktsioonile keskendumine selle kohe esile kutsub. Näide: käte värisemine. Väga tuttav näide. Loomulikult hakkavad värisema, ise korduvalt sama kogenud. Loeng on jõudnud üsna igavasse staadiumi, sest kõik, mis õppejõud räägib, on enesestmõistetav kui see, et Maa tiirleb ümber Päikese. Ja kui ei ole, puudutab see ainult toimetulemist põhikooli pahade poistega.
"Niimoodi mõtleb ju haige inimene", sosistab eespool mainitud daam. "Miks ma peaksin mõtlema, kas mu käed värisevad? Ma ei mõtle sellele kunagi!" Mida sellise avalduse peale kosta -- proua vaatab mulle takkakiitmist ootavalt otsa. "No siis on teil ju vedanud!", sosistan vastu.
Proua on juba mitu korda mu poole pöördunud -- ma tekitasin temas vist poolehoidu, kui kohustuslikus vestlusringis (teema: õpilaste üle enesekehtestamine põhikoolis) esinesin avaldusega, et vanad füüsilised pedagoogilised võtted, pikad joonlauad ning hernestele põlvitama sundimine, õigustasid end arvatavasti igati. Noor kena inglise keele õpetajanna kurtis sealamas, et tema klassi probleemne õpilane käperdab teda peaaegu iga päev -- ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ropult sõimatakse rutiinselt. Nagu nüüd aru saan, puuduvad tänapäeva õpetajatel igasugused lubatud enesekehtestamisvõtted; leitakse, et isiksusest peaks piisama. Mis omakorda, tundub mulle, on tohutu inimressursside raiskamine. Sellele vaieldakse vastu. "Seda suurem meister peab olema," teatab habemega ajalooõpetaja, aga mainitud proua kinnitab mu jutu peale: "Õige! Teil on absoluutselt õigus!"
Ja siis küsib ta : "On teil siin huvitav? Ärge vastust valjusti välja öelge!"
Raske küsimus. Parajasti räägib noor psühholoogiadoktor grupi moodustumise staadiumidest. Üllatus küll, konflikt on kohe teine neist, millele järgnevad normaliseerumine, toimimine (parim osa) ning siis lõpuks laialiminek, mille puhul peab läbi viima rituaali. Fair enough.
Ja mis puudutab eilse sissekande kangelannat Kati Murutari, siis teel Tartusse ostan bussis lugemiseks naisteajakirja, milles on mainitud autori järjejutt. Seal leidub lause: "Mugav ja muretu ähknühk." Ei seksikirjandusele!
Ja mu keeletoimetaja teeb mulle komplimendi : mul olevat väga puhas tekst. "Kui vastu valgust vaadata, siis pilved peaaegu paistavad läbi." See on nii ülimalt poeetiline, et ma ei saa sellest aru. Aga kõlab hästi.

' Heiti Kender

teisipäev, oktoober 28, 2008

Seks müüb -- või siis mitte

Vaidlus kirjastajaga. Ma ei taha, et mind müüdaks selle põhimõttega, et seks mu raamatus on põhiline müügiargument -- mis kuradi seks?
Ega meil 20. sajand pole!
Kui ma sellest vihjamisi kirjutangi, siis pigem nagu 19. sajandil -- et tuled kustutakse või midagi.
Loomulikult teen talle selgeks, et ma pole mingi Kati Murutar. Sellest poleks vähimatki kasu. Mõtlen, kas võtta protsent läbimüügist või honorar, aga kui võtta protsent, siis on õrn lootus, et teenid natuke kasumit, endal on võib-olla põnevam, osaled omaoodi kampaanias; samas ei või iial teada, kas sa selle kampaania lõpuks ise ei olegi Kati Murutar. Ilma ise seda üleminekut märkamatagi. Ja märkimisväärset kasumit saamata.
Tegelikult mõtlen selle valiku üle siiamaani.
Ja homme hommikul sõidan väga varajase bussiga Tartusse, et kuidagi elada üle 8-tunnine loeng teemal "Õpetaja kui juht".

teisipäev, oktoober 21, 2008

Sisters in Mushroom

Nii ütles telefonis eelpoolmainitud tütarlaps, kes on tänase päeva veel voodis. Tuletan meelde : tema on see, kellel on eile kiirabist antud paber, millel diagnoosina kirjas seenemürgitus. Kellele manustati eile veeni kaudu poolteist liitrit füsioloogilist lahust, iiveldusevastast rohtu ja tehti uuringud.
Seen ühendab.
Endal on õrnalt, väga õrnalt kahtlane enesetunne, aga mul on juba ammu kahtlus, et mürgid mulle väga ei mõju. Igasugused tossavad asjad, auruvad asjad (plastik ikka natuke midagi teeb, aga see on ka hardcore), värvid, pihustatavad asjad... Aga ära hõiska enne õhtut.

"Ma ei ole seda öelnud!" "Ma kontrollisin kõik seened üle!"

Millegipärast ei õnnestunud kommentaari endal kommentaaridesse lisada.
Mis puudutab väidetavalt sinu suhu pandud sõnadesse, siis olen just lõpetanud diktofoni lindistatud vestlusringi artikliks vormistamise ning mul on juba selle põhjal selge (mitte et ma seda varem poleks teadnud), kui vähe inimesed registreerivad ära, mida nad öelnud on.
Ühte minutisse mahub peaaegu pool lehekülge teksti. See selleks.

Ja blogi on paratamatult subjektiivne zhanr ning mingeid nõudeid nagu sündmust kajastavale artiklile esitada on naiivne. Samas on kommentaarid alati teretulnud.
Ja mis puudutab seenemürgitust, siis kirjutasin ju, et üks tütarlaps käis eile haiglas, teda raviti ning kinnitati seenemürgituse diagnoos.
Inimlik eksitus.
Enda puhul ei oska öelda, kuna mul oli minimaalselt sümptomeid, arsti juurde minna ei viitsinud ning ma blogisissekandes kirjeldasingi ainult paanikareaktsiooni. Eneseirooniliselt, kusjuures.

Ja ma tegin eile selle sissekande, kuna mitu inimest nõudsid blogile lisa!
Taas kord mõtlen, on seda kõike vaja. Nagu viimasel ajal korduvalt -- sellest ka pikad vahed sissekannetes.

Vastuveenmised ja komplimendid oleksid loomulikult teretulnud.
Aga tõepoolest, on lauseid, mille lugemine või kuulmine väsitab:
1. "Ma ei ole seda öelnud!" (Eri variatsioonides. Loomulikult sa ütlesid seda, üldiselt inimestele teiste öeldud tekst jääb isegi paremini meelde kui enda oma. Muidugi on alati võimalik, et seda tõlgendati valesti, juba läbi mingite eelarvamuste.)
2. "Ma kontrollisin seened ise üle." (Loomulikult sa tegid seda, aga kes on teadlikult mürgiseeni toiduks valmistanud, kui mõrvakatsed välja arvata?)
3. "Ma tagusin oma pead vastu seina -- see on metafoor!"**
4. "Kuidas saab keegi kunsti hinnata?!"
5. "Hea meelega annetaksin selle Vabadussõja monumendi kiiremale valmimisele seal Vabaduse platsil!
Minu vanaisa võitles metsavennana ikkagi eesti riigi heaks ja mina tahaks seda üritust väga toetada!
Kuna eesti riik on vaene ja siis pean õigeks näidata üles väikestki omaalgatusliku toetust meie kultuurile!" **

*inside
** veel rohkem inside

esmaspäev, oktoober 20, 2008

Väljasõit

"Ega sul mingit kanget rohtu ei ole?"
Seda küsib M, Tartu noorkunstnik.
"Ei, aga üks mu sõber soovitab juua kaks pudelit Sudafedi. Pseudoefedriin. Ainult nohuvastane, mitte see, mida köha puhul võetakse."
"Kust seda saada?"
"Apteegist, loomulikult."
Mõtlen, kas mainida sellesama sõbra teisi soovitusi -- sookailutee (pidi rikuma neerud), üks -kaks Xanaxit enne lahjat alkoholi, midagi oli veel... Lisaks tema rikkalikule teadmistehulgale tavapärasemast valikust.
Aga see Tartu noorkunstnik on, nii palju kui ma temaga kokku puutunud olen, ainult segast ajanud. Samas -- ma olen alati nautinud meditsiiniteemaliste populaarteaduslike teadmistega uhkeldamist.
Mulle tuleb midagi meelde. Sõbra soovitus.
"Selle kogusega võib hauda ka minna. "
"Hauda ma ei taha. Ainult kaugele ära siit!"
Lähemale astub teine noormees, keda ma ei tunne : "Mul on jope taskus üks tsüklodool!"*

See vaikne jutuajamine leiab aset Eestimaa kauges otsas asuva külalisstuudio üritusel. Tegevuskunsti work-shopi kulminatsioon ja kliimaks. Või mitte just päris. Vanem meesterahvas räägib ruuporisse pseudo-hiina keeles ja pistab seda osalejatele nina alla. Aga ainult neile. Kõik siutsuvad püüdlikult. Mõtlen, kas see on nii piinlik, kui mulle tundub, või olen ma väsinud, või peaksin ma olema üleüldiselt empaatilisem, või oli see inglaste work-shop, mida ma lähedalt kõrvalt nägin ja millest kirjutan, tegelikult samasugune, ainult et mina kollektiivse olendina nagu inimene ikka, kes ma viimasega seotud isikuid tunnen, suhtun neisse ja nende tulemusesse ülekohtuselt hästi... Külalisstuudio perenaine siutsub eriti pikalt ja innukalt. Kõik naeravad, välja arvatud paar inimest, kes säilitavad rõhutatult, demonstratiivselt baasilme. Mina ka. Baasilme niisiis.
Olen teadlikult vältinud vanema ameeriklase kõvakaanelise monograafia vaatamist -- ma ei taha tema suhtes eelarvamusi. On, nagu on. Ja sellisena, ilma taustateadmisteta... Mõttetu ja igav tundub -- tüüp naudib ilmselgelt idamaist tüüpi guru rolli, kes inimesed panne kokku taguma ja suuga sahistama paneb. Mingid orientaalse hõnguga instrumendid. Silmasidemed ja õnnetu kirju kana, kellega mingit mängu mängitakse.
E ütleb, et pulmanaljad. Nii see on. Bussi Tartusse tagasiminemiseni on veel tükk aega. Bussijuht küsib, kes on kõige tähtsam ja otsustab, millal minnakse. E ütleb, et tema on ja minnakse kohe. See trikk ebaõnnestub. Aga siis annab külalisstuudio perenaine alla ja teatab, et buss läheb viie minuti pärast. Ta on vist solvunud. Kui üks osalejatest kana kinni hoidis ja sellel jalad alt ära vajuma hakkavad, küsin, miks see lindu piinab. Külalisstuudio perenaine ütleb: "Elu koosneb paljudest faasidest ja ainult üks nendest on piinamine...." Mu kunagine õppejõud Kunstiakadeemia magistratuurist armastas öelda, et tõeline õpetaja võib oma õpilasel pea otsast ka lüüa, kui vaja. Kas just selle laiamise pärast või mingil muul põhjusel, aga mulle käib niisugune zen-egotrippamine palju rohkem närvidele kui selle läänelikum variant. Veel üks Tartu noorkunstnik saadab mulle järele mürgise märkuse, kui sealt lahkume: "Aitäh! Aitäh, et siin nii kaua vastu pidasid!"
Ja kui mul järgmisel päeval Tallinna poole sõitvas bussis süda kergelt pööritama hakkab, tuleb mulle kohe meelde üritusel pakutud seenehautis ning fakt, et seenel käis kogu see välismaalaste kamp... Meditsiinilist nõu pakkuval telefoniliinil (1220) öeldakse, et seenemürgituse tunnused avalduvad tavaliselt varem, aga kunagi ei tea ja soovitatakse erakorralise meditsiini asutusse pöörduda. Esimene arst, kes telefoniliinil vastu võtab, on igasuguste fataalsuste suhtes skeptiline, aga soovitab edaspidi külas pakutavaid metsaseeni vältida -- paljud tegevat nii. Teine arst keeldub mulle kirjeldamast, kuidas see täpselt läheb, juhul kui läks tõesti halvasti ja keegi oli metsast üles korjanud surmavalt mürgise valge või rohelise kärbseseene. Mina unustan varsti kõik ära, aga tütarlaps K käest kuulen täna, et tal oli tõsiselt paha olla ja on edaspidigi. Valud sees ja iiveldus. Veenan teda kohe Mustamäe haiglasse minema, kus tal diagnoositaksegi seenemürgitus (aga midagi väga hullu ei olevat olnud, muidu poleks ta elus)ja pannakse tilguti alla, tehakse uuringud, mille tulemusena selgub, et maks ja neerud ei ole tal kahjustatud ning antakse iiveldusevastast rohtu.
Psühhosomaatika my ass.
Lisaks osalen Tartus näitusel, teen keeltes rääkimise karaoke demonstratsiooni seal, käin loengutes, kus jään magama, vaadates õpetlikku filmi Saksamaa põhihariduskoolisüsteemi uutest väljakutsetest, külastan endise koostööpartneri ja meie ühise klassivenna näitust ning veendun järjest enam suure osa tartlaste koordineerimatuses.
Täna saan Tartu videokunstnikult meili -- ta kavatseb näituse tegemiseks saadud rahast osa Vabadussamba ehitamiseks annetada. Ta vanaisa oli nimelt metsavend.








* Guugeldasin selle asja ja näe, mis välja tuli (autor tundmatu):

Aga ega ma tsüklodooli toimeaine kohta ei tea ise ka mitte halligi. Ametlikult oli tsüklodool antidepressant ja epilepsiaravim ühes isikus. Aga kuidagi tilkus teda psühhoneuroloogiahaigla apteegist välja sellisis kogusis, et ikka arvestatav rahvamass oli mitmeid kordi nädalas uimas nii et vähe pold.

Tsüklodooli “positiivne” omadus oli see, et korralikuks laksuks piisas üsna väikesest kogusest, samas kui letaalne doos oli väga kõrge. Viis tablat tekitas juba kerge saki ja 20 tabla peale olid hallukad garanteeritud. Samas oli tihti juhtumeid, kus neiud-noormehed üritasid end tsüklodooliga ära tappa, aga 100 tablat ei hakanud isegi surnuaia värava poole veel kiskuma. Tuli kiirabi, tegi maoloputuse, siis pandi hullarisse, siis sai hullarist välja, siis võis hakata uuesti tsüklot panema:)

Ma olin üsna pikaajaline tsüklotarvitaja. Lõpetasin 90-dal aastal, sest jäin kodus umbkaifis olles emale vahele ja leidsin, et pole seda jama tarvis, vanemail ilma minutagi muresid küll. Veidi aega olin täiesti ainevaba, kui alkohol välja arvata, siis tiksusin vaikselt kanepi peale.

pühapäev, september 28, 2008

Jälle

Tulin eile hilisõhtul Tartust. Ma käin seal nüüd koolis, 1-4 päeva kuus, tavaliselt 2 järjestikust, mis tähendab 7 tundi loengut või loenguid. Jaanuari lõpuni. Paar kirjalikku tööd (essee " Minu põhimõtted õpetajana"!) ja mul on käes kvalifikatsiooni tõendav paber ja natuke sotsiaalset kindlustunnet. Et ma põhimõtteliselt võiksin olla õpetaja üldhariduskoolis, kui ma seda tahaksin. Kuidagiviisi see võimalus, teoreetiliselt olemas elu lõpuni, lisab mainitud sotsiaalset kindlustunnet -- ja ma ei ole kindel, kuniks seda nii kergelt saab, seda paberit, kuna üldiselt ülikoolides läheb taoline asi magistriõppe alla ning kahte aastat pseudoteadustega tegeleda ma ei soovi. Sotsiaalse kompetentsuse arendamine -- see on mul nüüd läbitud, kuulates keskealist psühholoogi seitse tundi järjest (kohv ja tee korraldajate kulul) -- ta on essee jaoks inspireeriv, pean mainima. 'tuli tõesti ideesid pedagoogide ja moraalse põhimõttekindluse kohta -- ta andis selleks ainet läbi pisikeste fraaside. Ja miks tunneb õpetajad reeglina kohe ära? Ja miks mõjuvad enamus noori meesõpetajaid (neid oli seal vähe, loomulikult)klassikaliste nohik-friikidena? Mingid imelikud detailid stilistikas (ülipikk peen patsike nagu mu klassivennad kandsid 1988. a. paiku), üllatavalt, naljakalt mõjuv jäme hääl, ülikorpulentne figuur -- kõik see oli esindatud. Ja koolituse organiseerija, kena blondiin, mõjus klassitäie inimeste ees nagu lasteaiakasvataja või hooldushaigla õde -- ülipositiivne,natuke nunnutav, samas arvestav, et keegi teeb kusagil kohutava vea, mille likvideerimiseks ta juba ette valmistunud on.
Ööd olin oma sõbra ja tema elukaaslase juures (keda võib varsti nimetada nooreks sõbrannaks, ma arvan)ja kellele tegin tagasiteene kooli jaoks vajaliku referaadi näol. Kirjutasin inglise keeles Philippe Starckist -- irooniliselt.
Tartus aegajalt käimine on alati elu natuke paremaks muutnud -- selline meeldiv katkestus, kino on kaks korda odavam ("Ekraan") kui siin ja üleüldse...

Sain meili teel mind äärmiselt õnnelikuks tegeva ettepaneku, millest siin pikemalt ei julge, aga mis pani Tartu pooleks päevaks helgelt särama...
Ja nüüd loen lõpuni sada lehekülge noore ameerika-vene-juudi kirjaniku aasta parimaks (2002) loetud debüütromaanist "Russian Debutante`s Handbook" ja kirjutan siis artikli Kaliningradist valmis.

reede, september 19, 2008

Tagasi

Kaliningradist tagasi. Oli tore. Kõige koledam linn, mida olen näinud.
Telefonikõned on äärmiselt oodatud.

pühapäev, september 14, 2008

Tagasi ja kohe edasi

Ma olen tagasi ja kahe tunni pärast lähen Kaliningradi bussi peale. Mul on selline tunne, nagu alati pärast kaugelt tagasi tulemist -- nagu kõik see (soojus, värvilised inimesed, oimulokkidega ortodoksetest juutidest alates Bedfordi avenüü internetipunktis, kelle pärast ma alati oma lahtisel käekotil põrandal silma peal hoidsin, miilegipärast ma hästi ei usaldanud neid..., palju ilusaid riideid, nii inimeste seljas kui poodides, Chelsea avamised (palju pretensioone õhus ja palju korralikku, aga igavavaõitu figuratiivset maalikunsti ja mõned naljakad skulptuurid, kuigi, pean tunnistama, ka erakordselt palju ilusaid kleite, Upper East Side ja minu teejuht K sealsel scenel; tuppa sittuvad chiahuad J kõrgete lagedega Brooklyni korteris ja mis kõik veel, kaasa arvatud teine K, see, kes on sündinud vales kehas ja kea hooldab rikkaid vanureid nagu viis aastat tagasi, kui Niinaga seal käies tuttavaks saimeja kellel oli taas kord uus ilus eesti naine ja kellega me poole ööni veini jõime, 6. avenüü korteris, koos 95-aastase akontaktse vanatädiga, kellele K vahepeal lusikaga süüa andis : "Good Lady!", mille peale see shokoloaadipudingit mu valge pluusi peale köhis -- ja ma mõtlesin, nagu juba viis aastat tagasi, kui oli sarnane situatsioon Times Square`i äärses korteris, kus K ning nüüdseks kodumaal tagasi olev teletäht hooldasid 100-aastast näitlejannat -- et mulle meeldiks kunagi kauges tulevikus olla muldvana ja omas maailmas, elades veelkord läbi oma elu nagu mu vanaema seda oma viimase viie aasta jooksul tegi, minu eest mu enda kodus hoolitsemas võõrtöölisest pühendunud professionaalne aid -- K rääkis, kuidas kaks aastat tagasi oli vanatädi haiglas hingamisaparaatide all ning kui need eemaldati, ootasid üksteisel käest kinni hoides nii hooldajad kui tädi tütred, kas see hakkab uuesti ise hingama ja elab või ei tee seda mitte ning nad saavad suure päranduse, kuidas käiku läks esimene plaan ja kui pettunud nägudega enamus kohalviibijatest olid, kuidas tütar ütles: "Mother, if you need to go, it`s fine!" ja kuidas tema mõtles, et mutt tegi ikkagi kõigile ära...; tagasi koju minnes tuli mulle pähe, et Harlemis polegi ma veel kunagi käinud, kuigi kunagi Niinaga hakkasime jalgsi kesklinnast minema ja 60ndate tänavateni jõudes tundus meile, et suured mustad tüdrukud, kes gängides seisid, vaatavad meid kurjalt ja üldse polnud peale suurte kortermajade palju midagi ja me jooksime tagasi kesklinna viiva bussi peale -- igal juhul sõitsin ma metrooga öösel kell kolm Ida-Harlemi, aga seal oli kõik tühi ja pime ja mingid mustad pakkisid midagi autosse ja mulle tundus, et A ostetud korralik fotoaparaat on vist liiga väärtuslik, et see kaelas, hakata traditsioonilises mustade elurajaoonis varahommikust jalutuskäiku tegema ja läksin "koju" tagasi viimast korda) on veel kusagil siinsamas olemas, paralleelses maailmas. Noh, mõnes mõttes ongi. Ja nagu alati, tuli mulle isa lennujaama vastu ja viis Mustamäele, kus, nagu alati, ma mõnes mõttes oma vanematele võlga tasudes, rääkides neile kõigest, mis neile huvi võiks pakkuda. See on omamoodi rituaal. Ka salviast rääkisin, ja vananevatest California hipidest, Burning Manist, Burnisng Manist, Burning Manist ja sellest, et nagu eelmine kordki, jõudsin ma viimasel minutil lennukile ja kuidas Euroopa mind Amsterdamis vastu võttis ja kuidas sealt tuleval lennukil omakorda olid Tallinna lennujaamas vastas narkokoerad, kes paar noormeest kohe kontrolli viisid.
Siin on uskumatult külm, üks akendest on vahepeal, ma pakun, et kaks nädalat tagasi või nii, tuulega lahti läinud (Seal kogesin muuseas keeristorm Gustavi kauget mõju, mis avaldus soojas troopilises paduvihmas, mis kestis terve päeva) ja mul on tõsiselt hea meel, et mu kohver lõpuks välja ilmus, oodates mind Newarki lennujaama American Airlines kontoris, kuhu mind oli avaldust vormistama kutsutud, kus oli ka mu kõige soojem kampsun (aga ma saan 250 dollari peale tsheki NYs ostetud riiete eest)). Ja mul on ka südamest hea meel, et K soovitatud, tema lemmikkaltsukas Brooklynis Beacon`s Closet (North 11th või 10th St) mõtlesin ma küll peaaegu pool tundi, kas päris karusnahast kollane kasukas on hea mõte, 125 dollari eest. Loomulikult ta oli -- see loogika juba, et ilus kollane mõjub ühtaegu kevadiselt/varasügiseselt ja ei tekita psühholoogilisi takistusi sooje riideid selga panemast kui mõjub ootamatult pimedas külmas talves -- ja see oli seal poes üks kallimaid asju. Ma üritan nüüd aasta aega mitte üldse riideid osta -- mitte, et seda seal nii palju teinud oleksid, vaid üleüldse. Mul on küll väike lisa oma garderoobis, seda muidugi. Ja loomulikult ei suutnud ma vastu panna mutikesele, kes Bedfordi avenüü pühapäevasel tänavaturul oma viiekümendate aastate kaelakeega kaubitses.
Ja nüüd on mul ainult poolteist tundi aega ja ma pean tõesti kohvrit pakkima hakkama.

esmaspäev, september 08, 2008

M6ttetud has-beenid

Ma olen Alan Vegas v2ga pettunud. Inimesed, kes v2ljakuulutatud yritustele kohale ei ilmu, kuuluvad mu absoluutsete mitte-lemmikute hulka.
Ma talusin pikka 70ndate-teemalist punk-dikussiooni Bowery Poetry Clubis, hullu vana naist, kes k6igile esinejatele vahele r22kis ja edevat rastasoenguga punk-naist, kunagist legendi, ajaloost v2ljakuulutatut, naisele tyypiliselt, enda s6nul. Lootes, et keegi klubit2iest inimestest on Alan Vega, eks ole. M6tlesin, mis oleksid p6hjused v6i ajendid, miks ta v6iks Eestisse tulla, mis teda v6iks Konteineri juures v6luda, et kas tal on k6rged honorarid v6i on ta vaene ja 6nnelik, kui lennukipiletit ei pea ise maksma. Et kas ta kontsert n2iteks oleks sell-out v6i on ta ikkagi v2heste lemmik tegelikult. Samas -- kuidas v6tta, ikkagi suurim alternatiivne rock-staar ja m6jukamaid inimesi muusika ajaloos 70ndate keskpaigast saadik. Vaatasin inimesi ja mulle tundus, et peaaegu igas keskealises mehes on midagi Alan Vega stilistikast v6i fysignoomiast. We are all Frankies, eks ole.

pühapäev, september 07, 2008

Suur linn, veidrad inimesed

Mu k6rval istub lyhemat kasvu tavaline inetuv5itu kiilanev keskealine mees. Siin internetipunktis. Ta ohib ja matsutab suuga. Ta vaatab Youtubest, kuidas naiskulturistid s22ri n2itavad. Seelik t6stetakse aeglaselt yles m66da ylilihaselist reit ja siis peatub kaamera n2ol. Nagu need naiskulturistide n2od on. Mees oigab. Ja valib j2rgmise klipi.

Eile k2isin festivalil,mis oli pyhendatud Ginsbergile. K2isin, sest seal pidi esinema Reverend Billy. @ra j2i, sest ette j6udis tunde kestev troopiline paduvihm, mis pidi seotud olema siin ookeanil l2hedal, v6i mitte siis nii v2ga, oleva orkaan Gustaviga. Et selle haare ulatus siiani.
Festivalitelgis sattusin vihmavarju k6rvuti yrituse ametliku fotograafiga, kes tundus asjalik ja adekvaatne, aga selle noormehega oli kaasas maskott vanema hipiliku naisterahva n2ol, kes oli ropu suuga, poolkurt ning uhke, et tundis kunagi K6IKI-- Sidist ja Nancyst alustades ning New York Dollsiga l6petades. Ja et tema ei olnud gruupi vaid korralik tydruk ja et teda austati. Ta seletas oma hiilgeaegadest vahetpidamata -- vaheldumisi New Age teooriatega -- ja vanu hipisid olen sellel reisil rohkem n2inud ja nendega vestelnud kui vist kogu eelneva elu jooksul kokku. T2di r22kis, et vihmavesi on tegelikult ringluses ja et kui suu lahti teed, siis jood tegelikult dinosauruseid. Ja et miks inimesed ei skandeeri nagu Woodstockis : No Rain! Where is the hippie spirit?!, esitas t2di retoorilise kysimuse.
Sacramento kunstikommuunis tegi kuuekymnendates maalija (psyhhedeelsed mandalad, pliiatsijoonistused) mulle selgeks, et inimese silmav2rv muutub elu jooksul mitu korda, aga teised on liiga t2helepanematud, et seda m2rgata, olles tunnuseks inimese vaimse ja fyysilise puhtuse kohta. See oli selle tyybi k6ige meeldej22vam teooria.

Ja Burning Man oli k6ike seda ja tegelikult palju rohkem, kui see, mida mulle r22gitud oli.
Ja t2na l2hen Bowery Poetry Clubi teisele katsele seoses Reverend Billyga ning seal on t2na6htuses programmis Alan Vega!
Ja mu pagas on siiani kadunud p2rast seda kui see liinil Reno-Chicago-NY kuhugi maha unustati.
Siin on j2tkuvalt ilus ja p2ikesepaisteline ilm ja 6hk on p2rast eilset padukat palju jahedam. Mis on samuti v2ga soe. Sygise algus. Sellise v2ga kena sygise algus.
Ma olen j2rjest veendunum, et kultuuri jaoks on vaja eelk6ige head kliimat ja raiskamist -- ressursside, inimeste, unistuste, pyydluste.

esmaspäev, august 25, 2008

X-failid

Irooniline on, et AT syydistas mind t2na hommikul, et mu m6tlemisele on iseloomulik teatav maagilisus ja new agest p2rit veendumus, et see, mis inimesega juhtub, s6ltub sellest, kuidas ka, ta m6tleb ja millesse ta tegelikult usub. Galerist J, kelle korteris elame ja kes just perekonna purjetamistripilt tagasi j6udis, v2itis ka, et v2ga kummaline, mis AB-ga juhtus.

It could happen to you

E n2gi juba maikuus, kui ta Eestis festivalil k2is, yhte mu t66d ja hakkas r22kima, et see seeria sobiks yhe tema s6bra, iisraeli p2ritolu campmuusiku ja disainerpoe pidaja "kohta" ja kirjeldas, milline see "koht" v2lja n2eb. Et seinad on kaetud ajakirjadest v2lja l6igatud modellide n2gudega ja et seal on n2itused ja et see tyyp on lahe ja et talle meeldiksid mu t66d. Ja et n2itus seal oleks hea asi. Ja et andku ma talle (E-le) New Yorki kaasa oma CV, m6ned t66d (need on v2iksemad objektid), et AB ei ole p2ris "daily mail person", ta eelistab k6ike paberil n2ha. Saadan postiga. Kymne p2eva p2rast kirjutab E, et midagi ta k2tte saanud pole. Vaatan oma m2rkmikku ja avastan, et olen teinud umbes sellise vea, nagu kirjutanud avenyy asemel t2nav v6i mingi muu pisike, aga saatuslik n2pukas. Saadan uuesti. E kirjutab, et sai k2tte kyll, aga shokolaad oli mu CV peale 2ra sulanud (kas pole symboolne, m6tlen nyyd) ja et midagi s66davat seal "kohas" olla ei tohi, v2hemalt seintel. Ja saadab edasi AB meili endale, " I love her works!". Tore, m6tlen. E kysib, juba mitmendat korda, mis kuup2evadel NYs olen, et AB tahab, et ma oleksin kohal nii avamis-kui l6pupeol.Ma ei saa vastata, sest augusti keskel peaks tulema yhes Euroopa riigis Eesti kultuuri festival, kuhu sealne kultuuriatashee isiklikult kutsus. Ainus probleem on see, et festival algab praktiliselt samal ajal, kui planeeritud Ameerikasse s6it. Ja atashee on kuni selleni 22rmiselt h6ivatud eesti koorilaulufestivali korraldamisega. Aga talle tuleb idee, kus meie asja v6iks l2bi viia (ma ei teadnudki, et selliseid asutusi on maailmas olemas), aga selle k6ige korraldamine v6taks loomulikult aega ja energiat.
Mul tuleb AB "kohas" avamise kohta yks idee. Head uudised, Mu vanemad on ka v2ga r66msad.
Ootan p2evade kaupa, j2rjest n2rvilisemalt, Loomingu ja Sirbi honoraride laekumist, et need oma t66de teostamisse investeerida. Neid ei tule. J6uan selleni, et helsitan toimetusse ja kysin, kuigi veidi piinlik on ja saan teada, et v2ga hilja tulevad, puhkuste aeg ja nii edasi. Selle tulemusena veedan Raja t2nava skulptuuriateljees non-stop aega ja loomulikult l2heb raha planeeritust oluliselt rohkem. Ja loomulikult myrgitan ennast plastikuga, sest mul on selline veider illusioon, nagu tagantj2rele aru saan, et kui valada v2ikseid asju ja veelgi enam, nad kohe ei 6nnestu, siis myrgised aurud ei loe. See maksab k2tte r2igete peavaludena ja iiveldusena, sest maski ma ei kanna, v2hemalt algul.
N2ituseasjad v6tavad mu kohvri sisust umbes kaks kolmandikku. Ja osad asjad purunevad hoolikast pakkimisest olenemat. Kohver on teravaid plastikukilde t2is.
Vahepeal kirjutas kultuuriatashee, et seal ikka seda 6imalust ei ole, kahju kyll. Ja AB (see iisraeli gay/popmuusik) saadab mu vahetult enne 2ras6itu kirjutatud meilile nii segase vastuse, et ma kahtlen, kas E asjaajamisest hoolimata ikka mingit p2ris kokkulepet on.
Siin, NY-s, saan teise p2eva hommikul E-lt meili, et AB just helistas talle, et helistagu ma talle v6i tulgu selle p2eva jooksul lepingule alla kirjutama. L2hme koos A-ga, aadress on Chelseas ja ukse ning akna ees v6re. Aga k6ik ymbruskonna asutused, v6i enamik neist, avatakse niikuinii keskp2eval. Tundub, et AB koht on siiski disainerpood, millest on kirjutatud mitu artiklit ja kust on ostnud T-s2rgi Bjork ise. Sellest annavad tunnistust ajalehev2ljal2iked aknal. Fotodel on malbe, aga ennastimetleva n2oga kena ja ultranaiselik homo. Telefon on k6nepostis ja selle teade on tugeva iisraeli aktsendiga ning 22rmiselt ylevoolav. Kujutan AB-d juba v2rvikalt ette. Kell saab kaksteist ja ymbruskonna trendikohvikud ja -poekesed teevad oma uksed lahti. Aga meie oma mitte. K6rvalasuva koha peremees ytleb, et AB avab m6nikord oma butiigi ka kell yks v6i kaks. "No h2da", nagu mu s6branna ytleb. K2ime k6rvalasuvas indiekinos indiekom66diat vaatamas. Ostame kyll piletid v2idetavalt aasta silmapaistvamaile, osaliselt lavastatud dokile, aga selle ees on indiekom66dia reklaam ning dokk ise lagab suhteliselt tyytult. N6uan, et vahetaksime saali. A on l6puks n6us. Kuna pole aimugi, kus indikom66dia jookseb, satume kogemata selle l6ppu vaatama, enne kui 6ige saali yles leiame. See tundub mulle trag66diana, mis on loomulikult m2rk sublimatsioonist. See on asjade sydamesse v6tmise ylekandmine -- loomulikult teeb mulle haiget see, mis AB-ga juhtus, Ma olen kuulnud kyll, ja mitte v2he, et selles linnas ei tohi inimesi usaldada, aga, kurat kyll, ma ei taha olla osa statistikast. Sellep2rast tundubki filmi valimine 2kki elulise t2htsusega probleem. Sest kuidas sa oled 6nnetu sellep2rast, et sa ei saa kokku inimesega, kelle isegi mitte galeriis, vaid arvatavasti butiigis sul peaks tulema n2itus! Natuke nagu naeruv22rne ju.
Igal juhul pole asutuse uksed ka kaks tundi hiljem avatud ja ma ei viitsi end enam petta sellega, et see mulle korda ei l2he. Ma lasen kogu elu 6nnetused, eba6nnestumised ja pettumused silme eest l2bi. Otsused, milles ma enam nii kindel ei ole. Sest siin ma olen, t2iesti m6ttetus olukorras. Luuser-karjerist. Ja mul on valed riided kaasas, sest kotti rohkem ei mahtunud.V6imalik ajukahjustus k6ikv6imalikest myrgistest ainetest, millega elu jooksul , aga eriti viimase poole aasta jooksul, kokku puutunud olen. Ja yleyldse.
Eesti kunstiryhmituse avamisel vaatan perfokat, mille peale akna tagant m66dak6ndivad inimesed seisma j22vad ja m6tlen, et kuskil ma tegin mingi saatusliku vea. Mul on paar varianti, v2ga tykk aega tagasi toimunud syndmused. E ytleb, et ta k2is ka AB kohast m66da, et kummaline kyll, et see kinni on. Joon rummikokteile ja tahan siis, et ta mulle oma m2rgi peale k6rvetaks. Mulle tegelikult need kaardimasti kujundid ei meeldi. Aga -- saatanat aetakse teise omasugusega v2lja. 6nneks E teeb seda ainult kainetele inimestele. Kuigi ma nii kergelt ei j2ta.
Igasugused afterpartyd ei toimi, kui sul on sel p2eval tegelikult halb tuju, niisiis jalutan yhel hetkel galeriist v2lja, t2naval m66das6itva taksoni. AT viriseb, et miks me metrooga ei l2he ja et miks ma joon, kui mul on j2rgmine p2ev midagi teha. Ja et oleksin taksol peaaegu ukse maha s6ita lasknud.
J2rgmine p2ev -- R oli mind soovitanud M-le, kes korraldab yritusi stiilis krokiiklass kohtub performancega, kuigi rohkem esimese poole kaldu. M on ameeriklase kohta v2ga ebas6bralik, mida R seletab isikliku elu probleemidega. M-i yritusi on kajastatud kohalikus pressis ja sellel olevat tihti p2ris palju publikut, mis on ta ysna arrogantseks muutnud. Kuigi R oli r22kinud rahast, teatab M kohe, kui olen ta kysimusele, mida kavatsen teha, vastanud ja ta on r22kinud, et talle mu ideed v2ga meeldivad, et nad l2hevad kohe pankrotti. Aga et pressi tuleb ja et esinegu ma kindlasti sel korral, mitte hiljem. Ja et nad R-ga koos seda organiseerivad. R omakorda r22gib p2rast, et selles linnas tahavad k6ik su k2est midagi ilma rahata k2tte saada ja et M teenib selle asjaga p2ris h2sti. Ja et ta tunneb, et tema, R, on k6igest modell ja M v6tab kogu au enda nimele. Ja et nad on hetkel heas galeriis, mis myyb kallist kunsti.
See k6ik k6lab piisavalt halvasti, pealegi, kui kohale j6uan, ei suvatse M isegi mulle naeratada. R ostab mulle vajalikud asjad ise, et j2rsku tema saab M-i k2est raha k2tte. Igasugune tuju osaleda on l2inud, aga k6ige taga kumab kindel veendumus, et kui ma j2tan tegemata lubatud asja, olen ma t2pselt samasugune kui k6ik need ebausaldusv22rsed tyybid, kes ei tule 6igel ajal kohale, ei v6ta telefoni ja kellega meilivahetuses on kuudepikkused pausid. Ma ei taha olla samasugune kui nemad.
M-i yritus on nagu kreatiivne joonistustund lahedate modellidega. Mina teen midagi muud seal. R on armas, t2nab ja kiidab ja siunab M-i. Tema koost66partner v6i siis t66andja ikkagi.
T2na sattusime AT-ga j2lle kanti, kus AB koht on. Jah, see on ikkagi pood, indiedisainerite lahedaid asju t2is. Ja AB maale, mis n2evad v2lja nagu Keith Haring oleks kohtunud Picassoga,kellel oli m6lemal ekstreemselt halb p2ev...
Teda ennast ei ole kohal.
Eesti tuttav, kes siin elab, kirjutab, et jah, siin ei tohi kedagi usaldada, eriti mitte suuliseid kokkuleppeid. See on vist see asi, et suures linnas puuduvad inimestel kontrollimehhanismid, k6ik ei tunne l2bi paari yhise tuttava, esimese astme sugulase v6i klassikaaslase kaudu k6iki. Aga siiski arvan ma, et v2ike yhiskond nagu Eesti on suurema sellise mudel, kus k6ik yhenduslylid ja mehhanismid on lihtsamalt hoomatavad.
Ja homme varahommikul s6idan Sacramentosse, sealt festivalile Burning Man Nevada k6rbes ning kui sealsetes liivatormides ellu j22n, j2tkan rohkem kui n2dala p2rast.

neljapäev, august 21, 2008

Nojah

Ma avastasin, et mulle meeldib hetkel teine formaat -- kirjutada oma isale pikki ja sentimentaalseid kirju, m6nev6rra rohkem. Klassika.

Ja eilsest p2evast vvetsin suure osa, vaadates vastutulevate naiste riietust ja kahetsedes sygavalt, et ma ei v6tnud kaasa, 6igemini j2tsin viimasel hetkel maha, kaks nn disainerkleiti. M6tlesin sellele h2irivalt palju. Ka Louise Bourgeoise n2itusel, mis tuletas mulle taaskord meelde mu nn dokkfilmiprobleemi. Louisest on tehtud yks selline, mis k6igile meeldib, aga talle endale kahtlemata mitte. V6i mine sa tea.

New York

Varsti pikemalt.

neljapäev, august 14, 2008

Kontrastid

Plastikut ei tohi minna S putka põranda sellele poolele, mis ei ole kaetud kilega. Arvestades, mille kõigega see kaetud on, pole vahet kerge märgata. Vedelat plastikut saab ära liivaga. Aga liiv on pärit tünnist, mis asub suures ateljees ja mida kohalikud kassid tualettruumina kasutavad. See haiseb nii uskumatult jälgilt, et ma ei saa aru, miks keegi selliseid jäätmeid endast maha jätvat elajat koduloomaks tahab. Veedan vähemalt tunni, kui mitte rohkem, seda plastisegust ja mitmekordselt haisvat liiva putkast välja saades. Kraabin põrandat, kuni reetlik punane plekk on läinud ja liiv peoga välja viidud. Kujutan ette kõiki haiguseid, mida ma -- kummikinnastest hoolimata-- võin saada. Ussnugilised, toksoplasmoos, paeluss, marutaud.
Koju jõudes leian postkastist sisuliselt fännikirja. Keegi on mulle meili saatnud, see pole mingil põhjusel kohale jõudnud. Ja siis on see keegi kusagilt mu aadressi leidnud, meili välja trükkinud ning sellele käsitsikirjutatud pöördumise lisanud. Armas -- selliseid asju võiks tihemini olla.
Ja aruannet kirjutades, mille juures on vajalik käsitsikirjutatud seletus, avastan ma, et mul on sisuliselt kadunud käsitsikirjutamise õige tehnika -- ma hoian pastakat nii, et pärast paari rida tõmbub käsi krampi. See ei laiene pintsli peos hoidmisele ning plastikuga seoses õpin vähehaaval uut "käsitööoskust"; R (noorema põlvkonna skulptor, keda peetakse, nagu aru saan, omamoodi tehniliseks geeniuseks -- kahtlemata mitte ilma põhjuseta) jagab oma teadmisi ja seletab asju kohati molekulide tasemel. Üritan asju meelde jätta, kahetsen korduvalt, et mul märkmikku kaasas ei ole ja tunnen loomulikku respekti. Jõuan selleni, et teen oma asju valades kohati meelega natuke teisiti, kui 100% kindel oleks. Lihtsalt, et näha, mis juhtuda võib. Segude kokkusegamisest ja tulemuse ootamisest saadav rõõm -- juhul, kui kõik hästi läheb ja tulemuseks ootamatu, aga loodetavasti korratav efekt, on vist sama vana kui inimliik. Keemia on lahe, kuigi kahel päeval tulin koju peavaluga -- on küll vaja maski kanda, isegi kui valad väikseid asju ja kõik kohe välja ei tule. Ajurakke see väga ei huvita. Pea kumises ja ma kujutasin visuaalselt lausa ette, kuidas mul tekivad ajus t mõtted, aga samas laiali lagunevad -- et mida ma nüüd mõtlesingi? Ja käte nahk on kuiv, sest kummikinnastest hoolimata on neile sattunud plastikut, mida saab ära ainult atsetooniga, samuti äädikhapet (silikooni komponent) ning ehituskipsi. Kui nii edasi läheb, pean hakkama kätekreemi kasutama.

neljapäev, august 07, 2008

Päeva teemad

Silikoon, shokolaad, kips ja plast. Ja mida nad omavahel teevad. Lennupiletid, uus pass ja Venemaa viisa. Bussipiletid Kaliningradi. Kuidas Ameerikast tuttava muldvana kass ära tuua. Road trip või mitte road trip. Raha (kuidas siis muidu), mitmel viisil. Sõbra tüdruk, kelle muredega olen äkki kursis. Talle tundub, et minust oli talle tema mures abi -- ja mina ei tea, mida sellest arvata -- mitte halvas mõttes, seda kindlasti. Kirjastaja -- ja mina ei tea, mida tema mingitest asjadest arvab. Üldse on lahtiseid asju palju.

laupäev, august 02, 2008

Väga kindel märk vananemise kohta

Kui sinu ja selliste tüüpide, keda võib kohata näiteks Balti jaama ümbruses -- selliste päriselt allakäinud, paistes näoga ja viltuse ninaga, ebamäärases vanuses (aga ikka vanade) tegelaste vahel on ainult paarist inimesest koosnev ühenduslüli.
Nagu näiteks üleeile Tartus. Olime sinna sõitnud koos M-ga, et eelkõige vaadata sealset amatöörkinokunsti, mis tähendas filmiseanssi rezhissööri keskealisest kunstimetseenist/metalliärimehest sõbra kodus, joomist, tüli M-ga, Zavoodi ja nii edasi. Ja järgmisel päeval pidi Margit kokku saama oma nooruspõlve isafiguuri, elava legendiga. Pirogovi platsil. Nagu enamus kunagisi legende ( legende, kes on seda oma olemuse põhjal; ma mõtlen, mitte neid, kes midagi reaalselt loonud on)tundus ka see algul lihtsalt luitunud ilma hammasteta keskealine mees. Kauboistilistikaga. Tema maneeride põhjal võisin ette kujutada, mis tema põhivõlu kunagi oli. Väga hästi kujutasin ette. Mõtlesin tema ja vananemise kohta üldse ja Tartu linna põhjatu tolerantsi kohta, mis puudutab igasuguseid veidrikke ja luusereid, päris kurje mõtteid. Enda kohta samuti. Ja siis tuli välja, et sel elaval legendil on mingitsorti sensitiivsed võimed: ta luges suhteliselt hästi mu mõtteid ja kommenteeris neid. Ta sai täiesti hästi aru, et ma olin ta suhtes sarkastiline, kuigi mul puudus igasugune soov seda välja näidata. See pool temast, millest ta hiljem rääkis mingil määral, oligi tema juures kõige huvitavam ja muljetavaldavam.
Aga tagasi algse teema juurde. Mina tunnen Margitit, elav legend oli viimase kunagine vaimne isa, aga väga kahtlastel tüüpidel ja elaval legendil oli palju ühist. Kui me seal pargipingil istusime, tuli meie suunas kole ja kaugelt juba äärmiselt ebausaldusväärselt mõjuv lühem mustaverd mees. Elav legend ütles ta kohta midagi väga halba, mainis veel, et see tüüp oligi see, kes ta esihambad teist korda välja lõi. Aga tema, elav legend, vastas analoogse teoga -- nässil oli nüüd nina tugevalt viltu. Lisaks osutus näss kuulsa eesti laulja vennaks, kellel oli kaasas USAs välja antud ID-kaart, mis tunnistas, et selle omanik on politsei järelevalve all. Tal oli kaasas noorem tüüp, samuti äärmiselt kahtlasena mõjuv, kellel ei olnud viltu mitte ainult nina, vaid kogu nägu ja kes rääkis suurte raskustega. Bosnias põrutada saanud ja vist varas, nagu kuulsin. Nad olid meie lähedal ja tükk aega ära ei läinud, kuni elav legend nad minema ajas. Ega nad hästi ei tahtnud minna.
Kümme aastat nooremana lahutas mind sellistest terve maailma, nüüd on nad paari ühise tuttava kaugusel. Creepy.
See on Tartu kui vana ülikoolilinna põhiolemuses -- seal on aastasadu tolereeritud igasugu igavesi üliõpilasi, end põhjajoonud tudengeid, hulluksläinud tudengeid ja muidu veidraid tüüpe, kes seal tagasihoidlikes tingimustes ellu jäävad ja seltskonda leiavad. Kui käia mööda seda linna koos oma Tartu sõprade või tuttavatega, satud paratamatult kokku kõige veidramate, kohati õõvastust tekitavate tegelastega. Ja loomulikult on selles ka midagi väga võluvat -- kogu ühiskond, põhjakiht kaasa arvatud, ühe-kahe ühise tuttava kaugusel. Inimesed nagu meie. Vaestepatuste alev. Ja et liiga suurt vahet tegelikult ei olegi. Igal juhul sain Tartust kaasa sellise laengu, et kui Tallinnas pidin eile tund aega kesklinnas ootama, istusin Viru väravate juures pargipingile, kui mu poole võttis eksimatult suuna üks noorepoolne korralikus ülikonnas, nohikliku välimusega tüüp. "Tahad dzhinni juua?", küsis ta ja rääkis, et on linnavalitsuse ametnik (ta nimetas seda "linnaviletsuseks"), aga hakkas juba tööajast jooma. Kirus midagi, mis puudutab teedeparandusele eraldatavaid summasid, maapõhja. Mõtlesin, et peaks talle midagi halvasti ütlema, et ta ära läheks, aga ma olin väsinud ja ühtlasi empaatilisem kui tavaliselt. Mõtlesin omi mõtteid ja tüüp rääkis taustaks oma abielulahutusest, et nüüd ta joob ja et ta eksnaisel olid ka võrksukad nagu minulgi. Ta sõi ära mu Hesburgerist ostetud salati, kutsus endaga kaasa Valka kiropraktiku juurde ja muutus tüütuks. Põgenesin ja ta käis mul mõnda aega kannul.

laupäev, juuli 19, 2008

Kommentaarid

"See tsenseeritud on täitsa loll! Ei ole üldse karismaatiline. Ainult klisheed." Ma ei ole päris nõus.
"Kas see oli taotluslik, et kui tekkis vaikusmoment, siis sa olid ka vait ja lõpuks oli keegi sunnitud suu lahti tegema?" Jah, oli küll.
"Profilt läbiviidud."
"Sa olid enda kohta vaikne; võib-olla oleksid pidanud olema pealetükkivam." Ei tea, selles seltskonnas ei tundunud vajalik, järgmisel üritusel, ma arvan, küll.
50 inimest, peaaegu pooled neist pärit kirjanduslikult suveseminarilt.

Ja mulle saadeti link blogi kohta, kus on mu ürituse kohta sissekanne.
http://shiltsa.wordpress.com/


M (sotsioloog) on kergelt shokeeritud, sest räpparid ei ole tema jaoks piisavalt radikaalsed ja ühiskonnakriitilised.
E (helilooja) arvab, et see radikaalsus kestabki ainult pool aastat.
O (räppar) leiab, et meil on õige koht, kus suuremat räpiüritust korraldada.
Mulle pakutakse sõnatut kõrvalosa uues eesti mängufilmis.

Mulle kingitakse muu hulgas telliskivile kirjutatud luuletus koos selle live - ettekandega, veel üks muusikaline etteaste,üks räpp-ülesastumine, fänniraamat, muusikat,filme, eresinine silmalainer,kinkekaarte, võrksukad ja kaks kõige stiilsemat pastakat, mis mul on kunagi olnud.
J (imekena vene näitlejatar) nõuab kinnitust, et tema toodud roosid sobisid mu korsetiga. Valetan, et tõesti, imeilusad olid. Tegelikult ei pane ma sisuliselt ühtegi lille tähele.Mitte kunagi. Aga J ise on ilus ja tore. Järgmine päev avastan aknalaualt tõesti klaasi täis mitmesuguseid lilli, nende hulgas suur roosa roosibukett.

Ja eile oli järjekordne südamlik koristamispäev koos L ja selle noore sugulasega. Mitte see L, kes lahkus peolt "Eiiiiiiiiii!" karjudes, olles enne seda üritanud räpparit provotseerida, kes seda küll vist külgelöömiseks pidas.
L on L 19-aastane pruut, kes osutub palju enamaks, kui varem arvasin. Vaatame koos tema ja A-ga R poolt kingitud filmi "Control", mis on Anton Corbjin rezhissööridebüüt, Joy Divisionist ning läheb kõigile hinge.

teisipäev, juuli 15, 2008

Üks hullem kui teine

Artikkel ürituse kohta tänases Postimehes:

http://www.postimees.ee/?id=20592

pühapäev, juuli 13, 2008

Kirjandus

Tulin just kirjanike suveseminarilt, kus pidasin ettekande varsti algava, minu poolt korraldatava kirjanduslike kohtumiste seeria kohta.

Jõudsin sinna reede õhtul, bussi ja rongiga. Noor tütarlaps, peakorraldaja, kellega sõbralikult juttu ajasime, mina istusin aida lävel ja tema minu vastas murul. Tüdruku taha seisis tema boyfriend, temast vanem luuletaja. Tüdruk nõjatus peaga vastu luuletaja kubemepiirkonda, vaatas üles ja kommenteeris: "Nii mõnus, m*** on peas!" ja tegi peaga hõõruvaid liigutusi. Õnneks olid mul mustad päikeseprillid ees.

Suhteliselt ebameeldivana mõjuv keskealine lavastaja haaras mu säärest: "Teil on libedad sukad! Ma tsiteerin Jesseninit..." See oli ürituse algus ja ma sain aru, et see mõte, seal üldse mitte juua, ei kõlba mitte kuhugi. Kirgastumine peab natuke ootama. Hiljem kinnitas lavastaja (juba väga purjus), et tema on budist. See on selline hea vabandus -- ta küll joob kohati nagu loom, tõmbab ringi (või vähemalt üritas -- ehk siis lõi mitmele naisele varjamatult ja labaselt külge) ja nii edasi -- aga budism tähendavadki seda, et kõike võib teha, aga mitte millestki sõltuvusse sattuda. Silmakirjalikkuse paraad.
Ja esimese õhtu küllap huvitavaim vestluspartner oli V, noorkirjanik, kergelt jõmmilik tüüp -- ja mulle meeldivad inimesed, kes olles loomingulisel alal, ei muutu ülearu intellektuaalseks ja ei salga maha oma põhilisemat loomust.Teine näide oleks tegevuskunstnik G, kah ehe jõmm, mis moodustabki tema isiksuse põhivõlu. Vähemalt on nad seda, mida on, täiesti teadlikult. V oli kunagi õppinud meditsiini ja töötanud pool aastat kiirabis. Ta rääkis enesetapjatest; naisest, kes oli endal vannis neljast kohast veenid läbi lõiganud ja kui raske oli talle veeniteed teha, kõrgelt hüppajatest : sellest, et veel enne maapinnale jõudmist on enamikul juhtudest "system shut down" ehk siis inimene on surnud juba enne maapinnale jõudmist ja lõpuks loo tüdrukust, kellele kutsuti kiirabi, kui ta parasjagu Lasnamäe üheksanda korruse aknast alla valmistus hüppama. "Kiirabiarst Lebedeva, luik, noh, suur kuuekümneaastane naine, hääl jämedam kui minul, ahelsuitsetaja... Tüdruk ütles, et ta elu on persses ja et ta hüppab alla. Lebedeva pani suitsu ette ja ütles: "No hüppa siis!" Saad aru, ta hüppaski! Üheksal juhul kümnest inimene poleks seda teinud. Oleks olnud paar head sõna...." V kinnitab, et see oli tema elu kõige rõvedam situatsioon, et kui ma tahan elu näha, ma peaks kiirabisse tööle minema, sest kunst ei ole elu. Kuidas ta intubeerimist laipade peal harjutas nagu kõik meditsiinitudengid, et mitte elava inimese hambaid puruks lüüa, kui on kaks sekundit aega, et metalltoru keelest mööda hingetorusse juhtida ja kuidas ta naiste plaazhil ütles vihasele noorele naisele: "Mida on sul mulle näidata, mida ma enne näinud ei ole? Sinusuguseid olen ma lahti lõiganud ja kokku pannud kuue ainepunkti eest."

Veel pikemaajalisi vestluspartnereid: 1.naissoost kommertskirjanik (väga meeldiv),2. kirjandustoimetaja ja 3.absoluutselt kõige fotogeenilisem Tartu meeskirjanik, noor tunnustatud sürrealistlik novellist. Ja rüüstatud välimusega, kuid südamlik ja terava keelega poetess, kes saabus üritusele koos malbe teismelise tütre ning hästi mainstreamilt mõjuva elukaaslasega, kes rääkis laiemale publikule sellest, kuidas ta perearst tal heroiinisõltuvust kahtlustab. Lugu ajendas poetessi purpurne varvas, jalgrattaõnnetuse tagajärg ja selle omaniku kommentaar, et arsti juurde ta ei lähe, seni on kõik ise ära paranenud, mõra või asi.
Minu ettekanne läks hästi, arvestades inimeste reaktsioonide ja selle järgi, kui mitmed oma kontakte andsid, et kirjandusürituste kohta infot saada. Kuigi enne seda tuli korraks tunne, et kirjutavatele inimestele rääkimine on sama, mis moderntantsijatega diskole minna.
Ja hiljem jõin natuke eetrit, mis tekitas kerge ning irdunud enesetunde, mis pani mind korraks rikkuma ilusa novellisti väga empaatilist ettekannet koledast Tartu luuletajast. Mida iludus alustas pöördumisega publiku poole: kõik ju teavad LK-d, mille peale öeldi jah ning noogutati ja mina lisasin : "Jah, Tartu parm!". See mõisteti algul kollektiivselt ja siis ettekandja poolt individuaalselt hukka -- luuletaja, eriti Juhan Liivi kaasaegne analoog; selline, kes kirjutanud oma elu jooksul kümme head luuletust, ei saa kunagi olla parm. Ilus arveldamine tegelikult -- need kümme head luuletust viivad konto plussi hoolimata asotsiaalsest välimusest, alkoholismist, hullumeelsusest ja vägivaldsusest.
Ja sponsoreid oli neil nii hästi õnnestunud leida, et ülejäänud alkoholi ja muud anti osalejatele kaasa. Asi mida õppida, tõepoolest.
Öised draamad, mis toimusid, kui mina magasin. Kuulus ja ilus kommertskirjanik ütles Tartu nässile, et tema ei ole nõus sellega kaklema, kuna nende positsioonid pole võrdsed -- tema, ilus kommertskirjanik, ei vaataks eales kiilanevat ja Muhu kapsunis meest, aga see teda küll, eks ole. Viimane kadus öhe ja talle helistasid sõbrad pool järgmist päeva, kartes, et näss, kes toru ei võtnud, end meeleheitest jõkke uputas. Keegi (mees) lõi kellelegi (mees) külge ja sai peksa. Või midagi taolist. Keegi ütles kellelegi väga halvasti ja mitu inimest astusid kirjandusrühmitusest välja, samas võeti sinna uue liikmena vastu blondiin, kes produtseerib viletsaid sümbolistlikke maale alasti kirjanikest.
Ja see, et ma ei jõua L perfokat vaatama, jõudis mulle kohale sel hetkel, kui ilus kommertskirjanik oli mind koos ühe kirjandustoimetaja ja ühe maalikunstnikuga täna Võru bussijaamas maha pani, veerand tundi pärast ühte ja poolteist tundi enne teist Tartu bussi. Need ei saanud üldse aru, miks mul selle pärast tuju kohe ära läks.