Laupäev, august 02, 2008

Väga kindel märk vananemise kohta

Kui sinu ja selliste tüüpide, keda võib kohata näiteks Balti jaama ümbruses -- selliste päriselt allakäinud, paistes näoga ja viltuse ninaga, ebamäärases vanuses (aga ikka vanade) tegelaste vahel on ainult paarist inimesest koosnev ühenduslüli.
Nagu näiteks üleeile Tartus. Olime sinna sõitnud koos M-ga, et eelkõige vaadata sealset amatöörkinokunsti, mis tähendas filmiseanssi rezhissööri keskealisest kunstimetseenist/metalliärimehest sõbra kodus, joomist, tüli M-ga, Zavoodi ja nii edasi. Ja järgmisel päeval pidi Margit kokku saama oma nooruspõlve isafiguuri, elava legendiga. Pirogovi platsil. Nagu enamus kunagisi legende ( legende, kes on seda oma olemuse põhjal; ma mõtlen, mitte neid, kes midagi reaalselt loonud on)tundus ka see algul lihtsalt luitunud ilma hammasteta keskealine mees. Kauboistilistikaga. Tema maneeride põhjal võisin ette kujutada, mis tema põhivõlu kunagi oli. Väga hästi kujutasin ette. Mõtlesin tema ja vananemise kohta üldse ja Tartu linna põhjatu tolerantsi kohta, mis puudutab igasuguseid veidrikke ja luusereid, päris kurje mõtteid. Enda kohta samuti. Ja siis tuli välja, et sel elaval legendil on mingitsorti sensitiivsed võimed: ta luges suhteliselt hästi mu mõtteid ja kommenteeris neid. Ta sai täiesti hästi aru, et ma olin ta suhtes sarkastiline, kuigi mul puudus igasugune soov seda välja näidata. See pool temast, millest ta hiljem rääkis mingil määral, oligi tema juures kõige huvitavam ja muljetavaldavam.
Aga tagasi algse teema juurde. Mina tunnen Margitit, elav legend oli viimase kunagine vaimne isa, aga väga kahtlastel tüüpidel ja elaval legendil oli palju ühist. Kui me seal pargipingil istusime, tuli meie suunas kole ja kaugelt juba äärmiselt ebausaldusväärselt mõjuv lühem mustaverd mees. Elav legend ütles ta kohta midagi väga halba, mainis veel, et see tüüp oligi see, kes ta esihambad teist korda välja lõi. Aga tema, elav legend, vastas analoogse teoga -- nässil oli nüüd nina tugevalt viltu. Lisaks osutus näss kuulsa eesti laulja vennaks, kellel oli kaasas USAs välja antud ID-kaart, mis tunnistas, et selle omanik on politsei järelevalve all. Tal oli kaasas noorem tüüp, samuti äärmiselt kahtlasena mõjuv, kellel ei olnud viltu mitte ainult nina, vaid kogu nägu ja kes rääkis suurte raskustega. Bosnias põrutada saanud ja vist varas, nagu kuulsin. Nad olid meie lähedal ja tükk aega ära ei läinud, kuni elav legend nad minema ajas. Ega nad hästi ei tahtnud minna.
Kümme aastat nooremana lahutas mind sellistest terve maailma, nüüd on nad paari ühise tuttava kaugusel. Creepy.
See on Tartu kui vana ülikoolilinna põhiolemuses -- seal on aastasadu tolereeritud igasugu igavesi üliõpilasi, end põhjajoonud tudengeid, hulluksläinud tudengeid ja muidu veidraid tüüpe, kes seal tagasihoidlikes tingimustes ellu jäävad ja seltskonda leiavad. Kui käia mööda seda linna koos oma Tartu sõprade või tuttavatega, satud paratamatult kokku kõige veidramate, kohati õõvastust tekitavate tegelastega. Ja loomulikult on selles ka midagi väga võluvat -- kogu ühiskond, põhjakiht kaasa arvatud, ühe-kahe ühise tuttava kaugusel. Inimesed nagu meie. Vaestepatuste alev. Ja et liiga suurt vahet tegelikult ei olegi. Igal juhul sain Tartust kaasa sellise laengu, et kui Tallinnas pidin eile tund aega kesklinnas ootama, istusin Viru väravate juures pargipingile, kui mu poole võttis eksimatult suuna üks noorepoolne korralikus ülikonnas, nohikliku välimusega tüüp. "Tahad dzhinni juua?", küsis ta ja rääkis, et on linnavalitsuse ametnik (ta nimetas seda "linnaviletsuseks"), aga hakkas juba tööajast jooma. Kirus midagi, mis puudutab teedeparandusele eraldatavaid summasid, maapõhja. Mõtlesin, et peaks talle midagi halvasti ütlema, et ta ära läheks, aga ma olin väsinud ja ühtlasi empaatilisem kui tavaliselt. Mõtlesin omi mõtteid ja tüüp rääkis taustaks oma abielulahutusest, et nüüd ta joob ja et ta eksnaisel olid ka võrksukad nagu minulgi. Ta sõi ära mu Hesburgerist ostetud salati, kutsus endaga kaasa Valka kiropraktiku juurde ja muutus tüütuks. Põgenesin ja ta käis mul mõnda aega kannul.

4 kommentaari:

olen minni ütles ...

see et ka teistest yhiskonnakihtidest inimesed lähemale jõuavad ei pruugi olla märk vananemisest vaid sinu maailma avardumisest.
kuni inimene areneb ei ole ta ju vana? või mõtled pigem, et kui sa juba nii kaugele oled jõudnud, tuleb varsti piir ette (mida võib juba natuke pidada märgix vananemisest/vanadusest)?

ja kuivõrd toob rahu mõte et inimene vananeb kogu oma elu, mitte alates kolmekymnendatest vaid alates synnist :S

Aurora ütles ...

Noh, see, kui sinu ja vananevate pättide vahel ei ole paari sõprussuhte-linki, on ikkagi märk noorusest ja süütusest;)

olen minni ütles ...

minu ja vananevate pättide vahel tekkis tunduvalt lähedasem link kui paar tuttavat juba 16-aastaselt. aga noh, exmuidugi on syydi see et olin 16-aastasena tartus. (vananevate pättide pealinnas;))

Anonüümne ütles ...

kuule, ma olen siin küll minniga nõus. tundsin pigem, et olin ka 16 aastaselt neile samadele pättidele ikka tunduvalt lähemal/haavatavam, kui nüüd 10 aastat hiljem mingis väga x kontekstis nendega juhuslikult pirogovi pargis kokku põrgates. vananemise märk on pigem see, et ring aina koomale tõmbub, ja ise aina valivam olen ses osas, keda tolereerin..