Esmaspäev, august 25, 2008

X-failid

Irooniline on, et AT syydistas mind t2na hommikul, et mu m6tlemisele on iseloomulik teatav maagilisus ja new agest p2rit veendumus, et see, mis inimesega juhtub, s6ltub sellest, kuidas ka, ta m6tleb ja millesse ta tegelikult usub. Galerist J, kelle korteris elame ja kes just perekonna purjetamistripilt tagasi j6udis, v2itis ka, et v2ga kummaline, mis AB-ga juhtus.

It could happen to you

E n2gi juba maikuus, kui ta Eestis festivalil k2is, yhte mu t66d ja hakkas r22kima, et see seeria sobiks yhe tema s6bra, iisraeli p2ritolu campmuusiku ja disainerpoe pidaja "kohta" ja kirjeldas, milline see "koht" v2lja n2eb. Et seinad on kaetud ajakirjadest v2lja l6igatud modellide n2gudega ja et seal on n2itused ja et see tyyp on lahe ja et talle meeldiksid mu t66d. Ja et n2itus seal oleks hea asi. Ja et andku ma talle (E-le) New Yorki kaasa oma CV, m6ned t66d (need on v2iksemad objektid), et AB ei ole p2ris "daily mail person", ta eelistab k6ike paberil n2ha. Saadan postiga. Kymne p2eva p2rast kirjutab E, et midagi ta k2tte saanud pole. Vaatan oma m2rkmikku ja avastan, et olen teinud umbes sellise vea, nagu kirjutanud avenyy asemel t2nav v6i mingi muu pisike, aga saatuslik n2pukas. Saadan uuesti. E kirjutab, et sai k2tte kyll, aga shokolaad oli mu CV peale 2ra sulanud (kas pole symboolne, m6tlen nyyd) ja et midagi s66davat seal "kohas" olla ei tohi, v2hemalt seintel. Ja saadab edasi AB meili endale, " I love her works!". Tore, m6tlen. E kysib, juba mitmendat korda, mis kuup2evadel NYs olen, et AB tahab, et ma oleksin kohal nii avamis-kui l6pupeol.Ma ei saa vastata, sest augusti keskel peaks tulema yhes Euroopa riigis Eesti kultuuri festival, kuhu sealne kultuuriatashee isiklikult kutsus. Ainus probleem on see, et festival algab praktiliselt samal ajal, kui planeeritud Ameerikasse s6it. Ja atashee on kuni selleni 22rmiselt h6ivatud eesti koorilaulufestivali korraldamisega. Aga talle tuleb idee, kus meie asja v6iks l2bi viia (ma ei teadnudki, et selliseid asutusi on maailmas olemas), aga selle k6ige korraldamine v6taks loomulikult aega ja energiat.
Mul tuleb AB "kohas" avamise kohta yks idee. Head uudised, Mu vanemad on ka v2ga r66msad.
Ootan p2evade kaupa, j2rjest n2rvilisemalt, Loomingu ja Sirbi honoraride laekumist, et need oma t66de teostamisse investeerida. Neid ei tule. J6uan selleni, et helsitan toimetusse ja kysin, kuigi veidi piinlik on ja saan teada, et v2ga hilja tulevad, puhkuste aeg ja nii edasi. Selle tulemusena veedan Raja t2nava skulptuuriateljees non-stop aega ja loomulikult l2heb raha planeeritust oluliselt rohkem. Ja loomulikult myrgitan ennast plastikuga, sest mul on selline veider illusioon, nagu tagantj2rele aru saan, et kui valada v2ikseid asju ja veelgi enam, nad kohe ei 6nnestu, siis myrgised aurud ei loe. See maksab k2tte r2igete peavaludena ja iiveldusena, sest maski ma ei kanna, v2hemalt algul.
N2ituseasjad v6tavad mu kohvri sisust umbes kaks kolmandikku. Ja osad asjad purunevad hoolikast pakkimisest olenemat. Kohver on teravaid plastikukilde t2is.
Vahepeal kirjutas kultuuriatashee, et seal ikka seda 6imalust ei ole, kahju kyll. Ja AB (see iisraeli gay/popmuusik) saadab mu vahetult enne 2ras6itu kirjutatud meilile nii segase vastuse, et ma kahtlen, kas E asjaajamisest hoolimata ikka mingit p2ris kokkulepet on.
Siin, NY-s, saan teise p2eva hommikul E-lt meili, et AB just helistas talle, et helistagu ma talle v6i tulgu selle p2eva jooksul lepingule alla kirjutama. L2hme koos A-ga, aadress on Chelseas ja ukse ning akna ees v6re. Aga k6ik ymbruskonna asutused, v6i enamik neist, avatakse niikuinii keskp2eval. Tundub, et AB koht on siiski disainerpood, millest on kirjutatud mitu artiklit ja kust on ostnud T-s2rgi Bjork ise. Sellest annavad tunnistust ajalehev2ljal2iked aknal. Fotodel on malbe, aga ennastimetleva n2oga kena ja ultranaiselik homo. Telefon on k6nepostis ja selle teade on tugeva iisraeli aktsendiga ning 22rmiselt ylevoolav. Kujutan AB-d juba v2rvikalt ette. Kell saab kaksteist ja ymbruskonna trendikohvikud ja -poekesed teevad oma uksed lahti. Aga meie oma mitte. K6rvalasuva koha peremees ytleb, et AB avab m6nikord oma butiigi ka kell yks v6i kaks. "No h2da", nagu mu s6branna ytleb. K2ime k6rvalasuvas indiekinos indiekom66diat vaatamas. Ostame kyll piletid v2idetavalt aasta silmapaistvamaile, osaliselt lavastatud dokile, aga selle ees on indiekom66dia reklaam ning dokk ise lagab suhteliselt tyytult. N6uan, et vahetaksime saali. A on l6puks n6us. Kuna pole aimugi, kus indikom66dia jookseb, satume kogemata selle l6ppu vaatama, enne kui 6ige saali yles leiame. See tundub mulle trag66diana, mis on loomulikult m2rk sublimatsioonist. See on asjade sydamesse v6tmise ylekandmine -- loomulikult teeb mulle haiget see, mis AB-ga juhtus, Ma olen kuulnud kyll, ja mitte v2he, et selles linnas ei tohi inimesi usaldada, aga, kurat kyll, ma ei taha olla osa statistikast. Sellep2rast tundubki filmi valimine 2kki elulise t2htsusega probleem. Sest kuidas sa oled 6nnetu sellep2rast, et sa ei saa kokku inimesega, kelle isegi mitte galeriis, vaid arvatavasti butiigis sul peaks tulema n2itus! Natuke nagu naeruv22rne ju.
Igal juhul pole asutuse uksed ka kaks tundi hiljem avatud ja ma ei viitsi end enam petta sellega, et see mulle korda ei l2he. Ma lasen kogu elu 6nnetused, eba6nnestumised ja pettumused silme eest l2bi. Otsused, milles ma enam nii kindel ei ole. Sest siin ma olen, t2iesti m6ttetus olukorras. Luuser-karjerist. Ja mul on valed riided kaasas, sest kotti rohkem ei mahtunud.V6imalik ajukahjustus k6ikv6imalikest myrgistest ainetest, millega elu jooksul , aga eriti viimase poole aasta jooksul, kokku puutunud olen. Ja yleyldse.
Eesti kunstiryhmituse avamisel vaatan perfokat, mille peale akna tagant m66dak6ndivad inimesed seisma j22vad ja m6tlen, et kuskil ma tegin mingi saatusliku vea. Mul on paar varianti, v2ga tykk aega tagasi toimunud syndmused. E ytleb, et ta k2is ka AB kohast m66da, et kummaline kyll, et see kinni on. Joon rummikokteile ja tahan siis, et ta mulle oma m2rgi peale k6rvetaks. Mulle tegelikult need kaardimasti kujundid ei meeldi. Aga -- saatanat aetakse teise omasugusega v2lja. 6nneks E teeb seda ainult kainetele inimestele. Kuigi ma nii kergelt ei j2ta.
Igasugused afterpartyd ei toimi, kui sul on sel p2eval tegelikult halb tuju, niisiis jalutan yhel hetkel galeriist v2lja, t2naval m66das6itva taksoni. AT viriseb, et miks me metrooga ei l2he ja et miks ma joon, kui mul on j2rgmine p2ev midagi teha. Ja et oleksin taksol peaaegu ukse maha s6ita lasknud.
J2rgmine p2ev -- R oli mind soovitanud M-le, kes korraldab yritusi stiilis krokiiklass kohtub performancega, kuigi rohkem esimese poole kaldu. M on ameeriklase kohta v2ga ebas6bralik, mida R seletab isikliku elu probleemidega. M-i yritusi on kajastatud kohalikus pressis ja sellel olevat tihti p2ris palju publikut, mis on ta ysna arrogantseks muutnud. Kuigi R oli r22kinud rahast, teatab M kohe, kui olen ta kysimusele, mida kavatsen teha, vastanud ja ta on r22kinud, et talle mu ideed v2ga meeldivad, et nad l2hevad kohe pankrotti. Aga et pressi tuleb ja et esinegu ma kindlasti sel korral, mitte hiljem. Ja et nad R-ga koos seda organiseerivad. R omakorda r22gib p2rast, et selles linnas tahavad k6ik su k2est midagi ilma rahata k2tte saada ja et M teenib selle asjaga p2ris h2sti. Ja et ta tunneb, et tema, R, on k6igest modell ja M v6tab kogu au enda nimele. Ja et nad on hetkel heas galeriis, mis myyb kallist kunsti.
See k6ik k6lab piisavalt halvasti, pealegi, kui kohale j6uan, ei suvatse M isegi mulle naeratada. R ostab mulle vajalikud asjad ise, et j2rsku tema saab M-i k2est raha k2tte. Igasugune tuju osaleda on l2inud, aga k6ige taga kumab kindel veendumus, et kui ma j2tan tegemata lubatud asja, olen ma t2pselt samasugune kui k6ik need ebausaldusv22rsed tyybid, kes ei tule 6igel ajal kohale, ei v6ta telefoni ja kellega meilivahetuses on kuudepikkused pausid. Ma ei taha olla samasugune kui nemad.
M-i yritus on nagu kreatiivne joonistustund lahedate modellidega. Mina teen midagi muud seal. R on armas, t2nab ja kiidab ja siunab M-i. Tema koost66partner v6i siis t66andja ikkagi.
T2na sattusime AT-ga j2lle kanti, kus AB koht on. Jah, see on ikkagi pood, indiedisainerite lahedaid asju t2is. Ja AB maale, mis n2evad v2lja nagu Keith Haring oleks kohtunud Picassoga,kellel oli m6lemal ekstreemselt halb p2ev...
Teda ennast ei ole kohal.
Eesti tuttav, kes siin elab, kirjutab, et jah, siin ei tohi kedagi usaldada, eriti mitte suuliseid kokkuleppeid. See on vist see asi, et suures linnas puuduvad inimestel kontrollimehhanismid, k6ik ei tunne l2bi paari yhise tuttava, esimese astme sugulase v6i klassikaaslase kaudu k6iki. Aga siiski arvan ma, et v2ike yhiskond nagu Eesti on suurema sellise mudel, kus k6ik yhenduslylid ja mehhanismid on lihtsamalt hoomatavad.
Ja homme varahommikul s6idan Sacramentosse, sealt festivalile Burning Man Nevada k6rbes ning kui sealsetes liivatormides ellu j22n, j2tkan rohkem kui n2dala p2rast.

Neljapäev, august 21, 2008

Nojah

Ma avastasin, et mulle meeldib hetkel teine formaat -- kirjutada oma isale pikki ja sentimentaalseid kirju, m6nev6rra rohkem. Klassika.

Ja eilsest p2evast vvetsin suure osa, vaadates vastutulevate naiste riietust ja kahetsedes sygavalt, et ma ei v6tnud kaasa, 6igemini j2tsin viimasel hetkel maha, kaks nn disainerkleiti. M6tlesin sellele h2irivalt palju. Ka Louise Bourgeoise n2itusel, mis tuletas mulle taaskord meelde mu nn dokkfilmiprobleemi. Louisest on tehtud yks selline, mis k6igile meeldib, aga talle endale kahtlemata mitte. V6i mine sa tea.

New York

Varsti pikemalt.

Neljapäev, august 14, 2008

Kontrastid

Plastikut ei tohi minna S putka põranda sellele poolele, mis ei ole kaetud kilega. Arvestades, mille kõigega see kaetud on, pole vahet kerge märgata. Vedelat plastikut saab ära liivaga. Aga liiv on pärit tünnist, mis asub suures ateljees ja mida kohalikud kassid tualettruumina kasutavad. See haiseb nii uskumatult jälgilt, et ma ei saa aru, miks keegi selliseid jäätmeid endast maha jätvat elajat koduloomaks tahab. Veedan vähemalt tunni, kui mitte rohkem, seda plastisegust ja mitmekordselt haisvat liiva putkast välja saades. Kraabin põrandat, kuni reetlik punane plekk on läinud ja liiv peoga välja viidud. Kujutan ette kõiki haiguseid, mida ma -- kummikinnastest hoolimata-- võin saada. Ussnugilised, toksoplasmoos, paeluss, marutaud.
Koju jõudes leian postkastist sisuliselt fännikirja. Keegi on mulle meili saatnud, see pole mingil põhjusel kohale jõudnud. Ja siis on see keegi kusagilt mu aadressi leidnud, meili välja trükkinud ning sellele käsitsikirjutatud pöördumise lisanud. Armas -- selliseid asju võiks tihemini olla.
Ja aruannet kirjutades, mille juures on vajalik käsitsikirjutatud seletus, avastan ma, et mul on sisuliselt kadunud käsitsikirjutamise õige tehnika -- ma hoian pastakat nii, et pärast paari rida tõmbub käsi krampi. See ei laiene pintsli peos hoidmisele ning plastikuga seoses õpin vähehaaval uut "käsitööoskust"; R (noorema põlvkonna skulptor, keda peetakse, nagu aru saan, omamoodi tehniliseks geeniuseks -- kahtlemata mitte ilma põhjuseta) jagab oma teadmisi ja seletab asju kohati molekulide tasemel. Üritan asju meelde jätta, kahetsen korduvalt, et mul märkmikku kaasas ei ole ja tunnen loomulikku respekti. Jõuan selleni, et teen oma asju valades kohati meelega natuke teisiti, kui 100% kindel oleks. Lihtsalt, et näha, mis juhtuda võib. Segude kokkusegamisest ja tulemuse ootamisest saadav rõõm -- juhul, kui kõik hästi läheb ja tulemuseks ootamatu, aga loodetavasti korratav efekt, on vist sama vana kui inimliik. Keemia on lahe, kuigi kahel päeval tulin koju peavaluga -- on küll vaja maski kanda, isegi kui valad väikseid asju ja kõik kohe välja ei tule. Ajurakke see väga ei huvita. Pea kumises ja ma kujutasin visuaalselt lausa ette, kuidas mul tekivad ajus t mõtted, aga samas laiali lagunevad -- et mida ma nüüd mõtlesingi? Ja käte nahk on kuiv, sest kummikinnastest hoolimata on neile sattunud plastikut, mida saab ära ainult atsetooniga, samuti äädikhapet (silikooni komponent) ning ehituskipsi. Kui nii edasi läheb, pean hakkama kätekreemi kasutama.

Neljapäev, august 07, 2008

Päeva teemad

Silikoon, shokolaad, kips ja plast. Ja mida nad omavahel teevad. Lennupiletid, uus pass ja Venemaa viisa. Bussipiletid Kaliningradi. Kuidas Ameerikast tuttava muldvana kass ära tuua. Road trip või mitte road trip. Raha (kuidas siis muidu), mitmel viisil. Sõbra tüdruk, kelle muredega olen äkki kursis. Talle tundub, et minust oli talle tema mures abi -- ja mina ei tea, mida sellest arvata -- mitte halvas mõttes, seda kindlasti. Kirjastaja -- ja mina ei tea, mida tema mingitest asjadest arvab. Üldse on lahtiseid asju palju.

Laupäev, august 02, 2008

Väga kindel märk vananemise kohta

Kui sinu ja selliste tüüpide, keda võib kohata näiteks Balti jaama ümbruses -- selliste päriselt allakäinud, paistes näoga ja viltuse ninaga, ebamäärases vanuses (aga ikka vanade) tegelaste vahel on ainult paarist inimesest koosnev ühenduslüli.
Nagu näiteks üleeile Tartus. Olime sinna sõitnud koos M-ga, et eelkõige vaadata sealset amatöörkinokunsti, mis tähendas filmiseanssi rezhissööri keskealisest kunstimetseenist/metalliärimehest sõbra kodus, joomist, tüli M-ga, Zavoodi ja nii edasi. Ja järgmisel päeval pidi Margit kokku saama oma nooruspõlve isafiguuri, elava legendiga. Pirogovi platsil. Nagu enamus kunagisi legende ( legende, kes on seda oma olemuse põhjal; ma mõtlen, mitte neid, kes midagi reaalselt loonud on)tundus ka see algul lihtsalt luitunud ilma hammasteta keskealine mees. Kauboistilistikaga. Tema maneeride põhjal võisin ette kujutada, mis tema põhivõlu kunagi oli. Väga hästi kujutasin ette. Mõtlesin tema ja vananemise kohta üldse ja Tartu linna põhjatu tolerantsi kohta, mis puudutab igasuguseid veidrikke ja luusereid, päris kurje mõtteid. Enda kohta samuti. Ja siis tuli välja, et sel elaval legendil on mingitsorti sensitiivsed võimed: ta luges suhteliselt hästi mu mõtteid ja kommenteeris neid. Ta sai täiesti hästi aru, et ma olin ta suhtes sarkastiline, kuigi mul puudus igasugune soov seda välja näidata. See pool temast, millest ta hiljem rääkis mingil määral, oligi tema juures kõige huvitavam ja muljetavaldavam.
Aga tagasi algse teema juurde. Mina tunnen Margitit, elav legend oli viimase kunagine vaimne isa, aga väga kahtlastel tüüpidel ja elaval legendil oli palju ühist. Kui me seal pargipingil istusime, tuli meie suunas kole ja kaugelt juba äärmiselt ebausaldusväärselt mõjuv lühem mustaverd mees. Elav legend ütles ta kohta midagi väga halba, mainis veel, et see tüüp oligi see, kes ta esihambad teist korda välja lõi. Aga tema, elav legend, vastas analoogse teoga -- nässil oli nüüd nina tugevalt viltu. Lisaks osutus näss kuulsa eesti laulja vennaks, kellel oli kaasas USAs välja antud ID-kaart, mis tunnistas, et selle omanik on politsei järelevalve all. Tal oli kaasas noorem tüüp, samuti äärmiselt kahtlasena mõjuv, kellel ei olnud viltu mitte ainult nina, vaid kogu nägu ja kes rääkis suurte raskustega. Bosnias põrutada saanud ja vist varas, nagu kuulsin. Nad olid meie lähedal ja tükk aega ära ei läinud, kuni elav legend nad minema ajas. Ega nad hästi ei tahtnud minna.
Kümme aastat nooremana lahutas mind sellistest terve maailma, nüüd on nad paari ühise tuttava kaugusel. Creepy.
See on Tartu kui vana ülikoolilinna põhiolemuses -- seal on aastasadu tolereeritud igasugu igavesi üliõpilasi, end põhjajoonud tudengeid, hulluksläinud tudengeid ja muidu veidraid tüüpe, kes seal tagasihoidlikes tingimustes ellu jäävad ja seltskonda leiavad. Kui käia mööda seda linna koos oma Tartu sõprade või tuttavatega, satud paratamatult kokku kõige veidramate, kohati õõvastust tekitavate tegelastega. Ja loomulikult on selles ka midagi väga võluvat -- kogu ühiskond, põhjakiht kaasa arvatud, ühe-kahe ühise tuttava kaugusel. Inimesed nagu meie. Vaestepatuste alev. Ja et liiga suurt vahet tegelikult ei olegi. Igal juhul sain Tartust kaasa sellise laengu, et kui Tallinnas pidin eile tund aega kesklinnas ootama, istusin Viru väravate juures pargipingile, kui mu poole võttis eksimatult suuna üks noorepoolne korralikus ülikonnas, nohikliku välimusega tüüp. "Tahad dzhinni juua?", küsis ta ja rääkis, et on linnavalitsuse ametnik (ta nimetas seda "linnaviletsuseks"), aga hakkas juba tööajast jooma. Kirus midagi, mis puudutab teedeparandusele eraldatavaid summasid, maapõhja. Mõtlesin, et peaks talle midagi halvasti ütlema, et ta ära läheks, aga ma olin väsinud ja ühtlasi empaatilisem kui tavaliselt. Mõtlesin omi mõtteid ja tüüp rääkis taustaks oma abielulahutusest, et nüüd ta joob ja et ta eksnaisel olid ka võrksukad nagu minulgi. Ta sõi ära mu Hesburgerist ostetud salati, kutsus endaga kaasa Valka kiropraktiku juurde ja muutus tüütuks. Põgenesin ja ta käis mul mõnda aega kannul.